Otsi lolli, kes ei karda kolli…
29.11.2003 00:01Andres Tarand, Riigikogu liige (Mõõdukad)
Andres Tarand soovitab Siim Kallasel lõpetada maailma lihtsustatud käsitlus ning kahe kolmandiku rahva süüdistamine saamahimus – tegelik tõde on Kallase tõest keerukam.
Siim Kallas on märksõnade «võrdsustamine – vihkamine – saamahimu» kaudu rünnanud vastast, keda tema artiklist järelduvalt on kaks kolmandikku Eesti rahvast. Mõistes mõnevõrra parteijuhi kohustusi leevendada üheülbaliste hüüdlausete abil kaaslaste rahutust, soovin teemat jätkata ise juhi kohustusi omamata. Seda enam, et meie varasemaid arutelusid Eesti, maailma ja ühiskonna teemal pole kandnud ei vihkamine ega ka hirm võrdsustamise või saamahimu pärast.
Lähtun ühest kuulsaks saanud loosungist, kolmest prantsuskeelsest sõnast: liberté, egalité, fraternité.
Muide, kui Zhou Enlailt keegi Lääne kõrge külaline kord küsis, kuidas too hindab Prantsuse revolutsiooni mõju maailma käekäigule, vastas Zhou, et veel on vara ütelda. Nii on see Hiina viie tuhande aastase tsivilisatsiooni otsast vaadates. Eesti iseseisvus on kahesaja aasta taguse revolutsiooni sündmustega aga siiani otseseoses.
Mõistete sisu
Mida on siis vabadus – võrdsus – vendlus need enam kui 200 aastat tähendanud? Kindlasti mitte vabadust ignoreerida gravitatsioonijõudu, kindlasti mitte vastsündinute tervisliku potentsiaali samasust nii geneetiliste kui keskkonnategurite tõttu ja kindlasti mitte totaalset vendlust (solidaarsust), kus õelusele ruumi ei jääks. Kui liigume Põhjanaela järgi orienteerudes mingis suunas, ei tähenda see sugugi seda, et jõuame Põhjanaelale.
Nii ei saavuta me kunagi täielikku vabadust, võrdsust ja vendlust. Ka Prantsuse revolutsiooni võrdsus ei tähendanud tõsiasjade ignoreerimist, vaid kadu aadlike sünnipärastele eesõigustele. See tegi ka kapitalismile väravad valla.
Kaua enne heaoluühiskonda jõudmist peeti Lääne demokraatia arenguteel lahinguid vendluse eest, mille käigus kaotati suurte streikide abil nirud palgad, laste sunnitöö ja muud orjanduslikud alged.
Skitseerin seda põhjusel, et Eestis üldjuhul ei mäletata neil poolelijäänud teejuppidel, olgu või 1905. aastal, juhtunut. Siin ei mäletata, isegi kõrgel tasemel mitte, et bolshevike lahknemine sotsiaaldemokraatidest toimus üle saja aasta tagasi.
Sotsiaaldemokraatia tee katkes Eestis kakskümmend aastat hiljem koos riigi iseseisvusega. Ja veel tänagi kasutavad kohalikud kahmijad rahva mälulünka sõnade «sotsiaal» ja «sotsialistlik» paaritamiseks. Siim Kallas kindlasti teab neid ammuseid tõdesid, mistõttu kordan neid tema liitlasest peaministri pärast, kes, nagu ilmneb, vasakpoolsuse arengut lihtsalt ei tunne.
Karmid näitajad
Võiks nüüd küsida: kes Eesti parlamendis esindavad võrdsustajaid? Kas need on bolshevike tüüpi järjekordse nomenklatuuri loojad, kes ennast nii aadliseisusse upitada püüavad? Või on need tänapäevase sotsiaaldemokraatia esindajad Eestis.
Olen olnud alati nõus, et 1990. aastate alguse majandusreformide ajal kehtis Eestis hüüdlause: enne tuleb rikkusi luua ja siis neid ümber jagada.
Tegelikult oli küsimus siis ja on ka praegu selles, kui palju olemasolevast ümber jagada. Nagu ei ole olemas totaalseid võrdsustajaid, pole olnud ka ühtki valitsusliitu, kes oleks ümberjagamisest täiesti keeldunud.
Kui räägime veel kord võrdsustamisest contra ahnitsemisest, siis nende tasakaalu või -kaalutust näitab ühiskonna Gini koefitsient. Selle näitaja, õigemini varandusliku lõhe sügavuse järgi asub Eesti ELi astuvate riikide seas viletsal kohal. Teised võrdsustavad rohkem. See omakorda tähendab, et need teised üritavad vältida sotsiaalselt teravaid vastasseise. Seejuures on õige mitmed neist teistest palju jõukamad kui meie. See on esimene mure.
Teine mure tuleneb Kallase kirjutatu tonaalsusest, mis justkui ütleb, et kuna ainult meie oleme 12 aastat järjepanu ajanud ainuõiget majanduspoliitikat, siis ainult meie saame valitseda.
See meenutas mulle kohe Margaret Thatcherit, kelle teened Briti ühiskonna reformimisel pärast mõnevõrra stagneerunud leiboriste olid vaieldamatud. Kuid juba kahe valimistevahe järel kirjutab ta oma memuaarides, et nüüd loodab ta konservatiivide lõplikku võitu.
Tõe monopol
See lõpliku tõe monopoli omamise tunne kasvab inimestes vist pikema võimul viibimisega ja välistab ühe demokraatia põhitõe. See on, lühidalt öeldes, et vigade parandused tervet ühiskonda silmas pidades tehakse valitsejaid vahetades ja mitte kellegi kultust küttes. Kui tunne ainuõigsusest tekib, on viimane aeg võimult lahkuda. Et oleks aega järele mõelda. Vahel valijad tunnetavad seda hetke, aga igal maal mitte alati.
Sellega seostub kolmaski mure. Pärast kolmikliidu moodustamist 1999. aasta valimiste järel kasutas Siim Kallas sageli väljendit «valged inimesed». Oletasin siis, et tegu on Tshapajevi-aegse vastandusega valged-punased.
Ma ei tea kindlalt, kas peakski nüüd ütlema, et ta mõtles valged-mustad, sest tema erakond kaldub vahel Eestis Ameerikat mängima.
Ja kui mõtlen juhtumitele Kranichi stiilis sundparteistamise asjus ja muule kasutatud shantaažile, siis on vastus punane-must.
Uudised
VE: Tarand, Andres – poliitik
Otsi lolli, kes ei karda kolli…
29.11.2003 00:01Andres Tarand, Riigikogu liige (Mõõdukad)
Siim Kallas on märksõnade «võrdsustamine – vihkamine – saamahimu» kaudu rünnanud vastast, keda tema artiklist järelduvalt on kaks kolmandikku Eesti rahvast. Mõistes mõnevõrra parteijuhi kohustusi leevendada üheülbaliste hüüdlausete abil kaaslaste rahutust, soovin teemat jätkata ise juhi kohustusi omamata. Seda enam, et meie varasemaid arutelusid Eesti, maailma ja ühiskonna teemal pole kandnud ei vihkamine ega ka hirm võrdsustamise või saamahimu pärast.
Lähtun ühest kuulsaks saanud loosungist, kolmest prantsuskeelsest sõnast: liberté, egalité, fraternité.
Muide, kui Zhou Enlailt keegi Lääne kõrge külaline kord küsis, kuidas too hindab Prantsuse revolutsiooni mõju maailma käekäigule, vastas Zhou, et veel on vara ütelda. Nii on see Hiina viie tuhande aastase tsivilisatsiooni otsast vaadates. Eesti iseseisvus on kahesaja aasta taguse revolutsiooni sündmustega aga siiani otseseoses.
Mõistete sisu
Mida on siis vabadus – võrdsus – vendlus need enam kui 200 aastat tähendanud? Kindlasti mitte vabadust ignoreerida gravitatsioonijõudu, kindlasti mitte vastsündinute tervisliku potentsiaali samasust nii geneetiliste kui keskkonnategurite tõttu ja kindlasti mitte totaalset vendlust (solidaarsust), kus õelusele ruumi ei jääks. Kui liigume Põhjanaela järgi orienteerudes mingis suunas, ei tähenda see sugugi seda, et jõuame Põhjanaelale.
Nii ei saavuta me kunagi täielikku vabadust, võrdsust ja vendlust. Ka Prantsuse revolutsiooni võrdsus ei tähendanud tõsiasjade ignoreerimist, vaid kadu aadlike sünnipärastele eesõigustele. See tegi ka kapitalismile väravad valla.
Kaua enne heaoluühiskonda jõudmist peeti Lääne demokraatia arenguteel lahinguid vendluse eest, mille käigus kaotati suurte streikide abil nirud palgad, laste sunnitöö ja muud orjanduslikud alged.
Skitseerin seda põhjusel, et Eestis üldjuhul ei mäletata neil poolelijäänud teejuppidel, olgu või 1905. aastal, juhtunut. Siin ei mäletata, isegi kõrgel tasemel mitte, et bolshevike lahknemine sotsiaaldemokraatidest toimus üle saja aasta tagasi.
Sotsiaaldemokraatia tee katkes Eestis kakskümmend aastat hiljem koos riigi iseseisvusega. Ja veel tänagi kasutavad kohalikud kahmijad rahva mälulünka sõnade «sotsiaal» ja «sotsialistlik» paaritamiseks. Siim Kallas kindlasti teab neid ammuseid tõdesid, mistõttu kordan neid tema liitlasest peaministri pärast, kes, nagu ilmneb, vasakpoolsuse arengut lihtsalt ei tunne.
Karmid näitajad
Võiks nüüd küsida: kes Eesti parlamendis esindavad võrdsustajaid? Kas need on bolshevike tüüpi järjekordse nomenklatuuri loojad, kes ennast nii aadliseisusse upitada püüavad? Või on need tänapäevase sotsiaaldemokraatia esindajad Eestis.
Olen olnud alati nõus, et 1990. aastate alguse majandusreformide ajal kehtis Eestis hüüdlause: enne tuleb rikkusi luua ja siis neid ümber jagada.
Tegelikult oli küsimus siis ja on ka praegu selles, kui palju olemasolevast ümber jagada. Nagu ei ole olemas totaalseid võrdsustajaid, pole olnud ka ühtki valitsusliitu, kes oleks ümberjagamisest täiesti keeldunud.
Kui räägime veel kord võrdsustamisest contra ahnitsemisest, siis nende tasakaalu või -kaalutust näitab ühiskonna Gini koefitsient. Selle näitaja, õigemini varandusliku lõhe sügavuse järgi asub Eesti ELi astuvate riikide seas viletsal kohal. Teised võrdsustavad rohkem. See omakorda tähendab, et need teised üritavad vältida sotsiaalselt teravaid vastasseise. Seejuures on õige mitmed neist teistest palju jõukamad kui meie. See on esimene mure.
Teine mure tuleneb Kallase kirjutatu tonaalsusest, mis justkui ütleb, et kuna ainult meie oleme 12 aastat järjepanu ajanud ainuõiget majanduspoliitikat, siis ainult meie saame valitseda.
See meenutas mulle kohe Margaret Thatcherit, kelle teened Briti ühiskonna reformimisel pärast mõnevõrra stagneerunud leiboriste olid vaieldamatud. Kuid juba kahe valimistevahe järel kirjutab ta oma memuaarides, et nüüd loodab ta konservatiivide lõplikku võitu.
Tõe monopol
See lõpliku tõe monopoli omamise tunne kasvab inimestes vist pikema võimul viibimisega ja välistab ühe demokraatia põhitõe. See on, lühidalt öeldes, et vigade parandused tervet ühiskonda silmas pidades tehakse valitsejaid vahetades ja mitte kellegi kultust küttes. Kui tunne ainuõigsusest tekib, on viimane aeg võimult lahkuda. Et oleks aega järele mõelda. Vahel valijad tunnetavad seda hetke, aga igal maal mitte alati.
Sellega seostub kolmaski mure. Pärast kolmikliidu moodustamist 1999. aasta valimiste järel kasutas Siim Kallas sageli väljendit «valged inimesed». Oletasin siis, et tegu on Tshapajevi-aegse vastandusega valged-punased.
Ma ei tea kindlalt, kas peakski nüüd ütlema, et ta mõtles valged-mustad, sest tema erakond kaldub vahel Eestis Ameerikat mängima.
Ja kui mõtlen juhtumitele Kranichi stiilis sundparteistamise asjus ja muule kasutatud shantaažile, siis on vastus punane-must.