TOOMAS LUMAN: Rikkust, mida jagada, veel pole
(27.11.2003)
Kaubanduskoja juht Toomas Luman leiab, et väike ühiskond ei saa endale lubada kallist ümberjagamise süsteemi, vaid peab keskenduma uute väärtuste loomisele.
Noorel riigil ja alles lühikest aega uuesti demokraatiat nautival ühiskonnal on võimalik õppida enda vigadest, teiste vigadest või mineviku kogemustest. Kaubanduskoja asutamise juures ja ajaloos on üks persoon – Joakim Puhk – kelle sõnadest ja tegudest on paljudel õppida tänaselgi päeval.
Ettevõtjate rolli kohta ühiskonnas ütles Puhk: “On väljaspool igasugust kahtlust, et majandusringkondade rikkalikud kogemused ja teadmised on varad, mida riigi majanduse ülesehitamisel kasutamata ei saa jätta. Kogemused näitavad, et selle juhtmõtte tähele panemata jätmine on seotud sageli parandamatute kahjudega.”
Kaubanduskoja praegune dialoog poliitikutega näitab, et konstruktiivsest koostööst on alati kasu. Heade näidetena võib tuua ridamisi eelnõude algatusi ning seadusemuudatusi. Aga on ka näiteid, kus Puhki sõnad on täide läinud. Konsulteerimata jätmine ühe või teise koormise tõstmisel või põhjendamatud muudatused, nagu näiteks autode erisoodustus või elektrooniliselt registreerimata aktsiatega aktsiaseltside sundlõpetatuks lugemine või meistrite kaotamine kutseõppe süsteemis, toovad lahenduste asemel kaasa uusi probleeme.
Aasta tagasi algatasime äriseadustiku muutmise, mille eesmärk oli lihtsustada ettevõtete liitumist ja ümberkujundamist. Muutmiseelnõu kallale asunud ametnikud aga laiendasid teemat oma äranägemise järgi. Kuna senini ei ole enamikku muudatusettepanekuid veenvalt argumenteeritud, on riik kaotanud ettevõtjate usalduse. Tulemust pole siiani.
Aeg õppida vastutama
Hea eelkäija oskas alati küsida toonastelt riigiisadelt õigeid küsimusi. Näiteks oma kõnes 1939. aastal riiginõukogus riigieelarve arutamisel sõnas ta: “Meie rahvas on ütelnud, et ta ei vaja kõikvõimsaid ametkondi ja kõikvõimsat ametnike riiki, vaid ettevõtlikku isetegevat ja jõukat kodanikku vabas riigis. /…/ Ja nüüd seisabki küsimus, kas Eesti majanduspoliitika on tabanud põhiseadusega püstitatud suunda? Kas see poliitika on ergutanud meie rahva ettevõtlikkust ja kas ta on olnud soodus valmistusjõudude tegevusse rakendamisele?“
Need on meie küsimused ka nüüd. Kas inimesed on motiveeritud hakkama ettevõtjaks ja tööandjaks ning kas kõik ressursid on eesmärgipäraselt kasutuses? Kaldun arvama, et mitte. Ettevõtlus ja ettevõtjaks olemine on ikka veel uus asi. Esimesed kümme aastat on meile kõigile olnud õppimise aastad ning vigu oleme kõik teinud omajagu. Õppides iseenda ja teiste vigadest ning pidades silmas kogu ühiskonna üldist arengut tuleb üle saada pidevast elamisest valimiste vahel.
Ka ajakirjandus kui neljas võim peab aru saama, et võimuga ei kaasne mitte ainult õigused ja vabadused, vaid ka vastutus. Seni, kuni meedia pole valmis vastutustundlikult selgitama, et riik saab toimida vaid maksudega kogutava tulu toel ning et ilma ettevõtjateta maksutulu ei teki, pole põhjust loota, et ettevõtja maine ühiskonnas eriti paraneks.
1930-ndate maailmamajanduse ja riigikorralduse valguses oli Joakim Puhki näol tegemist liberaalse mõtteviisiga mehega, kes pidas iga inimese vabadust tegelda ettevõtlusega kõrgeimaks eneseteostuse vormiks ning riigi rikkuse alustalaks. Seda väljendas ta julgelt ka riiginõukogu ees, öeldes: “Õige eelarve peab võimaldama kapitalidele, ettevõtteile ja ettevõtjaile avarat tegevusvabadust ja tootmise tõstmist. See peab võimaldama kodanike majandusliku tegevuse intensiivsemaks muutmist ja sellesamaga üldise rikkuse tõstmist. Kui rahvamajandus on vaene ja iga üksik kodanik selle juures veelgi vaesem, on meil tegemist vaese riigiga. /…/ Väikerahva majanduslik kants ja kindlus on tugev siis, kui see seisab kodanike isiklikes varandusis.”
Praegu oleme kaheteistkümne vabadusaastaga jõudnud etappi, kus nii mõnigi arvamusliider võtab heaks arvata, et Eestist on saanud rikas maa ja seda vähest rikkust, mida kogutud, tuleks taas ümber jagama hakata, nimetades seda küll sotsiaalse võrdsuse tagamiseks. Loomulikult on meie uue, demokraatliku ja turumajandusliku riigikorraga kaasa tulnud nähtused, nagu sissetulekute erinevus ning inimeste erinev kohanemisvõime, ja sellega tuleb meil harjuda, sest väike ühiskond ei saa endale lubada kallist ümberjagamissüsteemi, vaid peab keskenduma üha uute väärtuste loomisele.
Puhki sõnad kehtivad
Joakim Puhk pani eestlase loomuse ja tema motivatsiooni edasi areneda paari lihtsasse lausesse: “Eesti rahvas ei ole kunagi istunud linnuna oksal ega pannud oma varanduslikke lootusi riigi peale. /…/ Laske tal vabalt tegutseda kõigil majanduslikel aladel. Ärge sundige talle peale ametnike kahtlast tarkust, ärge kitsendage ta kainet initsiatiivi ja ettevõtlikkust.”
Paremaid soovitusi on tänaselgi päeval raske sõnastada. Kaine mõistus, initsiatiiv ja ettevõtlikkus peavad prevaleerima nii riigiametnike, poliitikute, tudengite, töövõtjate kui ka tööandjate tegudes. Ametnikud väidavad end alati tegutsevat riigi huvides. Kuid mis on riik? Ainult ametnike arvamust riigi huvideks pidades ei ole meil riiki ettevõtluse jaoks.
Kuue kuu kaugusel Euroopa Liidu täisliikmelisusest ning sama kaugel kasvavast regulatsioonist on oluline, et riik ja ta kodanik, valitsusasutused ja ettevõtlusorganisatsioonid teeksid koostööd bürokraatlike takistuste vähendamiseks. Me peame üheskoos tagama, et ühiselt tehtud otsus kuuluda Euroopasse meie riigi ja rahva jaoks edukalt teoks saab tehtud. Ülereguleerimine ning liigkarmid sanktsioonid peletavad eos uusi mõtteid ja initsiatiivi.
|
Uudised
VE: Luman, Toomas – ehitusärimees
(27.11.2003)
Kaubanduskoja juht Toomas Luman leiab, et väike ühiskond ei saa endale lubada kallist ümberjagamise süsteemi, vaid peab keskenduma uute väärtuste loomisele.
Noorel riigil ja alles lühikest aega uuesti demokraatiat nautival ühiskonnal on võimalik õppida enda vigadest, teiste vigadest või mineviku kogemustest. Kaubanduskoja asutamise juures ja ajaloos on üks persoon – Joakim Puhk – kelle sõnadest ja tegudest on paljudel õppida tänaselgi päeval.
Ettevõtjate rolli kohta ühiskonnas ütles Puhk: “On väljaspool igasugust kahtlust, et majandusringkondade rikkalikud kogemused ja teadmised on varad, mida riigi majanduse ülesehitamisel kasutamata ei saa jätta. Kogemused näitavad, et selle juhtmõtte tähele panemata jätmine on seotud sageli parandamatute kahjudega.”
Kaubanduskoja praegune dialoog poliitikutega näitab, et konstruktiivsest koostööst on alati kasu. Heade näidetena võib tuua ridamisi eelnõude algatusi ning seadusemuudatusi. Aga on ka näiteid, kus Puhki sõnad on täide läinud. Konsulteerimata jätmine ühe või teise koormise tõstmisel või põhjendamatud muudatused, nagu näiteks autode erisoodustus või elektrooniliselt registreerimata aktsiatega aktsiaseltside sundlõpetatuks lugemine või meistrite kaotamine kutseõppe süsteemis, toovad lahenduste asemel kaasa uusi probleeme.
Aasta tagasi algatasime äriseadustiku muutmise, mille eesmärk oli lihtsustada ettevõtete liitumist ja ümberkujundamist. Muutmiseelnõu kallale asunud ametnikud aga laiendasid teemat oma äranägemise järgi. Kuna senini ei ole enamikku muudatusettepanekuid veenvalt argumenteeritud, on riik kaotanud ettevõtjate usalduse. Tulemust pole siiani.
Aeg õppida vastutama
Hea eelkäija oskas alati küsida toonastelt riigiisadelt õigeid küsimusi. Näiteks oma kõnes 1939. aastal riiginõukogus riigieelarve arutamisel sõnas ta: “Meie rahvas on ütelnud, et ta ei vaja kõikvõimsaid ametkondi ja kõikvõimsat ametnike riiki, vaid ettevõtlikku isetegevat ja jõukat kodanikku vabas riigis. /…/ Ja nüüd seisabki küsimus, kas Eesti majanduspoliitika on tabanud põhiseadusega püstitatud suunda? Kas see poliitika on ergutanud meie rahva ettevõtlikkust ja kas ta on olnud soodus valmistusjõudude tegevusse rakendamisele?“
Need on meie küsimused ka nüüd. Kas inimesed on motiveeritud hakkama ettevõtjaks ja tööandjaks ning kas kõik ressursid on eesmärgipäraselt kasutuses? Kaldun arvama, et mitte. Ettevõtlus ja ettevõtjaks olemine on ikka veel uus asi. Esimesed kümme aastat on meile kõigile olnud õppimise aastad ning vigu oleme kõik teinud omajagu. Õppides iseenda ja teiste vigadest ning pidades silmas kogu ühiskonna üldist arengut tuleb üle saada pidevast elamisest valimiste vahel.
Ka ajakirjandus kui neljas võim peab aru saama, et võimuga ei kaasne mitte ainult õigused ja vabadused, vaid ka vastutus. Seni, kuni meedia pole valmis vastutustundlikult selgitama, et riik saab toimida vaid maksudega kogutava tulu toel ning et ilma ettevõtjateta maksutulu ei teki, pole põhjust loota, et ettevõtja maine ühiskonnas eriti paraneks.
1930-ndate maailmamajanduse ja riigikorralduse valguses oli Joakim Puhki näol tegemist liberaalse mõtteviisiga mehega, kes pidas iga inimese vabadust tegelda ettevõtlusega kõrgeimaks eneseteostuse vormiks ning riigi rikkuse alustalaks. Seda väljendas ta julgelt ka riiginõukogu ees, öeldes: “Õige eelarve peab võimaldama kapitalidele, ettevõtteile ja ettevõtjaile avarat tegevusvabadust ja tootmise tõstmist. See peab võimaldama kodanike majandusliku tegevuse intensiivsemaks muutmist ja sellesamaga üldise rikkuse tõstmist. Kui rahvamajandus on vaene ja iga üksik kodanik selle juures veelgi vaesem, on meil tegemist vaese riigiga. /…/ Väikerahva majanduslik kants ja kindlus on tugev siis, kui see seisab kodanike isiklikes varandusis.”
Praegu oleme kaheteistkümne vabadusaastaga jõudnud etappi, kus nii mõnigi arvamusliider võtab heaks arvata, et Eestist on saanud rikas maa ja seda vähest rikkust, mida kogutud, tuleks taas ümber jagama hakata, nimetades seda küll sotsiaalse võrdsuse tagamiseks. Loomulikult on meie uue, demokraatliku ja turumajandusliku riigikorraga kaasa tulnud nähtused, nagu sissetulekute erinevus ning inimeste erinev kohanemisvõime, ja sellega tuleb meil harjuda, sest väike ühiskond ei saa endale lubada kallist ümberjagamissüsteemi, vaid peab keskenduma üha uute väärtuste loomisele.
Puhki sõnad kehtivad
Joakim Puhk pani eestlase loomuse ja tema motivatsiooni edasi areneda paari lihtsasse lausesse: “Eesti rahvas ei ole kunagi istunud linnuna oksal ega pannud oma varanduslikke lootusi riigi peale. /…/ Laske tal vabalt tegutseda kõigil majanduslikel aladel. Ärge sundige talle peale ametnike kahtlast tarkust, ärge kitsendage ta kainet initsiatiivi ja ettevõtlikkust.”
Paremaid soovitusi on tänaselgi päeval raske sõnastada. Kaine mõistus, initsiatiiv ja ettevõtlikkus peavad prevaleerima nii riigiametnike, poliitikute, tudengite, töövõtjate kui ka tööandjate tegudes. Ametnikud väidavad end alati tegutsevat riigi huvides. Kuid mis on riik? Ainult ametnike arvamust riigi huvideks pidades ei ole meil riiki ettevõtluse jaoks.
Kuue kuu kaugusel Euroopa Liidu täisliikmelisusest ning sama kaugel kasvavast regulatsioonist on oluline, et riik ja ta kodanik, valitsusasutused ja ettevõtlusorganisatsioonid teeksid koostööd bürokraatlike takistuste vähendamiseks. Me peame üheskoos tagama, et ühiselt tehtud otsus kuuluda Euroopasse meie riigi ja rahva jaoks edukalt teoks saab tehtud. Ülereguleerimine ning liigkarmid sanktsioonid peletavad eos uusi mõtteid ja initsiatiivi.