Vanglaring algab uuesti
Kalle Klandorf, SLÕL, 12. detsember 2003
1. detsembril tapeti oma kodus jõhkralt 11aastane Kristjan. Seda lugu on piisavalt palju väljaannetes kommenteeritud ja seekord on õiglane viha langenud üsna üksmeelselt Kristjani ema endisele elukaaslasele. Siinkohal minu siiras kastunne Kristjani omastele.
Mul ei ole plaanis haavu lahti rebida, aga mõnesuguse õppetunni sellest traagilisest sündmusest sai nii politsei kui ka kogu ühiskond.
Kurjategija jääb kurjategijaks!
See on karmilt öeldud, kuid enamik raskeid isiku- ja varavastaseid kuritegusid sooritanud isikuid jääb oma põhiolemuselt kurjategijaks. Nende ühiskonda lõimumine on praeguses Eesti majandus- ja sotsiaalses seisus väga komplitseeritud, kui mitte võimatu. Nii juhtus ka Kristjani mõrvanud mehega.
Selliste traagiliste juhtumite korral olen tihti olnud küsimuse ees, kas kurjategija soovib üldse normaalselt elada, või on need ainult tema sõnad, et soovib. Äkki räägivad nad seda juttu hoopis meie rahustamiseks ja meie, lollikesed, usume neid, sest me tahame seda kuulda, kuna meile on see lihtsam. Ning siis me mõne aja pärast imestame, et näe – jälle on ta kuriteo sooritanud.
Üsna sageli on sellise libekeelse jutu või kirja õnge läinud lihtsad inimesed, eriti naisterahvad. Tahan kõiki hoiatada, ärge uskuge inimesi, kes teiega püüavad ootamatult kontakti saavutada, istudes ise vanglas. Kuna vangil on üsna igav ja üksluine elu, siis lõbustab ta ennast põhiliselt meie, vabaduses olijate arvel.
Kui meil on õnnetus juhtunud, näiteks meilt on varastatud auto, siis vangid lõbustavad ennast sellega, et hakkavad meile helistama ja autosid tagasi pakkuma. Meie, lihtsameelsed, läheme õnge ja hakkame raha kokkulepitud paikadesse panema, kus vangi kaas-osalised selle üles korjavad ja rõõmsalt meie raha eest elavad.
Vanglates on inimesi, kelle intelligentsus ületab vahest keskmise vangi oma, kellel on kena käekiri ja kes kirjutab vigadeta.
Kirjad vanglast
Mul õnnestus lugeda mitmeleheküljelist Kristjani mõrvari omakäelist ülestunnistust. Väga korralik käekiri, kahel lehel vaid üks kirjaviga. Tuleb au anda selle mehe emakeele õpetajale. Ilmselt oli tal aega ka oma oskusi pikkade vangiaastatega lihvida.
Ja ärge, naised, siis imestage, kui ühel päeval leiate oma kirjakastist ilusa käekirjaga kirja, millel ilutseb saatja aadress: Rummu asula. Selles kirjeldatakse oma rasket elu, rasket lapsepõlve ja öeldakse kindlasti, et istutakse vanglas juhuse tahtel.
Soovitan sellisele kirjale vastamata jätta. Sest kirja autor ei pruugi olla üldsegi õrna hingega meesterahvas, vaid paadunud kurjategija, kes esimesel kohtumisel varastab teid paljaks, või veelgi hullem – tarvitab teie kallal vägivalda. Võib-olla on ta täiesti kirjaoskamatu, sest kaasvangid on tema eest ilusad kirjad kirjutanud. Kahjuks selliseid juhtumeid on olnud ja on ka edaspidi.
Kindlasti tuleks juhustest, kus vabanenud vang terroriseerib oma tuttavaid, elukaaslasi või nende lapsi, teavitada politseid. Ma ei ütle, et politsei on kõikvõimas, kuid siiski…
Kui sooritatakse ränk kuritegu, siis enamik inimesi on valmis politseid aitama. Suur tänu kõigile, kellel oli antud juhtumi puhul kodanikujulgust teavitada politseid kurjategija liikumiste kohta.
Väga hea koostöö tekkis politseil massiteabevahenditega. Kurjategija tabamine läks nii kiiresti, sest ajalehed, televisioon ja raadio võtsid väga aktiivselt sellest osa. Kiirelt avaldati mõrvari näopildid ja andmed. Muret tundsid kõik. Seekord ei otsinud enamik sensatsiooni, vaid aitas tabada süüdlast. Kuigi järgmisel päeval rikkus mõni väljaanne pressikonverentsil kokkulepitut. Ilmselt on nii politseil kui ka ajakirjandusel veel palju õppida, et järgnevatel kordadel teha veelgi paremat koostööd.
Tagasi vanglasse
Meil on pikk tee heaoluühiskonnani. Eesti riik ei ole jõudnud veel Euroopa tasemeni mitte ühelgi elualal. Kurb on lugeda statistikat suitsiidide, joodud alkoholiliitrite, tarbitud narkootikumide ja aidsi põdevate inimeste kohta. Meil on palju vaeseid peresid. Ühiskond peaks eelkõige hoolitsema nende eest, sest ühiskonna tervete liikmete hulk peab ületama haigete liikmete hulga, muidu populatsioon kaob.
Sotsiaalses plaanis on halbadest elutingimustest tulnutel kergem jääda elu hammasrataste vahele või isegi minna kuritegelikule teele.
Äkki on meil lihtsam leida rehabilitatsiooni võimalusi, pakkudes inimestele, kes seda tõeliselt soovivad, tööd ja elutingimusi, selle asemel et maksta tuima näoga kinni heades oludes elavate vangide arveid. Meie uuemates vanglates elavad vangid paremini kui paljud pered. Kui endine vang ei näe väljaspool vangimaja mingit tuge, siis teeb ta kõik selleks, et vanglasse tagasi minna. Aga enne seda on ta sooritanud palju kuritegusid. Ning ring algab uuesti.
Uudised
VE: Klandorf, Kalle
Vanglaring algab uuesti
Kalle Klandorf, SLÕL, 12. detsember 2003
Mul ei ole plaanis haavu lahti rebida, aga mõnesuguse õppetunni sellest traagilisest sündmusest sai nii politsei kui ka kogu ühiskond.
Kurjategija jääb kurjategijaks!
See on karmilt öeldud, kuid enamik raskeid isiku- ja varavastaseid kuritegusid sooritanud isikuid jääb oma põhiolemuselt kurjategijaks. Nende ühiskonda lõimumine on praeguses Eesti majandus- ja sotsiaalses seisus väga komplitseeritud, kui mitte võimatu. Nii juhtus ka Kristjani mõrvanud mehega.
Selliste traagiliste juhtumite korral olen tihti olnud küsimuse ees, kas kurjategija soovib üldse normaalselt elada, või on need ainult tema sõnad, et soovib. Äkki räägivad nad seda juttu hoopis meie rahustamiseks ja meie, lollikesed, usume neid, sest me tahame seda kuulda, kuna meile on see lihtsam. Ning siis me mõne aja pärast imestame, et näe – jälle on ta kuriteo sooritanud.
Üsna sageli on sellise libekeelse jutu või kirja õnge läinud lihtsad inimesed, eriti naisterahvad. Tahan kõiki hoiatada, ärge uskuge inimesi, kes teiega püüavad ootamatult kontakti saavutada, istudes ise vanglas. Kuna vangil on üsna igav ja üksluine elu, siis lõbustab ta ennast põhiliselt meie, vabaduses olijate arvel.
Kui meil on õnnetus juhtunud, näiteks meilt on varastatud auto, siis vangid lõbustavad ennast sellega, et hakkavad meile helistama ja autosid tagasi pakkuma. Meie, lihtsameelsed, läheme õnge ja hakkame raha kokkulepitud paikadesse panema, kus vangi kaas-osalised selle üles korjavad ja rõõmsalt meie raha eest elavad.
Vanglates on inimesi, kelle intelligentsus ületab vahest keskmise vangi oma, kellel on kena käekiri ja kes kirjutab vigadeta.
Kirjad vanglast
Mul õnnestus lugeda mitmeleheküljelist Kristjani mõrvari omakäelist ülestunnistust. Väga korralik käekiri, kahel lehel vaid üks kirjaviga. Tuleb au anda selle mehe emakeele õpetajale. Ilmselt oli tal aega ka oma oskusi pikkade vangiaastatega lihvida.
Ja ärge, naised, siis imestage, kui ühel päeval leiate oma kirjakastist ilusa käekirjaga kirja, millel ilutseb saatja aadress: Rummu asula. Selles kirjeldatakse oma rasket elu, rasket lapsepõlve ja öeldakse kindlasti, et istutakse vanglas juhuse tahtel.
Soovitan sellisele kirjale vastamata jätta. Sest kirja autor ei pruugi olla üldsegi õrna hingega meesterahvas, vaid paadunud kurjategija, kes esimesel kohtumisel varastab teid paljaks, või veelgi hullem – tarvitab teie kallal vägivalda. Võib-olla on ta täiesti kirjaoskamatu, sest kaasvangid on tema eest ilusad kirjad kirjutanud. Kahjuks selliseid juhtumeid on olnud ja on ka edaspidi.
Kindlasti tuleks juhustest, kus vabanenud vang terroriseerib oma tuttavaid, elukaaslasi või nende lapsi, teavitada politseid. Ma ei ütle, et politsei on kõikvõimas, kuid siiski…
Kui sooritatakse ränk kuritegu, siis enamik inimesi on valmis politseid aitama. Suur tänu kõigile, kellel oli antud juhtumi puhul kodanikujulgust teavitada politseid kurjategija liikumiste kohta.
Väga hea koostöö tekkis politseil massiteabevahenditega. Kurjategija tabamine läks nii kiiresti, sest ajalehed, televisioon ja raadio võtsid väga aktiivselt sellest osa. Kiirelt avaldati mõrvari näopildid ja andmed. Muret tundsid kõik. Seekord ei otsinud enamik sensatsiooni, vaid aitas tabada süüdlast. Kuigi järgmisel päeval rikkus mõni väljaanne pressikonverentsil kokkulepitut. Ilmselt on nii politseil kui ka ajakirjandusel veel palju õppida, et järgnevatel kordadel teha veelgi paremat koostööd.
Tagasi vanglasse
Meil on pikk tee heaoluühiskonnani. Eesti riik ei ole jõudnud veel Euroopa tasemeni mitte ühelgi elualal. Kurb on lugeda statistikat suitsiidide, joodud alkoholiliitrite, tarbitud narkootikumide ja aidsi põdevate inimeste kohta. Meil on palju vaeseid peresid. Ühiskond peaks eelkõige hoolitsema nende eest, sest ühiskonna tervete liikmete hulk peab ületama haigete liikmete hulga, muidu populatsioon kaob.
Sotsiaalses plaanis on halbadest elutingimustest tulnutel kergem jääda elu hammasrataste vahele või isegi minna kuritegelikule teele.
Äkki on meil lihtsam leida rehabilitatsiooni võimalusi, pakkudes inimestele, kes seda tõeliselt soovivad, tööd ja elutingimusi, selle asemel et maksta tuima näoga kinni heades oludes elavate vangide arveid. Meie uuemates vanglates elavad vangid paremini kui paljud pered. Kui endine vang ei näe väljaspool vangimaja mingit tuge, siis teeb ta kõik selleks, et vanglasse tagasi minna. Aga enne seda on ta sooritanud palju kuritegusid. Ning ring algab uuesti.