Täna 50 aastat tagasi ei olnud lund maas. Oli konstitutsioonipäev ja noor naine Helju Kibuspuu oli keskhaiglas sünnitamas oma esimest last. Kui 3600grammine tulevane näitleja lõpuks ilmale otsustas tulla, oli Helju poolteist päeva valude käes vaevelnud. Poeg sai Karl August Hindrey raamatu «Urmas ja Merike» järgi nimeks Urmas.
«Kõigest sellest aru saamine, kes mu isa oli, võtab kogu elu,» ütleb Urmas Kibuspuu ainus laps, Rootsis elav poeg Paul-Erik Kokamägi.
26aastane kunstiülikooli tudeng on võõrsil elanud üle kümne aasta, rootsi keel on tema teine emakeel. Ometi on temas ehmatama panevat tuttavlikkust – pisut ninahäälne ja madal hääl. Nagu räägiks Urmas Kibuspuu.
Paul tunnistab, et kahjuks on ta olnud isa kõrval väga vähe.
Seega ei ole ka mälestusi ega tundmusi kuigi palju. Oli ta ju kõigest kaheksane, kui isa 1985. aasta kuumal juunikuul raskesse haigusesse suri. Pealegi ei elanud tema ema, kunstnik Epp Maria Kokamäe õde Ilo isaga koos.
Pilt koos isa ja emaga
Mõtetes on Paul juurelnud, miks isa ja ema tutvus ei arenenud kooseluks, kuid emale ta selle kohta küsimusi ei esita. Liiga isiklik ja liiga valus.
«Inimesed on minule tähtsad. Olen suutnud harjuda selle eluga, olen juba nii vana, et suudan aru saada, miks inimesed teevad nii nagu nad teevad. Mis juhused seal taga on, keegi ei tea,» võtab Paul-Erik elu nagu see on.
Ometi tunneb ta aeg-ajalt vajadust ajas tagasi minna. Vanade fotode kaudu näiteks.
Meenub pilt lapsepõlvest: on suvi, päike on ere ja Paul koos ema-isaga maal. Kus täpselt, Paul ei mäleta.
Ta on kahene või veelgi pisem. Isa mängib ja jalutab temaga. Kõik on helge. Paulil on sellest päevast kodus foto. Kalender võis näidata aastat 1979 või 1980.
«Natuke naljakas on vaadata aega, mida enam pole,» ütleb Paul. Kui ta vaatab isa töid, jälgib ta kõike äärmiselt tähelepanelikult. Kui vaatab nagu näitlejat, siis on tähtis roll ja selle tõlgendus.
«Natuke naljakas, et ma olen praegu eas, kui tema enamiku oma suuremaid rolle tegi. See annab müstilise hõngu asjale ja ma suudan teda mõista,» ütleb Paul ja läheb ajas tagasi päeva, kui ta läks koos emaga lastefilmi «Arabella» esilinastusele.
Urmas Kibuspuu mängis filmis kanakuudis elavat Aadut. See film läks omal ajal talle kui poisslapsele väga korda. Leiutas ju isa filmis lennumasina, millega laevalt põgenes.
«Ma pole seda filmi 15 aastat näinud, peaksin selle kindlasti üle vaatama. Kogu ta karakter oli huvitav. Ta sobis selle jaoks, ta oli hea. Leiutis, millega ta lendas, see oli lapsele fantastiline. Pluss nõelravi, mida ta tegi. On meeles, et teda visati pidevalt kuuti, laevas teda ei aktsepteeritud,» on Paulil meeles.
Juhtub, et Paul vaatab Urmas Kibuspuud, kui isa. Et ta isaga sarnane on, seda on talle varemgi öeldud. Ise näeb ta veel rohkem sarnasust.
«Vaatasin mingit teleülesvõtet, väga naljakas oli. Mingi kehaliikumine oli sarnane. Kuidas näiteks käsi liigutan. Otseselt seda, mida ma isalt olen pärinud, ei oska öelda. Kõik mõjutab inimest,» ütleb kunstnikuhingega Paul.
Ka amet, kunstitegemise tahtmine, on tal veres. Pauli emapoolne suguvõsa on aukartustäratav – vanaema on kunstnik Imbi Lind, vanaisa Luulik Kokamägi, tädi Epp Maria Kokamägi.
Tahtis kunstnikuks saada
Ka Urmas Kibuspuust oleks võinud saada hoopis kunstnik. Kibuspuu lõpetas kunstikallakuga Tallinna 46. keskkooli ja annet tal oli. Urmas armastas keldrist vanu asju kokku korjata, neid joonistada ja pildistada. Urmase vihikuservad olid täis joonistatud, samuti koduaia teerajad.
Et Urmasest sai näitleja, ei meeldi tema emale Heljule tänini. Et lapselaps Paul teatritegemisest suurt ei hooli, teeb talle ainult head meelt.
«Mulle meeldib teater, kuid ei, mina hakkama ei saaks,» naerab Paul näitlejaks hakkamise peale.
Isa Urmasele ennustati esimest korda näitlejasaatust kaheaastaselt. Poiss sõitis vanematega Hiiumaal bussis. Kõõlus bussis ringi ning ajas võõraste inimestega juttu. Ühtäkki pöördus keegi ema ja isa poole ja küsis: «Kumb teist näitleja on?»
Ema Helju vastas: kumbki pole – ema oli lasteaiakasvataja ja hiidlasest isa insener.
Isasse on Paul-Erik siiski nii palju, et teda huvitab kunst ja pildistamine. Paul on töötanud aastaid fotograafi assistendina, pole ära põlanud ka hooajatöid, nagu näiteks hotelli nõudepesijaametit.
«Usun, et isa oleks minuga rahul. Ka usun kunsti ja et mul on oma tee. Loodan, et ta jääb rahule,» püüab Paul-Erik aimata, mis ühele isale pojas meeldida võiks. Kas jääb ta elama Rootsi või tuleb tagasi Eestisse, seda ta veel ei tea.
Hingeline inimene
Aeg-ajalt Eestisse sattudes käib Paul-Erik ka isa haual Metsakalmistul. Ta tunneb, et ei käi seal piisavalt tihti. Ka ei suhtle ta siinsete sugulastega nii tihedalt kui tahaks. Ja peaks.
Urmas Kibuspuud ei teinud kuulsus kunagi uhkeks. Draamateatri näitlejana oli tal tegemist rohkem telemajas. Ta armastas kanda teksapükse ega sallinud ülikondi. Ta ei tõstnud häält ning ainult ühe asja puhul ilmutas Urmas vastikust – tangupuder ei maitsenud talle.
«Oo, mulle maitseb see väga, kaua pole saanud,» leiab Paul veel ühe erinevuse enda ja isa vahel.
Kui peaks isa olemuse lühidalt kokku võtma, mõtiskleb Paul hetke: «Isa oli õudselt karismaatiline ja väga hingeline inimene.»
Urmase ema Helju Kibuspuu on täna Soomes tütreperel külas ja peab sünnipäeva, sest aastakümneid hiljem sündis samal päeval talle lapselaps.
Uudised
VE: Kibuspuu, Urmas – näitleja
«Arusaam, kes mu isa oli, võtab kogu elu.»Kirsti Vainküla, SLÕL, reede. 5. detsember 2003
«Ma ei tea täpselt, palju me üldse kohtusime või nägime. Elasime isast eraldi. Isa kuju on silme ees pigem televisiooni kaudu,» meenutab Urmas Kibuspuud poeg Paul-Erik.
Täna saanuks ta isa 50aastaseks.
«Kõigest sellest aru saamine, kes mu isa oli, võtab kogu elu,» ütleb Urmas Kibuspuu ainus laps, Rootsis elav poeg Paul-Erik Kokamägi.
26aastane kunstiülikooli tudeng on võõrsil elanud üle kümne aasta, rootsi keel on tema teine emakeel. Ometi on temas ehmatama panevat tuttavlikkust – pisut ninahäälne ja madal hääl. Nagu räägiks Urmas Kibuspuu.
Paul tunnistab, et kahjuks on ta olnud isa kõrval väga vähe.
Seega ei ole ka mälestusi ega tundmusi kuigi palju. Oli ta ju kõigest kaheksane, kui isa 1985. aasta kuumal juunikuul raskesse haigusesse suri. Pealegi ei elanud tema ema, kunstnik Epp Maria Kokamäe õde Ilo isaga koos.
Pilt koos isa ja emaga
Mõtetes on Paul juurelnud, miks isa ja ema tutvus ei arenenud kooseluks, kuid emale ta selle kohta küsimusi ei esita. Liiga isiklik ja liiga valus.
«Inimesed on minule tähtsad. Olen suutnud harjuda selle eluga, olen juba nii vana, et suudan aru saada, miks inimesed teevad nii nagu nad teevad. Mis juhused seal taga on, keegi ei tea,» võtab Paul-Erik elu nagu see on.
Ometi tunneb ta aeg-ajalt vajadust ajas tagasi minna. Vanade fotode kaudu näiteks.
Meenub pilt lapsepõlvest: on suvi, päike on ere ja Paul koos ema-isaga maal. Kus täpselt, Paul ei mäleta.
Ta on kahene või veelgi pisem. Isa mängib ja jalutab temaga. Kõik on helge. Paulil on sellest päevast kodus foto. Kalender võis näidata aastat 1979 või 1980.
«Natuke naljakas on vaadata aega, mida enam pole,» ütleb Paul. Kui ta vaatab isa töid, jälgib ta kõike äärmiselt tähelepanelikult. Kui vaatab nagu näitlejat, siis on tähtis roll ja selle tõlgendus.
«Natuke naljakas, et ma olen praegu eas, kui tema enamiku oma suuremaid rolle tegi. See annab müstilise hõngu asjale ja ma suudan teda mõista,» ütleb Paul ja läheb ajas tagasi päeva, kui ta läks koos emaga lastefilmi «Arabella» esilinastusele.
Urmas Kibuspuu mängis filmis kanakuudis elavat Aadut. See film läks omal ajal talle kui poisslapsele väga korda. Leiutas ju isa filmis lennumasina, millega laevalt põgenes.
«Ma pole seda filmi 15 aastat näinud, peaksin selle kindlasti üle vaatama. Kogu ta karakter oli huvitav. Ta sobis selle jaoks, ta oli hea. Leiutis, millega ta lendas, see oli lapsele fantastiline. Pluss nõelravi, mida ta tegi. On meeles, et teda visati pidevalt kuuti, laevas teda ei aktsepteeritud,» on Paulil meeles.
Juhtub, et Paul vaatab Urmas Kibuspuud, kui isa. Et ta isaga sarnane on, seda on talle varemgi öeldud. Ise näeb ta veel rohkem sarnasust.
«Vaatasin mingit teleülesvõtet, väga naljakas oli. Mingi kehaliikumine oli sarnane. Kuidas näiteks käsi liigutan. Otseselt seda, mida ma isalt olen pärinud, ei oska öelda. Kõik mõjutab inimest,» ütleb kunstnikuhingega Paul.
Ka amet, kunstitegemise tahtmine, on tal veres. Pauli emapoolne suguvõsa on aukartustäratav – vanaema on kunstnik Imbi Lind, vanaisa Luulik Kokamägi, tädi Epp Maria Kokamägi.
Tahtis kunstnikuks saada
Ka Urmas Kibuspuust oleks võinud saada hoopis kunstnik. Kibuspuu lõpetas kunstikallakuga Tallinna 46. keskkooli ja annet tal oli. Urmas armastas keldrist vanu asju kokku korjata, neid joonistada ja pildistada. Urmase vihikuservad olid täis joonistatud, samuti koduaia teerajad.
Et Urmasest sai näitleja, ei meeldi tema emale Heljule tänini. Et lapselaps Paul teatritegemisest suurt ei hooli, teeb talle ainult head meelt.
«Mulle meeldib teater, kuid ei, mina hakkama ei saaks,» naerab Paul näitlejaks hakkamise peale.
Isa Urmasele ennustati esimest korda näitlejasaatust kaheaastaselt. Poiss sõitis vanematega Hiiumaal bussis. Kõõlus bussis ringi ning ajas võõraste inimestega juttu. Ühtäkki pöördus keegi ema ja isa poole ja küsis: «Kumb teist näitleja on?»
Ema Helju vastas: kumbki pole – ema oli lasteaiakasvataja ja hiidlasest isa insener.
Isasse on Paul-Erik siiski nii palju, et teda huvitab kunst ja pildistamine. Paul on töötanud aastaid fotograafi assistendina, pole ära põlanud ka hooajatöid, nagu näiteks hotelli nõudepesijaametit.
«Usun, et isa oleks minuga rahul. Ka usun kunsti ja et mul on oma tee. Loodan, et ta jääb rahule,» püüab Paul-Erik aimata, mis ühele isale pojas meeldida võiks. Kas jääb ta elama Rootsi või tuleb tagasi Eestisse, seda ta veel ei tea.
Hingeline inimene
Aeg-ajalt Eestisse sattudes käib Paul-Erik ka isa haual Metsakalmistul. Ta tunneb, et ei käi seal piisavalt tihti. Ka ei suhtle ta siinsete sugulastega nii tihedalt kui tahaks. Ja peaks.
Urmas Kibuspuud ei teinud kuulsus kunagi uhkeks. Draamateatri näitlejana oli tal tegemist rohkem telemajas. Ta armastas kanda teksapükse ega sallinud ülikondi. Ta ei tõstnud häält ning ainult ühe asja puhul ilmutas Urmas vastikust – tangupuder ei maitsenud talle.
«Oo, mulle maitseb see väga, kaua pole saanud,» leiab Paul veel ühe erinevuse enda ja isa vahel.
Kui peaks isa olemuse lühidalt kokku võtma, mõtiskleb Paul hetke: «Isa oli õudselt karismaatiline ja väga hingeline inimene.»
Urmase ema Helju Kibuspuu on täna Soomes tütreperel külas ja peab sünnipäeva, sest aastakümneid hiljem sündis samal päeval talle lapselaps.