Päev enne sünnipäeva ja päev pärast neljanda tütre sündi istub Mäks Tartus Karlovas oma kodus ümmarguse laua taga. Punane küünal põleb lustliku leegiga. Mäks, tunnistanud pühapäeva õhtul kell 18.28 tütre ilmaletulekut, särab. See oli sünnipäevakink. Novembrisse jagub muidki sünde: tema kaasa Kärt on sündinud 8. novembril ning kolmeaastane Liidia 22. novembril.
Kohe ilmub ka plaat, mille kohta muusik tähendab, et on sedakorda loonud muusikat, mis on meeldimistahtest üle ehk siis – Mäks on proovinud ja katsetanud, seeläbi oma unistusi täitnud ning kõlab teistmoodi.
On see juhuste rida, et sulle tähtsad asjad jäävad novembrikuusse?
Ma ei usu väga enam juhuseid. Arvan, et kui asju liiga palju ühte kohta koguneb, ei saa see enam olla juhus. (naerab) Kui juhtub järjest, siis on see juba seaduspärasus.
Kui Liidia sündis, ütlesid tüdrukule tema ammututtava pilgu peale «tere, vana-
ema!» ning tüdruk sai su vanaema Liidia järgi nime. Mida pühapäeva õhtul sündinule tervituseks kostsid?
Mitte midagi, olin vait. Vaatasin uut ilmale tulnud tegelast. Ma ei tea, kas sünd ongi väga õige sõna. Võin eksida, aga iraanlastel on komme pidada sünnipäevi kaks korda aastas: üks on eostamine – ma ei tea, kuidas nad selle välja arvutavad -, teine on päev, kui inimene ilmale tuleb. Tegelikult on laps ju ammu olemas ning sellisena, nagu nägin teda eile ja täna, ema juures juba tükk aega olnud – ma lihtsalt polnud teda varem näinud.
Aga pilk, oli see tuttav?
Oli. Arvasin aga, et juhuseid pole. Et sünnib kolm tütart, see on juhus. Nüüd sündis neljas tütar – mis juhus see enam on! (naerab) Mina juba mõtlesin poiste nimesid: et panen oma isa järgi nimeks Nestor. Seda nime on nii harva, see on hea, jõuline nimi – tarkuse sünonüüm. Samas aga mängin Viljandi Ugalas «Thijl Ulenspiegelis» Thijli isa Klaasi. Ses loos küsin kogu aeg naiselt «kas hakkab juba peale?» – Soetkin peaks kohe sünnitama -, ning siis mõtlesin, et paneks nimeks Klaas. Nüüd on tüdruk ja tuleb mõelda. Igasuguseid vahvaid ideid on, aga veel pole seda õiget nime tulnud. Otsime.
Siiriuse järgi Siirit ei tule?
Ei tule. (naerab) Mulle meeldib, kui nimes on a-tähed sees. Olen lugenud – kui ma ei eksi, oli see Gunnar Aarma raamat, kus seisis, et nimepanek on väga tähtis. Nimi jääb ju eluks ajaks kui tugev märk. Oleks hea, kui inimese nimes on tähti alfabeedi esimesest osast palju.
Kogu sinuga juhtunud asjade rida – Tartu, kodu, naine, tütred – kinnistab muljet, et oled justkui Tartusse koju jõudnud.
Kindlasti. Just täna arutasin Kärdi vennanaise Pillega, kui kiiresti on kõik läinud. Olen ammu igatsenud, et mul oleks kodu. Et oleks kindel tugipunkt. Olen kohvritega nii palju ringi rännanud: istud kohvrite otsas – vene keeles «tšemodannoje nastrojenie» -, jälle lähed kuhugi edasi. Nüüd olen lõpuks tõesti koju jõudnud.
Selle viie aastaga, mis olen Tartus: on olemas suur elamine, sündinud kaks last ja kõik on imehästi. Teatri- ja muusikatööd on kõik siin. Ka viimane plaat on Tartus plaadistatud. Nimme. Kõik on Lõuna-Eesti ja Tartu-keskne. Et poleks nii, et Tallinn on ainus koht, kus saab midagi teha. Väidan, et see pole nii.
Tavaliselt arvatakse, et looming sünnib erakordse paine ja piina pealt. Sinus on nii palju rahu, et tundud loovat rahust ja rõõmust. Jääb mulje, et sinus pole ei painet ega piina.
Vale mulje. Ega ma tegelikult ole väga rahulik inimene, vedru on kogu aeg pinges. Olen maksimalist ning tahan, et kõik oleks veel ja veel ja veel parem. Ma ei jää iial rahule millegagi, mida olen teinud. Samas väidan ka, et see rahu on minus tegelikult olemas – vanuse ja elukogemusega tulnud.
Kui oled 25aastane, on jube tähtis olla igal juhul number üks: kui midagi teed, tahad olla kõige parem. Vähemalt püüdled selle poole. Näiteks, et oled Nõukogude Liidus laulja number üks – mõnda aega ka olin seda. Võtsin seda asja väga tõsiselt. Nüüd on pere mulle palju tähtsam kui mingi eneseupitamine või -näitamine. Enam ei taha ma kõigile meeldida: ega ma 500kroonine ole, et kõigile meeldin.
Vanuse tulles läks meeldimistahe üle?
Mingil ajal sain äkitselt aru, et see kõik on nii tobe. Mida rohkem olen mina ise, seda rohkem naudin oma töid ja tegemisi. Mõtlen just muusikat. Teatriga on senini hästi läinud, tühilaske on olnud vähe. «Tšehhovi kolmele õele» ei saanud ma pihta, aga esimene «Kolm õde» Sagadis, «Sõda ja rahu» või «Mälestus kahest esmaspäevast» või «Enigma variatsioonid» – need kukkusid hästi välja, piinlik ei ole.
Teatriga on sul vedanud – sulle on pakutud huvitavaid ja sügavaid töid.
On jah, aga mis puudutab muusikat, siis mingi aeg oli mul enesetsensuur – sa tahes tahtmata mõtled ikka seda, et kui nende lauludega välja tulen, peaksid need ka rahvale meeldima. Jätad tegemata muusika, millest inimesed ehk aru ei saa. Pelgad ehk publikut kaotada. Ühesõnaga, olen teadlikult enda huvitavaid nurki ise ära nullinud – seoses sellega, et see meeldiks paljudele inimestele. Sellega ei ole ma rahul. Ikkagi olen kuidagi ennast reetnud. Tahaksin üha rohkem teha sellist muusikat, mida ise ka sooviksin kodus teinekord kuulata: reeglina ma ennast ei kuula. Kui olen töö ära teinud, siis jääb see riiulile tolmama ning mina lähen edasi. «Siiriuses» nüüd on päris palju seda, mida olen tegelikult unistanud teha. Tahtsin eksperimenteerida ja proovida, mõtlemata selle, kas see peaks ilmtingimata kõigile meeldima.
«Siirius», Tõnis Mägi 55
«Siirius» on kammerlik kava Tõnis Mägi uuest loomingust, valdav osa teostest on lauldud eesti väärtluulele. Laval on akustilised pillid, samas osa muusikast luuakse ja esitatakse, kasutades ühe instrumendina arvutit. Ka helivõimendusega kombatakse läbiproovimata lahendusi, nt. uudsed kõlarid, mis parema akustilise lahenduse saamiseks asetatakse ka kuulaja selja taha.
«Siirius» kõlab 28. novembril Vanemuise kontserdimajas, 1. detsembril Pärnu Endla teatris, 5. detsembril Tallinnas Sakala keskuses ja 7. detsembril Haapsalu kultuurikeskuses. Kontserdid algavad kell 19.
Uudised
VE: Mägi, Tõnis – laulja
November on Mäksi kuu
Aigi Viira, SLÕL, teisipäev, 18. november 2003
Täna saab Tõnis Mägi 55. Pühapäeval sündis talle tütar. Tuleval nädalal esitleb ta tuuriga «Siirius» uut plaati. Need tähtsündmused pole sugugi kõik, mis muusik Tõnis Mägi novembrisse mahuvad. Rida on märksa pikem.
Kohe ilmub ka plaat, mille kohta muusik tähendab, et on sedakorda loonud muusikat, mis on meeldimistahtest üle ehk siis – Mäks on proovinud ja katsetanud, seeläbi oma unistusi täitnud ning kõlab teistmoodi.
On see juhuste rida, et sulle tähtsad asjad jäävad novembrikuusse?
Ma ei usu väga enam juhuseid. Arvan, et kui asju liiga palju ühte kohta koguneb, ei saa see enam olla juhus. (naerab) Kui juhtub järjest, siis on see juba seaduspärasus.
Kui Liidia sündis, ütlesid tüdrukule tema ammututtava pilgu peale «tere, vana-
ema!» ning tüdruk sai su vanaema Liidia järgi nime. Mida pühapäeva õhtul sündinule tervituseks kostsid?
Mitte midagi, olin vait. Vaatasin uut ilmale tulnud tegelast. Ma ei tea, kas sünd ongi väga õige sõna. Võin eksida, aga iraanlastel on komme pidada sünnipäevi kaks korda aastas: üks on eostamine – ma ei tea, kuidas nad selle välja arvutavad -, teine on päev, kui inimene ilmale tuleb. Tegelikult on laps ju ammu olemas ning sellisena, nagu nägin teda eile ja täna, ema juures juba tükk aega olnud – ma lihtsalt polnud teda varem näinud.
Aga pilk, oli see tuttav?
Oli. Arvasin aga, et juhuseid pole. Et sünnib kolm tütart, see on juhus. Nüüd sündis neljas tütar – mis juhus see enam on! (naerab) Mina juba mõtlesin poiste nimesid: et panen oma isa järgi nimeks Nestor. Seda nime on nii harva, see on hea, jõuline nimi – tarkuse sünonüüm. Samas aga mängin Viljandi Ugalas «Thijl Ulenspiegelis» Thijli isa Klaasi. Ses loos küsin kogu aeg naiselt «kas hakkab juba peale?» – Soetkin peaks kohe sünnitama -, ning siis mõtlesin, et paneks nimeks Klaas. Nüüd on tüdruk ja tuleb mõelda. Igasuguseid vahvaid ideid on, aga veel pole seda õiget nime tulnud. Otsime.
Siiriuse järgi Siirit ei tule?
Ei tule. (naerab) Mulle meeldib, kui nimes on a-tähed sees. Olen lugenud – kui ma ei eksi, oli see Gunnar Aarma raamat, kus seisis, et nimepanek on väga tähtis. Nimi jääb ju eluks ajaks kui tugev märk. Oleks hea, kui inimese nimes on tähti alfabeedi esimesest osast palju.
Kogu sinuga juhtunud asjade rida – Tartu, kodu, naine, tütred – kinnistab muljet, et oled justkui Tartusse koju jõudnud.
Kindlasti. Just täna arutasin Kärdi vennanaise Pillega, kui kiiresti on kõik läinud. Olen ammu igatsenud, et mul oleks kodu. Et oleks kindel tugipunkt. Olen kohvritega nii palju ringi rännanud: istud kohvrite otsas – vene keeles «tšemodannoje nastrojenie» -, jälle lähed kuhugi edasi. Nüüd olen lõpuks tõesti koju jõudnud.
Selle viie aastaga, mis olen Tartus: on olemas suur elamine, sündinud kaks last ja kõik on imehästi. Teatri- ja muusikatööd on kõik siin. Ka viimane plaat on Tartus plaadistatud. Nimme. Kõik on Lõuna-Eesti ja Tartu-keskne. Et poleks nii, et Tallinn on ainus koht, kus saab midagi teha. Väidan, et see pole nii.
Tavaliselt arvatakse, et looming sünnib erakordse paine ja piina pealt. Sinus on nii palju rahu, et tundud loovat rahust ja rõõmust. Jääb mulje, et sinus pole ei painet ega piina.
Vale mulje. Ega ma tegelikult ole väga rahulik inimene, vedru on kogu aeg pinges. Olen maksimalist ning tahan, et kõik oleks veel ja veel ja veel parem. Ma ei jää iial rahule millegagi, mida olen teinud. Samas väidan ka, et see rahu on minus tegelikult olemas – vanuse ja elukogemusega tulnud.
Kui oled 25aastane, on jube tähtis olla igal juhul number üks: kui midagi teed, tahad olla kõige parem. Vähemalt püüdled selle poole. Näiteks, et oled Nõukogude Liidus laulja number üks – mõnda aega ka olin seda. Võtsin seda asja väga tõsiselt. Nüüd on pere mulle palju tähtsam kui mingi eneseupitamine või -näitamine. Enam ei taha ma kõigile meeldida: ega ma 500kroonine ole, et kõigile meeldin.
Vanuse tulles läks meeldimistahe üle?
Mingil ajal sain äkitselt aru, et see kõik on nii tobe. Mida rohkem olen mina ise, seda rohkem naudin oma töid ja tegemisi. Mõtlen just muusikat. Teatriga on senini hästi läinud, tühilaske on olnud vähe. «Tšehhovi kolmele õele» ei saanud ma pihta, aga esimene «Kolm õde» Sagadis, «Sõda ja rahu» või «Mälestus kahest esmaspäevast» või «Enigma variatsioonid» – need kukkusid hästi välja, piinlik ei ole.
Teatriga on sul vedanud – sulle on pakutud huvitavaid ja sügavaid töid.
On jah, aga mis puudutab muusikat, siis mingi aeg oli mul enesetsensuur – sa tahes tahtmata mõtled ikka seda, et kui nende lauludega välja tulen, peaksid need ka rahvale meeldima. Jätad tegemata muusika, millest inimesed ehk aru ei saa. Pelgad ehk publikut kaotada. Ühesõnaga, olen teadlikult enda huvitavaid nurki ise ära nullinud – seoses sellega, et see meeldiks paljudele inimestele. Sellega ei ole ma rahul. Ikkagi olen kuidagi ennast reetnud. Tahaksin üha rohkem teha sellist muusikat, mida ise ka sooviksin kodus teinekord kuulata: reeglina ma ennast ei kuula. Kui olen töö ära teinud, siis jääb see riiulile tolmama ning mina lähen edasi. «Siiriuses» nüüd on päris palju seda, mida olen tegelikult unistanud teha. Tahtsin eksperimenteerida ja proovida, mõtlemata selle, kas see peaks ilmtingimata kõigile meeldima.
«Siirius», Tõnis Mägi 55
«Siirius» on kammerlik kava Tõnis Mägi uuest loomingust, valdav osa teostest on lauldud eesti väärtluulele. Laval on akustilised pillid, samas osa muusikast luuakse ja esitatakse, kasutades ühe instrumendina arvutit. Ka helivõimendusega kombatakse läbiproovimata lahendusi, nt. uudsed kõlarid, mis parema akustilise lahenduse saamiseks asetatakse ka kuulaja selja taha.
«Siirius» kõlab 28. novembril Vanemuise kontserdimajas, 1. detsembril Pärnu Endla teatris, 5. detsembril Tallinnas Sakala keskuses ja 7. detsembril Haapsalu kultuurikeskuses. Kontserdid algavad kell 19.