|
Hummeriga kihutanud politseijuht Robert Antropov oma tegu ei õigusta ning arvab, et oli loll, kuna ronis suurde ja läikivasse autosse.
“Olin loll, et ronisin suurde ja läikivasse autosse. Ma ei tunne end kindralina, kes käsib, poob ja laseb. Ma ei pööranud tähelepanu, et selles positsioonis ei saa ma lubada endale, mida teisel positsioonil võib-olla saaks,” ütles Robert Antropov intervjuus SL Õhtulehele.
Suurim šokk oli politseijuhi jaoks, et headest tuttavatest ajakirjanikest, kellega ta varem oli politseiasju arutanud, said kangelased, kes skandaali keerutasid. “Eesmärgiga näha mind surnu asendis.”
“Uskumatu, aga tutvusringkond jaguneb kaasvõitlejateks ja vaenlasteks. Tean nüüd, et mul on vaenlasi,” lisas Antropov.
Suvel tegeles politseiamet sõidukite testimisega, et leida julgestuspolitseile sobiv. “Mul oli kavas neljapäevane visiit Saaremaale. Samal ajal oli politseiametil testimata üks auto, Chevrolet Tahoe. Julgestuspolitsei tahtis seda presidendi saateautoks. Teadsin, et juhtinspektor oli tellinud selle testimiseks. Tuli plaan, et teha seda koos Saaremaal. Päev või kaks enne väljasõitu teatati, et Tahoed ei saa, pakkuda oli Hummer. Mulle ei öelnud see mark midagi. Olin vaid kuulnud, et Pugatšoval või Kirkorovil on vist Hummer. Mulle anti suur ja punane auto. Mõtlemata tagajärgedele, hakkasime Saaremaa poole liikuma. Mu tiheda ajagraafiku tõttu pidas juhtinspektor vajalikuks kasutada vilkureid. Mu tavalises tööautos on need olemas. Juhtinspektor pidas loomulikuks, et tõstab lisavarustuse üle Hummerisse,” selgitas Antropov.
Numbri vahetamisest sai Antropov teada alles siis, kui ajalehed sellest kirjutasid.
“Ja ma ei osanud aimata, et isik, kel on riigis ainuõigus väljastada alarmsõidukikaarte, peab andma ka iseendale käskkirja alarmsõidu sooritamiseks. See on nonsenss ja ma ei tulnud selle peale. Oleksin võinud selle autos käsitsi kirjutada. Teel tagasi selgus, et mul on kiire kohtumine mandril kell 17. Praam oli kella 15ks, üritasime kell 14 peale saada, kuid seda meile ei võimaldatud. See on ka tõendatud. Autojuht esitas kassas nii töötõendi kui ka operatiivsõidukikaardi, kuid talle näidati koht üldjärjekorras.”
Kõige rohkem süüdi tunneb politseijuht end selles, et olles kõrge juht, ei kontrollinud ta kõiki asjaolusid, mis olid sõiduga seotud. “Istusin autosse ja mul oli ükskõik. Mind sõidutati ja ma ei pööranud autole, numbritele, vilkuritele ja teistele detailidele tähelepanu. Ükskõiksuse eest tuleb karistada, kuigi seda on ka mitut sorti. Ükskõiksust näitab seegi, et ma ise ei sõitnud Hummeriga ühtegi meetrit ega istunud seisvas autos isegi rooli taga. Mul oli lihtsalt ükskõik.”
Ajalehe küsimusele, kas Hummeri-skandaali päevil politseijuht ka tagasiastumise mõtteid mõlgutas, vastas Antropov: “Absoluutselt mitte. Ajakirjandusega lõpetasin suhtlemise, sest mu sõnu hakati pressis moonutama. Iga mu sõna tuli mulle endale kahjuks. Mu teo hind ei saa olla politseireformi peatamine.”
Lähiajal sõidab Antropov perega soojale maale puhkama. “Skandaali tõttu kannatas kõige rohkem just perekond. Võite ette kujutada, mida tundsid lapsed koolis ja naine tööl. Olen õnnelik, et tekkis võimalus veeta nädal perekonnaga. Aga see sõit polnud planeeritud seoses skandaaliga. Mul on hetkel täielik pingelangus, sest kõik väljakuulutatud reformid käivituvad 1. jaanuarist.”
|
Uudised
VE: Antropov, Robert – politsei peadirektor
13. detsember 2003 13:59
Hummeriga kihutanud politseijuht Robert Antropov oma tegu ei õigusta ning arvab, et oli loll, kuna ronis suurde ja läikivasse autosse.
“Olin loll, et ronisin suurde ja läikivasse autosse. Ma ei tunne end kindralina, kes käsib, poob ja laseb. Ma ei pööranud tähelepanu, et selles positsioonis ei saa ma lubada endale, mida teisel positsioonil võib-olla saaks,” ütles Robert Antropov intervjuus SL Õhtulehele.
Suurim šokk oli politseijuhi jaoks, et headest tuttavatest ajakirjanikest, kellega ta varem oli politseiasju arutanud, said kangelased, kes skandaali keerutasid. “Eesmärgiga näha mind surnu asendis.”
“Uskumatu, aga tutvusringkond jaguneb kaasvõitlejateks ja vaenlasteks. Tean nüüd, et mul on vaenlasi,” lisas Antropov.
Suvel tegeles politseiamet sõidukite testimisega, et leida julgestuspolitseile sobiv. “Mul oli kavas neljapäevane visiit Saaremaale. Samal ajal oli politseiametil testimata üks auto, Chevrolet Tahoe. Julgestuspolitsei tahtis seda presidendi saateautoks. Teadsin, et juhtinspektor oli tellinud selle testimiseks. Tuli plaan, et teha seda koos Saaremaal. Päev või kaks enne väljasõitu teatati, et Tahoed ei saa, pakkuda oli Hummer. Mulle ei öelnud see mark midagi. Olin vaid kuulnud, et Pugatšoval või Kirkorovil on vist Hummer. Mulle anti suur ja punane auto. Mõtlemata tagajärgedele, hakkasime Saaremaa poole liikuma. Mu tiheda ajagraafiku tõttu pidas juhtinspektor vajalikuks kasutada vilkureid. Mu tavalises tööautos on need olemas. Juhtinspektor pidas loomulikuks, et tõstab lisavarustuse üle Hummerisse,” selgitas Antropov.
Numbri vahetamisest sai Antropov teada alles siis, kui ajalehed sellest kirjutasid.
“Ja ma ei osanud aimata, et isik, kel on riigis ainuõigus väljastada alarmsõidukikaarte, peab andma ka iseendale käskkirja alarmsõidu sooritamiseks. See on nonsenss ja ma ei tulnud selle peale. Oleksin võinud selle autos käsitsi kirjutada. Teel tagasi selgus, et mul on kiire kohtumine mandril kell 17. Praam oli kella 15ks, üritasime kell 14 peale saada, kuid seda meile ei võimaldatud. See on ka tõendatud. Autojuht esitas kassas nii töötõendi kui ka operatiivsõidukikaardi, kuid talle näidati koht üldjärjekorras.”
Kõige rohkem süüdi tunneb politseijuht end selles, et olles kõrge juht, ei kontrollinud ta kõiki asjaolusid, mis olid sõiduga seotud. “Istusin autosse ja mul oli ükskõik. Mind sõidutati ja ma ei pööranud autole, numbritele, vilkuritele ja teistele detailidele tähelepanu. Ükskõiksuse eest tuleb karistada, kuigi seda on ka mitut sorti. Ükskõiksust näitab seegi, et ma ise ei sõitnud Hummeriga ühtegi meetrit ega istunud seisvas autos isegi rooli taga. Mul oli lihtsalt ükskõik.”
Ajalehe küsimusele, kas Hummeri-skandaali päevil politseijuht ka tagasiastumise mõtteid mõlgutas, vastas Antropov: “Absoluutselt mitte. Ajakirjandusega lõpetasin suhtlemise, sest mu sõnu hakati pressis moonutama. Iga mu sõna tuli mulle endale kahjuks. Mu teo hind ei saa olla politseireformi peatamine.”
Lähiajal sõidab Antropov perega soojale maale puhkama. “Skandaali tõttu kannatas kõige rohkem just perekond. Võite ette kujutada, mida tundsid lapsed koolis ja naine tööl. Olen õnnelik, et tekkis võimalus veeta nädal perekonnaga. Aga see sõit polnud planeeritud seoses skandaaliga. Mul on hetkel täielik pingelangus, sest kõik väljakuulutatud reformid käivituvad 1. jaanuarist.”