Jüri Tamme käekäik on raiutud raamatusse
Kakskümmend aastat (1976-1996) vasaraheitja elukutset pidanud Jüri Tamme särav käekäik, mis tipnes kahe olümpiapronksi, MMi hõbeda, maailma karikavõidu ja maailmarekordi uuendamisega, on raamatukaante vahele raiutud. Spordiajakirjaniku Deivil Tserbi sõnastatud teost “Irdinimene. Jüri Tamme lugu” tutvustati hotelli Olümpia konverentsisaalis. Kohal oli rohkesti Jüri Tammele lähedasi inimesi ja mõttekaaslasi.
Tundsid veidike puudust ka, et sinu vägitegudest laias maailmas ei olnud seni ikka veel raamatut kirjutatud, ja nüüd, pärast raamatu ilmumist, on sul seetõttu natuke lahedam elada?
Raske küsimus. Aga sageli on inimesel niimoodi, ta tahab midagi saavutada, kuskile pürgida. Üks niisugune asi on ka raamat, mis jääb mälestuseks endale ja sõpradele, ka lastele. Raamat on vahva asi ja mina soovitan inimestel, kellel on midagi öelda, proovida raamatut teha. Kerge see ei ole.
Muhelev Jüri Tamm jagab raamatuid ja autogramme. Käes on olümpiavõitja Erki Noole kord.
Mina lugesin su äsjasest pöördumisest raamatu sõnastajale Deivil Tserbile – kas kirjutame ühe raamatu veel? – välja, et sul oleks öelda tunduvalt rohkem, kui sellesse raamatusse mahtus. On see nii?
Arvan, et see raamat on peaaegu kommentaarideta, minu ühe eluetapi kirjeldus, ja võib-olla mingisugust filosoofilist lähenemist paljudele probleemidele ja eri ajajärkudele peaks teises vormis tegema. Ja see on natuke keerulisem lugeda. Üks eesmärk oleks, et inimestel oleks lihtne ja huvitav lugeda, et ta raamatuga kaanest kaaneni hakkama saab. See ei ole järjejutt või romaan.
Olen täiesti nõus, kui äsja laiale ringile ütlesid, et oled õnnelik inimene, sest oled erinevatest aegadest läbi suutnud pressida kui mees muiste. Võib-olla räägid veidi lahtimale, mis kandi pealt sa ikkagi õnneli oled?
Ma olen maailma näinud, väga paljude inimestega kohtunud, olen paljude mõistmist ja toetust saanud. Õnnelik olen veel seetõttu, et mu päris paljud unistused on täitunud. Just tänu spordile. Olen õnnelik ka seetõttu, et vaatamata spordile on mul hea perekond, armas kodumaa, kus olen. Näiteks paljud sportlased, kellega koos võistlesin, ei ela praegu oma kodumaal. Anatoili Bondartðuk on Kuveidis treener, Juri Sedõhh elab Prantsusmaal, Sergei Litvinov Saksamaal. Ükspuha, kui hea seal ei oleks, kodus on ikka kõige parem. Hea, et ma pärast pikka rännakut koju tagasi jõudsin.
Mul on selline tunne, et mida tegid kunagi füüsise abil, oma jõuga ja mida mõõdeti meetrites, oled praeguseks vahetanud vaimu vastu. Sul on nüüd vaimuinimesena üha rohkem ja rohkem öelda. On nii?
On kaks erinevat asja. Sporditegemises ei olnud vaim võib-olla väga näha. Teadmised selles valdkonnas olid peidetud. Sageli vaatatakse sportlast kui esinejat, paljud ei mõista üldse, mis selle taga seisab. Need arvud ja numbrid, mis raamatu tagakaanel, näitavad tegelikult, kui pikk ja raske ning absurdne see tee on olnud. Aga ses mõttes on sul tõesti õigus, kui ütled, et praegusel hetkel on võimalik intellektuaalselt midagi korda saata nii oma mõtete kui ka südamega. Sportlastega on nii, et üks elu lõpeb väga ruttu ära, aga teisest küljest on jällegi hea, et ei pea ühe asjaga surmani tegelema. Kui sul on õnne, ðanssi ja teadmisi, siis saad veel midagi korda saata. Ja see teine midagi ei sõltu enam füüsiliselt suutlikkusest, kuigi arvan, et inimese jaoks on ka see kogu aeg väga tähtis. Mida parem on kehaline seisund, seda rohkem on võimalik tööd teha.
Sinu käekäiku spordis teades arvan, et sa ei loobu ühestki oma mõttest ja kavast ka spordivälistes asjades. Seda, mis toimus hiljaaegu Eesti Olümpiakomitee presidendi valimistega seoses, kus kandideerisid presidendiks, kuid jäid hääletamisel Mart Siimannile alla, võtad ilmselt kui mingit kvalifikatsioonivõistlust, ja elu läheb edasi.
Olen alati nii ütelnud, aga elu ei saa vaadata mingite etappidena. On pidev töö. Selge, et kui ma poleks näiteks päevikut kirjutanud, pole ka raamatut tulnud, ja kui ma ei oleks sportimise ajal mõtelnud muudele teguritele, siis poleks minu ideed ja mõtted ka sellisteks saanud. Need ei ole ühe päeva töö vili.
URMAS ESLON
xxx
«Sellised seadused panevad nördima.»Eve Heinla, SLÕL, teisipäev. 2. detsember 2003
 Aldo Luud
 LASTE RAHA MAKSUDEKS: Eesti Sportlaste Ühendus korraldas sel aastal juba neljandat korda oksjoni varalahkunud sportlaste laste toetuseks. Osa saadud rahast läheb ka suvel hukkunud Lauri Ausi lastele. Paraku võtab riik sellelt summalt tulumaksu. «Selline seadus paneb nördima, aga mis teha,» ütles üksi kahte pisipoissi kasvatav Lauri Ausi lesk Kristel. |
«Oksjonilt saadud raha läheb ju ometi laste toetuseks! Nende laste toetuseks, kelle isad on hukkunud. Ja riik võtab sealt suure osa maksudena endale,» räägib Eesti Sportlaste Ühenduse juht Jüri Tamm.
Juba neljandat aastat korraldas Eesti Sportlaste Ühendus heategevusliku kunstioksjoni, mille tulud lähevad varalahkunud sportlaste laste toetuseks. Seekord saadi kokku läbi aastate suurim summa: 200 000 krooni. Saadud raha läheb hukkunud sportlaste lastele: kümnevõistleja Valter Külveti tütrele, maadleja Küllo Kõivu pojale, maletaja Lembit Olli poegadele ning sel suvel roolijoodiku süül hukkunud Lauri Ausi kahele pisipojale. Oksjoni eestvedaja ja sportlaste ühenduse juht Jüri Tamm küll rõõmustab, et seekord nii kopsakas summa saadi, kuid paraku rikub positiivset see, et riik võtab sellest tulumaksuks umbes 50 000 krooni. «Ja raha võetakse ära isast ilma jäänud lastelt. Ma ei saa sellest aru,» laiutab Tamm käsi.
«Meil on mittetulundus-ühing, aga maksame eraisikutele ehk nendele lastele. Seepärast võtabki riik ka tulumaksu, 26 protsenti sealt maha,» selgitab Tamm. «Sellel on veel selline hea nimi: erisoodustus. Käib sama asja alla kui firmajuhid näiteks teevad üksteisele kinke.»
Tamm maksab tulumaksu enne, kui raha laiali jagatakse, sest tema sõnul oleks veelgi hullem, kui raha hukkunute leskedelt pärast sisse nõutaks. «Mind paneb see asi väga nördima! Esimesel aastal, kui oksjoni korraldasime, saime lausa trahvi. Maksuametnik kutsus mind välja ja vibutas näppu. Siis me ei teadnud, et selle pealt on vaja veel maksta ka. Tegu on ju laste rahaga!» räägib Tamm.
«Ja seekord on saadud summa muljetavaldav. Varem, kui oksjonitulud olid väiksemad, siis vast see maks nii ei häirinudki. Aga nüüd, kui summad on suured, no nagu pind silmas: vaatad, et tuli suur summa, aga suure summa annad ära ka,» kurvastab ta.
Sahkerdada ja maksudest kõrvale hiilida Tamm ka ei taha. «Ja kõige õigem on ikka raha otse peredele anda, sest nemad teavad ise paremini, millest lastel puudus. Ega kerge pole kellelgi… Ja jõuludeks on raha kõigil vaja. Eks igaüks mõtleb, mida sellega teeb: kas viib lapse reisile või ostab suusasaapad. Või teeb hoopis ilusa peolaua.»
Lauri Ausi lesk Kristel, kes üksi kahte last kasvatab, nõustub, et seadus, mis lastelt raha võtab, on kummaline. «Sellised seadused panevad nördima, aga mis teha,» lausub ta.
Kristel Aus on kahe alla kolmeaastase pojaga kodus. «Tööl ma ei käi ja kindlat sissetulekut seega pole, praegu elame vanadest säästudest.»
«Mis puudutab hiljuti loodud Lauri Ausi mälestusfondi, siis ega me sealt igakuist toetust ei saa, see on heategevuslik fond, et kui kellegagi peaks tulevikus veel midagi juhtuma… andku jumal, et mitte, aga siis saaksid sealt ka teiste sportlaste pered toetust,» räägib ta.
Rahandusministeeriumi avalike suhete osakonna nõuniku Annika Loigu sõnul pääseks sportlaste ühendus ehk laste toetuseks mineva raha tulumaksust, kui tehtaks põhikirja vastav muudatus. Samas peaks ka nõu pidama maksuametiga, kust läheb toimetulekutoetuse piir, kuna tegu on üsna suurte rahasummadega.
«Tulumaksuseaduses nimetatud «Tulumaksusoodustusega mittetulundusühingute ja sihtasutuste nimekirja» kantakse isikud, kes tegutsevad avalikes huvides ning nimekirja kantud isikute poolt tehtud annetuste ja kingituste maksustamisel kehtib erikord,» ütleb Loigu.
Mittetulundusühing Eesti Sportlaste Ühendus, mis on kantud eelnimetatud nimekirja, võiks seega teha maksuvabalt väljamakseid, mis vastavad Tulumaksuseaduses sätestatud vastavatele tingimustele. Muuhulgas ei maksustata nimetatud isikute poolt füüsilistele isikutele toimetulekuks osutatud materiaalset abi juhul, kui see on tehtud põhikirjalistel eesmärkidel.
Aus elutöö preemia kandidaadiks
«Meie sportlaste ühendus tahab kultuuriministeeriumile esitada elutöö preemia kandidaadiks postuumselt Lauri Ausi,» ütleb Jüri Tamm, «see preemia on 300 000 krooni. Lauri väärib seda. Kahjuks asi läheb postuumsuse peale, eelmine kord sai võrkpallitreener Andres Skuin ja ka postuumselt.»
«Selle summa pealt õnneks maksu maha ei lähe,» märgib Tamm.
Uudised
VE: Tamm, Jüri – ESÜ eestvedaja
Jüri Tamme käekäik on raiutud raamatusse
Kakskümmend aastat (1976-1996) vasaraheitja elukutset pidanud Jüri Tamme särav käekäik, mis tipnes kahe olümpiapronksi, MMi hõbeda, maailma karikavõidu ja maailmarekordi uuendamisega, on raamatukaante vahele raiutud. Spordiajakirjaniku Deivil Tserbi sõnastatud teost “Irdinimene. Jüri Tamme lugu” tutvustati hotelli Olümpia konverentsisaalis. Kohal oli rohkesti Jüri Tammele lähedasi inimesi ja mõttekaaslasi.
Tundsid veidike puudust ka, et sinu vägitegudest laias maailmas ei olnud seni ikka veel raamatut kirjutatud, ja nüüd, pärast raamatu ilmumist, on sul seetõttu natuke lahedam elada?
Raske küsimus. Aga sageli on inimesel niimoodi, ta tahab midagi saavutada, kuskile pürgida. Üks niisugune asi on ka raamat, mis jääb mälestuseks endale ja sõpradele, ka lastele. Raamat on vahva asi ja mina soovitan inimestel, kellel on midagi öelda, proovida raamatut teha. Kerge see ei ole.
Muhelev Jüri Tamm jagab raamatuid ja autogramme. Käes on olümpiavõitja Erki Noole kord.
Mina lugesin su äsjasest pöördumisest raamatu sõnastajale Deivil Tserbile – kas kirjutame ühe raamatu veel? – välja, et sul oleks öelda tunduvalt rohkem, kui sellesse raamatusse mahtus. On see nii?
Arvan, et see raamat on peaaegu kommentaarideta, minu ühe eluetapi kirjeldus, ja võib-olla mingisugust filosoofilist lähenemist paljudele probleemidele ja eri ajajärkudele peaks teises vormis tegema. Ja see on natuke keerulisem lugeda. Üks eesmärk oleks, et inimestel oleks lihtne ja huvitav lugeda, et ta raamatuga kaanest kaaneni hakkama saab. See ei ole järjejutt või romaan.
Olen täiesti nõus, kui äsja laiale ringile ütlesid, et oled õnnelik inimene, sest oled erinevatest aegadest läbi suutnud pressida kui mees muiste. Võib-olla räägid veidi lahtimale, mis kandi pealt sa ikkagi õnneli oled?
Ma olen maailma näinud, väga paljude inimestega kohtunud, olen paljude mõistmist ja toetust saanud. Õnnelik olen veel seetõttu, et mu päris paljud unistused on täitunud. Just tänu spordile. Olen õnnelik ka seetõttu, et vaatamata spordile on mul hea perekond, armas kodumaa, kus olen. Näiteks paljud sportlased, kellega koos võistlesin, ei ela praegu oma kodumaal. Anatoili Bondartðuk on Kuveidis treener, Juri Sedõhh elab Prantsusmaal, Sergei Litvinov Saksamaal. Ükspuha, kui hea seal ei oleks, kodus on ikka kõige parem. Hea, et ma pärast pikka rännakut koju tagasi jõudsin.
Mul on selline tunne, et mida tegid kunagi füüsise abil, oma jõuga ja mida mõõdeti meetrites, oled praeguseks vahetanud vaimu vastu. Sul on nüüd vaimuinimesena üha rohkem ja rohkem öelda. On nii?
On kaks erinevat asja. Sporditegemises ei olnud vaim võib-olla väga näha. Teadmised selles valdkonnas olid peidetud. Sageli vaatatakse sportlast kui esinejat, paljud ei mõista üldse, mis selle taga seisab. Need arvud ja numbrid, mis raamatu tagakaanel, näitavad tegelikult, kui pikk ja raske ning absurdne see tee on olnud. Aga ses mõttes on sul tõesti õigus, kui ütled, et praegusel hetkel on võimalik intellektuaalselt midagi korda saata nii oma mõtete kui ka südamega. Sportlastega on nii, et üks elu lõpeb väga ruttu ära, aga teisest küljest on jällegi hea, et ei pea ühe asjaga surmani tegelema. Kui sul on õnne, ðanssi ja teadmisi, siis saad veel midagi korda saata. Ja see teine midagi ei sõltu enam füüsiliselt suutlikkusest, kuigi arvan, et inimese jaoks on ka see kogu aeg väga tähtis. Mida parem on kehaline seisund, seda rohkem on võimalik tööd teha.
Sinu käekäiku spordis teades arvan, et sa ei loobu ühestki oma mõttest ja kavast ka spordivälistes asjades. Seda, mis toimus hiljaaegu Eesti Olümpiakomitee presidendi valimistega seoses, kus kandideerisid presidendiks, kuid jäid hääletamisel Mart Siimannile alla, võtad ilmselt kui mingit kvalifikatsioonivõistlust, ja elu läheb edasi.
Olen alati nii ütelnud, aga elu ei saa vaadata mingite etappidena. On pidev töö. Selge, et kui ma poleks näiteks päevikut kirjutanud, pole ka raamatut tulnud, ja kui ma ei oleks sportimise ajal mõtelnud muudele teguritele, siis poleks minu ideed ja mõtted ka sellisteks saanud. Need ei ole ühe päeva töö vili.
URMAS ESLON
xxx
«Sellised seadused panevad nördima.»Eve Heinla, SLÕL, teisipäev. 2. detsember 2003
«Oksjonilt saadud raha läheb ju ometi laste toetuseks! Nende laste toetuseks, kelle isad on hukkunud. Ja riik võtab sealt suure osa maksudena endale,» räägib Eesti Sportlaste Ühenduse juht Jüri Tamm.
«Meil on mittetulundus-ühing, aga maksame eraisikutele ehk nendele lastele. Seepärast võtabki riik ka tulumaksu, 26 protsenti sealt maha,» selgitab Tamm. «Sellel on veel selline hea nimi: erisoodustus. Käib sama asja alla kui firmajuhid näiteks teevad üksteisele kinke.»
Tamm maksab tulumaksu enne, kui raha laiali jagatakse, sest tema sõnul oleks veelgi hullem, kui raha hukkunute leskedelt pärast sisse nõutaks. «Mind paneb see asi väga nördima! Esimesel aastal, kui oksjoni korraldasime, saime lausa trahvi. Maksuametnik kutsus mind välja ja vibutas näppu. Siis me ei teadnud, et selle pealt on vaja veel maksta ka. Tegu on ju laste rahaga!» räägib Tamm.
«Ja seekord on saadud summa muljetavaldav. Varem, kui oksjonitulud olid väiksemad, siis vast see maks nii ei häirinudki. Aga nüüd, kui summad on suured, no nagu pind silmas: vaatad, et tuli suur summa, aga suure summa annad ära ka,» kurvastab ta.
Sahkerdada ja maksudest kõrvale hiilida Tamm ka ei taha. «Ja kõige õigem on ikka raha otse peredele anda, sest nemad teavad ise paremini, millest lastel puudus. Ega kerge pole kellelgi… Ja jõuludeks on raha kõigil vaja. Eks igaüks mõtleb, mida sellega teeb: kas viib lapse reisile või ostab suusasaapad. Või teeb hoopis ilusa peolaua.»
Lauri Ausi lesk Kristel, kes üksi kahte last kasvatab, nõustub, et seadus, mis lastelt raha võtab, on kummaline. «Sellised seadused panevad nördima, aga mis teha,» lausub ta.
Kristel Aus on kahe alla kolmeaastase pojaga kodus. «Tööl ma ei käi ja kindlat sissetulekut seega pole, praegu elame vanadest säästudest.»
«Mis puudutab hiljuti loodud Lauri Ausi mälestusfondi, siis ega me sealt igakuist toetust ei saa, see on heategevuslik fond, et kui kellegagi peaks tulevikus veel midagi juhtuma… andku jumal, et mitte, aga siis saaksid sealt ka teiste sportlaste pered toetust,» räägib ta.
Rahandusministeeriumi avalike suhete osakonna nõuniku Annika Loigu sõnul pääseks sportlaste ühendus ehk laste toetuseks mineva raha tulumaksust, kui tehtaks põhikirja vastav muudatus. Samas peaks ka nõu pidama maksuametiga, kust läheb toimetulekutoetuse piir, kuna tegu on üsna suurte rahasummadega.
«Tulumaksuseaduses nimetatud «Tulumaksusoodustusega mittetulundusühingute ja sihtasutuste nimekirja» kantakse isikud, kes tegutsevad avalikes huvides ning nimekirja kantud isikute poolt tehtud annetuste ja kingituste maksustamisel kehtib erikord,» ütleb Loigu.
Mittetulundusühing Eesti Sportlaste Ühendus, mis on kantud eelnimetatud nimekirja, võiks seega teha maksuvabalt väljamakseid, mis vastavad Tulumaksuseaduses sätestatud vastavatele tingimustele. Muuhulgas ei maksustata nimetatud isikute poolt füüsilistele isikutele toimetulekuks osutatud materiaalset abi juhul, kui see on tehtud põhikirjalistel eesmärkidel.
Aus elutöö preemia kandidaadiks
«Meie sportlaste ühendus tahab kultuuriministeeriumile esitada elutöö preemia kandidaadiks postuumselt Lauri Ausi,» ütleb Jüri Tamm, «see preemia on 300 000 krooni. Lauri väärib seda. Kahjuks asi läheb postuumsuse peale, eelmine kord sai võrkpallitreener Andres Skuin ja ka postuumselt.»
«Selle summa pealt õnneks maksu maha ei lähe,» märgib Tamm.