|
INDREK SCHWEDE: Peaaegu rüvetatud lipu lugu
(25.11.2003)
Indrek Schwede taunib riikliku autasu andmist ROK-i ekspresident Samaranchile
30. juuli 1980 võinuks saada Tõnis Lukasele saatuslikuks. Sel kolmapäeva pärastlõunal võitles meie hilisem haridusminister ohtliku mõttega. Tuhanded Piritale kogunenud inimesed, teiste seas tollane Eesti NSV parteijuht Karl Vaino ja Rahvusvahelise Olümpiakomitee (ROK) president lord Michael Morris Killanin jälgisid olümpiamängude purjeregati lõputseremooniat. Ja kellelgi ei tulnud pähe, et kuue paadiklassi võitjate auks lippe masti tõmbav komnoor Tõnis Lukas oli väga lähedal N Liidu riigilipu rüvetamisele.
Kõige viimasena autasustati N Liidule ainsa purjetamiskulla toonud Valentin Mankinit. Tollal 18-aastane Tõnis Lukas on hiljem meenutanud, et teda haaras N Liidu lipu ülestõmbamisel võbin ja läbi pea käis pöörane mõte see punaplagu tagantkätt Pirita jõkke visata. Ta viivitas, kuni õige hetk oli möödas.
Lukas polnud ainus, kelle peas liikusid protestimõtted. Paljud jõudsid tegudeni. Kuigi välismaailmast isoleeritud Eestis serveeriti Tallinnas peetud Moskva olümpiamängude purjeregatti kui suurt ja üllast ühisettevõtmist, tegid väliseestlased – teiste seas sellised tuntud tegelased nagu Andres Küng ja Ülo Ignats – kõik selleks, et takistada olümpiaregati korraldamist Eestis. Tegemist oli esimese korraga ajaloos, kui rahu ja sõpruse ideaale rõhutavad olümpiamängud toimusid okupeeritud riigi territooriumil. Purjeregatt, muuseas, avati 21. juulil, Eesti NSV 40. aastapäeval, mille pidulik tähistamine toimus vene keeles.
Vaba Eesti protesteeris
Väliseestlased olid kirjavahetuses Suurbritannia peaministri Margaret Thatcheriga, vastused oma läkitustele saadi 70 USA kongressiliikmelt, sh presidendikandidaadilt Edward Kennedylt. Maailma tuntumaid spordiväljaandeid Sports Illustrated tegi Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides (ERKÜ) märgukirja ja lisamaterjali lugemise kohustuslikuks kõigile toimetajatele. Eestist põgenenud Jüri Lina rääkis olukorrast kodumaal USA Kongressi Euroopa Julgeoleku ja Koostöö komisjonis Washingtonis. Hollandi ajakirjanduses tekkis arutelu purjetajate saatmisest okupeeritud Eestisse. Norralased küsisid iseendilt: mida ütleksime, kui Hitler oleks võitnud Teise maailmasõja ning sakslased korraldaksid taliolümpiamängud Oslos? USA mõjukas ajaleht Christian Science Monitor avaldas 30 baltlase (sh Mart Niklus, Enn Tarto, Erik Udam, Endel Ratas ja Jüri Kukk) olümpiamänge puudutava avaliku kirja N Liidu liidrile Leonid BreÏnevile ja ÜRO peasekretärile Kurt Waldheimile.
Kõik see ei takistanud olümpiamängude ja Tallinna purjeregati toimumist. Seda ei suutnud tollane veelgi põletavam põhjus: N Liidu aasta otsa kestnud interventsioon Afganistanis. Tõsi, lääneriikide algatatud boikotikampaania oli tõhus: Moskvas osales vaid 81 riiki, kõrvale jäi koguni 70 ROK-i liiget. Tallinna lahele tulid seilama 23 riigi purjetajad (neli aastat varem oli riike 40). Oma lipu all võistles Eestis ainult 17 riiki, ROK-i lipu all 6 riiki. Neist kuuest viis sportisid ROK-i lipu all ka Moskvas. Erakordne oli Hispaania käitumine: Moskvas võisteldi oma riigilipu ja Tallinnas ROK-i lipu all. See oli ilmne märk Eesti okupeerimise mittetunnustamisest.
Veelgi resoluutsemalt käitusid Suurbritannia, Prantsusmaa, Austraalia ja Uus-Meremaa. Nende nelja riigi sportlased võistlesid küll Moskvas, kuid nende maailma absoluutsesse tippu kuuluvad purjetajad ei ilmunud okupeeritud Eesti vetesse.
Asi pole aadetes, vaid äris
Selline oli taust Tõnis Lukase võitlusele iseendaga tähtsate tegelaste, vahetute pealtvaatajate ja hiiglasliku teleauditooriumi ees. Aga suurte ninade hulgas Pirital oli veel üks tähtis mees. Vahetult Moskva OM-i eel, päev pärast oma 60-ndat sünnipäeva uueks ROK-i presidendiks valitud Juan Antonio Samaranch, kelle ametiaeg algas olümpia lõppedes. Kodumaal tihedalt Franco diktatuuriga seotud Samaranch sai ROK-i liikmeks 1966. aastal. 1974, kui Moskvale anti korraldada XXII olümpiamängud, sai Samaranchist ROK-i asepresident. Pärast Franco surma määrati ta nn kuldsesse eksiili – Hispaania suursaadikuks N Liitu (1977–1980). Venelaste vihavaenlaste leeri kuulunud Franco alam sebis end kolme aastaga suureks sõbraks. See aitas tal võita väärtuslikke hääli saamaks ROK-i uueks presidendiks.
Sel nädalal kavatseb president Arnold Rüütel anda Samaranchile I klassi Maarjamaa Risti. Selle eest, et tema valitsusajal tunnustati Eesti taasliitumist ROK-iga. Ehkki Eesti taasliitmine ROK-iga oli viimase auvõlg ja teol pole mingit tegemist ühegi persooniga. Samaranchi tegelik teene olümpialiikumise ees on selle päästmine boikottidest ja pankrotist. Kaval Samaranch suutis tänu oma hiilgavale diplomaadiandele lepitada maailma suurvõimud ning muutis hiigelkahjumit tootvad olümpiamängud tulutoovaks äriks. Selle eest riikliku autasu andmine pole justkui Eesti rida. Aga tema osalemine olümpiamängude pidamisel okupeeritud riigis on vaieldamatu.
Pressikonverentsil üksteist aastat tagasi Tallinnas küsisin Samaranchilt, kuidas ta seda ROK-i sammu eetiliselt hindab. Mees põikles muidugi vastusest kõrvale, rääkides tulevikku vaatamise tähtsusest. Enamik Eesti Olümpiakomitee härrasid on Samaranchiga solidaarsed. Nende kilbiks on tõdemus: ROK ei tee poliitikat. Nad eksivad, sest näiteks 1920. aastal keelas ROK olümpial osalemise ära sõjasüüdlasel Saksamaal ja tema liitlastel Austrial, Ungaril, Bulgaarial ja Türgil. 1948. aastal ei kutsutud samal põhjusel mängudele Saksamaad ja Jaapanit, 1964. aastal tõrjuti eemale apartheidis süüdistatud LAV. Põhjused võisid olla õiged, aga need olid selgelt poliitilised.
President Arnold Rüütel võiks hoopis mõelda, kuidas tänada neid riike, mis Eesti okupeeritud seisundit silmas pidades loobusid osalemast Tallinna olümpiaregatil. See samm ei maksa samaväärselt riiklike autasude jagamisega mitte midagi, aga tal on erinevalt formaalse teo eest endisele frankistile Samaranchile annetatud ordenist sügav sisu. Kõrgeid olümpiaideaale deklareerival Eesti Olümpiakomiteel on see ikka astumata. Põhjus on mõistetav: samad inimesed aitasid ju regati õnnestumisele tulihingeliselt kaasa. Kardan, et ka Rüütel eelistab “vaadata tulevikku” – endiste frankistide ja kommunistide värk.
|
Uudised
VE: Schwede, Indrek – ajakirjanik
INDREK SCHWEDE: Peaaegu rüvetatud lipu lugu
(25.11.2003)
Indrek Schwede taunib riikliku autasu andmist ROK-i ekspresident Samaranchile
30. juuli 1980 võinuks saada Tõnis Lukasele saatuslikuks. Sel kolmapäeva pärastlõunal võitles meie hilisem haridusminister ohtliku mõttega. Tuhanded Piritale kogunenud inimesed, teiste seas tollane Eesti NSV parteijuht Karl Vaino ja Rahvusvahelise Olümpiakomitee (ROK) president lord Michael Morris Killanin jälgisid olümpiamängude purjeregati lõputseremooniat. Ja kellelgi ei tulnud pähe, et kuue paadiklassi võitjate auks lippe masti tõmbav komnoor Tõnis Lukas oli väga lähedal N Liidu riigilipu rüvetamisele.
Kõige viimasena autasustati N Liidule ainsa purjetamiskulla toonud Valentin Mankinit. Tollal 18-aastane Tõnis Lukas on hiljem meenutanud, et teda haaras N Liidu lipu ülestõmbamisel võbin ja läbi pea käis pöörane mõte see punaplagu tagantkätt Pirita jõkke visata. Ta viivitas, kuni õige hetk oli möödas.
Lukas polnud ainus, kelle peas liikusid protestimõtted. Paljud jõudsid tegudeni. Kuigi välismaailmast isoleeritud Eestis serveeriti Tallinnas peetud Moskva olümpiamängude purjeregatti kui suurt ja üllast ühisettevõtmist, tegid väliseestlased – teiste seas sellised tuntud tegelased nagu Andres Küng ja Ülo Ignats – kõik selleks, et takistada olümpiaregati korraldamist Eestis. Tegemist oli esimese korraga ajaloos, kui rahu ja sõpruse ideaale rõhutavad olümpiamängud toimusid okupeeritud riigi territooriumil. Purjeregatt, muuseas, avati 21. juulil, Eesti NSV 40. aastapäeval, mille pidulik tähistamine toimus vene keeles.
Vaba Eesti protesteeris
Väliseestlased olid kirjavahetuses Suurbritannia peaministri Margaret Thatcheriga, vastused oma läkitustele saadi 70 USA kongressiliikmelt, sh presidendikandidaadilt Edward Kennedylt. Maailma tuntumaid spordiväljaandeid Sports Illustrated tegi Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides (ERKÜ) märgukirja ja lisamaterjali lugemise kohustuslikuks kõigile toimetajatele. Eestist põgenenud Jüri Lina rääkis olukorrast kodumaal USA Kongressi Euroopa Julgeoleku ja Koostöö komisjonis Washingtonis. Hollandi ajakirjanduses tekkis arutelu purjetajate saatmisest okupeeritud Eestisse. Norralased küsisid iseendilt: mida ütleksime, kui Hitler oleks võitnud Teise maailmasõja ning sakslased korraldaksid taliolümpiamängud Oslos? USA mõjukas ajaleht Christian Science Monitor avaldas 30 baltlase (sh Mart Niklus, Enn Tarto, Erik Udam, Endel Ratas ja Jüri Kukk) olümpiamänge puudutava avaliku kirja N Liidu liidrile Leonid BreÏnevile ja ÜRO peasekretärile Kurt Waldheimile.
Kõik see ei takistanud olümpiamängude ja Tallinna purjeregati toimumist. Seda ei suutnud tollane veelgi põletavam põhjus: N Liidu aasta otsa kestnud interventsioon Afganistanis. Tõsi, lääneriikide algatatud boikotikampaania oli tõhus: Moskvas osales vaid 81 riiki, kõrvale jäi koguni 70 ROK-i liiget. Tallinna lahele tulid seilama 23 riigi purjetajad (neli aastat varem oli riike 40). Oma lipu all võistles Eestis ainult 17 riiki, ROK-i lipu all 6 riiki. Neist kuuest viis sportisid ROK-i lipu all ka Moskvas. Erakordne oli Hispaania käitumine: Moskvas võisteldi oma riigilipu ja Tallinnas ROK-i lipu all. See oli ilmne märk Eesti okupeerimise mittetunnustamisest.
Veelgi resoluutsemalt käitusid Suurbritannia, Prantsusmaa, Austraalia ja Uus-Meremaa. Nende nelja riigi sportlased võistlesid küll Moskvas, kuid nende maailma absoluutsesse tippu kuuluvad purjetajad ei ilmunud okupeeritud Eesti vetesse.
Asi pole aadetes, vaid äris
Selline oli taust Tõnis Lukase võitlusele iseendaga tähtsate tegelaste, vahetute pealtvaatajate ja hiiglasliku teleauditooriumi ees. Aga suurte ninade hulgas Pirital oli veel üks tähtis mees. Vahetult Moskva OM-i eel, päev pärast oma 60-ndat sünnipäeva uueks ROK-i presidendiks valitud Juan Antonio Samaranch, kelle ametiaeg algas olümpia lõppedes. Kodumaal tihedalt Franco diktatuuriga seotud Samaranch sai ROK-i liikmeks 1966. aastal. 1974, kui Moskvale anti korraldada XXII olümpiamängud, sai Samaranchist ROK-i asepresident. Pärast Franco surma määrati ta nn kuldsesse eksiili – Hispaania suursaadikuks N Liitu (1977–1980). Venelaste vihavaenlaste leeri kuulunud Franco alam sebis end kolme aastaga suureks sõbraks. See aitas tal võita väärtuslikke hääli saamaks ROK-i uueks presidendiks.
Sel nädalal kavatseb president Arnold Rüütel anda Samaranchile I klassi Maarjamaa Risti. Selle eest, et tema valitsusajal tunnustati Eesti taasliitumist ROK-iga. Ehkki Eesti taasliitmine ROK-iga oli viimase auvõlg ja teol pole mingit tegemist ühegi persooniga. Samaranchi tegelik teene olümpialiikumise ees on selle päästmine boikottidest ja pankrotist. Kaval Samaranch suutis tänu oma hiilgavale diplomaadiandele lepitada maailma suurvõimud ning muutis hiigelkahjumit tootvad olümpiamängud tulutoovaks äriks. Selle eest riikliku autasu andmine pole justkui Eesti rida. Aga tema osalemine olümpiamängude pidamisel okupeeritud riigis on vaieldamatu.
Pressikonverentsil üksteist aastat tagasi Tallinnas küsisin Samaranchilt, kuidas ta seda ROK-i sammu eetiliselt hindab. Mees põikles muidugi vastusest kõrvale, rääkides tulevikku vaatamise tähtsusest. Enamik Eesti Olümpiakomitee härrasid on Samaranchiga solidaarsed. Nende kilbiks on tõdemus: ROK ei tee poliitikat. Nad eksivad, sest näiteks 1920. aastal keelas ROK olümpial osalemise ära sõjasüüdlasel Saksamaal ja tema liitlastel Austrial, Ungaril, Bulgaarial ja Türgil. 1948. aastal ei kutsutud samal põhjusel mängudele Saksamaad ja Jaapanit, 1964. aastal tõrjuti eemale apartheidis süüdistatud LAV. Põhjused võisid olla õiged, aga need olid selgelt poliitilised.
President Arnold Rüütel võiks hoopis mõelda, kuidas tänada neid riike, mis Eesti okupeeritud seisundit silmas pidades loobusid osalemast Tallinna olümpiaregatil. See samm ei maksa samaväärselt riiklike autasude jagamisega mitte midagi, aga tal on erinevalt formaalse teo eest endisele frankistile Samaranchile annetatud ordenist sügav sisu. Kõrgeid olümpiaideaale deklareerival Eesti Olümpiakomiteel on see ikka astumata. Põhjus on mõistetav: samad inimesed aitasid ju regati õnnestumisele tulihingeliselt kaasa. Kardan, et ka Rüütel eelistab “vaadata tulevikku” – endiste frankistide ja kommunistide värk.