| Eilsetel Venemaa Duuma valimistel saatis edu president Putinit toetavat blokki Ühtne Venemaa, kuid ka suurriiklikult meelestatud natsionalistlikke jõude, mida esindab eelkõige Kodumaa. Mida võib see tuua kaasa Venemaa välispoliitikas ja eeskätt suhetes endiste liiduvabariikidega, kõneles Raadio Vabaduse analüütik Jefim Fistein.
– – – – –
Jefim Fistein selgitab, et enne valimisi tehti palju ennustusi ja enamasti läksid need täppi. Ennustati, et võidab Ühtne Venemaa ja see võitiski. Sensatsiooniliseks võib pidada ühelt poolt paremtsentristlike jõudude eemalejäämist Duumast, mis tõstatab küsimuse nende parteide tulevikust üldse ja võimalusest rääkida kaasa presidendivalimistel.
Teine sensatsioon oli valimiste eel loodud Kodumaa suur edu. See partei loodi selleks, et võtta hääli ära kommunistidelt, mis ka õnnestus. Paljud nimetavad Kodumaad natsionaal-sotsialistlikuks ja vähemalt nii natsionalismi kui sotsialismi elemendid on seal olemas. Kolmas sensatsioon oli see, et president Putinil on Duumas praktiliselt konstitutsiooniline enamus, mis lubab tal viia põhiseadusse sisse kõikvõimalikke parandusi.
Kõigel sellel on kindlasti omad nii sise- kui välispoliitilised tulemid. Sisepoliitikas ilmnevad need ilmselt üsna pea ja väljenduvad deprivatiseerimisprotsessis – see tähendab 1990-ndate aastate alguses rikastunud isikutelt võetakse osa vara tagasi ja jaotatakse ümber, mis omakorda toob kaasa kapitali pagemise Venemaalt.
Välispoliitikas tähendab see eelkõige agressiivsemat poliitikat nõukogude-järgses ruumis so. nii SRÜ riikide kui Baltimaade suhtes. Kahtlemata toimub venekeelse vähemuse aktiviseerumine kõikides endistes vabariikides, kuna suurvene natsionalistlike jõudude suur edu ei saa jätta sellele mõju avaldamata. Seega võib oodata nii sisepoliitilise olukorra teravnemist neis maades kui ka Moskva agressiivsemat poliitikat nende suhtes.
Kui riigipea saab parlamendis enda taha tugeva toetuse ja tal kaovad seal igasugused probleemid, nagu olid näiteks Jeltsinil, siis see tähendab, et liider võib tunda end kindlamalt ka välispoliitilises sfääris ja ta võib seal käituda jäigemalt ning agressiivsemalt. Ma ei pea silmas sõjalist agressiooni, vaid ründavamat poliitikat naaberriikide suhtes.
Ühtlasi tuleb silmas pidada, et valimistel edu saavutanud parteide nagu Ühtne Venemaa, Kodumaa ja ka Liberaaldemokraadid kaudu hakatakse presidendile avaldama ühiskondlikku survet. Vene valijaskond avaldas neid parteisid toetades toetust suurriiklikule poliitikale, mis on nende erakondade programmides. Nii need parteid kui president peavad varem või hiljem nendele valijate soovidele järgi andma ja tegema mingeid vastavaid þeste.
Kodumaa programmis on aga natsionaalsotsialistlikud elemendid selgelt olemas. Selle liidrid on korduvalt rääkinud, et taotlevad näiteks mõnede Gruusia koosseisu kuuluvate rahvusautonoomiate ühinemist Venemaaga ning võimalik, et seda tüüpi pretensioonid tekkivad ka teiste endiste liiduvabariikide suhtes.
Seetõttu ühelt poolt hakatakse maha suruma rahvuslikke liikumisi Vene Föderatsioonis, teiselt poolt avaldama survet endistele liiduvabariikidele, milleks kasutatakse kaubandussuhteid – eelkõige energiakandjate müümist -, diplomaatiat ja teisi vahendeid, mis võivad tulemusi anda.
Kõige vähem muutusi tuleb ilmselt Venemaa suhetes Lääneriikidega, sealhulgas USA-ga. Üldisemas plaanis alustatakse rahvusvahelisel tasandil võitlust Venemaa kui suurriigi positsiooni eest, mida tal praegu ei ole. Seda poliitikat hakatakse ajama G-8, Venemaa-NATO ühisnõukogu ja teiste selliste foorumite tasandil, rääkis Raadio Vabaduse analüütik Jefim Fistein.
|
Uudised
Moskva poliitika muutub agressiivsemaks
Analüütik: Moskva poliitika endiste liiduvabariikide suhtes muutub agressiivsemaks
Mart Linnart, intervjuu – 08. detsember, 2003
– – – – –
Jefim Fistein selgitab, et enne valimisi tehti palju ennustusi ja enamasti läksid need täppi. Ennustati, et võidab Ühtne Venemaa ja see võitiski. Sensatsiooniliseks võib pidada ühelt poolt paremtsentristlike jõudude eemalejäämist Duumast, mis tõstatab küsimuse nende parteide tulevikust üldse ja võimalusest rääkida kaasa presidendivalimistel.
Teine sensatsioon oli valimiste eel loodud Kodumaa suur edu. See partei loodi selleks, et võtta hääli ära kommunistidelt, mis ka õnnestus. Paljud nimetavad Kodumaad natsionaal-sotsialistlikuks ja vähemalt nii natsionalismi kui sotsialismi elemendid on seal olemas. Kolmas sensatsioon oli see, et president Putinil on Duumas praktiliselt konstitutsiooniline enamus, mis lubab tal viia põhiseadusse sisse kõikvõimalikke parandusi.
Kõigel sellel on kindlasti omad nii sise- kui välispoliitilised tulemid. Sisepoliitikas ilmnevad need ilmselt üsna pea ja väljenduvad deprivatiseerimisprotsessis – see tähendab 1990-ndate aastate alguses rikastunud isikutelt võetakse osa vara tagasi ja jaotatakse ümber, mis omakorda toob kaasa kapitali pagemise Venemaalt.
Välispoliitikas tähendab see eelkõige agressiivsemat poliitikat nõukogude-järgses ruumis so. nii SRÜ riikide kui Baltimaade suhtes. Kahtlemata toimub venekeelse vähemuse aktiviseerumine kõikides endistes vabariikides, kuna suurvene natsionalistlike jõudude suur edu ei saa jätta sellele mõju avaldamata. Seega võib oodata nii sisepoliitilise olukorra teravnemist neis maades kui ka Moskva agressiivsemat poliitikat nende suhtes.
Kui riigipea saab parlamendis enda taha tugeva toetuse ja tal kaovad seal igasugused probleemid, nagu olid näiteks Jeltsinil, siis see tähendab, et liider võib tunda end kindlamalt ka välispoliitilises sfääris ja ta võib seal käituda jäigemalt ning agressiivsemalt. Ma ei pea silmas sõjalist agressiooni, vaid ründavamat poliitikat naaberriikide suhtes.
Ühtlasi tuleb silmas pidada, et valimistel edu saavutanud parteide nagu Ühtne Venemaa, Kodumaa ja ka Liberaaldemokraadid kaudu hakatakse presidendile avaldama ühiskondlikku survet. Vene valijaskond avaldas neid parteisid toetades toetust suurriiklikule poliitikale, mis on nende erakondade programmides. Nii need parteid kui president peavad varem või hiljem nendele valijate soovidele järgi andma ja tegema mingeid vastavaid þeste.
Kodumaa programmis on aga natsionaalsotsialistlikud elemendid selgelt olemas. Selle liidrid on korduvalt rääkinud, et taotlevad näiteks mõnede Gruusia koosseisu kuuluvate rahvusautonoomiate ühinemist Venemaaga ning võimalik, et seda tüüpi pretensioonid tekkivad ka teiste endiste liiduvabariikide suhtes.
Seetõttu ühelt poolt hakatakse maha suruma rahvuslikke liikumisi Vene Föderatsioonis, teiselt poolt avaldama survet endistele liiduvabariikidele, milleks kasutatakse kaubandussuhteid – eelkõige energiakandjate müümist -, diplomaatiat ja teisi vahendeid, mis võivad tulemusi anda.
Kõige vähem muutusi tuleb ilmselt Venemaa suhetes Lääneriikidega, sealhulgas USA-ga. Üldisemas plaanis alustatakse rahvusvahelisel tasandil võitlust Venemaa kui suurriigi positsiooni eest, mida tal praegu ei ole. Seda poliitikat hakatakse ajama G-8, Venemaa-NATO ühisnõukogu ja teiste selliste foorumite tasandil, rääkis Raadio Vabaduse analüütik Jefim Fistein.