xxx
Lahing elutoasTõnis Palts, Riigikogu liige (Res Publica), 22.12.2003
Tõnis Palts leiab, et aastaks 2006 tuleks kaotada eratelevisioonide litsentsitasu, tingimusel, et nad suurendaksid omasaadete mahtu.
Eesti keel on kõige tähtsam keel maailmas. Vähemalt eestlastele. Selles keeles teeme tööd, viskame nalja, avaldame armastust, räägime lastele unejutte. Et sama saaks teha ka meie lapsed ja lapselapsed, kohustab põhiseadus meid eesti kultuuri hoidma.
Hulk väärt algatusi on praegu õhus – alates arvutite eestindamisest kuni keelenõustamiskeskuse loomiseni. Tore. Vajalik. Ainuvõimalik. Miks? Keel on seda elusam, mida rikkam ja laiem on ala, kus keelt kasutada saab.
Andestagu filoloogidest lugejad see diletantlik võrdlus, kuid keeled on teatud lähenduses võrreldavad firmadega. Nagu firmad, nii peavad ka keeled võitlust klientide, ehk kasutajate pärast. Vahel on see võitlus vägivaldne; sagedamini siiski meelitav ja kavaldav. Üleilmsed firmad, vabandust, keeled, sunnivad väikseid käsitöömeistreid, vabandust – keeli – olema kavalamad ja nutikamad kui kunagi varem. Või kaduma.
Lahingud käivad mitmel rindel. Ning meelelahtutust ehk televisiooni ei tohi alahinnata. Ka sel alal kummitab eesti tegijaid publiku (rahva) väiksusest tingitud rahapuudus. Ometi, raha tuleb kusagilt leida, kui me tahame häid omakeelseid saateid.
Kui TV 3 või Kanal 2 edastab ebakvaliteetset saadet, siis diivanilt tõusmata lülitab nõudlik televaataja end ümber mõnele Sat TV, Soome või Venemaa kanalile. Viimaste vaatajate arv ja sellega reklaamitulud suurenevad. Meie firmade tulud vähenevad.
Sellest hullem on see, et eesti keel kaob tasapisi meie inimeste elust. Meie inimeste elutoast. Televiisorist.
Me teame, mis on juhtunud Venemaa sõltumatu televisiooniga. Ta on kõike muud kui sõltumatu. Kaotada praegu Venemaa riiklikele kanalitele eesti vaatajaid võib osutuda pikas perspektiivis ohtlikuks. Ja kui vaadata, kui suure raha eest seal väga kvaliteetset ajupesu toodetakse, võib ainult pime sellist hirmu alusetuks pidada. Mõelge emakeelsest televisioonist nagu piirivalvest inimeste elutoas.
Keele ja kultuuriga on samuti nagu piiriga – kui me ise ei kaitse, siis ei kaitse seda keegi. Kui me kaotame lahingu inimeste elutoas, siis oleme kaotanud sõja.
Selline n-ö kultuuride sõda käib aga veelgi laiemal rindel. Tegu on üleilmastumisega. See protsess on paratamatu ja toob kaasa nii head kui halvemat. Ühelt poolt: me saame Euroopa Liidu liikmeks, majandusruum ühtlustub. Teisalt: probleemid, nagu terrorism ja keskkonna reostumine, ei tunne riigipiire.
Eesti inimesel on hädavajalik saada omakeelset operatiivset infot. Ja mitte ainult Saaremaalt või Põlvast. Meie horisont on laiem! Eratelevisioonid on ise pakkunud, et kui neil oleks rohkem vahendeid, siis võiks neid kohustada tegema ka eurouudseid Brüsselist. See on – konkureerima Eesti Televisiooniga. Arvan, et meie kohus on luua selleks tingimused ja võimalused.
Just eelöeldust lähtudes tegin Riigikogus ettepaneku kaotada sammhaaval eratelevisioonide litsentsitasu aastaks 2006. Tingimusel, et kohustame eratelevisioone suurendama omasaadete hulka. Ja samas mahus, mis neile raha kätte jääb! See tähendab, et neil tekib lõpuks igal aastal juurde tervelt 40 miljonit krooni, millega teha huvitavaid algupäraseid saateid.
Praegu on litsentsitasu see raha, mis riigi otsusega võetakse ära mitte ainult erakanalitelt, vaid ka eesti kultuuritegelastelt. Heliloojatelt, kirjanikelt, lavastajatelt, näitlejatelt; rääkimata operaatoritest, valgustajatest, kostümeerijatest ja paljudest teistest. Praegune olukord on nagu topeltrööv – sest kannatab ka vaataja, kes ei saa kvaliteetset emakeelset televisiooni. See peab muutuma.
Mõelgem kas või meie teatrite ülipopulaarsetele lavastustele. Miks ei võiks neid lavastusi osta ja siis sobival ajal näidata meie eratelekanalid?
Eestis oleks ilmselt kümneid, kui mitte sadu tuhandeid inimesi, kes rõõmuga kasutaksid võimalust, mida muidu kas raha- või ajapuudus keelab. Ja kasu oleks jällegi mitmepoolne. Teatrid saaksid tellimusi, telekanalid vaatajaid ja vaatajad omakeelset programmi. Litsentsitasu kaotamise lepingus oleks võimalik täpselt määrata näidatavate näidendite maht.
Ja mõelgem veel – ühe täispika mängufilmi teeb ära 8 («Vanad ja kobedad») või 17 («Nimed marmortahvlil») miljoni krooniga.
Kujutage ette, kui meie eratelekanalid saaksid siinsele filmitööstusele paremini õla alla panna, olles näiteks suurteks kaastootjateks. Nagu on näiteks Euroopa ja Skandinaavia telekanalid. Film on üks jõulisemaid kultuuri tutvustamise vahendeid. Ja eestimaist filmi on meie kultuuri elujõuks hädasti vaja.
Litsentsitasude kaotamine on meie inimeste, riigi ja ettevõtete huvides. Litsentsitasu kaotamine ei võta ühtegi senti ära Eesti Televisioonilt. ETVd rahastatakse riigieelarvest. Kuidas ETV rohkem raha saaks, on aga juba teine teema.
Kuid peale eesti kultuuri ja uudiste edastamise on eratelevisioonid ka lihtsalt ettevõtted. Iga kroon, mis me litsentsitasuga välja viime, muudab neid konkurentsivõimetumaks. Ja litsentside hind lisandub sisuliselt reklaami hinna kaudu meie ettevõtete kuludele.
Uudised
VE: Palts, Tõnis – meediamees, 2x Tallinna linnapea
xxx
Lahing elutoasTõnis Palts, Riigikogu liige (Res Publica), 22.12.2003
Tõnis Palts leiab, et aastaks 2006 tuleks kaotada eratelevisioonide litsentsitasu, tingimusel, et nad suurendaksid omasaadete mahtu.
Eesti keel on kõige tähtsam keel maailmas. Vähemalt eestlastele. Selles keeles teeme tööd, viskame nalja, avaldame armastust, räägime lastele unejutte. Et sama saaks teha ka meie lapsed ja lapselapsed, kohustab põhiseadus meid eesti kultuuri hoidma.
Hulk väärt algatusi on praegu õhus – alates arvutite eestindamisest kuni keelenõustamiskeskuse loomiseni. Tore. Vajalik. Ainuvõimalik. Miks? Keel on seda elusam, mida rikkam ja laiem on ala, kus keelt kasutada saab.
Andestagu filoloogidest lugejad see diletantlik võrdlus, kuid keeled on teatud lähenduses võrreldavad firmadega. Nagu firmad, nii peavad ka keeled võitlust klientide, ehk kasutajate pärast. Vahel on see võitlus vägivaldne; sagedamini siiski meelitav ja kavaldav. Üleilmsed firmad, vabandust, keeled, sunnivad väikseid käsitöömeistreid, vabandust – keeli – olema kavalamad ja nutikamad kui kunagi varem. Või kaduma.
Lahingud käivad mitmel rindel. Ning meelelahtutust ehk televisiooni ei tohi alahinnata. Ka sel alal kummitab eesti tegijaid publiku (rahva) väiksusest tingitud rahapuudus. Ometi, raha tuleb kusagilt leida, kui me tahame häid omakeelseid saateid.
Kui TV 3 või Kanal 2 edastab ebakvaliteetset saadet, siis diivanilt tõusmata lülitab nõudlik televaataja end ümber mõnele Sat TV, Soome või Venemaa kanalile. Viimaste vaatajate arv ja sellega reklaamitulud suurenevad. Meie firmade tulud vähenevad.
Sellest hullem on see, et eesti keel kaob tasapisi meie inimeste elust. Meie inimeste elutoast. Televiisorist.
Me teame, mis on juhtunud Venemaa sõltumatu televisiooniga. Ta on kõike muud kui sõltumatu. Kaotada praegu Venemaa riiklikele kanalitele eesti vaatajaid võib osutuda pikas perspektiivis ohtlikuks. Ja kui vaadata, kui suure raha eest seal väga kvaliteetset ajupesu toodetakse, võib ainult pime sellist hirmu alusetuks pidada. Mõelge emakeelsest televisioonist nagu piirivalvest inimeste elutoas.
Keele ja kultuuriga on samuti nagu piiriga – kui me ise ei kaitse, siis ei kaitse seda keegi. Kui me kaotame lahingu inimeste elutoas, siis oleme kaotanud sõja.
Selline n-ö kultuuride sõda käib aga veelgi laiemal rindel. Tegu on üleilmastumisega. See protsess on paratamatu ja toob kaasa nii head kui halvemat. Ühelt poolt: me saame Euroopa Liidu liikmeks, majandusruum ühtlustub. Teisalt: probleemid, nagu terrorism ja keskkonna reostumine, ei tunne riigipiire.
Eesti inimesel on hädavajalik saada omakeelset operatiivset infot. Ja mitte ainult Saaremaalt või Põlvast. Meie horisont on laiem! Eratelevisioonid on ise pakkunud, et kui neil oleks rohkem vahendeid, siis võiks neid kohustada tegema ka eurouudseid Brüsselist. See on – konkureerima Eesti Televisiooniga. Arvan, et meie kohus on luua selleks tingimused ja võimalused.
Just eelöeldust lähtudes tegin Riigikogus ettepaneku kaotada sammhaaval eratelevisioonide litsentsitasu aastaks 2006. Tingimusel, et kohustame eratelevisioone suurendama omasaadete hulka. Ja samas mahus, mis neile raha kätte jääb! See tähendab, et neil tekib lõpuks igal aastal juurde tervelt 40 miljonit krooni, millega teha huvitavaid algupäraseid saateid.
Praegu on litsentsitasu see raha, mis riigi otsusega võetakse ära mitte ainult erakanalitelt, vaid ka eesti kultuuritegelastelt. Heliloojatelt, kirjanikelt, lavastajatelt, näitlejatelt; rääkimata operaatoritest, valgustajatest, kostümeerijatest ja paljudest teistest. Praegune olukord on nagu topeltrööv – sest kannatab ka vaataja, kes ei saa kvaliteetset emakeelset televisiooni. See peab muutuma.
Mõelgem kas või meie teatrite ülipopulaarsetele lavastustele. Miks ei võiks neid lavastusi osta ja siis sobival ajal näidata meie eratelekanalid?
Eestis oleks ilmselt kümneid, kui mitte sadu tuhandeid inimesi, kes rõõmuga kasutaksid võimalust, mida muidu kas raha- või ajapuudus keelab. Ja kasu oleks jällegi mitmepoolne. Teatrid saaksid tellimusi, telekanalid vaatajaid ja vaatajad omakeelset programmi. Litsentsitasu kaotamise lepingus oleks võimalik täpselt määrata näidatavate näidendite maht.
Ja mõelgem veel – ühe täispika mängufilmi teeb ära 8 («Vanad ja kobedad») või 17 («Nimed marmortahvlil») miljoni krooniga.
Kujutage ette, kui meie eratelekanalid saaksid siinsele filmitööstusele paremini õla alla panna, olles näiteks suurteks kaastootjateks. Nagu on näiteks Euroopa ja Skandinaavia telekanalid. Film on üks jõulisemaid kultuuri tutvustamise vahendeid. Ja eestimaist filmi on meie kultuuri elujõuks hädasti vaja.
Litsentsitasude kaotamine on meie inimeste, riigi ja ettevõtete huvides. Litsentsitasu kaotamine ei võta ühtegi senti ära Eesti Televisioonilt. ETVd rahastatakse riigieelarvest. Kuidas ETV rohkem raha saaks, on aga juba teine teema.
Kuid peale eesti kultuuri ja uudiste edastamise on eratelevisioonid ka lihtsalt ettevõtted. Iga kroon, mis me litsentsitasuga välja viime, muudab neid konkurentsivõimetumaks. Ja litsentside hind lisandub sisuliselt reklaami hinna kaudu meie ettevõtete kuludele.