LINNAR PRIIMÄGI: Punane sinimustvalge rahvushümn
Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik (1940–1941, 1944–1991) oli ajutine poliitiline moodustis, aga eesti nõukogude kultuur jääb XX sajandi teise poole reaalsuseks, mis kestab ja väärib uurimist.
Raimond Valgre kestab sümbolina – läbi punase aja elas tema kujus eestlaste sinimustvalge unistus. Nostalgiat kannab ta tänagi. Kuid üha ilmsemalt lõimub ta sotsialismiaja rahvusmütoloogilisse reaalsusse, mille kohta Marju Lauristin tunnistas: “Näib, et järjest rohkem on neid, kelle kujutlustes ENSV ei ole masendav stagna või stalinlik vangla, vaid kaunis noorpõlveaeg, kus rohi oli roheline, korter odav ning moraal kõrge.”
Lipulaulud
Kultuurilugu kinnitab, et värvuste algkolmikus “punane – valge – must” on kõige sügavam ja suurem sümbolijõud punasel. Sümboolsetes värvikombinatsioonides on punane seetõttu alati olemas: kas otseselt või kaudselt. Eesti trikoloorilt puuduv punane ilmub oma-enese sümbolijõul meie sinimustvalgesse värvikujundistikku ikka ja jälle. Üht selle kõige tähelepanuväärsemat ilmumist XX sajandil kujutab endast Debora Vaarandi “Saaremaa valss” (katkend poeemist “Talgud Lööne soos”, 1946):
Ta keerutab, lennutab linalakkneidu,
kel silmist nii kelmikaid sädemeid lööb.
Ei säärast küll maailmas kusagil leidu
kui Saaremaa heinamaal juunikuu ööl!
Siin laupäevaõhtuselt lõhnavad kased,
kui nendesse vajutad hõõguva näo.
Ja pühapäev hinges sul uskuda laseb,
et kauguses õnne vaid kukuvad käod.
Ning hämaras toomepuu lumena valev
on sinule hõiskavaid ööbikuid täis…
Miks muidu su huuled ja õhetav pale
nii õunapuuõiele sarnane näib!
“Oh keeruta, kudruta kavalat juttu,
kuldtärniga nooruke sõjamees sa!
Me ööd on nii valged ja kuluvad ruttu,
seda linalakkneidu sa püüda ei saa!”
Oi Saaremaa niitude kastesed süled,
öövaikuses lauludest helisev nurm,
hõbepilvedes helendav taevas su üle,
ja kirgliku suudluse esmane hurm!
Valgre 90. sünniaastapäev
• Pärnu teatris Endla
Esietendub 15. novembril Tiit Palu lavastus Valgre lauludest ”Raimund”. Piletid on juba müügil.
• Tallinnas Sakala keskuses
korraldab Tallinna Filharmoonia 10. detsembril lisakontserdi ”Swing mind ikka lohutab”. Esinevad: Mart Sander, Airi Allvee, Riho Sibul jpt. Samuti Tallinna Kammerorkester ja Modern Fox. Dirigent: Eri Klas |
Me tunneme siin ära sinimustvalge arhetüübi: valges öös sinetava koidiku, täis noort lootust; ööhämaras valendavad õierasked oksad ja nendes laulva ööbiku; Koidu ja Hämariku “esmase hurma”. – See katkend kujutab endast eesti sinimustvalge mütoloogia leksikoni!
Kuid karskesse rahvusvärvigammasse on silmatorkavalt sisse murdnud sensuaalset punast: “huuled ja õhetav pale”, “õunapuuõis”, “kirglik suudlus”. Kahtlemata kumab selle värvingu tagant nõukogude ideoloogia, mida otsesõnu markeerib “kuldtärniga nooruke sõjamees” – punaarmeelane, keda Debora Vaarandi juba 1944. aastal Eesti NSV vabastajana tervitas.
Kummati pole “Saaremaa valss” eeskätt mitte ideoloogiline, vaid mütoloogiline tekst. See on uue ajastu lipulaul, mille rahvas oma uue mütoloogilise sümbolkuju Raimond Valgre viisistuses enesestmõistetavalt omaks võttis.
Mütoloogiline arhetüüp taasloob iseennast, kutsudes esile endasarnaseid tekste. Seda tegi ka “Saaremaa valss”, mille kujundistik kordub näiteks Kersti Merilaasi “Õunapuus” (1962):
See õunapuu pungade punas
veel argles ja heitles kui süüga.
Ei kumbki meist märganud, kunas
ta ehtis end õitseva rüüga.
Õis õhetab oksa kurrus,
õis õhetav igal raol,
ning lüües mahedalt nurru
on mesilinnudki jaol.
Keskhommiku kiirgus ja õite tolm:
aed mähkunud helkjasse uttu.
Kaks inimlast, vaata, ju tundi kolm
all õunapuu ajavad juttu.
Üks ütleb: “Nüüd ööd on nii valged,”
ja teine: “Ei kaua need kesta.”
Lõid põlema tüdruku palged
ja poisi kõrvalestad.
Ning kuldsete kauguste kuminast,
mesilindude magusast suminast
ja õunapuu õite särast
neil ringi käib pea…
Nad, vaesed, ei tea –
see kõik on õunte pärast.
Sa muiates huulde salvad,
mu poole pilgutad silma
ja küsid: “Ons õunad siis halvad
või jäime meie ilma?”
Võrreldagu kujundeid: See õunapuu pungade punas… Õis õhetab oksa kurrus, õis õhetav igal raol… = Miks muidu su huuled ja õhetav pale / nii õunapuuõiele sarnane näib!; Üks ütleb: “Nüüd ööd on nii valged,”/ ja teine: “Ei kaua nad kesta.” = Me ööd on nii valged ja kuluvad ruttu…; Lõid põlema tüdruku palged… = Miks muidu su huuled ja õhetav pale…; Ning kuldsete kauguste kuminast… = … kuldtärniga nooruke sõjamees sa! … et kauguses õnne vaid kukuvad käod.; … ja õunapuu õite särast = … nii õunapuuõiele sarnane näib!; neil ringi käib pea… = Ta keerutab, lennutab linalakkneidu…
Muidugi ei ole tegemist teadliku jäljendusega. Lüürilised situatsioonid nois luuletustes erinevad “nagu öö ja päev”: Debora Vaarandi räägib juuniööst, meenutades Koidu ja Hämariku põgusat suudlust, Kersti Merilaas aga pajatab Aadama ning Eeva kohtumisest varasügisesel päeval. Kattuvad elemendid Kersti Merilaasi ja Debora Vaarandi tekstis ei pärine mitte müütilis-kirjanduslikust struktuurist, vaid mütoloogilis-spirituaalsest hingeollusest. Nii Debora Vaarandi kui ka Kersti Merilaas puudutavad meie rahvuspsüühika süvakihte.
Sõda sümboli pärast
Eesti ühiskonnas süveneva nõukogude nostalgia märke leidub hulgi. Ilmekaks sai kaasaelamine “Vana Tooma” laualambile, mis lipsas ekraanilt läbi ühes Music TV paari aasta taguses videos – see nõukogude eesti kultuuri märk tunti ära nagu tõsirahvuslik süm-bol. Reklaamindus, ühiskonna tundlikem peegel, näitab, kuidas üritatakse taasevitada Eesti NSV aja imidÏit, atribuutikat ja kõnepruuki.
Soodsasse turukommunikatiivsesse positsiooni nihkuvad “vanad armsad” kaubamärgid (näiteks “Orto” oma üm-marguses lapikpudelis päikesekreemiga; Klementi korraldas Tallinna teletornis 2001. aastal nõukogude stiilis presentatsiooni; muusikaturule tuli oma-aegse repertuaariga tagasi ansambel Laine; presidendina võeti massiliselt omaks Arnold Rüütel, noored aktsepteerisid rõõmuga trendipaiga nimena “Võitlev Sõna”, taasavati kohvik “Moskva”). Tekkisid nostalgiakaubad, millest lihtsalt sovetiseeringuil (nagu õlu “Punane Oktoober” või “Îiguli”) polnud erilist edu, aga kus märgatavat edu tõi apelleering just nõukogudeaegsele rahvuslusele. Ösel Foodsi poolt nostalgiajoogina turule toodud “Linnuse kali” (omaaegse kollase tsisterni kalja maitsega!) osutus Eesti turul nii menukaks, et Coca-Cola Company oli juunis 2001 sunnitud selle konkureeriva kaubamärgi ära ostma. Tähelepanuväärselt taunisid eestlased seejuures tehingut rahvuslike ideaalidega.
Just eesti nõukogude rahvuslikku imidþit puudutas ka juustutootjate võitlus nime “Saaremaa valss” pärast. Raimond Valgre laulu alalävist sümboolset tähendust tundes andis tulundusühistu E-Piim jaanuaris 2002 Põltsamaal tootma hakatud juustule nimeks Saaremaa Valss. Patendiameti peadirektor Matti Päts ütles, et ei pea õigeks Kesk-Eestis valminud juustu nimetamist Saaremaa Valsiks. “Sel juustul pole Saaremaaga mingit seost, see on tarbija eksitamine,” põhjendas ta. Ka konkureeriva Saaremaa Liha- ja Piimatööstuse juhataja kurtis, et Saaremaa nime kuritarvitatakse kaubamärgina.
Aga muidugi polnud küsimus üldse mitte Saaremaa nimes, vaid Raimond Valgre laulus kui tugeva rahvusimidÏi kandjas. Seda näitab ka asja juriidiline vormistus: E-Piim ostis “Saaremaa valsi” nime kasutusõiguse poetess Debora Vaarandilt ja helilooja Raimond Valgre vennatütrelt, mitte Saare maavalitsuselt. Ja tootjad tunnistasid, et “kaubamärk on mõeldud juustusordi eksportimiseks Soome turule, sest see vihjab Soomes väga tuntuks lauldud Georg Otsa laulule “Saaremaa valss””.
Eesti levimuusikakorüfee Valter Oja-käär meenutab: “Georg Ots lindistas selle Raimond Valgre laulu Eesti Raadio ajutises stuudios ühel pilvisel kevadpäeval 1949. aasta maikuus… Kohal oli ka autor. Ta seisis vaikselt orkestri taga, sekkumata sõnagagi laulu esitusse. Tollal võttis ta osa heliloojate liidu noorte ja algajate seminarist ning oli seal tutvustanud laulu esialgset, minoorset varianti. Nõustunud soovitusega viia laul maþoori, tutvustas ta kolme nädala pärast praegust varianti ja saavutas heakskiidu… “Saaremaa valsist” sai kiiresti üks eestlaste lemmiklaule, ent Raimond Valgre ise ei jõudnud näha oma loomingu tohutut populaarsust. Ta suri sama aasta viimasel päeval, mõni tund enne uue aasta saabumist. Elanud oli ta vaid kolmkümmend kuus aastat… Möödus aga kaheksa aastat, kuni Georg Ots ja “Saaremaa valss” avastati Soomes… 1957. aasta septembrist oktoobri keskpaigani oli “Saar
enmaan valssi” [Soome müügitabelis] 2. kohal, seejärel veel kuus nädalat kolmandal.”
Nii pole imestada, et üldises nostalgialaines võeti selle laulu pealkiri 2002. aastal ka Kuressaare piiskopilinnuses peetava suvefestivali nimeks. (Korraldajate imagoloogilist pimedust reedab tõsiasi, et juuniöisest Saaremaa heinamaast rääkiva laulu pealkirja all kujutati reklaamkuulutusel lipuga lestakala. Hilisematel aastatel see embleem asendati.)
Rahvushümn
Kui soomlastele seostub “Saaremaa valss” eelkõige Georg Otsaga (ja temanimelise laevaga, mis pärast Urho Kaleva Kekkose külaskäiku 1964. aastal Helsingi ja Tallinna vahel turiste vedas), siis eestlastele tähendab see midagi intiimsemat: idüllilist rahvuslikku õnnetunnet Saaremaa heinamaal juunikuu ööl…
Eesti NSV-s loodi kaks rahvushümni: sakraalne, Gustav Ernesaksa “Mu isamaa on minu arm” (kirjutatud Jaroslavli kunstiansamblites 1943), ja profaanne, Raimond Valgre “Saaremaa valss” (1949). Suure ande jõul andis Debora Vaarandi eestlastele laulu, mille alalävises värvigammas me hing tundis ära oma sinimustvalge päriskodu – hoolimata punaväelase kuldtärnist. Et see oli säranud ka laskurkorpuslase Raimond Valgre vormimütsil, ei teinud laulu autorist vähem rahvuslikku sümbolkuju. Eks erista ka suitsupääsukest, meie ametlikku nõukogudeaegset rahvuslindu, punane kurgualune ja laup.
Linnar Priimägi, kultuurikriitik
|
Uudised
VE: Priimägi, Linnar – nihilismikriitik
(28.10.2003)
Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik (1940–1941, 1944–1991) oli ajutine poliitiline moodustis, aga eesti nõukogude kultuur jääb XX sajandi teise poole reaalsuseks, mis kestab ja väärib uurimist.
Raimond Valgre kestab sümbolina – läbi punase aja elas tema kujus eestlaste sinimustvalge unistus. Nostalgiat kannab ta tänagi. Kuid üha ilmsemalt lõimub ta sotsialismiaja rahvusmütoloogilisse reaalsusse, mille kohta Marju Lauristin tunnistas: “Näib, et järjest rohkem on neid, kelle kujutlustes ENSV ei ole masendav stagna või stalinlik vangla, vaid kaunis noorpõlveaeg, kus rohi oli roheline, korter odav ning moraal kõrge.”
Lipulaulud
Kultuurilugu kinnitab, et värvuste algkolmikus “punane – valge – must” on kõige sügavam ja suurem sümbolijõud punasel. Sümboolsetes värvikombinatsioonides on punane seetõttu alati olemas: kas otseselt või kaudselt. Eesti trikoloorilt puuduv punane ilmub oma-enese sümbolijõul meie sinimustvalgesse värvikujundistikku ikka ja jälle. Üht selle kõige tähelepanuväärsemat ilmumist XX sajandil kujutab endast Debora Vaarandi “Saaremaa valss” (katkend poeemist “Talgud Lööne soos”, 1946):
Ta keerutab, lennutab linalakkneidu,
kel silmist nii kelmikaid sädemeid lööb.
Ei säärast küll maailmas kusagil leidu
kui Saaremaa heinamaal juunikuu ööl!
Siin laupäevaõhtuselt lõhnavad kased,
kui nendesse vajutad hõõguva näo.
Ja pühapäev hinges sul uskuda laseb,
et kauguses õnne vaid kukuvad käod.
Ning hämaras toomepuu lumena valev
on sinule hõiskavaid ööbikuid täis…
Miks muidu su huuled ja õhetav pale
nii õunapuuõiele sarnane näib!
“Oh keeruta, kudruta kavalat juttu,
kuldtärniga nooruke sõjamees sa!
Me ööd on nii valged ja kuluvad ruttu,
seda linalakkneidu sa püüda ei saa!”
Oi Saaremaa niitude kastesed süled,
öövaikuses lauludest helisev nurm,
hõbepilvedes helendav taevas su üle,
ja kirgliku suudluse esmane hurm!
• Pärnu teatris Endla
Esietendub 15. novembril Tiit Palu lavastus Valgre lauludest ”Raimund”. Piletid on juba müügil.
• Tallinnas Sakala keskuses
korraldab Tallinna Filharmoonia 10. detsembril lisakontserdi ”Swing mind ikka lohutab”. Esinevad: Mart Sander, Airi Allvee, Riho Sibul jpt. Samuti Tallinna Kammerorkester ja Modern Fox. Dirigent: Eri Klas
Me tunneme siin ära sinimustvalge arhetüübi: valges öös sinetava koidiku, täis noort lootust; ööhämaras valendavad õierasked oksad ja nendes laulva ööbiku; Koidu ja Hämariku “esmase hurma”. – See katkend kujutab endast eesti sinimustvalge mütoloogia leksikoni!
Kuid karskesse rahvusvärvigammasse on silmatorkavalt sisse murdnud sensuaalset punast: “huuled ja õhetav pale”, “õunapuuõis”, “kirglik suudlus”. Kahtlemata kumab selle värvingu tagant nõukogude ideoloogia, mida otsesõnu markeerib “kuldtärniga nooruke sõjamees” – punaarmeelane, keda Debora Vaarandi juba 1944. aastal Eesti NSV vabastajana tervitas.
Kummati pole “Saaremaa valss” eeskätt mitte ideoloogiline, vaid mütoloogiline tekst. See on uue ajastu lipulaul, mille rahvas oma uue mütoloogilise sümbolkuju Raimond Valgre viisistuses enesestmõistetavalt omaks võttis.
Mütoloogiline arhetüüp taasloob iseennast, kutsudes esile endasarnaseid tekste. Seda tegi ka “Saaremaa valss”, mille kujundistik kordub näiteks Kersti Merilaasi “Õunapuus” (1962):
See õunapuu pungade punas
veel argles ja heitles kui süüga.
Ei kumbki meist märganud, kunas
ta ehtis end õitseva rüüga.
Õis õhetab oksa kurrus,
õis õhetav igal raol,
ning lüües mahedalt nurru
on mesilinnudki jaol.
Keskhommiku kiirgus ja õite tolm:
aed mähkunud helkjasse uttu.
Kaks inimlast, vaata, ju tundi kolm
all õunapuu ajavad juttu.
Üks ütleb: “Nüüd ööd on nii valged,”
ja teine: “Ei kaua need kesta.”
Lõid põlema tüdruku palged
ja poisi kõrvalestad.
Ning kuldsete kauguste kuminast,
mesilindude magusast suminast
ja õunapuu õite särast
neil ringi käib pea…
Nad, vaesed, ei tea –
see kõik on õunte pärast.
Sa muiates huulde salvad,
mu poole pilgutad silma
ja küsid: “Ons õunad siis halvad
või jäime meie ilma?”
Võrreldagu kujundeid: See õunapuu pungade punas… Õis õhetab oksa kurrus, õis õhetav igal raol… = Miks muidu su huuled ja õhetav pale / nii õunapuuõiele sarnane näib!; Üks ütleb: “Nüüd ööd on nii valged,”/ ja teine: “Ei kaua nad kesta.” = Me ööd on nii valged ja kuluvad ruttu…; Lõid põlema tüdruku palged… = Miks muidu su huuled ja õhetav pale…; Ning kuldsete kauguste kuminast… = … kuldtärniga nooruke sõjamees sa! … et kauguses õnne vaid kukuvad käod.; … ja õunapuu õite särast = … nii õunapuuõiele sarnane näib!; neil ringi käib pea… = Ta keerutab, lennutab linalakkneidu…
Muidugi ei ole tegemist teadliku jäljendusega. Lüürilised situatsioonid nois luuletustes erinevad “nagu öö ja päev”: Debora Vaarandi räägib juuniööst, meenutades Koidu ja Hämariku põgusat suudlust, Kersti Merilaas aga pajatab Aadama ning Eeva kohtumisest varasügisesel päeval. Kattuvad elemendid Kersti Merilaasi ja Debora Vaarandi tekstis ei pärine mitte müütilis-kirjanduslikust struktuurist, vaid mütoloogilis-spirituaalsest hingeollusest. Nii Debora Vaarandi kui ka Kersti Merilaas puudutavad meie rahvuspsüühika süvakihte.
Sõda sümboli pärast
Eesti ühiskonnas süveneva nõukogude nostalgia märke leidub hulgi. Ilmekaks sai kaasaelamine “Vana Tooma” laualambile, mis lipsas ekraanilt läbi ühes Music TV paari aasta taguses videos – see nõukogude eesti kultuuri märk tunti ära nagu tõsirahvuslik süm-bol. Reklaamindus, ühiskonna tundlikem peegel, näitab, kuidas üritatakse taasevitada Eesti NSV aja imidÏit, atribuutikat ja kõnepruuki.
Soodsasse turukommunikatiivsesse positsiooni nihkuvad “vanad armsad” kaubamärgid (näiteks “Orto” oma üm-marguses lapikpudelis päikesekreemiga; Klementi korraldas Tallinna teletornis 2001. aastal nõukogude stiilis presentatsiooni; muusikaturule tuli oma-aegse repertuaariga tagasi ansambel Laine; presidendina võeti massiliselt omaks Arnold Rüütel, noored aktsepteerisid rõõmuga trendipaiga nimena “Võitlev Sõna”, taasavati kohvik “Moskva”). Tekkisid nostalgiakaubad, millest lihtsalt sovetiseeringuil (nagu õlu “Punane Oktoober” või “Îiguli”) polnud erilist edu, aga kus märgatavat edu tõi apelleering just nõukogudeaegsele rahvuslusele. Ösel Foodsi poolt nostalgiajoogina turule toodud “Linnuse kali” (omaaegse kollase tsisterni kalja maitsega!) osutus Eesti turul nii menukaks, et Coca-Cola Company oli juunis 2001 sunnitud selle konkureeriva kaubamärgi ära ostma. Tähelepanuväärselt taunisid eestlased seejuures tehingut rahvuslike ideaalidega.
Just eesti nõukogude rahvuslikku imidþit puudutas ka juustutootjate võitlus nime “Saaremaa valss” pärast. Raimond Valgre laulu alalävist sümboolset tähendust tundes andis tulundusühistu E-Piim jaanuaris 2002 Põltsamaal tootma hakatud juustule nimeks Saaremaa Valss. Patendiameti peadirektor Matti Päts ütles, et ei pea õigeks Kesk-Eestis valminud juustu nimetamist Saaremaa Valsiks. “Sel juustul pole Saaremaaga mingit seost, see on tarbija eksitamine,” põhjendas ta. Ka konkureeriva Saaremaa Liha- ja Piimatööstuse juhataja kurtis, et Saaremaa nime kuritarvitatakse kaubamärgina.
Aga muidugi polnud küsimus üldse mitte Saaremaa nimes, vaid Raimond Valgre laulus kui tugeva rahvusimidÏi kandjas. Seda näitab ka asja juriidiline vormistus: E-Piim ostis “Saaremaa valsi” nime kasutusõiguse poetess Debora Vaarandilt ja helilooja Raimond Valgre vennatütrelt, mitte Saare maavalitsuselt. Ja tootjad tunnistasid, et “kaubamärk on mõeldud juustusordi eksportimiseks Soome turule, sest see vihjab Soomes väga tuntuks lauldud Georg Otsa laulule “Saaremaa valss””.
Eesti levimuusikakorüfee Valter Oja-käär meenutab: “Georg Ots lindistas selle Raimond Valgre laulu Eesti Raadio ajutises stuudios ühel pilvisel kevadpäeval 1949. aasta maikuus… Kohal oli ka autor. Ta seisis vaikselt orkestri taga, sekkumata sõnagagi laulu esitusse. Tollal võttis ta osa heliloojate liidu noorte ja algajate seminarist ning oli seal tutvustanud laulu esialgset, minoorset varianti. Nõustunud soovitusega viia laul maþoori, tutvustas ta kolme nädala pärast praegust varianti ja saavutas heakskiidu… “Saaremaa valsist” sai kiiresti üks eestlaste lemmiklaule, ent Raimond Valgre ise ei jõudnud näha oma loomingu tohutut populaarsust. Ta suri sama aasta viimasel päeval, mõni tund enne uue aasta saabumist. Elanud oli ta vaid kolmkümmend kuus aastat… Möödus aga kaheksa aastat, kuni Georg Ots ja “Saaremaa valss” avastati Soomes… 1957. aasta septembrist oktoobri keskpaigani oli “Saar
enmaan valssi” [Soome müügitabelis] 2. kohal, seejärel veel kuus nädalat kolmandal.”
Nii pole imestada, et üldises nostalgialaines võeti selle laulu pealkiri 2002. aastal ka Kuressaare piiskopilinnuses peetava suvefestivali nimeks. (Korraldajate imagoloogilist pimedust reedab tõsiasi, et juuniöisest Saaremaa heinamaast rääkiva laulu pealkirja all kujutati reklaamkuulutusel lipuga lestakala. Hilisematel aastatel see embleem asendati.)
Rahvushümn
Kui soomlastele seostub “Saaremaa valss” eelkõige Georg Otsaga (ja temanimelise laevaga, mis pärast Urho Kaleva Kekkose külaskäiku 1964. aastal Helsingi ja Tallinna vahel turiste vedas), siis eestlastele tähendab see midagi intiimsemat: idüllilist rahvuslikku õnnetunnet Saaremaa heinamaal juunikuu ööl…
Eesti NSV-s loodi kaks rahvushümni: sakraalne, Gustav Ernesaksa “Mu isamaa on minu arm” (kirjutatud Jaroslavli kunstiansamblites 1943), ja profaanne, Raimond Valgre “Saaremaa valss” (1949). Suure ande jõul andis Debora Vaarandi eestlastele laulu, mille alalävises värvigammas me hing tundis ära oma sinimustvalge päriskodu – hoolimata punaväelase kuldtärnist. Et see oli säranud ka laskurkorpuslase Raimond Valgre vormimütsil, ei teinud laulu autorist vähem rahvuslikku sümbolkuju. Eks erista ka suitsupääsukest, meie ametlikku nõukogudeaegset rahvuslindu, punane kurgualune ja laup.
Linnar Priimägi, kultuurikriitik