Tudulinna valla viimane piimakarjatalunik
Kui Jõhvi piimakombinaadi uued omanikud kaugemais paigus ja vähem piima tootvad karjakasvatajad endast ära tõukas, lootsid mõnedki neist, et ehk annab kuidagi ennast partneriks tagasi rääkida. Lootus läks luhta. Välja arvatud Oonurme küla Raja-Jaani talu peremehel Andrus Valdrel, kelle juurde Jõhvi piimaautol endiselt üle päeva asja on.
Kombinaadi poolt öeldi põhjenduseks, et piima kvaliteediga pole selles talus kunagi probleeme olnud. Ja veel, et peremees maksab ise sõidukulu kinni.
Rahanumbrites öeldes tähendab see 250 krooni iga piima järel käidud korra kohta ja piima järel käib auto üle päeva.
“Tasub ära ikka,” on Andrus Valdre enda välja pakutud kompromissiga üsna rahul. “Mul ei jää ju muud üle – pean oma maksud ja liisingud ära maksma.”
Taluteel keelumärk ees
Oonurme teelt Raja-Jaani talu poole pöörates sunnib liiklemist keelav märk pidurile vajutama. Lisatahvel lubab valdaja loal siiski edasi sõita (loa küsimiseks on telefoninumbergi sealsamas kirjas).
“See on tee kaitsmiseks,” selgitab Andrus Valdre, kes sedasama teed aastaid täitnud ja hooldanud on.
Sealtkandi metsad on marjuliste-seeneliste seas populaarsed. Lausa suurte bussidega käiakse, väikeautodest rääkimata.
Valdre meenutab poisipõlve, mil marjahooaja avapäeval (vene ajal oli selline kord, et jõhvikale tohtis minna alles kindlast kuupäevast alates) vanaisaga oma kodu ümbruses viissada autot kokku luges.
Keelumärk teeotsas aitab küll. Ja kui keegi telefonitsi tulekuluba palub, pole peremees seda väikese tasu eest kellelegi keelanud. Tasu küsib ikka sellesama tee korrashoidmiseks.
Marjulistega on muidki probleeme. “Mõned ei taha aru saada, et see, mis aiast väljaspool, ei ole sugugi “obði”, ja sõidavad rahumeeli viljapõldu sisse,” ütleb Andrus Valdre.
Perenaine Ly Valdre räägib mehest, kelle tabas üle aia ronimas ning kes seejärel kombekalt väravast sisenes ja küsis, ega õunu müüa ole.
“Oleks ta kohe väravast tulnud, oleksin niisamagi andnud, aga niimoodi…”
Üks Rajaküla kolmest perest
Rajaküla nime enam ühestki kohanimede registrist ei leia, nüüd on see osa Oonurme külast. Andrus Valdre ehk Raja-Jaani talu kuues põlvkond teab aga täpselt, kust ja kuidas talu alguse sai.
“Kõigepealt tuli siiakanti, teisele poole jõge, Raja Andres, kes rajas sinna põlistalu. Sealt läks kolm last laiali, igaüks sai endale talu. Andrese poeg Jaan tuli siiapoole jõge ja temast sai see talu alguse.”
Valdrete lähim naaber on Ants Üleoja tütar Elo Kaarepere, kes koos mehega isakodus paikselt elab. Üks pere elab Oonurme teelt paremale viiva tee ääres veel. Ja rohkem majapidamisi Rajakülas alles polegi.
“Oonurme on minule juba nagu linn,” naerab Andrus Valdre, kelle talust tee enam edasi ei lähegi. “Oleme siin harjunud omaette elama ja toimetama, pole kedagi nägemas, mida ma oma õues teen või mis mul seljas on.”
Oonurme on Valdretel siiski iga päev asja. Mõnikord segakoori laulma, mõnikord tütre koolibussile vastu, enamasti aga peremehe isatallu.
“Raja-Jaani talu on mul ema poolt,” täpsustab Andrus Valdre. Siin on viiskümmend hektarit maad, sellest pool metsa, ülejäänu heinamaa. Põldu siinsetel maadel ei pea. Sel suvel käis jõgi kaks korda üle, võttis kartuli puha ära. Isatalus saab viljagi kasvatada.”
Isatalus küll käiakse, tegelikult elavad aga kõik Valdred – neli põlve koos – Raja-Jaanil.
Varem elatas mets, nüüd piim
“Praegu võib küll kindlalt öelda, et meie põhisissetulek tuleb piimast,” kinnitab Andrus Valdre. “Kümme aastat tagasi tuli see veel metsast. Aga peaaegu kõik, mis lõigata andis, on lõigatud – ja see kõik on lüpsikarja sisse tagasi pandud: tehnikat ostetud, uued laudad ehitatud. Oleks ikka hale küll, kui tuleks ära lõpetada.”
Kuigi Valdred hiljaaegu kolm lehma juurde ostsid (suurendades lüpsikarja sedaviisi 18 peani), kuigi veebruaris on esimesed mullikad lüpsma tulemas ja vähemalt suvekuudel usutakse ülepäevane piimakogus pool tuhat liitrit ületavat, tehakse selle kõige kõrval pisitasa eeltööd lihaveiste kasvatamiseks.
“Kui pikalt see piimaauto siia ikka käib,” kahtleb Valdre. “Mingit kindlust piima suhtes küll tulevikule mõeldes ei ole. Suurem osa lehmi on igaks juhuks juba lihakatjaga paaritatud – et kui uus matakas tuleb, siis tühja koha peale ei jääks. Ise ma piimatootmist küll ei lõpeta, nii kaua kui lastakse, pean piimakarja edasi. Aga vaim on valmis, et kui ükskord…”
Piimaga on see hea asi, et see annab iga kuu kindla sissetuleku. Lihaveistega tuleb poolteist aastat oodata, enne kui need midagi sisse hakkavad tooma. Sedagi siis, kui loomi tapamajades üldse vastu võetakse.
“Lüpsilehmi võiks olla kuni kolmkümmend, sest rohkem tõesti lihtsalt ei jõua,” ütleb Ly Valdre. “Selliselegi hulgale oleks juba uut lauta vaja.”
Torusselüpsiseadmed, mis Valdretel juba mõnda aega olemas, on seni üles panemata – kogu see piimatootmisega jätkamine on ju tänini kahtlane. Mingi selgus peaks tulema koos uue lepinguga, mida kombinaadi uued omanikud tootjatele uue aasta algusest lubavad.
KÜLLI KRIIS
Laupäev, 25.10.2003
Uudised
VE: Valdre, Andrus – viimane piimakarjatalunik
Tudulinna valla viimane piimakarjatalunik
Kui Jõhvi piimakombinaadi uued omanikud kaugemais paigus ja vähem piima tootvad karjakasvatajad endast ära tõukas, lootsid mõnedki neist, et ehk annab kuidagi ennast partneriks tagasi rääkida. Lootus läks luhta. Välja arvatud Oonurme küla Raja-Jaani talu peremehel Andrus Valdrel, kelle juurde Jõhvi piimaautol endiselt üle päeva asja on.
Kombinaadi poolt öeldi põhjenduseks, et piima kvaliteediga pole selles talus kunagi probleeme olnud. Ja veel, et peremees maksab ise sõidukulu kinni.
Rahanumbrites öeldes tähendab see 250 krooni iga piima järel käidud korra kohta ja piima järel käib auto üle päeva.
“Tasub ära ikka,” on Andrus Valdre enda välja pakutud kompromissiga üsna rahul. “Mul ei jää ju muud üle – pean oma maksud ja liisingud ära maksma.”
Taluteel keelumärk ees
Oonurme teelt Raja-Jaani talu poole pöörates sunnib liiklemist keelav märk pidurile vajutama. Lisatahvel lubab valdaja loal siiski edasi sõita (loa küsimiseks on telefoninumbergi sealsamas kirjas).
“See on tee kaitsmiseks,” selgitab Andrus Valdre, kes sedasama teed aastaid täitnud ja hooldanud on.
Sealtkandi metsad on marjuliste-seeneliste seas populaarsed. Lausa suurte bussidega käiakse, väikeautodest rääkimata.
Valdre meenutab poisipõlve, mil marjahooaja avapäeval (vene ajal oli selline kord, et jõhvikale tohtis minna alles kindlast kuupäevast alates) vanaisaga oma kodu ümbruses viissada autot kokku luges.
Keelumärk teeotsas aitab küll. Ja kui keegi telefonitsi tulekuluba palub, pole peremees seda väikese tasu eest kellelegi keelanud. Tasu küsib ikka sellesama tee korrashoidmiseks.
Marjulistega on muidki probleeme. “Mõned ei taha aru saada, et see, mis aiast väljaspool, ei ole sugugi “obði”, ja sõidavad rahumeeli viljapõldu sisse,” ütleb Andrus Valdre.
Perenaine Ly Valdre räägib mehest, kelle tabas üle aia ronimas ning kes seejärel kombekalt väravast sisenes ja küsis, ega õunu müüa ole.
“Oleks ta kohe väravast tulnud, oleksin niisamagi andnud, aga niimoodi…”
Üks Rajaküla kolmest perest
Rajaküla nime enam ühestki kohanimede registrist ei leia, nüüd on see osa Oonurme külast. Andrus Valdre ehk Raja-Jaani talu kuues põlvkond teab aga täpselt, kust ja kuidas talu alguse sai.
“Kõigepealt tuli siiakanti, teisele poole jõge, Raja Andres, kes rajas sinna põlistalu. Sealt läks kolm last laiali, igaüks sai endale talu. Andrese poeg Jaan tuli siiapoole jõge ja temast sai see talu alguse.”
Valdrete lähim naaber on Ants Üleoja tütar Elo Kaarepere, kes koos mehega isakodus paikselt elab. Üks pere elab Oonurme teelt paremale viiva tee ääres veel. Ja rohkem majapidamisi Rajakülas alles polegi.
“Oonurme on minule juba nagu linn,” naerab Andrus Valdre, kelle talust tee enam edasi ei lähegi. “Oleme siin harjunud omaette elama ja toimetama, pole kedagi nägemas, mida ma oma õues teen või mis mul seljas on.”
Oonurme on Valdretel siiski iga päev asja. Mõnikord segakoori laulma, mõnikord tütre koolibussile vastu, enamasti aga peremehe isatallu.
“Raja-Jaani talu on mul ema poolt,” täpsustab Andrus Valdre. Siin on viiskümmend hektarit maad, sellest pool metsa, ülejäänu heinamaa. Põldu siinsetel maadel ei pea. Sel suvel käis jõgi kaks korda üle, võttis kartuli puha ära. Isatalus saab viljagi kasvatada.”
Isatalus küll käiakse, tegelikult elavad aga kõik Valdred – neli põlve koos – Raja-Jaanil.
Varem elatas mets, nüüd piim
“Praegu võib küll kindlalt öelda, et meie põhisissetulek tuleb piimast,” kinnitab Andrus Valdre. “Kümme aastat tagasi tuli see veel metsast. Aga peaaegu kõik, mis lõigata andis, on lõigatud – ja see kõik on lüpsikarja sisse tagasi pandud: tehnikat ostetud, uued laudad ehitatud. Oleks ikka hale küll, kui tuleks ära lõpetada.”
Kuigi Valdred hiljaaegu kolm lehma juurde ostsid (suurendades lüpsikarja sedaviisi 18 peani), kuigi veebruaris on esimesed mullikad lüpsma tulemas ja vähemalt suvekuudel usutakse ülepäevane piimakogus pool tuhat liitrit ületavat, tehakse selle kõige kõrval pisitasa eeltööd lihaveiste kasvatamiseks.
“Kui pikalt see piimaauto siia ikka käib,” kahtleb Valdre. “Mingit kindlust piima suhtes küll tulevikule mõeldes ei ole. Suurem osa lehmi on igaks juhuks juba lihakatjaga paaritatud – et kui uus matakas tuleb, siis tühja koha peale ei jääks. Ise ma piimatootmist küll ei lõpeta, nii kaua kui lastakse, pean piimakarja edasi. Aga vaim on valmis, et kui ükskord…”
Piimaga on see hea asi, et see annab iga kuu kindla sissetuleku. Lihaveistega tuleb poolteist aastat oodata, enne kui need midagi sisse hakkavad tooma. Sedagi siis, kui loomi tapamajades üldse vastu võetakse.
“Lüpsilehmi võiks olla kuni kolmkümmend, sest rohkem tõesti lihtsalt ei jõua,” ütleb Ly Valdre. “Selliselegi hulgale oleks juba uut lauta vaja.”
Torusselüpsiseadmed, mis Valdretel juba mõnda aega olemas, on seni üles panemata – kogu see piimatootmisega jätkamine on ju tänini kahtlane. Mingi selgus peaks tulema koos uue lepinguga, mida kombinaadi uued omanikud tootjatele uue aasta algusest lubavad.
KÜLLI KRIIS
Laupäev, 25.10.2003