REET HÄÄL: Noorte naiste õpitud abitus
Ettevõtja Reet Hääle hinnangul ei peaks poputama neid noori naisi, kes arvavad, et sünnitamine ja lastekasvatamine on töö, mille eest riik peale peab maksma.
Populismi laine lastest ja hinnasiltidest on juba ammu pea peale kokku löönud. Tundub, et teatud mass emasid peab sünnitamist ja lastekasvatamist nii suureks maailmaimeks, et selle ettevõtmise eest neile suisa peale tuleb maksta. Nüüd on jõutud teemaga ajakirjandusest juba pikettideni!
Kui suhtuda väiksepalgalistesse sama õelusega nagu nemad suhtuvad kõrgepalgalistesse, siis võiks jätkata järgnevalt: mille peale siis väiksema sissetulekuga emad mängivad? Selle peale, et neil, kes rohkem teenivad, pole aega meelt avaldada, vaid laste kõrvalt tuleb leida aega tööl käia. Või selle peale, et luua olukord, kus kõrgepalgalised ei sünnitakski, vaid teeniks üha enam, maksaks makse üha enam ja ehk siis tõstetaks kodusolijail mõne aja pärast jälle toetusi.
Mind panevad kõhedust tundma need naised, kes last kilbile tõstes endale lihtsamat äraelamist taotlevad. Tuleb tuttav ette ettevõttes, kus olen ligi viis aastat olnud tööandja 70 töötajale, kus väga-väga tihti esineb olukord, mil uus töötaja arvestab täpselt välja summa, millest rohkem ta ei tohi teenida, sest siis saab veel lastele koolitoidu tasuta ja eluasemekompensatsiooni ja ranitsatoetust ja…
Laps sünnitatakse viinarahaks
Miks ei räägi praegu ükski lastekaitseorganisatsioon nendest peredest, kus laps sünnitatakse vaid selleks, et suurem sissetulek (loe: viinaraha) oleks vanematele garanteeritud? Kas kujutate ette, mis toimub sellise kontingendiga siis, kui tõesti maksta kõigile 5000–6000 krooni? Usun, et tänavalaste arv kasvab hüppeliselt ja lastekodud on õige pea ülekoormatud.
Noored emad! Rikkus ei tule teiste arvel, vaid ikka ise tööd tehes, ennast koolitades ning oma oskuses ja tahtes teha kompromisse pere ja töö vahel.
Nii minu kui mu abikaasa vanavanemad on pärit töölisklassist, vanemad on haritlased, meie ettevõtjad. Me pole saanud lotovõitu, maid ega maju tagasi. Ometigi olime me kõik 1991. aastal Eesti iseseisvuse taastamisel võrdselt stardisirgel. Vaadates aga nüüd seda, milline viha on viimasel ajal tekkinud ühiskonnas paremal järjel olevate inimeste vastu, siis tunnen ennast kurjategijana selle eest, et olen viitsinud elus tööd teha.
Minu esimene laps sündis, kui olin 22-aastane ja õppisin veel kõrgkoolis. Kodus olemise aega mul temaga ei olnudki. Teine laps sündis neli aastat hiljem ehk siis, kui käisin tööl, ja temagagi olin kodus alla aasta. Viimased viis aastat olen kahes ametis ja kaitsnud samal ajal ka magistrikraadi. MBA kodutöid tegin öösiti, kui maja vaikne ja mees ning lapsed magamas. Ka esimesed 15 tööaastat (minu vanem laps on praegu 17-aastane) olid minu tööpäevad tihti 12–14 tunni pikkused.
Mul on ainult üks küsimus: mis õigusega tulevad minult seda raha, mida ma oma laste peale rohkem saan kulutada (kuna aega mul pole piisavalt) ära võtma need, kes minu maksude arvel “kõrgema palgaga” kodus oleks? Ärgem unustagem, et ka igakuiste maksudena peavad kõrgemapalgalised naised nagunii üleval suurt hulka neid, kes ühel või teisel põhjusel on kodus.
Ilmselt tuleb Eestis naisterahval keskmisest tunduvalt suurema sissetuleku teenimine liiga rängalt kätte, aga seda enam on kuskil piir sellel näägutamisel lastest ja hinnasiltidest.
See kõlab julmalt, aga mis parata, ilmselt peab veel tänases Eestis valima, kas lapsel on ema või emal on kõrgem palk.
Uskuge mind, elus on olnud tihti neid hetki, kui ma olen kadedusega vaadanud naisi, kes on eelistanud lapsi ja peret karjäärile, aga igaüks peab leidma oma, ja elu ongi kompromisside kunst. Kes kompromisse teha ei oska, see näebki elu ainult must-valgelt.
Jõukam naine maksab rohkem makse
Maksumaksjana leian, et praegu rakendatav süsteem on kõrgema sissetulekuga naiste kahjuks, sest kaotajaks pooleks on ju ainult need, kel on sissetulek üle 17 000 krooni – kõik ülejäänud aga võidavad.
Aga kui võrdsus, siis olgu võrdsus – jäägu kõigile miinimum ja ülejäänud summa kasutame pensionäride, puuetega laste ja invaliidide heaks. Ehk anname selle raha neile, kes ennast ise aidata ei saa. Toetama ei peaks aga noori naisi, kes arvavad, et sünnitamine ja lastekasvatamine on töö, mille eest riik peale peab maksma.
Mulle on arusaamatu, et noored naised, kel käed-jalad otsas, ei lähe tööle, vaid Toompeale meelt avaldama! Enamik teist oli kindlasti Toompeal ja Hirvepargis ka siis, kui seesama võrdsus tundus väljakannatamatu ja lubati kartulikoori süüa Eesti Vabariigi nimel. Me ei ela ei Araabia Ühendemiraatides, kus vaid kaks protsenti elanikest käib tööl ja kõigi ülejäänute sissetuleku kindlustab riigiabi, ega ela me ka sotsialismi ajas. Kahjuks ei luba meie viimased 60 aastat veel aastakümneid võrrelda meid keskmise Euroopa riigiga.
Noor, 25-aastane naine on ju riigilt kogu elu ainult saanud – lasteaed, kool, kõrgkool, kui ka riburada lapsi, siis nendegi toetused. Meid, kõrgepalgalisi, pole nii palju, et lisaks vananevale elanikkonnale veel noori ja elujõulisi inimesi üleval pidada.
|
Uudised
VE: Hääl, Reet – ettevõtja
(13.11.2003)
Ettevõtja Reet Hääle hinnangul ei peaks poputama neid noori naisi, kes arvavad, et sünnitamine ja lastekasvatamine on töö, mille eest riik peale peab maksma.
Populismi laine lastest ja hinnasiltidest on juba ammu pea peale kokku löönud. Tundub, et teatud mass emasid peab sünnitamist ja lastekasvatamist nii suureks maailmaimeks, et selle ettevõtmise eest neile suisa peale tuleb maksta. Nüüd on jõutud teemaga ajakirjandusest juba pikettideni!
Kui suhtuda väiksepalgalistesse sama õelusega nagu nemad suhtuvad kõrgepalgalistesse, siis võiks jätkata järgnevalt: mille peale siis väiksema sissetulekuga emad mängivad? Selle peale, et neil, kes rohkem teenivad, pole aega meelt avaldada, vaid laste kõrvalt tuleb leida aega tööl käia. Või selle peale, et luua olukord, kus kõrgepalgalised ei sünnitakski, vaid teeniks üha enam, maksaks makse üha enam ja ehk siis tõstetaks kodusolijail mõne aja pärast jälle toetusi.
Mind panevad kõhedust tundma need naised, kes last kilbile tõstes endale lihtsamat äraelamist taotlevad. Tuleb tuttav ette ettevõttes, kus olen ligi viis aastat olnud tööandja 70 töötajale, kus väga-väga tihti esineb olukord, mil uus töötaja arvestab täpselt välja summa, millest rohkem ta ei tohi teenida, sest siis saab veel lastele koolitoidu tasuta ja eluasemekompensatsiooni ja ranitsatoetust ja…
Laps sünnitatakse viinarahaks
Miks ei räägi praegu ükski lastekaitseorganisatsioon nendest peredest, kus laps sünnitatakse vaid selleks, et suurem sissetulek (loe: viinaraha) oleks vanematele garanteeritud? Kas kujutate ette, mis toimub sellise kontingendiga siis, kui tõesti maksta kõigile 5000–6000 krooni? Usun, et tänavalaste arv kasvab hüppeliselt ja lastekodud on õige pea ülekoormatud.
Noored emad! Rikkus ei tule teiste arvel, vaid ikka ise tööd tehes, ennast koolitades ning oma oskuses ja tahtes teha kompromisse pere ja töö vahel.
Nii minu kui mu abikaasa vanavanemad on pärit töölisklassist, vanemad on haritlased, meie ettevõtjad. Me pole saanud lotovõitu, maid ega maju tagasi. Ometigi olime me kõik 1991. aastal Eesti iseseisvuse taastamisel võrdselt stardisirgel. Vaadates aga nüüd seda, milline viha on viimasel ajal tekkinud ühiskonnas paremal järjel olevate inimeste vastu, siis tunnen ennast kurjategijana selle eest, et olen viitsinud elus tööd teha.
Minu esimene laps sündis, kui olin 22-aastane ja õppisin veel kõrgkoolis. Kodus olemise aega mul temaga ei olnudki. Teine laps sündis neli aastat hiljem ehk siis, kui käisin tööl, ja temagagi olin kodus alla aasta. Viimased viis aastat olen kahes ametis ja kaitsnud samal ajal ka magistrikraadi. MBA kodutöid tegin öösiti, kui maja vaikne ja mees ning lapsed magamas. Ka esimesed 15 tööaastat (minu vanem laps on praegu 17-aastane) olid minu tööpäevad tihti 12–14 tunni pikkused.
Mul on ainult üks küsimus: mis õigusega tulevad minult seda raha, mida ma oma laste peale rohkem saan kulutada (kuna aega mul pole piisavalt) ära võtma need, kes minu maksude arvel “kõrgema palgaga” kodus oleks? Ärgem unustagem, et ka igakuiste maksudena peavad kõrgemapalgalised naised nagunii üleval suurt hulka neid, kes ühel või teisel põhjusel on kodus.
Ilmselt tuleb Eestis naisterahval keskmisest tunduvalt suurema sissetuleku teenimine liiga rängalt kätte, aga seda enam on kuskil piir sellel näägutamisel lastest ja hinnasiltidest.
See kõlab julmalt, aga mis parata, ilmselt peab veel tänases Eestis valima, kas lapsel on ema või emal on kõrgem palk.
Uskuge mind, elus on olnud tihti neid hetki, kui ma olen kadedusega vaadanud naisi, kes on eelistanud lapsi ja peret karjäärile, aga igaüks peab leidma oma, ja elu ongi kompromisside kunst. Kes kompromisse teha ei oska, see näebki elu ainult must-valgelt.
Jõukam naine maksab rohkem makse
Maksumaksjana leian, et praegu rakendatav süsteem on kõrgema sissetulekuga naiste kahjuks, sest kaotajaks pooleks on ju ainult need, kel on sissetulek üle 17 000 krooni – kõik ülejäänud aga võidavad.
Aga kui võrdsus, siis olgu võrdsus – jäägu kõigile miinimum ja ülejäänud summa kasutame pensionäride, puuetega laste ja invaliidide heaks. Ehk anname selle raha neile, kes ennast ise aidata ei saa. Toetama ei peaks aga noori naisi, kes arvavad, et sünnitamine ja lastekasvatamine on töö, mille eest riik peale peab maksma.
Mulle on arusaamatu, et noored naised, kel käed-jalad otsas, ei lähe tööle, vaid Toompeale meelt avaldama! Enamik teist oli kindlasti Toompeal ja Hirvepargis ka siis, kui seesama võrdsus tundus väljakannatamatu ja lubati kartulikoori süüa Eesti Vabariigi nimel. Me ei ela ei Araabia Ühendemiraatides, kus vaid kaks protsenti elanikest käib tööl ja kõigi ülejäänute sissetuleku kindlustab riigiabi, ega ela me ka sotsialismi ajas. Kahjuks ei luba meie viimased 60 aastat veel aastakümneid võrrelda meid keskmise Euroopa riigiga.
Noor, 25-aastane naine on ju riigilt kogu elu ainult saanud – lasteaed, kool, kõrgkool, kui ka riburada lapsi, siis nendegi toetused. Meid, kõrgepalgalisi, pole nii palju, et lisaks vananevale elanikkonnale veel noori ja elujõulisi inimesi üleval pidada.