Esiadvokaat Pilv: me ei mätsi kolleegide patte kinni
21.04.2004 00:01Peeter Ernits, erikorrespondent
Aivar Pilv vandeadvokaat, juhtiv partner
Eestis on suhteliselt palju suunatud kriminaalasju, nn tellimusasju, leiab Eesti Advokatuuri uus juht, vandeadvokaat Aivar Pilv. Ta loodab nende vähenemist ning on veendunud, et advokaadid ei mätsi oma kolleegide patte kinni.
Asusite advokatuuri juhtima ajal, kui selle maine just kiita pole.
Kahjuks peab tunnistama, advokatuuri maine ei ole avalikkuses olnud kõige kõrgem. Lisaks teatud kolleegide juhtumitele on ka ajakirjandus sellele omalt poolt aktiivselt kaasa aidanud.
Teatud üksikjuhtumite emotsionaalse ja tihti ka õiguslikult asjatundmatu käsitlemisega on kujundatud arvamus, et kogu advokatuur koosnebki ainult ebaeetilistest ja suurele rahale mõtlevatest isikutest, kes eesmärgi nimel ei vali vahendeid.
Samas ei ole vaevutud ära kuulama advokatuuri seisukohti. Ajakirjanduse monitooring 2003. aastal kinnitab, et 80% advokatuuriga seotud valdavalt negatiivset laadi artiklitest oli seotud ühe advokaadi või tema juhtumite kirjeldamisega. Seda ei saa pidada õiglaseks.
Kas jutt on kolleeg Viktor Kaasikust?
Ajakirjanduse monitooring viitab paraku sellele selgelt. Kuid kahjuks on olnud ka juhtumeid teiste advokaatidega.
Tema nn Lutheri asja menetlemine aukohtus ometi venib?
Advokatuur on oma aukohtu menetluses täpselt samasuguste probleemide ees nagu meie kohtumenetlus. Ei saa eeldada, et menetlus advokatuuri aukohtus toimuks kiiremini kui meie üldises kohtusüsteemis.
Oleks naiivne loota, et aukohus saaks asja arutada lihtsustatud korras. Poleks midagi häbiväärsemat, kui Tallinna halduskohus tühistaks advokatuuri aukohtu otsuse menetlusnormide rikkumise tõttu.
Võib küll, kuid kliendi väidetav nülgimine on juba aegunud. Karistada niikuinii ei saa.
Advokatuuri juhatusel ja aukohtul ei ole eesmärki neid asju kinni mätsida. Tänavusel üldkogul võeti vastu otsus teha ettepanek advokatuuriseaduse muutmiseks, et distsiplinaarüleastumiste aegumise tähtaeg pikeneks ühelt aastalt kahele.
Ainuüksi viimase kahe-kolme aasta jooksul on kolm advokaati aukohtu otsusega advokatuurist välja heidetud (Ljudmila Andrejeva, Juho Aule, Svetlana Balaban). Erandid ei viita sellele, et advokatuur oleks üdini korrumpeerunud või üdini moraalselt laostunud institutsioon.
Üdini ei ole?
Üldse ei ole. Läbi üksikute minetuste heidetakse advokatuurile ette üldist moraalitust. Samal ajal pole Eesti riik suutnud 12 aasta jooksul reguleerida väljaspool advokatuuri tegutsevate juristide tegevust mitte ühegi õigusaktiga.
Kõrval tegutseb ligi 300 juristi, kelle tegevus pole mitte millegagi reguleeritud. Riik ei tea, kui palju seal toimub minetusi, kui palju osutatakse mittekvaliteetset õigusabi.
Kui ma olen nurgaadvokaat, siis ma ju olen advokaat?
Advokaadiks saab ennast nimetada vaid Eesti Advokatuuri liige. Kuid tegelikult tituleerivad paljud mitteadvokaatidest juristid ennast ajakirjanduses ja ka klientide ees kui advokaadid, mis on aga eksitav ja lubamatu.
Alles siis, kui tuleva aasta 1. jaanuarist kehtestatakse riigi õigusabi seadus, tekib Eestis esimest korda olukord, kus kohtus saavad õigusabi osutada ainult diplomeeritud juristid.
Väidetakse, et õigusabi on kallis ja advokaatide arvu suurenedes see odavneb.
Eesmärk, mida riik rõhutab, et advokaatide üleküllus toob kaasa ka õigusabi hindade olulise languse, ei ole selliselt realiseeritav. Kvalifitseeritud õigusabi hind on igal pool maailmas kõrge.
Arenenud maailmas eraldab riik õigusabi kättesaadavuse tagamiseks vähemkindlustatud elanikele märksa enam raha, kui Eestis seni on tehtud. Loodame, et seaduse vastuvõtmisel hakkab riigi õigusabi olukord paranema.
Millised on õigusabi hinnad ELi liikmesriikides?
Meie mõistes vandeadvokaatide hinnad jäävad vahemikku 290–450 eurot tund. Tallinnas on valdavalt äri-, majandus- ja tsiviilõigusega tegelevates büroodes turuhinnaks 1500 krooni pluss käibemaks. See pole sadat eurotki.
Ma ei arva, et Eestis hüppab hind kohe 300 euroni tund. Aga ma ei arva ka, et see langeb 100 eurost allapoole. On väärkujutelm, et kõik advokaadid elavad sulavõis. Eestis on tegelikult palju advokaate, kes elavad ainult riigi õigusabi osutamisest.
Majanduselu ja ärikeskkond on koondunud Tallinna ja 3-4 suuremasse linna, ülejäänud kohtades advokaadil ju praktiliselt muud tööd polegi, kui riigi määratud kaitseülesannete teostamine.
Nemad, nagu ma aru saan, sulavõis ei uju?
Riigi õigusabipoliitikas on seni olnud kaks teineteisele vastu käivat põhimõtet – soovitakse, et õigusabiteenus oleks kvaliteetne ja kättesaadav, samal ajal tahetakse, et see oleks osutatud hinnaga, millega Eestis enamik teenuseid pole kättesaadavad.
Kõik me sõidame autoga, aga kust te saate 150-kroonise tunnitasuga korraliku autolukksepa? Autoremondilukksepa tund maksab täna rohkem kui kvalifitseeritud ja professionaalne õigusabi, mille riik soovib tagada kõigile vähekindlustatud elanikele.
Kui riigi õigusabi seaduse vastuvõtmise järgselt tõuseks riigi õigusabi tunnihind 350 kroonile, on murrang saavutatud. Tegelikult on jõutud tasemele, mida advokatuur pidas põhjendatuks 7-8 aastat tagasi.
Kas uurimise täielikult prokuratuurile allutamine on õige?
Ma arvan, et see ei ole päris õige. Uurimisülesannete koondamisel prokuratuuri kätte võib tekkida oht võimu kuritarvitamisele. Oleme ausad. Tänases Eesti ühiskonnas esineb veel liiga sageli ebaobjektiivset uurimist.
Kindlasti on aastatega tõusnud uurimise kvaliteet ja politsei tööd peab tunnustama. Samas pean nii isiklikele kogemustele kui ka kolleegide käest saadud informatsioonile tuginedes tõdema, et Eestis on suhteliselt palju suunatud kriminaalasju, nn tellimusasju.
Poliitilisi või majanduslikke?
Kui kaitsja asub kriminaalasjas täitma kaitseülesandeid, ei tea ta tihti asja täpsemat tausta. Küll on aga kriminaalasja materjaliga tutvumisel tihti hoomatav, et isikuid on üritatud valikuliselt vastutusele võtta ja koheldud seaduse ees ebavõrdselt.
Ühes või teises situatsioonis on valitud välja üks isik või grupp isikuid, kes võrdsetel tingimustel teistega tegutsedes on seatud löögi alla ning kellele on esitatud süüdistus põhjendusel, et võrreldes teiste isikutega on nende tegevus ebaseaduslik.
Samas on terve rida isikuid samasuguste tingimuste juures kõrvale jäetud ja leitud, et kõik on seaduslik. Selliseid asju esineb Eestis piisavalt palju ka praegu.
Selliseid kriminaalasju ootab enamasti juba eos ebaõnnestumine – uurimine lõpetatakse või isik mõistetakse kohtus õigeks. Aga millist moraalset kahju ja kannatusi seeläbi isikule tekitatakse!
Inimene halvatakse?
Ja mitte hetkeks. Inimest on võimalik sõna otseses mõttes laibastada. On võimalik ta edasisest tegevusest elimineerida. Ma ei räägi ainult poliitilisest karjäärist. Olgem ausad, kui sul tippjuhina on selline taust, on su nime taga igaveseks küsimärk. Alati vaadatakse su peale nii, et kus suitsu, seal tuld.
On küllalt selliseid juhtumeid, kus prokuratuuri roll uurimise läbiviimisel on olnud ebapiisav.
Selliseid süüdistusi on lastud kohtutesse üsna palju. Kuigi on põhimõte, et süüdistatavale ei saa panna süütuse tõendamise kohustust, peab inimene läbi vintsutuste, kaks-kolm aastat kestva kohtumenetluse oma süütust ometi tõendama.
1. juulist peaks minema protsess täieliku võrdõiguslikkuse põhimõttele. Kaitsja ja prokurör püüavad omavahel tõestada, kas on süüdi või süütu, ja kohus mõistab õigust.
Ma loodan, et kohtusüsteem on piisavalt tugev otsuste langetamisel. See välistaks, et üks ametkond, kelle kätte on koondatud kogu uurimine, saaks oma võimu kuritarvitada. Aga see võtab aastaid.
Kumb pool on täna tugevam?
Seni on paraku advokaat pidanud rohkem tõestama ja rohkem vaeva nägema kui riiklik süüdistaja.
Kas advokaadi kätte usaldatud informatsioon on kindlalt kaitstud?
Aeg-ajalt üritavad uurimisorganid advokaatide käes olevat konfidentsiaalset kliendiinfot kätte saada. Näiteks üks või teine advokaat on kuulutatud kuriteos kahtlustatavaks seetõttu, et ta ei ole andnud välja tema käes olevat konfidentsiaalset kliendiinfot.
Advokaati on püütud mõjutada, vastasel korral satub advokaadi enda kutsetegevus löögi alla. Advokatuur peab võitlema selle eest, et tema liikmetega selliseid asju ei toimuks.
Saate te siinkohal mõne kolleegi nime nimetada?
Ma tuginen konkreetsetele faktidele konkreetsetes asjades. Tendents politseiriigi süvenemisele on Eestis olemas. See on käinud lainetena, sõltumata sellest, kes valitseb.
xxx
Riik tahab advokatuuri endale allutada
10.12.2003 00:01Aivar Pilv, vandeadvokaat, Eesti Advokatuuri aseesimees
Advokaatide sõltumatuse vähendamise kaudu kutsetegevuses rikutakse inimeste põhiseaduslikku õigust saada sõltumatut õigusabi, arvab Aivar Pilv.
Kui justiitsministeerium andis hiljuti avalikkusele teada, et on valmis saanud õigusabi seaduse eelnõu, mis peab jõustuma 1. jaanuaril 2005, tekitas see kindlasti avalikkuses heameelt. On ju seaduse eesmärk tagada kõigile isikutele asjatundliku ja usaldusväärse õigusteenuse õigeaegne ja piisav kättesaadavus, mida riik siiani pole piisavalt suutnud.
Koos avalikkusega loodab ka õigusabi osutajaid koondav Eesti Advokatuur, et seadus suudetakse vastu võtta veel enne Euroopa Liidu liikmeks saamist.
Kuid igal asjal on kaks külge ning avalikkusele serveeritud heade kavatsuste tagant paistab eelnõu rakendussätetest selgelt välja soov muuta põhimõttelistes küsimustes advokatuuriseadust ja advokaadi kutsetegevuse rahvusvaheliselt tunnustatud põhimõtteid.
Kuue kuuga trollijuhiks!
Seadus sätestab, et riigi õigusabi osutajaks on advokaat advokatuuriseaduse alusel, arvestades seaduses sätestatud erisusi. Kõik oleks ju nagu korras, kuid tegelikult ei ole.
Nimelt soovib seadusandja anda võimaluse saada lihtsustatud korras vandeadvokaadiks isikutele, kes on vahetult enne advokatuuri astumist vähemalt kolm aastat järjest osutanud õigusteenust füüsilisest isikust ettevõtjana või äriühingu kaudu, mille tegevusala on õigusteenuse osutamine ja mille osanik või aktsionär ta on.
See loob aga lisaks kvalifitseeritud juristidele võimaluse saada lihtsustatud korras vandeadvokaadiks ka neil, kes praegu tegutsevad õigusbüroode varjus ja kellest osa on saanud rahvasuus nimetuse «nurgaadvokaadid».
Kui advokatuur on oma tegevuses allutatud seadusega väga rangetele reeglitele, siis õigusbüroode kaudu tegutsevate isikute tegevus on sisuliselt kogu aeg olnud reguleerimata.
Vandeadvokaadiks saamiseks peavad need õigusbüroode pidajad tegema kuue kuu jooksul alates seaduse jõustumisest ehk hiljemalt 1. juuliks 2005 vandeadvokaadi eksami.
See uute vandeadvokaatide kiirtootmine meenutab kangesti nõukogudeaegset reklaamlauset «Kuue kuuga trollijuhiks!».
Eesti Advokatuur leiab, et selline plaan on põhjendamatu ja ebaõige ning rikub muu hulgas võrdse kohtlemise põhimõtet. Kehtiva advokatuuriseaduse järgi saab vandeadvokaadiks kirjaliku avalduse alusel advokatuuri liige, kes on teinud vandeadvokaadi eksami ja on tegutsenud vähemalt kaks aastat vandeadvokaadi abina või vähemalt aasta vandeadvokaadi vanemabina.
Erijuhtumina võib vandeadvokaadina advokatuuri liikmeks võtta ka isiku, kes on sooritanud vandeadvokaadi eksami ja on õigusteaduste doktor.
Seega on eelnõu koostajad nn lihtsustatud korras vandeadvokaadiks võetavad isikud võrdsustanud õigusteaduse doktoriga, mis on iseenesest absurdne.
Advokatuuri kutsesobivuskomisjonis sooritatavate advokaadieksamite praktika ja tulemused on kinnitanud, et seaduses antud tähtajad on põhjendatud.
Arvestades advokaadi kutsetegevusele esitatavaid kõrgeid nõudmisi nii sisulise õigusabi osutamisel kui ka kutse-eetika järgimisel ning sellega kaasnevat vastutust, on eelnõus sätestatud lihtsustatud korras vandeadvokaadi staatuse omistamine vastutustundetu ning ei taga vandeadvokaadi kutsetegevuseks vajalikku ettevalmistust.
Eelkirjeldatu järgi oleks loogiline, et praegused õigusbüroo pidajad ei saaks pärast eksami tegemist mitte kohe vandeadvokaadi, vaid vandeadvokaadi vanemaabi staatuse. See tagaks õigusteenuse osutajate õiglase kohtlemise ja seaduse ühetaolise kohaldamise nende suhtes ning ei eksitaks õigusabi vajajat.
Samuti võimaldab see advokatuuri astunud isikul enne vandeadvokaadi kutsenimetuse andmist saada kogemusi ja oskusi tööks vandeadvokaadina ning teiselt poolt kontrollida advokatuuril tema kutsesobivust.
Seaduse rakendussätete kaudu oleks võimalik kehtestada õigusbüroo pidaja erandlik õiguslik staatus kuni vandeadvokaadi eksami tegemiseni, mis võimaldab tal jätkata oma büroo pidamist nn üleminekuaja jooksul.
Samas peaks rakendussätetes olema büroopidaja suhtes kehtestatud ajaline piirang vandeadvokaadi eksami sooritamiseks (näiteks kuni kaks aastat), mis välistaks, et vanemabi peab advokaadibürood piiramatu aja jooksul.
Maine võib langeda
Kui eelnõu seletuskirjas rõhutatakse vajadust tõsta advokatuuri mainet avalikkuse silmis, siis põhjendamatult kiirustades ja lihtsustatud korras õigusbüroodes vastava staaþiga «juristide-büroopidajate» vastuvõtmine advokatuuri liikmeks vandeadvokaadina seda eesmärki kindlasti ei täida ja toob vastupidiselt kaasa advokatuuri maine kahjustamise.
Seejuures puudub advokatuuril omavalitsusliku institutsioonina võimalus kontrollida või ära hoida võimalikku maine kahjustamist, mis on kirjutatud eelnõusse.
Seega on eelnõuga taotletav eesmärk – kõigile isikutele asjatundliku ja usaldusväärse õigusteenuse õigeaegne ja piisav kättesaadavus – ja rakendatavad meetmed sisult vastuolulised ja teineteist välistavad.
Lihtsustatud korras vandeadvokaadiks vastuvõtmine rikub võrdse kohtlemise põhimõtet nii nende advokaatide suhtes, kes on eelnevalt astunud advokatuuri ja sooritanud erinevaid advokaadieksameid, kui ka nende suhtes, kes soovivad advokaadiks saada pärast 1. juulit 2005.
Kehtivas advokatuuriseaduses toodud põhimõtetest erineval alusel vandeadvokaadi staatuse omistamine devalveerib vandeadvokaadi kutsenimetust nii advokatuuri liikmete kui ka avalikkuse silmis. Samuti on see eksitav eelkõige õigusabi vajavatele isikutele.
Praegu puudub õigusabi kättesaadavuse tagamisel ka objektiivne vajadus advokatuuri kiireks ja märkimisväärseks laiendamiseks lihtsustatud korras.
Eesti Advokatuuri liikmete arv on viimase kümmekonna aasta jooksul enam kui kaks korda kasvanud.
See kõnekas fakt kummutab aastate jooksul õigusabi teenuste turul tegutsevate juristide ja ka avalikkuses esitatud alusetud spekulatsioonid selle kohta, et advokatuur takistab kunstlikult oma liikmeskonna suurenemist mõttetult raskete advokaadieksamite kaudu.
Advokatuuri kutsesobivuskomisjoni kuuluvad lisaks advokaatidele ka Riigikohtu esimehe nimetatud kohtunik ja justiitsministeeriumi esindaja.
Arvestades advokaadi õigusabi kvaliteedile ja kutsetegevusele esitatavaid järjest kõrgemaid nõudmisi, on justiitsministeerium kinnitanud, et advokatuuri eksaminõuded on kaasaegsed ja põhjendatud ning tegemist ei ole kunstlike takistuste loomisega advokaadi kutsenimetuse taotlemisel.
Sellega on ministeerium ühtlasi tunnustanud kutsesobivuskomisjoni usaldusväärset tööd advokaatide ettevalmistamisel iseseisvaks tööks.
Absurdsed nõuded
Eelnõu järgi tahetakse täiesti uudsena sisse viia advokaadi kutsesobivuse perioodiline hindamine ehk atesteerimine iga viie aasta tagant.
On tähelepanuväärne, et viimase advokatuuriseaduse väljatöötamise käigus järgiti Euroopa Liidus kehtivaid põhimõtteid.
Seadust analüüsisid Itaalia ja Soome juhtivad õigusteadlased ega pidanud puuduseks, et neid, kes juba kord on vandeadvokaadiks saanud, edaspidi ei atesteerita. Järelikult on atesteerimise kehtestamine põhjendamatu. Euroopa riikide praktika seda ette ei näe.
Nõude absurdsust kinnitavad ka advokatuuri tehtud pöördumised erinevate Euroopa Liidu liikmesmaade advokatuuride poole, kust saadud vastused viitavad selgelt sellise regulatsiooni puudumisele.
Kui eelnõu koostajad on seadusemuudatusega silmas pidanud eesmärki kontrollida ebapiisava ettevalmistusega või kutseoskused minetanud advokaate, siis sellise kontrolli tagab juba praegune advokatuuriseadus.
Praeguse seaduse mõtte kohaselt esitab advokatuuri juhatus talle laekunud informatsiooni alusel ja põhjendatud kahtluse tekkimisel kutsesobivuskomisjonile taotluse kontrollida advokaadi kutsesobivust.
Advokatuuri eetikakoodeks keelab advokaatidel osutada õigusabi valdkonnas, kus advokaadi kutseoskused ja teadmised seda ei võimalda. Viidatud tingimuste alusel on piisavalt tagatud võimalus kontrollida vandeadvokaadi kutsesobivust põhjendatud kahtluse tekkimise korral.
Planeeritav atesteerimise kord loob olukorra, kus atesteerimise on perioodiliselt kohustatud läbima ka advokatuuri liikmeks astunud õigusteaduste doktorid.
See oleks ilmselt pretsedent, mida Euroopa ja muu arenenud maailm ei tunne.
Eelnõu loogikat järgides tuleks Eestis sisse viia ka doktorite teadusliku atesteerimise süsteem ja juhul kui nad seda atesteerimist ei läbi, doktorikraad neilt ära võtta, mis on nonsenss!
Sama kehtib ka kohtunike, prokuröride ja õigusteadlaste kohta, kes on otsustanud advokaadi elukutse kasuks. Kas ka neid tuleb hakata perioodiliselt atesteerima, sest advokaadina nad enam kvalifikatsioonilt ja kutsesobivuselt riigile usaldusväärsed ei ole?
Kuid kavandatav atesteerimine ei järgi ka siseriiklikku regulatsiooni. Kehtivad seadused ei näe ette kohtunike ja notarite perioodilist atesteerimist pärast esialgset kutsesobivuse ja kvalifikatsiooni kontrolli.
Loobutud on pankrotihaldurite atesteerimisest. Jääb arusaamatuks, millistel mõjuvatel kaalutlustel peab seadusandja vajalikuks erandlikult advokaatidele kui õigusabi osutamisel sõltumatu elukutse esindajatele sellise nõude kehtestamist.
Advokaatide kavandatava atesteerimise taustal jääb eelnõust paratamatult mulje, et kuni käesoleva ajani advokaatidena tegutsevate isikute kutsesobivus ja kvalifikatsioon on seadusandja jaoks vähem usaldusväärne kui lihtsustatud korras planeeritud advokatuuri astuvate isikute oma.
Analoogselt rahvusvahelise praktikaga on ka Eestis tegutsevad advokaadid üha enam spetsialiseerumas, mis eeldab ka süvendatud teadmisi konkreetsetes õigusharudes.
Selleks et edukalt konkureerida, peabki advokaat ja advokaadibüroo olema huvitatud oma oskuste ja teadmiste vastavusest konkurentsi tingimustele.
Seega reguleerib advokaadi valmisolekut kvaliteetseks tööks kõige efektiivsemalt õigusabiturg – atesteerimine on vaid instrument, millega on võimalik sekkuda advokaadi poolt sõltumatu õigusabi osutamise protsessi administratiivsete meetoditega.
Sõltumatus löögi all
Perioodiliselt kavandatav atesteerimine viitab riigi soovile omada võimalust perioodiliselt n-ö revideerida advokatuuri koosseisu.
Just viimasele eesmärgile viitavad advokatuuriseaduses koos atesteerimisega kavandatavad põhimõttelised muudatused ka kutsesobivuskomisjoni koosseisus ja pädevuses.
Seda kinnitab plaan, mille kohaselt otsustab kutsesobivuskomisjon advokaadi kutsesobivuse hindamise viisi küll eraldi, kuid annab kahele komisjoni liikmele (komisjonis on lisaks advokatuuri esindajatele neli justiitsministeeriumi haldusalas tegutsevat ametnikku ja nendest üks otse ministeeriumist) suvaõigusest lähtuvalt võimaluse nõuda hindamisvestluse läbiviimist ja selle kaudu ka advokaadi eksamile suunamist.
Seega on komisjonil reaalne võimalus riigi vastu edukalt oma kliente esindavaid (või komisjonis osalevate kohtunike tehtud kohtuotsuste vaidlustamisega nende korduva tühistamiseni jõudnud) advokaate erapoolikult kui tülikaid ja ebamugavaid kõrvaldada kutsetegevusest või selle kaudu kätte maksta õiguslikes vaidlustes tekkinud konfliktide eest.
Selle sätte jõustamise korral on rikutud advokaadi kutsetegevuse sõltumatuse põhimõtet ning välistatud ei ole õigusabi osutamisel paratamatult vastandlike huvide esindamisel tekkinud õiguslike konfliktide eest advokaadi mõjutamine kutsetegevuses.
Eelnõust ilmneb riigi eesmärk allutada advokatuur seaduste muudatuste kaudu ametkondlikule kontrollile ja vähendada advokaatide sõltumatust kutsetegevuses. Viimase kaudu rikutakse põhiseaduslikku õigust saada sõltumatut õigusabi.
Kindlasti ei ole see olnud aga riigi õigusabi seaduse eesmärk ja jääb loota, et enne eelnõu parlamenti saatmist viiakse advokatuuri puudutavad rakendussätted kooskõlla Euroopas kehtivate põhimõtete ja seaduse üldise eesmärgiga.
Uudised
VE: Pilv, Aivar – vandeadvokaat
Esiadvokaat Pilv: me ei mätsi kolleegide patte kinni
21.04.2004 00:01Peeter Ernits, erikorrespondent
Aivar Pilv vandeadvokaat, juhtiv partner
Asusite advokatuuri juhtima ajal, kui selle maine just kiita pole.
Kahjuks peab tunnistama, advokatuuri maine ei ole avalikkuses olnud kõige kõrgem. Lisaks teatud kolleegide juhtumitele on ka ajakirjandus sellele omalt poolt aktiivselt kaasa aidanud.
Teatud üksikjuhtumite emotsionaalse ja tihti ka õiguslikult asjatundmatu käsitlemisega on kujundatud arvamus, et kogu advokatuur koosnebki ainult ebaeetilistest ja suurele rahale mõtlevatest isikutest, kes eesmärgi nimel ei vali vahendeid.
Samas ei ole vaevutud ära kuulama advokatuuri seisukohti. Ajakirjanduse monitooring 2003. aastal kinnitab, et 80% advokatuuriga seotud valdavalt negatiivset laadi artiklitest oli seotud ühe advokaadi või tema juhtumite kirjeldamisega. Seda ei saa pidada õiglaseks.
Kas jutt on kolleeg Viktor Kaasikust?
Ajakirjanduse monitooring viitab paraku sellele selgelt. Kuid kahjuks on olnud ka juhtumeid teiste advokaatidega.
Tema nn Lutheri asja menetlemine aukohtus ometi venib?
Advokatuur on oma aukohtu menetluses täpselt samasuguste probleemide ees nagu meie kohtumenetlus. Ei saa eeldada, et menetlus advokatuuri aukohtus toimuks kiiremini kui meie üldises kohtusüsteemis.
Oleks naiivne loota, et aukohus saaks asja arutada lihtsustatud korras. Poleks midagi häbiväärsemat, kui Tallinna halduskohus tühistaks advokatuuri aukohtu otsuse menetlusnormide rikkumise tõttu.
Võib küll, kuid kliendi väidetav nülgimine on juba aegunud. Karistada niikuinii ei saa.
Advokatuuri juhatusel ja aukohtul ei ole eesmärki neid asju kinni mätsida. Tänavusel üldkogul võeti vastu otsus teha ettepanek advokatuuriseaduse muutmiseks, et distsiplinaarüleastumiste aegumise tähtaeg pikeneks ühelt aastalt kahele.
Ainuüksi viimase kahe-kolme aasta jooksul on kolm advokaati aukohtu otsusega advokatuurist välja heidetud (Ljudmila Andrejeva, Juho Aule, Svetlana Balaban). Erandid ei viita sellele, et advokatuur oleks üdini korrumpeerunud või üdini moraalselt laostunud institutsioon.
Üdini ei ole?
Üldse ei ole. Läbi üksikute minetuste heidetakse advokatuurile ette üldist moraalitust. Samal ajal pole Eesti riik suutnud 12 aasta jooksul reguleerida väljaspool advokatuuri tegutsevate juristide tegevust mitte ühegi õigusaktiga.
Kõrval tegutseb ligi 300 juristi, kelle tegevus pole mitte millegagi reguleeritud. Riik ei tea, kui palju seal toimub minetusi, kui palju osutatakse mittekvaliteetset õigusabi.
Kui ma olen nurgaadvokaat, siis ma ju olen advokaat?
Advokaadiks saab ennast nimetada vaid Eesti Advokatuuri liige. Kuid tegelikult tituleerivad paljud mitteadvokaatidest juristid ennast ajakirjanduses ja ka klientide ees kui advokaadid, mis on aga eksitav ja lubamatu.
Alles siis, kui tuleva aasta 1. jaanuarist kehtestatakse riigi õigusabi seadus, tekib Eestis esimest korda olukord, kus kohtus saavad õigusabi osutada ainult diplomeeritud juristid.
Väidetakse, et õigusabi on kallis ja advokaatide arvu suurenedes see odavneb.
Eesmärk, mida riik rõhutab, et advokaatide üleküllus toob kaasa ka õigusabi hindade olulise languse, ei ole selliselt realiseeritav. Kvalifitseeritud õigusabi hind on igal pool maailmas kõrge.
Arenenud maailmas eraldab riik õigusabi kättesaadavuse tagamiseks vähemkindlustatud elanikele märksa enam raha, kui Eestis seni on tehtud. Loodame, et seaduse vastuvõtmisel hakkab riigi õigusabi olukord paranema.
Millised on õigusabi hinnad ELi liikmesriikides?
Meie mõistes vandeadvokaatide hinnad jäävad vahemikku 290–450 eurot tund. Tallinnas on valdavalt äri-, majandus- ja tsiviilõigusega tegelevates büroodes turuhinnaks 1500 krooni pluss käibemaks. See pole sadat eurotki.
Ma ei arva, et Eestis hüppab hind kohe 300 euroni tund. Aga ma ei arva ka, et see langeb 100 eurost allapoole. On väärkujutelm, et kõik advokaadid elavad sulavõis. Eestis on tegelikult palju advokaate, kes elavad ainult riigi õigusabi osutamisest.
Majanduselu ja ärikeskkond on koondunud Tallinna ja 3-4 suuremasse linna, ülejäänud kohtades advokaadil ju praktiliselt muud tööd polegi, kui riigi määratud kaitseülesannete teostamine.
Nemad, nagu ma aru saan, sulavõis ei uju?
Riigi õigusabipoliitikas on seni olnud kaks teineteisele vastu käivat põhimõtet – soovitakse, et õigusabiteenus oleks kvaliteetne ja kättesaadav, samal ajal tahetakse, et see oleks osutatud hinnaga, millega Eestis enamik teenuseid pole kättesaadavad.
Kõik me sõidame autoga, aga kust te saate 150-kroonise tunnitasuga korraliku autolukksepa? Autoremondilukksepa tund maksab täna rohkem kui kvalifitseeritud ja professionaalne õigusabi, mille riik soovib tagada kõigile vähekindlustatud elanikele.
Kui riigi õigusabi seaduse vastuvõtmise järgselt tõuseks riigi õigusabi tunnihind 350 kroonile, on murrang saavutatud. Tegelikult on jõutud tasemele, mida advokatuur pidas põhjendatuks 7-8 aastat tagasi.
Kas uurimise täielikult prokuratuurile allutamine on õige?
Ma arvan, et see ei ole päris õige. Uurimisülesannete koondamisel prokuratuuri kätte võib tekkida oht võimu kuritarvitamisele. Oleme ausad. Tänases Eesti ühiskonnas esineb veel liiga sageli ebaobjektiivset uurimist.
Kindlasti on aastatega tõusnud uurimise kvaliteet ja politsei tööd peab tunnustama. Samas pean nii isiklikele kogemustele kui ka kolleegide käest saadud informatsioonile tuginedes tõdema, et Eestis on suhteliselt palju suunatud kriminaalasju, nn tellimusasju.
Poliitilisi või majanduslikke?
Kui kaitsja asub kriminaalasjas täitma kaitseülesandeid, ei tea ta tihti asja täpsemat tausta. Küll on aga kriminaalasja materjaliga tutvumisel tihti hoomatav, et isikuid on üritatud valikuliselt vastutusele võtta ja koheldud seaduse ees ebavõrdselt.
Ühes või teises situatsioonis on valitud välja üks isik või grupp isikuid, kes võrdsetel tingimustel teistega tegutsedes on seatud löögi alla ning kellele on esitatud süüdistus põhjendusel, et võrreldes teiste isikutega on nende tegevus ebaseaduslik.
Samas on terve rida isikuid samasuguste tingimuste juures kõrvale jäetud ja leitud, et kõik on seaduslik. Selliseid asju esineb Eestis piisavalt palju ka praegu.
Selliseid kriminaalasju ootab enamasti juba eos ebaõnnestumine – uurimine lõpetatakse või isik mõistetakse kohtus õigeks. Aga millist moraalset kahju ja kannatusi seeläbi isikule tekitatakse!
Inimene halvatakse?
Ja mitte hetkeks. Inimest on võimalik sõna otseses mõttes laibastada. On võimalik ta edasisest tegevusest elimineerida. Ma ei räägi ainult poliitilisest karjäärist. Olgem ausad, kui sul tippjuhina on selline taust, on su nime taga igaveseks küsimärk. Alati vaadatakse su peale nii, et kus suitsu, seal tuld.
On küllalt selliseid juhtumeid, kus prokuratuuri roll uurimise läbiviimisel on olnud ebapiisav.
Selliseid süüdistusi on lastud kohtutesse üsna palju. Kuigi on põhimõte, et süüdistatavale ei saa panna süütuse tõendamise kohustust, peab inimene läbi vintsutuste, kaks-kolm aastat kestva kohtumenetluse oma süütust ometi tõendama.
1. juulist peaks minema protsess täieliku võrdõiguslikkuse põhimõttele. Kaitsja ja prokurör püüavad omavahel tõestada, kas on süüdi või süütu, ja kohus mõistab õigust.
Ma loodan, et kohtusüsteem on piisavalt tugev otsuste langetamisel. See välistaks, et üks ametkond, kelle kätte on koondatud kogu uurimine, saaks oma võimu kuritarvitada. Aga see võtab aastaid.
Kumb pool on täna tugevam?
Seni on paraku advokaat pidanud rohkem tõestama ja rohkem vaeva nägema kui riiklik süüdistaja.
Kas advokaadi kätte usaldatud informatsioon on kindlalt kaitstud?
Aeg-ajalt üritavad uurimisorganid advokaatide käes olevat konfidentsiaalset kliendiinfot kätte saada. Näiteks üks või teine advokaat on kuulutatud kuriteos kahtlustatavaks seetõttu, et ta ei ole andnud välja tema käes olevat konfidentsiaalset kliendiinfot.
Advokaati on püütud mõjutada, vastasel korral satub advokaadi enda kutsetegevus löögi alla. Advokatuur peab võitlema selle eest, et tema liikmetega selliseid asju ei toimuks.
Saate te siinkohal mõne kolleegi nime nimetada?
Ma tuginen konkreetsetele faktidele konkreetsetes asjades. Tendents politseiriigi süvenemisele on Eestis olemas. See on käinud lainetena, sõltumata sellest, kes valitseb.
xxx
Riik tahab advokatuuri endale allutada
Advokaatide sõltumatuse vähendamise kaudu kutsetegevuses rikutakse inimeste põhiseaduslikku õigust saada sõltumatut õigusabi, arvab Aivar Pilv.
10.12.2003 00:01Aivar Pilv, vandeadvokaat, Eesti Advokatuuri aseesimees
Kui justiitsministeerium andis hiljuti avalikkusele teada, et on valmis saanud õigusabi seaduse eelnõu, mis peab jõustuma 1. jaanuaril 2005, tekitas see kindlasti avalikkuses heameelt. On ju seaduse eesmärk tagada kõigile isikutele asjatundliku ja usaldusväärse õigusteenuse õigeaegne ja piisav kättesaadavus, mida riik siiani pole piisavalt suutnud.
Koos avalikkusega loodab ka õigusabi osutajaid koondav Eesti Advokatuur, et seadus suudetakse vastu võtta veel enne Euroopa Liidu liikmeks saamist.
Kuid igal asjal on kaks külge ning avalikkusele serveeritud heade kavatsuste tagant paistab eelnõu rakendussätetest selgelt välja soov muuta põhimõttelistes küsimustes advokatuuriseadust ja advokaadi kutsetegevuse rahvusvaheliselt tunnustatud põhimõtteid.
Kuue kuuga trollijuhiks!
Seadus sätestab, et riigi õigusabi osutajaks on advokaat advokatuuriseaduse alusel, arvestades seaduses sätestatud erisusi. Kõik oleks ju nagu korras, kuid tegelikult ei ole.
Nimelt soovib seadusandja anda võimaluse saada lihtsustatud korras vandeadvokaadiks isikutele, kes on vahetult enne advokatuuri astumist vähemalt kolm aastat järjest osutanud õigusteenust füüsilisest isikust ettevõtjana või äriühingu kaudu, mille tegevusala on õigusteenuse osutamine ja mille osanik või aktsionär ta on.
See loob aga lisaks kvalifitseeritud juristidele võimaluse saada lihtsustatud korras vandeadvokaadiks ka neil, kes praegu tegutsevad õigusbüroode varjus ja kellest osa on saanud rahvasuus nimetuse «nurgaadvokaadid».
Kui advokatuur on oma tegevuses allutatud seadusega väga rangetele reeglitele, siis õigusbüroode kaudu tegutsevate isikute tegevus on sisuliselt kogu aeg olnud reguleerimata.
Vandeadvokaadiks saamiseks peavad need õigusbüroode pidajad tegema kuue kuu jooksul alates seaduse jõustumisest ehk hiljemalt 1. juuliks 2005 vandeadvokaadi eksami.
See uute vandeadvokaatide kiirtootmine meenutab kangesti nõukogudeaegset reklaamlauset «Kuue kuuga trollijuhiks!».
Eesti Advokatuur leiab, et selline plaan on põhjendamatu ja ebaõige ning rikub muu hulgas võrdse kohtlemise põhimõtet. Kehtiva advokatuuriseaduse järgi saab vandeadvokaadiks kirjaliku avalduse alusel advokatuuri liige, kes on teinud vandeadvokaadi eksami ja on tegutsenud vähemalt kaks aastat vandeadvokaadi abina või vähemalt aasta vandeadvokaadi vanemabina.
Erijuhtumina võib vandeadvokaadina advokatuuri liikmeks võtta ka isiku, kes on sooritanud vandeadvokaadi eksami ja on õigusteaduste doktor.
Seega on eelnõu koostajad nn lihtsustatud korras vandeadvokaadiks võetavad isikud võrdsustanud õigusteaduse doktoriga, mis on iseenesest absurdne.
Advokatuuri kutsesobivuskomisjonis sooritatavate advokaadieksamite praktika ja tulemused on kinnitanud, et seaduses antud tähtajad on põhjendatud.
Arvestades advokaadi kutsetegevusele esitatavaid kõrgeid nõudmisi nii sisulise õigusabi osutamisel kui ka kutse-eetika järgimisel ning sellega kaasnevat vastutust, on eelnõus sätestatud lihtsustatud korras vandeadvokaadi staatuse omistamine vastutustundetu ning ei taga vandeadvokaadi kutsetegevuseks vajalikku ettevalmistust.
Eelkirjeldatu järgi oleks loogiline, et praegused õigusbüroo pidajad ei saaks pärast eksami tegemist mitte kohe vandeadvokaadi, vaid vandeadvokaadi vanemaabi staatuse. See tagaks õigusteenuse osutajate õiglase kohtlemise ja seaduse ühetaolise kohaldamise nende suhtes ning ei eksitaks õigusabi vajajat.
Samuti võimaldab see advokatuuri astunud isikul enne vandeadvokaadi kutsenimetuse andmist saada kogemusi ja oskusi tööks vandeadvokaadina ning teiselt poolt kontrollida advokatuuril tema kutsesobivust.
Seaduse rakendussätete kaudu oleks võimalik kehtestada õigusbüroo pidaja erandlik õiguslik staatus kuni vandeadvokaadi eksami tegemiseni, mis võimaldab tal jätkata oma büroo pidamist nn üleminekuaja jooksul.
Samas peaks rakendussätetes olema büroopidaja suhtes kehtestatud ajaline piirang vandeadvokaadi eksami sooritamiseks (näiteks kuni kaks aastat), mis välistaks, et vanemabi peab advokaadibürood piiramatu aja jooksul.
Maine võib langeda
Kui eelnõu seletuskirjas rõhutatakse vajadust tõsta advokatuuri mainet avalikkuse silmis, siis põhjendamatult kiirustades ja lihtsustatud korras õigusbüroodes vastava staaþiga «juristide-büroopidajate» vastuvõtmine advokatuuri liikmeks vandeadvokaadina seda eesmärki kindlasti ei täida ja toob vastupidiselt kaasa advokatuuri maine kahjustamise.
Seejuures puudub advokatuuril omavalitsusliku institutsioonina võimalus kontrollida või ära hoida võimalikku maine kahjustamist, mis on kirjutatud eelnõusse.
Seega on eelnõuga taotletav eesmärk – kõigile isikutele asjatundliku ja usaldusväärse õigusteenuse õigeaegne ja piisav kättesaadavus – ja rakendatavad meetmed sisult vastuolulised ja teineteist välistavad.
Lihtsustatud korras vandeadvokaadiks vastuvõtmine rikub võrdse kohtlemise põhimõtet nii nende advokaatide suhtes, kes on eelnevalt astunud advokatuuri ja sooritanud erinevaid advokaadieksameid, kui ka nende suhtes, kes soovivad advokaadiks saada pärast 1. juulit 2005.
Kehtivas advokatuuriseaduses toodud põhimõtetest erineval alusel vandeadvokaadi staatuse omistamine devalveerib vandeadvokaadi kutsenimetust nii advokatuuri liikmete kui ka avalikkuse silmis. Samuti on see eksitav eelkõige õigusabi vajavatele isikutele.
Praegu puudub õigusabi kättesaadavuse tagamisel ka objektiivne vajadus advokatuuri kiireks ja märkimisväärseks laiendamiseks lihtsustatud korras.
Eesti Advokatuuri liikmete arv on viimase kümmekonna aasta jooksul enam kui kaks korda kasvanud.
See kõnekas fakt kummutab aastate jooksul õigusabi teenuste turul tegutsevate juristide ja ka avalikkuses esitatud alusetud spekulatsioonid selle kohta, et advokatuur takistab kunstlikult oma liikmeskonna suurenemist mõttetult raskete advokaadieksamite kaudu.
Advokatuuri kutsesobivuskomisjoni kuuluvad lisaks advokaatidele ka Riigikohtu esimehe nimetatud kohtunik ja justiitsministeeriumi esindaja.
Arvestades advokaadi õigusabi kvaliteedile ja kutsetegevusele esitatavaid järjest kõrgemaid nõudmisi, on justiitsministeerium kinnitanud, et advokatuuri eksaminõuded on kaasaegsed ja põhjendatud ning tegemist ei ole kunstlike takistuste loomisega advokaadi kutsenimetuse taotlemisel.
Sellega on ministeerium ühtlasi tunnustanud kutsesobivuskomisjoni usaldusväärset tööd advokaatide ettevalmistamisel iseseisvaks tööks.
Absurdsed nõuded
Eelnõu järgi tahetakse täiesti uudsena sisse viia advokaadi kutsesobivuse perioodiline hindamine ehk atesteerimine iga viie aasta tagant.
On tähelepanuväärne, et viimase advokatuuriseaduse väljatöötamise käigus järgiti Euroopa Liidus kehtivaid põhimõtteid.
Seadust analüüsisid Itaalia ja Soome juhtivad õigusteadlased ega pidanud puuduseks, et neid, kes juba kord on vandeadvokaadiks saanud, edaspidi ei atesteerita. Järelikult on atesteerimise kehtestamine põhjendamatu. Euroopa riikide praktika seda ette ei näe.
Nõude absurdsust kinnitavad ka advokatuuri tehtud pöördumised erinevate Euroopa Liidu liikmesmaade advokatuuride poole, kust saadud vastused viitavad selgelt sellise regulatsiooni puudumisele.
Kui eelnõu koostajad on seadusemuudatusega silmas pidanud eesmärki kontrollida ebapiisava ettevalmistusega või kutseoskused minetanud advokaate, siis sellise kontrolli tagab juba praegune advokatuuriseadus.
Praeguse seaduse mõtte kohaselt esitab advokatuuri juhatus talle laekunud informatsiooni alusel ja põhjendatud kahtluse tekkimisel kutsesobivuskomisjonile taotluse kontrollida advokaadi kutsesobivust.
Advokatuuri eetikakoodeks keelab advokaatidel osutada õigusabi valdkonnas, kus advokaadi kutseoskused ja teadmised seda ei võimalda. Viidatud tingimuste alusel on piisavalt tagatud võimalus kontrollida vandeadvokaadi kutsesobivust põhjendatud kahtluse tekkimise korral.
Planeeritav atesteerimise kord loob olukorra, kus atesteerimise on perioodiliselt kohustatud läbima ka advokatuuri liikmeks astunud õigusteaduste doktorid.
See oleks ilmselt pretsedent, mida Euroopa ja muu arenenud maailm ei tunne.
Eelnõu loogikat järgides tuleks Eestis sisse viia ka doktorite teadusliku atesteerimise süsteem ja juhul kui nad seda atesteerimist ei läbi, doktorikraad neilt ära võtta, mis on nonsenss!
Sama kehtib ka kohtunike, prokuröride ja õigusteadlaste kohta, kes on otsustanud advokaadi elukutse kasuks. Kas ka neid tuleb hakata perioodiliselt atesteerima, sest advokaadina nad enam kvalifikatsioonilt ja kutsesobivuselt riigile usaldusväärsed ei ole?
Kuid kavandatav atesteerimine ei järgi ka siseriiklikku regulatsiooni. Kehtivad seadused ei näe ette kohtunike ja notarite perioodilist atesteerimist pärast esialgset kutsesobivuse ja kvalifikatsiooni kontrolli.
Loobutud on pankrotihaldurite atesteerimisest. Jääb arusaamatuks, millistel mõjuvatel kaalutlustel peab seadusandja vajalikuks erandlikult advokaatidele kui õigusabi osutamisel sõltumatu elukutse esindajatele sellise nõude kehtestamist.
Advokaatide kavandatava atesteerimise taustal jääb eelnõust paratamatult mulje, et kuni käesoleva ajani advokaatidena tegutsevate isikute kutsesobivus ja kvalifikatsioon on seadusandja jaoks vähem usaldusväärne kui lihtsustatud korras planeeritud advokatuuri astuvate isikute oma.
Analoogselt rahvusvahelise praktikaga on ka Eestis tegutsevad advokaadid üha enam spetsialiseerumas, mis eeldab ka süvendatud teadmisi konkreetsetes õigusharudes.
Selleks et edukalt konkureerida, peabki advokaat ja advokaadibüroo olema huvitatud oma oskuste ja teadmiste vastavusest konkurentsi tingimustele.
Seega reguleerib advokaadi valmisolekut kvaliteetseks tööks kõige efektiivsemalt õigusabiturg – atesteerimine on vaid instrument, millega on võimalik sekkuda advokaadi poolt sõltumatu õigusabi osutamise protsessi administratiivsete meetoditega.
Sõltumatus löögi all
Perioodiliselt kavandatav atesteerimine viitab riigi soovile omada võimalust perioodiliselt n-ö revideerida advokatuuri koosseisu.
Just viimasele eesmärgile viitavad advokatuuriseaduses koos atesteerimisega kavandatavad põhimõttelised muudatused ka kutsesobivuskomisjoni koosseisus ja pädevuses.
Seda kinnitab plaan, mille kohaselt otsustab kutsesobivuskomisjon advokaadi kutsesobivuse hindamise viisi küll eraldi, kuid annab kahele komisjoni liikmele (komisjonis on lisaks advokatuuri esindajatele neli justiitsministeeriumi haldusalas tegutsevat ametnikku ja nendest üks otse ministeeriumist) suvaõigusest lähtuvalt võimaluse nõuda hindamisvestluse läbiviimist ja selle kaudu ka advokaadi eksamile suunamist.
Seega on komisjonil reaalne võimalus riigi vastu edukalt oma kliente esindavaid (või komisjonis osalevate kohtunike tehtud kohtuotsuste vaidlustamisega nende korduva tühistamiseni jõudnud) advokaate erapoolikult kui tülikaid ja ebamugavaid kõrvaldada kutsetegevusest või selle kaudu kätte maksta õiguslikes vaidlustes tekkinud konfliktide eest.
Selle sätte jõustamise korral on rikutud advokaadi kutsetegevuse sõltumatuse põhimõtet ning välistatud ei ole õigusabi osutamisel paratamatult vastandlike huvide esindamisel tekkinud õiguslike konfliktide eest advokaadi mõjutamine kutsetegevuses.
Eelnõust ilmneb riigi eesmärk allutada advokatuur seaduste muudatuste kaudu ametkondlikule kontrollile ja vähendada advokaatide sõltumatust kutsetegevuses. Viimase kaudu rikutakse põhiseaduslikku õigust saada sõltumatut õigusabi.
Kindlasti ei ole see olnud aga riigi õigusabi seaduse eesmärk ja jääb loota, et enne eelnõu parlamenti saatmist viiakse advokatuuri puudutavad rakendussätted kooskõlla Euroopas kehtivate põhimõtete ja seaduse üldise eesmärgiga.