LINNAR VIIK: Pärast leppeid saagu selgus
Linnar Viik otsib lepeterägastikust ühisosa, mis sobiks 21. sajandi Eestisse ja oleks vaba paternalismist ning külma sõja hingusest.
Sügisene õhk on triiki täis leppevariante, mis kubisevad sõnadest “teadmistepõhisus ja innovatsioon”. See, milline lepe või arengukava saab alus-, raam-, pea- või katusstrateegiaks ja kas seda üldse tekib, selgub siis, kui poliitilise kempluse tolm maha langeb.
Olemuslikult on nad ju kõik kantud soovist meie heaolu kiiresti kasvatada ning näevad kasvu allikana inimeste teadmisi ja oskusi. Üllatav konsensus. Ühiskondlik lepe ütleb: “Püstitatud eesmärk on saavutatav selge suunavõtuga teadmiste- ja innovatsioonipõhisele majandusele.” “Eesti edu 2014” “aitab Eesti riigil muutuda konkurentsivõimelisemaks majanduseks ning teadmistepõhiseks ühiskonnaks”. Reformierakond teab, et “teadmismahuka majanduse jõulisest arendamisest või arendamata jätmisest sõltuvad pikas perspektiivis Eesti kodanike töökohad ja sissetulekud”.
Sõnad sõnadeks, vahel tundub, nagu mõeldaks teadmistepõhisest ühiskonnast isegi tõsiselt. Erinevalt olukorrast, mis valitses riigikogu saalis, kui kaks aastat tagasi strateegia “Teadmistepõhine Eesti” haigutava istungi ajal suurema kobisemiseta vastu võeti, samas seda vaikselt juba “teadlaste koogitüki maffiaks” kirudes.
Kogenud poliitikud ilmselt juba teadsid – strateegia on strateegia, aga riigieelarve on omaette seadus, mille juures kunagi pole kõiki strateegiaid võimalik arvesse võtta. Juba toona oleks kõiki pidanud kainestama majandusstatistika, mis kinnitas, et Eesti majanduse aastate jooksul pidevalt aeglustunud tootlikkuse kasvust oli reaalpalga kiirenenud kasv mööda jõudnud. Eesti ei olnud enam “odava, seejuures haritud” tööjõuga riik. Ka rahvusvahelised uuringud andsid meie tööjõu kvaliteedile muude riikidega võrreldes hävitava hinnangu.
Maailmapilt lepete taga
Ühiskondliku leppe versioonide areng on olnud pidevate kompromisside otsimine äärmiselt piiratud ajas. Teadmistepõhisust on leppijatele tekstis alla kirjutamiseks esitatud isegi rohkem kui inimkesksust, kuid leppes kirjutatud sõnade seletust tuleb otsida leppe lähtealustest. Lahenduseks pakutakse terviklikku “teise põlvkonna” innovatsioonisüsteemi. Sellise raskepärase ja keeruka süsteemiga on edu rajanud suur hulk praegusi heaoluriike, panustades teaduse ja ettevõtluse ühisosa tekitamisse alates 1980-ndatest märkimisväärselt aega, energiat ja avalikke vahendeid. Kallis ja samas ilus, nagu lepe isegi.
Leppe lähtealuste teadus- ja arendustegevuse osas on kaalumist vääriv ettepanek: “Aastaks 2005 töötatakse välja rahvuslik innovatsioonisüsteem, mille põhieesmärgiks on innovatsiooni tugevdamine majanduses ja avalikus sektoris, ning see integreeritakse tihedalt Põhjamaade, eriti Soome süsteemidega.” Sellesse lõiku on koondunud meie hetkeprobleemid ja võimalused keskpikas perspektiivis. Meil puudub innovatsioonisüsteem, avaliku sektori innovatsioonist pole suurt kuuldudki, kuigi see mängib majanduse konkurentsivõimes erilist rolli, ning meie innovatsioonialast tegevust pole mõtet ponnistada omaette, vaid koos nendega, kellega oleme majanduslikult seotud ja kes on innovatsioonis olnud edukad.
“Eesti edu 2014” leitmotiiv on soov meid kinnistada nn Lissaboni protsessi külge. Meie ponnistustega on see protsess ilusas unisoonis, kuigi Euroopa majanduse ees olevad probleemid ja nende lahendused on Eesti omadest ehk liialt erinevad. “Eesti edus” eeldatakse, et suudame olla paindlikumad ja nobedamad teadusraha rehepapid Euroopa ühisaidas, kui meie administratiivaparaat on seejuures suutlikum ja paremini koordineeritud. See on kindlasti ka vajalik ja oluline, kuid valitsus ja ametnikud pole riik ega ühiskond, vaid ainult osa sellest.
Kallis isakäsi jaotab
Heaoluökonoomikas kirjeldatakse “Eesti edu” arusaamu paternalismina – valitsus peab sekkuma ühiskonna arengusse, sest ta teab inimestest paremini, mis inimeste jaoks hea on, ja teab ka, kuidas seda saavutada. Paternalismist on eemaldunud isegi riigid, kus teave põhjuslike seoste olemuse kohta on olnud valitsuse süstemaatiline monopol – Singapur, Saksa- ja Prantsusmaa teiste seas. Põhjus on lihtne – majanduse üleilmastumine on loonud riigipiire ja valitsuse võimusfääri ületava asjatundmise tihenemise, kus on enam teavet ja võimekust seda kasutada kui valitsustel.
Paternalism on asendumas partnerlusega avaliku ja erasfääri ning vabaühenduste vahel. Üldistusena võib väita, et valitsus, kes ei kaasa avalikkust oma strateegiate ettevalmistusse ning elluviimisesse, on silmitsi ebaõnnestumisega. Positiivsete partnerlussuhete kohta tasub meelde tuletada rahvusvaheliselt hullumeelsena kostvat “Vaata maailma” koolitusprojekti, kus meie erafirmade raha eest koolitatakse Eestis kahe aasta jooksul 100000 inimest arvuteid ja internetti kasutama. Praeguseks on 75000 inimest koolitatud ja selle initsiatiivi vahetu hea mõju on suurem kui senisel kutsehariduse reformimisel.
“Eesti edus” pannakse rõhku ka teadus- ja arendusnõukogu (TAN) ümberkujundamisele, millest võib järeldada, et praegune vorm on püstitatud eesmärkidel jalus. Hiljaaegu edukate innovatsiooniriikide kogemuste põhjal reformitud TAN muudetakse kentsakaks kaksikstruktuuriks, kus peaminister monopoliseerib infovahetuse tema enda juhitava “ettevõtjate ja akadeemilise sektori mõjufoorumi” ning samuti tema juhitava ministrite komisjoni vahel. Sellise muutuse mõttekus on küsitav.
Hääl külma sõja ajast
Reformierakonna ettepaneku suurimad väärtused on fokuseeritus ning fakt, et erakond sellel teemal üldse sõna võttis. Ma ei mõtle seda üldse irooniliselt, kuigi väidetakse, et “Kallase ühe nädala lepe” oli vaid provokatsioon, et poliitilisest surveseisust välja rabeleda. Kindlasti noritakse ka “vabatahtliku teadusmaksu” kallal – raha arendustegevuseks on juurde vaja, kuid see poleks ju enam Reformierakond, kui ta lihtsalt mingi uue maksu või maksutõusu välja pakuks.
Pakutud lahendus on sarnane innovatsioonisüsteemide esimese, “lineaarse innovatsiooni” põlvkonnaga külma sõja ajast. Raha teadusele anti eeldusel, et mingi aja pärast on võimalik tekkivast uuest teadmisest jõuda uue kvaliteedini riigi kaitsevõimes või konkurentsivõimet parandava tooteni turul.
Probleeme on sellisel lähenemisel tänapäeval mitu. Teadus on avatud infoühiskonnas globaalsem kui ettevõtlus. Ettevõtja ei vaja eduks enam mitte lähimat ega emakeelset, vaid parimat ja asjakohast teadust ning avatud infoühiskonnas on tal seda võimalik ka parimast allikast leida või tellida. Lineaarse süsteemi teine mure on tema vähene ja pigem hüpoteetiline mõju inimeste heaolu ning majanduse tootlikkuse kasvule avatud ja piiranguteta infoühiskonnas. Ning kindlasti on pelgalt teadusfinantseerimisele orienteeruva tugisüsteemi puuduseks ka tema pikk ajaline tsükkel ja suur määramatu
s. Reformierakonna usaldus Eesti teadusfondi töö tõhususe vastu on aga loodetavasti siiras ja väärib stiilipunkte.
Kokkuvõttes on Eesti arengus kätte jõudmas uus etapp ning seda teadvustavad ka kirjeldatud lepped ja kavad. See, millist innovatsioonisüsteemi uue etapi käivitamiseks ja toetamiseks vajame ning mis on praeguse süsteemi puudused, pole veel sugugi selge. Ühiskondlik kokkulepe saab allkirjad, peaminister annab “Eesti edu” TAN-ile kinnitamiseks, Reformierakond lihvib oma pakutut edasi. Neil kõigil on ühisosa, mida peaks olema just 21. sajandi alguse Eesti oludes võimalik ka leida ja toimima panna. Selgusetus seisus ja süsteemse toeta jääb uus etapp unistuseks, sest jõu, maksu või häälteenamusega seda ei kehtesta.
|
|
xxx
(26.01.2004)
LINNAR VIIK: Leimivaba avalik ruum
Kellegi valmisolek esmalt ühes internetifoorumis emana ja seejärel teises juristina maruliselt kaasa lüüa ei vähenda tema seisukohtade adekvaatsust, pigem tuleks seda soosida, kirjutab Linnar Viik.
Internetis on peale püha ja puhta asja väikestviisi ka mölajuttu aetud. Kasutajad said omavahel kuidagiviisi hakkama, kuid 1990-ndate keskpaiku puhkesid emotsioonid lõkkele ning samal ajal tärkas mitmes valitsuses soov selles maailma katvas piireületavas meediumis kord majja lüüa.
I
Reaktsioon Valge Maja kinnitatud sideseaduse reformile, mis puudutas ka tsenseerimist, head tava ja pealtkuulamist internetis, oli valuline. Järgmisel päeval lähetas toonase mõjuka arvamusliikumise Electronic Frontier Foundation (EFF) üks asutajaid John Perry Barlow ·veitsi mägikülast Davosist elektroonilise avaliku märgukirja, tuntud tänaseni kui küberruumi iseseisvusdeklaratsioon. Adresseerituna riikide ja suurfirmade juhtidele nõudis see küberruumi elanike tegevusse sekkumise lõpetamist. Barlow soovis luua üleilmset ühiskondlikku lepet, et interneti kasutajad lepiksid omavahel kokku selle uue ilma kasutamise reeglites. Nüüd tunnistab ta oma toonase pöördumise liigset emotsionaalsust, kuid internetis igasuguste riiklike ja maise ilma reeglite automaatse kehtestamise vastu on ta endiselt.
Eile lõppenud Davosi majandusfoorumi viimase päeva esimesel sessioonil istus lugupeetud seltskond lauda arutama kultuuride heterogeensust ja konflikte. Samuel “tsivilisatsioonide sõda” Huntingtoni kõrval juhtis vestlust endine Canterbury peapiiskop lord “religioonide sõda” Carey of Clifton. Ootamatult jäi kõlama arvamus, et pole olemas sõda tsivilisatsioonide, kultuuride ega religioonide vahel – on vaid sõda ja segadus meis enestes. Sõda pole ka internetis ega tema foorumites, vaid sealt vaatab meile vastu peegeldus meie enda segadusest ning ebakindlusest, sellele veel lisades sortsukese uue tehnoloogia võimaluste väärkohtlemist ja kasutajate teadmatust.
Kui ainus kindel asi meie ümber on pidev muutumine, tuleb toetuda oma sisemistele veendumustele või ebakindlust tunnetades klammerduda kellegi teise pakendatud tugikonstruktsioonidele. Ja kui palju meie hulgas siis oma sisemusest lõplikku, puhast tõde ammutavaid Samurai Jacke on – ikka langetame oma ostu-, valimis- ja arvamuseelistusi meisse programmeeritu põhjal. Harva juhtub, et programm läheb katki ja inimene jääb mõttesse. Ja seeläbi jalgu teistele, kiirelt edasipüüdlevatele. Jalgujäänuid teadagi tallatakse ning tõugatakse.
Davosis küsiti, kas üksteisemõistmiseks maailmas on vaja mingit uut mehhanismi. Ja vastus kõlas – ei, üksteisemõistmise eelduseks on võime iseseisvalt mõelda ning igasugused mehhanismid, kaasa arvatud selleks spetsiaalselt loodud seadused ja järelevalve, on iseseisvat mõtlemist pidurdav aseaine.
II
Elagu võit! deklareeris veebruaris 2000 käivitunud comment@delfi – “avalik foorum, mis pretendeerib Eesti esimesele kvaliteetsele online-ajakirjandusele, millele pole analoogi leitud kusagil maailmas”. Sama aasta juunis sai Delfi endale pärisnimeks “peldikusein” ning habrast usaldussilda formaalsete ühiskondliku diskussiooni formaatide ja netifoorumite vahele uuesti ehitada pole suudetud. Sajad miljonid kasutajatunnid, miljonid kommentaarid, mida Delfi foorumite sajad tuhanded lugejad on praeguseks oma elust sinna jätnud, on saanud ka portaali müügi käigus enesele reaalse rahalise vaste. Mida on vastu saanud ühiskond? Kas tõesti ainult serveri kõvakettatäie väärtusetut infomüra?
Tuline triikraud põletab ja varba peale kukkudes teeb haiget. Seda, et ka info võib põletada ja haiget teha, me alles õpime tunnetama. Internetikommentaare ei kirjuta mitte arvutid, vaid lihast ja luust inimesed. Nad kommenteerivad, järelikult on asi neile tähtis. Väljaanded lasevad neil seda teha, järelikult on see ka neile tähtis.
Kasutajad ei mõtle mitte sellele, kuidas portaal iga kliki pealt mõne sendi reklaamitulu teenib, ta on pühendunud valitud teemale. Igale klikile mingi artikli viitele on eelnenud mõttetegevus ja inimese reaktsioon kellegi seisukohale peegeldab tema arvamust. Mitte kõigi inimeste, vaid konkreetsete, kuid seejuures anonüümsete inimeste arvamust. See, kas kasutajat juhib haige ego või professionaalne kompetents, selgub alles pärast tema arvamuse lugemist.
Sotsiaalpsühholoogid on inimese ja tehnoloogia suhteid uurides leidnud, et internetist vaatab meile tihtipeale vastu kindla sihtrühma autentsem ja “survevabam” seisukoht, kui seda suudavad pakkuda traditsioonilised küsitlused.
Psühholoog Sherry Turkle ei näe inimese rollide ja persooni identiteetide paljususes midagi taunimisväärset, saati siis patoloogilist. Pigem on see aja märk ja nõue. “Ma ärkan armastajana, söön hommikust emana ja kihutan tööle juristina ning seda kõike tunni aja sees,” kirjutas ta raamatus “Life on Screen”. Rollide ja identiteetide paljusust soosib ümbritsev maailm, mis väärtustab multidistsiplinaarsust, ning kellegi valmisolek maruliselt kaasa lüüa internetiportaalides esmalt ühes foorumis emana ja seejärel teises juristina ei vähenda tema seisukohtade adekvaatsust, pigem peame seda soosima.
Elektroonilise foorumi moderaatori ning toimetaja tööd võiks võrrelda umbrohu kitkumisega. Kuidas takistada algse idee arengut häiriva maltsa vohamist? Äkki oli algne idee nii nõrk, et umbrohi lokkab selle üle täie õigusega? Või on umbrohi kultuuri lahutamatu osa – kompost tulevastele ideedele? Kas need 15 000 inimest Eestis, kes on käinud kinos “Kill Billi” vaatamas, on muutnud nähtu tagajärjel meie kommentaarid keskmisest vägivaldsemaks? Või on nende turjale kasvanud hoopis tolli jagu paksem valuläve taluv nahk?
Ehk on nad võimelised hoopis kriitilisema pilguga vaatama ümbritsevat vaimset ja füüsilist vägivalda ning saama paremaks, eetilisemaks ja osalevamaks kodanikuks? Seadusega saab luua vaid raamistiku, mille sisse jääb osalemise väärtustamine, ning seejuures peaksid olema võrdselt mõjukad oma erahuvide eest seisvad, Toompea lossi ees sigu parkivad põllumehed ning internetis oma seisukohtadele toetust koguvad kodanikualgatused.
III
Olen arvamusel, et avalik internet on lahutamatu osa meie avalikust ruumist. Soov seda ruumi korrastada on võimalik vaid kogu avalikku ruumi korrastades. Tasub aga püüda ka enamat – kuna internet on meile uusim ja arenevaim osa avalikust ruumist, peaksime püüdma seda kasutada ka avalikuks hoiakute muutmiseks või vähemalt mõistmiseks.
Leim – solvava, laimava ja pahatahtliku sisuga mõttejälg peaks interneti kasutajate käibest kaduma ning seda pole võimalik saavutada seaduse jõul kehtestatud normidega ega repressiivse hirmu tekitamisega kasutajate jälgimiseks. Professionaalne meedia ja kasutajad ise peavad oma käitumist ja valuläve korrigeerima avaliku ruumi pideva parendamise nimel. Eelkõige on see aga professionaalse meedia enese huvides j&o
tilde;uda välja tasemeni, kus kommentaarid oleksid osalusdemokraatia sisukaimad kandjad. Elagu teine võit!
Samal teemal:
• Liia Hänni “Teel tuuleveskite maailma”, EPL 20.1.2004
|
|
Uudised
VE: Viik, Linnar – IT asjatundja
(20.10.2003)
Linnar Viik otsib lepeterägastikust ühisosa, mis sobiks 21. sajandi Eestisse ja oleks vaba paternalismist ning külma sõja hingusest.
Sügisene õhk on triiki täis leppevariante, mis kubisevad sõnadest “teadmistepõhisus ja innovatsioon”. See, milline lepe või arengukava saab alus-, raam-, pea- või katusstrateegiaks ja kas seda üldse tekib, selgub siis, kui poliitilise kempluse tolm maha langeb.
Olemuslikult on nad ju kõik kantud soovist meie heaolu kiiresti kasvatada ning näevad kasvu allikana inimeste teadmisi ja oskusi. Üllatav konsensus. Ühiskondlik lepe ütleb: “Püstitatud eesmärk on saavutatav selge suunavõtuga teadmiste- ja innovatsioonipõhisele majandusele.” “Eesti edu 2014” “aitab Eesti riigil muutuda konkurentsivõimelisemaks majanduseks ning teadmistepõhiseks ühiskonnaks”. Reformierakond teab, et “teadmismahuka majanduse jõulisest arendamisest või arendamata jätmisest sõltuvad pikas perspektiivis Eesti kodanike töökohad ja sissetulekud”.
Sõnad sõnadeks, vahel tundub, nagu mõeldaks teadmistepõhisest ühiskonnast isegi tõsiselt. Erinevalt olukorrast, mis valitses riigikogu saalis, kui kaks aastat tagasi strateegia “Teadmistepõhine Eesti” haigutava istungi ajal suurema kobisemiseta vastu võeti, samas seda vaikselt juba “teadlaste koogitüki maffiaks” kirudes.
Kogenud poliitikud ilmselt juba teadsid – strateegia on strateegia, aga riigieelarve on omaette seadus, mille juures kunagi pole kõiki strateegiaid võimalik arvesse võtta. Juba toona oleks kõiki pidanud kainestama majandusstatistika, mis kinnitas, et Eesti majanduse aastate jooksul pidevalt aeglustunud tootlikkuse kasvust oli reaalpalga kiirenenud kasv mööda jõudnud. Eesti ei olnud enam “odava, seejuures haritud” tööjõuga riik. Ka rahvusvahelised uuringud andsid meie tööjõu kvaliteedile muude riikidega võrreldes hävitava hinnangu.
Maailmapilt lepete taga
Ühiskondliku leppe versioonide areng on olnud pidevate kompromisside otsimine äärmiselt piiratud ajas. Teadmistepõhisust on leppijatele tekstis alla kirjutamiseks esitatud isegi rohkem kui inimkesksust, kuid leppes kirjutatud sõnade seletust tuleb otsida leppe lähtealustest. Lahenduseks pakutakse terviklikku “teise põlvkonna” innovatsioonisüsteemi. Sellise raskepärase ja keeruka süsteemiga on edu rajanud suur hulk praegusi heaoluriike, panustades teaduse ja ettevõtluse ühisosa tekitamisse alates 1980-ndatest märkimisväärselt aega, energiat ja avalikke vahendeid. Kallis ja samas ilus, nagu lepe isegi.
Leppe lähtealuste teadus- ja arendustegevuse osas on kaalumist vääriv ettepanek: “Aastaks 2005 töötatakse välja rahvuslik innovatsioonisüsteem, mille põhieesmärgiks on innovatsiooni tugevdamine majanduses ja avalikus sektoris, ning see integreeritakse tihedalt Põhjamaade, eriti Soome süsteemidega.” Sellesse lõiku on koondunud meie hetkeprobleemid ja võimalused keskpikas perspektiivis. Meil puudub innovatsioonisüsteem, avaliku sektori innovatsioonist pole suurt kuuldudki, kuigi see mängib majanduse konkurentsivõimes erilist rolli, ning meie innovatsioonialast tegevust pole mõtet ponnistada omaette, vaid koos nendega, kellega oleme majanduslikult seotud ja kes on innovatsioonis olnud edukad.
“Eesti edu 2014” leitmotiiv on soov meid kinnistada nn Lissaboni protsessi külge. Meie ponnistustega on see protsess ilusas unisoonis, kuigi Euroopa majanduse ees olevad probleemid ja nende lahendused on Eesti omadest ehk liialt erinevad. “Eesti edus” eeldatakse, et suudame olla paindlikumad ja nobedamad teadusraha rehepapid Euroopa ühisaidas, kui meie administratiivaparaat on seejuures suutlikum ja paremini koordineeritud. See on kindlasti ka vajalik ja oluline, kuid valitsus ja ametnikud pole riik ega ühiskond, vaid ainult osa sellest.
Kallis isakäsi jaotab
Heaoluökonoomikas kirjeldatakse “Eesti edu” arusaamu paternalismina – valitsus peab sekkuma ühiskonna arengusse, sest ta teab inimestest paremini, mis inimeste jaoks hea on, ja teab ka, kuidas seda saavutada. Paternalismist on eemaldunud isegi riigid, kus teave põhjuslike seoste olemuse kohta on olnud valitsuse süstemaatiline monopol – Singapur, Saksa- ja Prantsusmaa teiste seas. Põhjus on lihtne – majanduse üleilmastumine on loonud riigipiire ja valitsuse võimusfääri ületava asjatundmise tihenemise, kus on enam teavet ja võimekust seda kasutada kui valitsustel.
Paternalism on asendumas partnerlusega avaliku ja erasfääri ning vabaühenduste vahel. Üldistusena võib väita, et valitsus, kes ei kaasa avalikkust oma strateegiate ettevalmistusse ning elluviimisesse, on silmitsi ebaõnnestumisega. Positiivsete partnerlussuhete kohta tasub meelde tuletada rahvusvaheliselt hullumeelsena kostvat “Vaata maailma” koolitusprojekti, kus meie erafirmade raha eest koolitatakse Eestis kahe aasta jooksul 100000 inimest arvuteid ja internetti kasutama. Praeguseks on 75000 inimest koolitatud ja selle initsiatiivi vahetu hea mõju on suurem kui senisel kutsehariduse reformimisel.
“Eesti edus” pannakse rõhku ka teadus- ja arendusnõukogu (TAN) ümberkujundamisele, millest võib järeldada, et praegune vorm on püstitatud eesmärkidel jalus. Hiljaaegu edukate innovatsiooniriikide kogemuste põhjal reformitud TAN muudetakse kentsakaks kaksikstruktuuriks, kus peaminister monopoliseerib infovahetuse tema enda juhitava “ettevõtjate ja akadeemilise sektori mõjufoorumi” ning samuti tema juhitava ministrite komisjoni vahel. Sellise muutuse mõttekus on küsitav.
Hääl külma sõja ajast
Reformierakonna ettepaneku suurimad väärtused on fokuseeritus ning fakt, et erakond sellel teemal üldse sõna võttis. Ma ei mõtle seda üldse irooniliselt, kuigi väidetakse, et “Kallase ühe nädala lepe” oli vaid provokatsioon, et poliitilisest surveseisust välja rabeleda. Kindlasti noritakse ka “vabatahtliku teadusmaksu” kallal – raha arendustegevuseks on juurde vaja, kuid see poleks ju enam Reformierakond, kui ta lihtsalt mingi uue maksu või maksutõusu välja pakuks.
Pakutud lahendus on sarnane innovatsioonisüsteemide esimese, “lineaarse innovatsiooni” põlvkonnaga külma sõja ajast. Raha teadusele anti eeldusel, et mingi aja pärast on võimalik tekkivast uuest teadmisest jõuda uue kvaliteedini riigi kaitsevõimes või konkurentsivõimet parandava tooteni turul.
Probleeme on sellisel lähenemisel tänapäeval mitu. Teadus on avatud infoühiskonnas globaalsem kui ettevõtlus. Ettevõtja ei vaja eduks enam mitte lähimat ega emakeelset, vaid parimat ja asjakohast teadust ning avatud infoühiskonnas on tal seda võimalik ka parimast allikast leida või tellida. Lineaarse süsteemi teine mure on tema vähene ja pigem hüpoteetiline mõju inimeste heaolu ning majanduse tootlikkuse kasvule avatud ja piiranguteta infoühiskonnas. Ning kindlasti on pelgalt teadusfinantseerimisele orienteeruva tugisüsteemi puuduseks ka tema pikk ajaline tsükkel ja suur määramatu
s. Reformierakonna usaldus Eesti teadusfondi töö tõhususe vastu on aga loodetavasti siiras ja väärib stiilipunkte.
Kokkuvõttes on Eesti arengus kätte jõudmas uus etapp ning seda teadvustavad ka kirjeldatud lepped ja kavad. See, millist innovatsioonisüsteemi uue etapi käivitamiseks ja toetamiseks vajame ning mis on praeguse süsteemi puudused, pole veel sugugi selge. Ühiskondlik kokkulepe saab allkirjad, peaminister annab “Eesti edu” TAN-ile kinnitamiseks, Reformierakond lihvib oma pakutut edasi. Neil kõigil on ühisosa, mida peaks olema just 21. sajandi alguse Eesti oludes võimalik ka leida ja toimima panna. Selgusetus seisus ja süsteemse toeta jääb uus etapp unistuseks, sest jõu, maksu või häälteenamusega seda ei kehtesta.
xxx
(26.01.2004)
Kellegi valmisolek esmalt ühes internetifoorumis emana ja seejärel teises juristina maruliselt kaasa lüüa ei vähenda tema seisukohtade adekvaatsust, pigem tuleks seda soosida, kirjutab Linnar Viik.
Internetis on peale püha ja puhta asja väikestviisi ka mölajuttu aetud. Kasutajad said omavahel kuidagiviisi hakkama, kuid 1990-ndate keskpaiku puhkesid emotsioonid lõkkele ning samal ajal tärkas mitmes valitsuses soov selles maailma katvas piireületavas meediumis kord majja lüüa.
I
Reaktsioon Valge Maja kinnitatud sideseaduse reformile, mis puudutas ka tsenseerimist, head tava ja pealtkuulamist internetis, oli valuline. Järgmisel päeval lähetas toonase mõjuka arvamusliikumise Electronic Frontier Foundation (EFF) üks asutajaid John Perry Barlow ·veitsi mägikülast Davosist elektroonilise avaliku märgukirja, tuntud tänaseni kui küberruumi iseseisvusdeklaratsioon. Adresseerituna riikide ja suurfirmade juhtidele nõudis see küberruumi elanike tegevusse sekkumise lõpetamist. Barlow soovis luua üleilmset ühiskondlikku lepet, et interneti kasutajad lepiksid omavahel kokku selle uue ilma kasutamise reeglites. Nüüd tunnistab ta oma toonase pöördumise liigset emotsionaalsust, kuid internetis igasuguste riiklike ja maise ilma reeglite automaatse kehtestamise vastu on ta endiselt.
Eile lõppenud Davosi majandusfoorumi viimase päeva esimesel sessioonil istus lugupeetud seltskond lauda arutama kultuuride heterogeensust ja konflikte. Samuel “tsivilisatsioonide sõda” Huntingtoni kõrval juhtis vestlust endine Canterbury peapiiskop lord “religioonide sõda” Carey of Clifton. Ootamatult jäi kõlama arvamus, et pole olemas sõda tsivilisatsioonide, kultuuride ega religioonide vahel – on vaid sõda ja segadus meis enestes. Sõda pole ka internetis ega tema foorumites, vaid sealt vaatab meile vastu peegeldus meie enda segadusest ning ebakindlusest, sellele veel lisades sortsukese uue tehnoloogia võimaluste väärkohtlemist ja kasutajate teadmatust.
Kui ainus kindel asi meie ümber on pidev muutumine, tuleb toetuda oma sisemistele veendumustele või ebakindlust tunnetades klammerduda kellegi teise pakendatud tugikonstruktsioonidele. Ja kui palju meie hulgas siis oma sisemusest lõplikku, puhast tõde ammutavaid Samurai Jacke on – ikka langetame oma ostu-, valimis- ja arvamuseelistusi meisse programmeeritu põhjal. Harva juhtub, et programm läheb katki ja inimene jääb mõttesse. Ja seeläbi jalgu teistele, kiirelt edasipüüdlevatele. Jalgujäänuid teadagi tallatakse ning tõugatakse.
Davosis küsiti, kas üksteisemõistmiseks maailmas on vaja mingit uut mehhanismi. Ja vastus kõlas – ei, üksteisemõistmise eelduseks on võime iseseisvalt mõelda ning igasugused mehhanismid, kaasa arvatud selleks spetsiaalselt loodud seadused ja järelevalve, on iseseisvat mõtlemist pidurdav aseaine.
II
Elagu võit! deklareeris veebruaris 2000 käivitunud comment@delfi – “avalik foorum, mis pretendeerib Eesti esimesele kvaliteetsele online-ajakirjandusele, millele pole analoogi leitud kusagil maailmas”. Sama aasta juunis sai Delfi endale pärisnimeks “peldikusein” ning habrast usaldussilda formaalsete ühiskondliku diskussiooni formaatide ja netifoorumite vahele uuesti ehitada pole suudetud. Sajad miljonid kasutajatunnid, miljonid kommentaarid, mida Delfi foorumite sajad tuhanded lugejad on praeguseks oma elust sinna jätnud, on saanud ka portaali müügi käigus enesele reaalse rahalise vaste. Mida on vastu saanud ühiskond? Kas tõesti ainult serveri kõvakettatäie väärtusetut infomüra?
Tuline triikraud põletab ja varba peale kukkudes teeb haiget. Seda, et ka info võib põletada ja haiget teha, me alles õpime tunnetama. Internetikommentaare ei kirjuta mitte arvutid, vaid lihast ja luust inimesed. Nad kommenteerivad, järelikult on asi neile tähtis. Väljaanded lasevad neil seda teha, järelikult on see ka neile tähtis.
Kasutajad ei mõtle mitte sellele, kuidas portaal iga kliki pealt mõne sendi reklaamitulu teenib, ta on pühendunud valitud teemale. Igale klikile mingi artikli viitele on eelnenud mõttetegevus ja inimese reaktsioon kellegi seisukohale peegeldab tema arvamust. Mitte kõigi inimeste, vaid konkreetsete, kuid seejuures anonüümsete inimeste arvamust. See, kas kasutajat juhib haige ego või professionaalne kompetents, selgub alles pärast tema arvamuse lugemist.
Sotsiaalpsühholoogid on inimese ja tehnoloogia suhteid uurides leidnud, et internetist vaatab meile tihtipeale vastu kindla sihtrühma autentsem ja “survevabam” seisukoht, kui seda suudavad pakkuda traditsioonilised küsitlused.
Psühholoog Sherry Turkle ei näe inimese rollide ja persooni identiteetide paljususes midagi taunimisväärset, saati siis patoloogilist. Pigem on see aja märk ja nõue. “Ma ärkan armastajana, söön hommikust emana ja kihutan tööle juristina ning seda kõike tunni aja sees,” kirjutas ta raamatus “Life on Screen”. Rollide ja identiteetide paljusust soosib ümbritsev maailm, mis väärtustab multidistsiplinaarsust, ning kellegi valmisolek maruliselt kaasa lüüa internetiportaalides esmalt ühes foorumis emana ja seejärel teises juristina ei vähenda tema seisukohtade adekvaatsust, pigem peame seda soosima.
Elektroonilise foorumi moderaatori ning toimetaja tööd võiks võrrelda umbrohu kitkumisega. Kuidas takistada algse idee arengut häiriva maltsa vohamist? Äkki oli algne idee nii nõrk, et umbrohi lokkab selle üle täie õigusega? Või on umbrohi kultuuri lahutamatu osa – kompost tulevastele ideedele? Kas need 15 000 inimest Eestis, kes on käinud kinos “Kill Billi” vaatamas, on muutnud nähtu tagajärjel meie kommentaarid keskmisest vägivaldsemaks? Või on nende turjale kasvanud hoopis tolli jagu paksem valuläve taluv nahk?
Ehk on nad võimelised hoopis kriitilisema pilguga vaatama ümbritsevat vaimset ja füüsilist vägivalda ning saama paremaks, eetilisemaks ja osalevamaks kodanikuks? Seadusega saab luua vaid raamistiku, mille sisse jääb osalemise väärtustamine, ning seejuures peaksid olema võrdselt mõjukad oma erahuvide eest seisvad, Toompea lossi ees sigu parkivad põllumehed ning internetis oma seisukohtadele toetust koguvad kodanikualgatused.
III
Olen arvamusel, et avalik internet on lahutamatu osa meie avalikust ruumist. Soov seda ruumi korrastada on võimalik vaid kogu avalikku ruumi korrastades. Tasub aga püüda ka enamat – kuna internet on meile uusim ja arenevaim osa avalikust ruumist, peaksime püüdma seda kasutada ka avalikuks hoiakute muutmiseks või vähemalt mõistmiseks.
Leim – solvava, laimava ja pahatahtliku sisuga mõttejälg peaks interneti kasutajate käibest kaduma ning seda pole võimalik saavutada seaduse jõul kehtestatud normidega ega repressiivse hirmu tekitamisega kasutajate jälgimiseks. Professionaalne meedia ja kasutajad ise peavad oma käitumist ja valuläve korrigeerima avaliku ruumi pideva parendamise nimel. Eelkõige on see aga professionaalse meedia enese huvides j&o
tilde;uda välja tasemeni, kus kommentaarid oleksid osalusdemokraatia sisukaimad kandjad. Elagu teine võit!
Samal teemal:
• Liia Hänni “Teel tuuleveskite maailma”, EPL 20.1.2004