MALL HELLAM: Eesti ühiskond kui kitsas toru
Mall Hellam kirjutab, miks sünnivad seadused, mida tuleb kohe ümber tegema hakata, ja miks inimesed arvavad, et poliitikud toru teises otsas on meist miljonite kilomeetrite kaugusel.
Looduskaitse Selts seljatas kohtus Jämejala parki kaitstes riigi, liikumine Eesti Lapse Eest kogus tuhandeid allkirju protestiks ebaõiglase vanemapalga vastu, üle 10 000 toetaja seisis Tallinna vanima raamatupoe säilimise eest. Muidu alalhoidlik eesti inimene on tänaval, nõuab õigust, annab allkirju, on rahulolematu. Kas see on juhus?
Kui kujutada ühiskonda ette püramiidina nii, et ülal on võimukandjad ja all rahvas, siis tundub, et meie Eesti püramiidil puudub just see vahetükk, mis seob ülemist ja alumist poolt. Eesti ühiskond on kui väljavenitatud ja püsti seisev toru. Toru alumine osa toetub rahvale, selle ülemises otsas istuvad valitsejad, kes paiskavad allapoole aeg-ajalt sõnumeid. Paraku rahva hääl valitsejani ei jõua, kuna alt üles paisatud teated langevad poolel teel tagasi. Kahekõne ei kõla, tagasisidet pole.
Suletud koosolekud
Usun, et jõuline rahvaalgatuste sari pole juhuste kokkulangemine. Rahulolematus otsustajate ja otsustega on jõudmas kriitilise piirini. See on püüd täita tühimikku ja anda teada, et ülemine ots võib ummistudes kõikuma hakata ja ümber kukkuda.
Tänase päeva Eestis on harjutud tavaga, et olulised kodanikku puudutavad otsused valmivad koalitsiooniparteide suletud koosolekutel. Põhjendus on lihtne: meil kehtib “vana hea” esindusdemokraatia, mis tähendab periooditi toimuvaid valimisi ning otsustamise volitamist meie endi äramärgitud saadikutele, ning inimestel pole nelja aasta jooksul poliitikakujundamise tagamaadele üldse asja.
Haldusaparaadist väljaspool seisvate huvigruppide kaasamine eelnõude ettevalmistamisse ei ole Eestis kohustuslik. Kitsas valmistajaring saadab eelnõu huvigruppidele arvamuse avaldamiseks alles siis, kui täiendusi enam teha ei saa. Või kas peaks sõnumi saatmine juba valmis otsusest näitama kaasamist, käe tõstmine osalusdemokraatiat ja rahulikku kodanikuühiskonda?
Väidan, et aastaid tagasi, kui vabaühendused hakkasid tõsiselt rääkima vajadusest tugevdada kodanikuühiskonda ja seda mitte ainult manifestides, vaid ka tegudes, tegid valitsejad suure vea, kui ei pandud tähele ühiskonnas valitsevaid märke. Selle tunnistuseks on asjaolu, et näiteks Eesti kodanikuühiskonna arengu kontseptsioon, see vabaühenduste omavaheline lepe ja kaasav Eesti tulevikuvisioon, ringles riigikogus tervelt kaks aastat.
Meie suured eeskujud, vanad demokraatiad, on siinkohal heaks eeskujuks. Briti peaministri büroos on terve osakond, mis koordineerib ja jälgib ministeeriumides avalikkuse ja vabaühenduste kaasamise alustest kinnipidamist. Kui meie peaminister Juhan Parts on oma Briti-kolleegiga värskelt ühiseid seisukohti lausa rahvusvahelises ühisavalduses esitanud, siis võiks sama oodata ka suhtumises kodanikualgatusse.
Kaasamine on kasulik
Tänasel päeval peaks olema selge, et inimeste ja võimukandjate vaheliste suhtluskanalite kasutamine on möödapääsmatu. See pole oluline üksnes kodurahu huvides, vaid ka majanduse ja konkurentsivõime seisukohalt. Isegi traditsioonilises majandusteaduses pööratakse aina suuremat tähelepanu sotsiaalsetele struktuuridele ja “inimkapitali välismõjule”. Mitu regionaalse arengu uuringut on näidanud, et tugev kohalik ühenduste võrgustik on arengu seisukohalt sama tähtis kui materiaalne investeering.
Teoreetikud väidavad, et kodanikuühiskonna tekke eelduseks on toimiv turumajandus, võistlevate poliitiliste erakondade olemasolu, sõltumatu kohtusüsteem ja vaba ajakirjandus. Samamoodi ka sotsiaalselt aktiivne kodanik, erakondade kõrvale mahtuvad tugevad ja mitmepalgelised vabaühendused ning liidrid.
Osalusdemokraatia, kus avalikkus on kaasatud koostöökogude, nõukodade ja ümarlaudade kaudu kaasvalitsemisse, on aeganõudev, kuid uskuge mind, see tasub vaeva. Kui aegsasti kuulatakse ära erinevad arvamused, selgitatakse nende põhjused ja tagamaad, kuulatakse ajatundjaid ning tegeletakse sisulise analüüsi ja alternatiivsete lahendustega, siis ei sünni seadus, mida tuleb kohe varsti hakata muutma, ega teki tunnet, et poliitikud toru teises otsas on meist miljonite kilomeetrite kaugusel. Kaasatud inimene on paremini motiveeritud ka seadusi täitma või nagu ütleb Hiina vanasõna: “Räägi mulle ja ma unustan, näita mulle ja ma jätan meelde, kaasa mind ja ma mõistan.”
|
Uudised
VE: Hellam, Mall – osalusdemokraat
(06.11.2003)
Mall Hellam kirjutab, miks sünnivad seadused, mida tuleb kohe ümber tegema hakata, ja miks inimesed arvavad, et poliitikud toru teises otsas on meist miljonite kilomeetrite kaugusel.
Looduskaitse Selts seljatas kohtus Jämejala parki kaitstes riigi, liikumine Eesti Lapse Eest kogus tuhandeid allkirju protestiks ebaõiglase vanemapalga vastu, üle 10 000 toetaja seisis Tallinna vanima raamatupoe säilimise eest. Muidu alalhoidlik eesti inimene on tänaval, nõuab õigust, annab allkirju, on rahulolematu. Kas see on juhus?
Kui kujutada ühiskonda ette püramiidina nii, et ülal on võimukandjad ja all rahvas, siis tundub, et meie Eesti püramiidil puudub just see vahetükk, mis seob ülemist ja alumist poolt. Eesti ühiskond on kui väljavenitatud ja püsti seisev toru. Toru alumine osa toetub rahvale, selle ülemises otsas istuvad valitsejad, kes paiskavad allapoole aeg-ajalt sõnumeid. Paraku rahva hääl valitsejani ei jõua, kuna alt üles paisatud teated langevad poolel teel tagasi. Kahekõne ei kõla, tagasisidet pole.
Suletud koosolekud
Usun, et jõuline rahvaalgatuste sari pole juhuste kokkulangemine. Rahulolematus otsustajate ja otsustega on jõudmas kriitilise piirini. See on püüd täita tühimikku ja anda teada, et ülemine ots võib ummistudes kõikuma hakata ja ümber kukkuda.
Tänase päeva Eestis on harjutud tavaga, et olulised kodanikku puudutavad otsused valmivad koalitsiooniparteide suletud koosolekutel. Põhjendus on lihtne: meil kehtib “vana hea” esindusdemokraatia, mis tähendab periooditi toimuvaid valimisi ning otsustamise volitamist meie endi äramärgitud saadikutele, ning inimestel pole nelja aasta jooksul poliitikakujundamise tagamaadele üldse asja.
Haldusaparaadist väljaspool seisvate huvigruppide kaasamine eelnõude ettevalmistamisse ei ole Eestis kohustuslik. Kitsas valmistajaring saadab eelnõu huvigruppidele arvamuse avaldamiseks alles siis, kui täiendusi enam teha ei saa. Või kas peaks sõnumi saatmine juba valmis otsusest näitama kaasamist, käe tõstmine osalusdemokraatiat ja rahulikku kodanikuühiskonda?
Väidan, et aastaid tagasi, kui vabaühendused hakkasid tõsiselt rääkima vajadusest tugevdada kodanikuühiskonda ja seda mitte ainult manifestides, vaid ka tegudes, tegid valitsejad suure vea, kui ei pandud tähele ühiskonnas valitsevaid märke. Selle tunnistuseks on asjaolu, et näiteks Eesti kodanikuühiskonna arengu kontseptsioon, see vabaühenduste omavaheline lepe ja kaasav Eesti tulevikuvisioon, ringles riigikogus tervelt kaks aastat.
Meie suured eeskujud, vanad demokraatiad, on siinkohal heaks eeskujuks. Briti peaministri büroos on terve osakond, mis koordineerib ja jälgib ministeeriumides avalikkuse ja vabaühenduste kaasamise alustest kinnipidamist. Kui meie peaminister Juhan Parts on oma Briti-kolleegiga värskelt ühiseid seisukohti lausa rahvusvahelises ühisavalduses esitanud, siis võiks sama oodata ka suhtumises kodanikualgatusse.
Kaasamine on kasulik
Tänasel päeval peaks olema selge, et inimeste ja võimukandjate vaheliste suhtluskanalite kasutamine on möödapääsmatu. See pole oluline üksnes kodurahu huvides, vaid ka majanduse ja konkurentsivõime seisukohalt. Isegi traditsioonilises majandusteaduses pööratakse aina suuremat tähelepanu sotsiaalsetele struktuuridele ja “inimkapitali välismõjule”. Mitu regionaalse arengu uuringut on näidanud, et tugev kohalik ühenduste võrgustik on arengu seisukohalt sama tähtis kui materiaalne investeering.
Teoreetikud väidavad, et kodanikuühiskonna tekke eelduseks on toimiv turumajandus, võistlevate poliitiliste erakondade olemasolu, sõltumatu kohtusüsteem ja vaba ajakirjandus. Samamoodi ka sotsiaalselt aktiivne kodanik, erakondade kõrvale mahtuvad tugevad ja mitmepalgelised vabaühendused ning liidrid.
Osalusdemokraatia, kus avalikkus on kaasatud koostöökogude, nõukodade ja ümarlaudade kaudu kaasvalitsemisse, on aeganõudev, kuid uskuge mind, see tasub vaeva. Kui aegsasti kuulatakse ära erinevad arvamused, selgitatakse nende põhjused ja tagamaad, kuulatakse ajatundjaid ning tegeletakse sisulise analüüsi ja alternatiivsete lahendustega, siis ei sünni seadus, mida tuleb kohe varsti hakata muutma, ega teki tunnet, et poliitikud toru teises otsas on meist miljonite kilomeetrite kaugusel. Kaasatud inimene on paremini motiveeritud ka seadusi täitma või nagu ütleb Hiina vanasõna: “Räägi mulle ja ma unustan, näita mulle ja ma jätan meelde, kaasa mind ja ma mõistan.”