Rohelise Mandri punane süda
01.11.2003 00:01Meelis Luiks
Austraalia lõunaosa rannikul võib kohata pingviine, ligi 3000 kilomeetrit põhja pool ujuvad troopilistes vetes krokodillid. Kõige selle vahele jääb tükk tühja maad, mille kohta kohalikud kasutavad nimetust Outback.
Austraaliat nimetatakse eksitavalt Roheliseks Mandriks vaatamata sellele, et kõrged eukalüptimetsad ja lopsakad sõnajalad ääristavad vaid rannikualade mägesid. Suuremat osa mandrist katab kollakaspunane kõrb.
Rannikul asuvast Lõuna-Austraalia pealinnast Adelaide’ist 400 kilomeetrit põhja pool asuvat Port Augustat võib pidada piiriks, kus tsivilisatsioon meile harjumuspärasel kujul lõpeb ja algab Outback.
See on karm, kuid kaunis maa, mis võlub külastajat nii ekstreemse kliima kui imelise maastikuga. Sajud on siin harvad, kuid paaritunnine hoovihm võib taevast alla tuua mitme kuu normi jagu sademeid, uhtudes minema teed ja kõik muu, mis ette jääb. Ka temperatuurid kõiguvad suurtes piirides, suvepäevade kohati üle 50 kraadi ulatuvast kuumusest jääb talveöödel järele vaid paar soojapügalat.
Tee läbi tühjuse. Kuna vesi on viljatul sisemaal harv luksus, on siinne inimasustus üks hõredamaid maailmas. Kui teeviit näitab, et järgmise asustatud punktini on üle 600 kilomeetri, siis nii see tõepoolest on. Ja ka siis on enamasti tegemist kõigest teeäärse teenindusjaamaga. Seepärast peavad omapäi teele asujail olema korralikud veetagavarad, kindlasti tuleks reisiplaanidest teavitada ka politseid.
Port Augustast sisemaale viiv tee kulgeb läbi kollakaspunaka hõredate puudega palistatud tühermaa. Kohati kaardub tee ümber merepinnast allpool asuvate soolajärvede. Siin-seal võib vahel näha üksikuid toidu otsingul emusid, harva ka känguruid.
Esimene tõsiseltvõetav asustatud paik on rannikust umbes tuhande kilomeetri kaugusel asuv Coober Pedy, mis aborigeenide keeles tähendab «valge mehe auk maa sees». Linnake asub kõige põuasemas ja kuumemas piirkonnas keset tühje liivaväljasid.
Ainus põhjus, miks sellesse jumalast hüljatud paika asustus tekkis, on opaalid. Pärast eelmise sajandi algul juhuslikult avastatud kalliskive on linnast läbi käinud hulgaliselt seiklejaid, mõned on siin oma õnne leidnud, teised kaotanud.
Krokodill Dundee kodu. Linna paari tuhande elaniku seas on esindatud üle 40 rahvuse, neist koloriitseim tegelane on meie lõunanaaber Krokodill Harry, kodanikunimega Arvids von Blumenfelds. Noorpõlves Põhjaterritooriumil krokodillide püüdmisega kuulsust kogunud Harry on ka filmitegelase Krokodill Dundee prototüübiks, tema auks on Loode-Lätis Dundagas püstitatud koguni ausammas.
Coober Pedy on üks kummalisimaid paiku Austraalias. Suurte temperatuurikõikumiste tõttu elab enamik inimesi maa all. Kõikjal laiuvatesse liivakoobastesse kaevatakse täisväärtuslikud eluruumid, kus temperatuur püsib aasta ringi ühtlaselt 25 kraadi juures.
Vesi on linnaelanike kalleim vara – kütuseliitri hind on vaid veidi joogivee hinnast kõrgem, 5 minutit duši all käimist jätab rahakotti sama suure jälje kui tund aega interneti kasutamist. Viimastel aastatel on valitsus siiski rakendanud vee taaskasutuse tehnoloogiat, mille tulemusena on linna tekkinud ka esimesed elusad puud.
Ka linna ümbruse maastik on tõeliselt ebamaine – sestap on siin üles võetud sellised filmid nagu «Mars – punane planeet», «Mad Max» jt. Kuumaastikuna näivate The Breakawaysi mägede kõrval tõmbab tähelepanu üks inimkätega loodud mastaapne rajatis: lõunarannikust idarannikuni läbi kolme osariigi kulgeb 5300 kilomeetri pikkune dingoaed, mis püstitati lambakarjade kaitseks metsikute koerte eest.
Karm sisemaa. Edasi põhja suunas liikudes on järgmiseks peatuspaigaks keset mandrit asuv oaas Alice Springs.
Linna sisenev tee läbib Heavitree Gapi – kitsa loodusliku avause, mis jagab mitmesaja kilomeetri pikkused MacDonnelsi mäed ida- ja lääneahelikuks. Austraalia suurlinnadele omaselt «voolab» ka Alice Springsist läbi jõgi, enamiku ajast on Toddi jõe säng aga siiski lihtsalt kuiv liivarada.
Linn on õige koht põliselanike kultuuri ja käsitööga tutvumiseks. Ainult otse aborigeenidele kuuluvatest galeriidest suveniire ostes võite olla kindlad, et tegemist on autentse käsitööga. Põlvest põlve oma oskuste edasi andmine on võimaldanud aborigeenidel karmil sisemaal ellu jääda, samas pole valge inimene siinsete oludega nii hästi kohanenud. Seetõttu on siin ka pärismaalaste arv suurem kui rannikuäärsetes linnades.
Värve vahetav mägi. Siin asuvad ka mitmed aborigeenide uskumuste ehk Unenägude Aja kultusobjektid. Neist tähtsaim ja kuulsaim on Uluru ehk Ayers Rock – maailma suurim monoliit. Kõrgus 348 meetrit, pikkus 5 kilomeetrit ja laius 1,5 kilomeetrit. Keset tasast kõrbe maast välja kasvav hiigelsuur punasest liivakivist kalju on justkui elusolend – selle värvus on iga ilmaga erinev, muutudes äikeseaegsest tumelillast päikesepaistes esile tuleva erkpunaseni.
Eriti maaliline on värvidemäng päikesetõusul ja -loojangul. Erkoranþ värv kalju pinnal asendub järk-järgult purpurpunasega. Suure hiiglase sinakashall siluett kumab tühja kõrbe taustal veel kaua pärast seda, kui kollane tulekera on horisondi taha vajunud.
Ulurust kõigest paarikümne kilomeetri kaugusel on teinegi sarnast päritolu liivakivist kaljumoodustis – The Olgas ehk Kata Tjuta, mis aborigeenide keeles tähendab «palju päid». Kokku kolmekümne kuuest punasest kuplist koosneva «mäestiku» vägevaim tipp on koguni 548 meetri kõrgune.
Punaste kaljude lähedal asub ka kolmas kohustuslik vaatamisväärsus: vihmavee poolt miljonite aastate jooksul kalju sisse uuristatud Kings Canyon. Kuigi kõrbes sajab vaid mõnel päeval aastas, on vihmavesi siiski suutnud kaljusse jätta üle kilomeetri pikkuse ja paarisaja meetri sügavuse jälje. Kõrgel kanjoni serval jalgu kõlgutades on tunne justkui pilve piirilt alla vaadates.
20 tundi ookeanini. Kõigi nende imede nägemiseks tuleb varuda vähemalt kolm päeva, mille jooksul läbitakse enam kui 2000 kilomeetrit. Kel omapäi seiklemiseks julgust napib, võib valida reisipakettide vahel, mida pakuvad kõik endast lugu pidavad turismifirmad.
Kindlasti tasub veeta mõni öö kõrbes lageda taeva all. Koit, hämarik ja tähevalgus mõjuvad siin palju müstilisemalt ja vahetumalt kui tihedalt asustatud Euroopas.
Alice Springsist tagasi rannikule jõudmiseks tuleb ette võtta 1500-kilomeetrine bussisõit, mis kestab 20 tundi ehk täpselt sama kaua kui lend Euroopast Austraaliasse. Sama tee võib läbida ka legendaarse rongiga The Ghan või lennukiga.
Pärast pikka sõitu Adelaide’i jõudes ootab rändajat ees jahe vastuvõtt: paarkümmend soojakraadi tunduvad pärast kõrbekuumust äärmiselt külmana. Kuid selle eest on siinses õhus igal sammul tunda ookeani lähedust. See annab Lõuna-Austraalia pealinnale avarustunde, selle ümber käib ka kogu austraallaste elu.
Uudised
VE: Austraalia
Rohelise Mandri punane süda
Austraalia lõunaosa rannikul võib kohata pingviine, ligi 3000 kilomeetrit põhja pool ujuvad troopilistes vetes krokodillid. Kõige selle vahele jääb tükk tühja maad, mille kohta kohalikud kasutavad nimetust Outback.
01.11.2003 00:01Meelis Luiks
Austraaliat nimetatakse eksitavalt Roheliseks Mandriks vaatamata sellele, et kõrged eukalüptimetsad ja lopsakad sõnajalad ääristavad vaid rannikualade mägesid. Suuremat osa mandrist katab kollakaspunane kõrb.
Rannikul asuvast Lõuna-Austraalia pealinnast Adelaide’ist 400 kilomeetrit põhja pool asuvat Port Augustat võib pidada piiriks, kus tsivilisatsioon meile harjumuspärasel kujul lõpeb ja algab Outback.
See on karm, kuid kaunis maa, mis võlub külastajat nii ekstreemse kliima kui imelise maastikuga. Sajud on siin harvad, kuid paaritunnine hoovihm võib taevast alla tuua mitme kuu normi jagu sademeid, uhtudes minema teed ja kõik muu, mis ette jääb. Ka temperatuurid kõiguvad suurtes piirides, suvepäevade kohati üle 50 kraadi ulatuvast kuumusest jääb talveöödel järele vaid paar soojapügalat.
Tee läbi tühjuse. Kuna vesi on viljatul sisemaal harv luksus, on siinne inimasustus üks hõredamaid maailmas. Kui teeviit näitab, et järgmise asustatud punktini on üle 600 kilomeetri, siis nii see tõepoolest on. Ja ka siis on enamasti tegemist kõigest teeäärse teenindusjaamaga. Seepärast peavad omapäi teele asujail olema korralikud veetagavarad, kindlasti tuleks reisiplaanidest teavitada ka politseid.
Port Augustast sisemaale viiv tee kulgeb läbi kollakaspunaka hõredate puudega palistatud tühermaa. Kohati kaardub tee ümber merepinnast allpool asuvate soolajärvede. Siin-seal võib vahel näha üksikuid toidu otsingul emusid, harva ka känguruid.
Esimene tõsiseltvõetav asustatud paik on rannikust umbes tuhande kilomeetri kaugusel asuv Coober Pedy, mis aborigeenide keeles tähendab «valge mehe auk maa sees». Linnake asub kõige põuasemas ja kuumemas piirkonnas keset tühje liivaväljasid.
Ainus põhjus, miks sellesse jumalast hüljatud paika asustus tekkis, on opaalid. Pärast eelmise sajandi algul juhuslikult avastatud kalliskive on linnast läbi käinud hulgaliselt seiklejaid, mõned on siin oma õnne leidnud, teised kaotanud.
Krokodill Dundee kodu. Linna paari tuhande elaniku seas on esindatud üle 40 rahvuse, neist koloriitseim tegelane on meie lõunanaaber Krokodill Harry, kodanikunimega Arvids von Blumenfelds. Noorpõlves Põhjaterritooriumil krokodillide püüdmisega kuulsust kogunud Harry on ka filmitegelase Krokodill Dundee prototüübiks, tema auks on Loode-Lätis Dundagas püstitatud koguni ausammas.
Coober Pedy on üks kummalisimaid paiku Austraalias. Suurte temperatuurikõikumiste tõttu elab enamik inimesi maa all. Kõikjal laiuvatesse liivakoobastesse kaevatakse täisväärtuslikud eluruumid, kus temperatuur püsib aasta ringi ühtlaselt 25 kraadi juures.
Vesi on linnaelanike kalleim vara – kütuseliitri hind on vaid veidi joogivee hinnast kõrgem, 5 minutit duši all käimist jätab rahakotti sama suure jälje kui tund aega interneti kasutamist. Viimastel aastatel on valitsus siiski rakendanud vee taaskasutuse tehnoloogiat, mille tulemusena on linna tekkinud ka esimesed elusad puud.
Ka linna ümbruse maastik on tõeliselt ebamaine – sestap on siin üles võetud sellised filmid nagu «Mars – punane planeet», «Mad Max» jt. Kuumaastikuna näivate The Breakawaysi mägede kõrval tõmbab tähelepanu üks inimkätega loodud mastaapne rajatis: lõunarannikust idarannikuni läbi kolme osariigi kulgeb 5300 kilomeetri pikkune dingoaed, mis püstitati lambakarjade kaitseks metsikute koerte eest.
Karm sisemaa. Edasi põhja suunas liikudes on järgmiseks peatuspaigaks keset mandrit asuv oaas Alice Springs.
Linna sisenev tee läbib Heavitree Gapi – kitsa loodusliku avause, mis jagab mitmesaja kilomeetri pikkused MacDonnelsi mäed ida- ja lääneahelikuks. Austraalia suurlinnadele omaselt «voolab» ka Alice Springsist läbi jõgi, enamiku ajast on Toddi jõe säng aga siiski lihtsalt kuiv liivarada.
Linn on õige koht põliselanike kultuuri ja käsitööga tutvumiseks. Ainult otse aborigeenidele kuuluvatest galeriidest suveniire ostes võite olla kindlad, et tegemist on autentse käsitööga. Põlvest põlve oma oskuste edasi andmine on võimaldanud aborigeenidel karmil sisemaal ellu jääda, samas pole valge inimene siinsete oludega nii hästi kohanenud. Seetõttu on siin ka pärismaalaste arv suurem kui rannikuäärsetes linnades.
Värve vahetav mägi. Siin asuvad ka mitmed aborigeenide uskumuste ehk Unenägude Aja kultusobjektid. Neist tähtsaim ja kuulsaim on Uluru ehk Ayers Rock – maailma suurim monoliit. Kõrgus 348 meetrit, pikkus 5 kilomeetrit ja laius 1,5 kilomeetrit. Keset tasast kõrbe maast välja kasvav hiigelsuur punasest liivakivist kalju on justkui elusolend – selle värvus on iga ilmaga erinev, muutudes äikeseaegsest tumelillast päikesepaistes esile tuleva erkpunaseni.
Eriti maaliline on värvidemäng päikesetõusul ja -loojangul. Erkoranþ värv kalju pinnal asendub järk-järgult purpurpunasega. Suure hiiglase sinakashall siluett kumab tühja kõrbe taustal veel kaua pärast seda, kui kollane tulekera on horisondi taha vajunud.
Ulurust kõigest paarikümne kilomeetri kaugusel on teinegi sarnast päritolu liivakivist kaljumoodustis – The Olgas ehk Kata Tjuta, mis aborigeenide keeles tähendab «palju päid». Kokku kolmekümne kuuest punasest kuplist koosneva «mäestiku» vägevaim tipp on koguni 548 meetri kõrgune.
Punaste kaljude lähedal asub ka kolmas kohustuslik vaatamisväärsus: vihmavee poolt miljonite aastate jooksul kalju sisse uuristatud Kings Canyon. Kuigi kõrbes sajab vaid mõnel päeval aastas, on vihmavesi siiski suutnud kaljusse jätta üle kilomeetri pikkuse ja paarisaja meetri sügavuse jälje. Kõrgel kanjoni serval jalgu kõlgutades on tunne justkui pilve piirilt alla vaadates.
20 tundi ookeanini. Kõigi nende imede nägemiseks tuleb varuda vähemalt kolm päeva, mille jooksul läbitakse enam kui 2000 kilomeetrit. Kel omapäi seiklemiseks julgust napib, võib valida reisipakettide vahel, mida pakuvad kõik endast lugu pidavad turismifirmad.
Kindlasti tasub veeta mõni öö kõrbes lageda taeva all. Koit, hämarik ja tähevalgus mõjuvad siin palju müstilisemalt ja vahetumalt kui tihedalt asustatud Euroopas.
Alice Springsist tagasi rannikule jõudmiseks tuleb ette võtta 1500-kilomeetrine bussisõit, mis kestab 20 tundi ehk täpselt sama kaua kui lend Euroopast Austraaliasse. Sama tee võib läbida ka legendaarse rongiga The Ghan või lennukiga.
Pärast pikka sõitu Adelaide’i jõudes ootab rändajat ees jahe vastuvõtt: paarkümmend soojakraadi tunduvad pärast kõrbekuumust äärmiselt külmana. Kuid selle eest on siinses õhus igal sammul tunda ookeani lähedust. See annab Lõuna-Austraalia pealinnale avarustunde, selle ümber käib ka kogu austraallaste elu.