| Küllap on iga töötaja unistuseks niisugune töökoht, kus tööaeg on määramata, palk stabiilne, töötulemustest ei ole vaja kellelegi aru anda, saab tegelda parajasti huvi pakkuvate asjadega ja pole kartust, et tööandja võiks töölt puudumise eest vallandada. Igal hommikul tööleruttava 40-tunnise töönädalaga inimese silmis tundub niisuguse unelmate töökohana Riigikogu.
– – – – –
Seda muljet kinnitavad eilsele Eesti Päevalehe riigikogulaste lisatöid käsitlevale artiklile kirjutatud internetikommentaarid ja mitme Riigikogu saadiku repliigidki.
Kuid kodaniku arvates on Riigikogu liikmeks olek tõsine töö nagu iga teinegi, mis nõuab nii oskusi, teadmisi kui ka aega. Riigikogu valimisi võiks võrrelda konkursina vabadele töökohtadele, kus tööandja hindab kandideerivaid töövõtjaid ja valib välja need, kellest tema arvates on kõige rohkem kasu.
Tööandjaks riigikogu liikmetele on rahvas, kelle antud häältest sõltub ühe või teise kandidaadi edu valimistel. Sestap siis polegi imestada, et rahvas tööandjana püüab hinnata tema poolt valitud töövõtjate-saadikute tööpanust. See pole kerge, kuid siiski võimalik. Kuidas toimib ettevõtja? Kui töötaja tööpanust ei ole võimalik otseselt mõõdetavates ühikutes hinnata, seab ta tingimuseks teatud arvu töötundide tegemise eeldades, et vajalike tööoskustega töötaja panustab kogu selle aja ettevõtte heaks töötamisele ega tegeleks sel ajal millegi muuga. Vaevalt hindaks ettevõtja kõrgelt näiteks firma palgal olevat juristi, IT-spetsialisti või avalike suhete juhti, kes suure osa tööajast viibiks töökohast eemal tehes tööd mõnele teisele ettevõttele.
Võiks ju arvata, et kriitika riigikogujate kõrvaltööde suhtes tuleneb lihtlabasest inimlikust kadedusest ja on võimekaid, kes suudavadki teistest rohkem. Nagu väljendas Siiri Oviir – „Ju see on nii, et kes teeb, see jõuab“. Küllap on kadeduselgi oma osa, kuid sotsiaalpsühholoogiast on ammu teada, et inimesed hindavad oma tegevust alati võrreldes seda teistega. Ja kui kõikjal mõõdetakse tööajaga niisuguse töö hulka, mida ei saa mõõta tükkides, soovib kodanik sama mõõdupuu kasutamist ka riigikogulaste tööpanuse mõõtmisel.
Lisaksin ühe lugeja kommentaari Eesti Päevalehest:
„Ametiühingute Keskliidu juhiks olemine on amet, mitte hobi. Riigikogumise kõrvalt linna volikogu juhtimine on amet, mitte hobi. Mõlemad nõuavad palju aega ja energiat, kui korralikult teha. Mitte haltuurana“.
Endise riigikogu esimehe Ülo Nugise arvates tuleneb viimastel aastatel populaarseks saanud kõrvaltöö rahvasaadikute liiga väikesest koormusest riigikogus. Mida teeks tööandja kui töötajate töökoormus on liiga väike? Ta koondaks kulude kokkuhoiu nimel neist osa. Kui töö Riigikogus pakub sedavõrd vähe pinget, et võimaldab täie koormusega teha teisi samavõrra pingelisi töid, võiks ju Riigikogu liikmete arvu vähendada. Muide, kõigis teistes riigiametites on kindlaksmääratud tööaeg.
Loomulikult võib igaüks teha lisatööd kui jõud kannab. Enamgi veel – üks juhtimisgurusid on öelnud, et kõrge kvalifikatsiooniga spetsialistidel peaks olema kohustus noori õpetada. Kuid seda, kas töötaja võib tööajal tegelda millegi muuga – seda otsustab tööandja. Töö Riigikogus on samasugune töö nagu iga teine.
|
Uudised
Riigikogu – unelmate töökoht
Riigikogu – unelmate töökoht
Avo-Rein Tereping, RVE, 03. oktoober, 2003
– – – – –
Seda muljet kinnitavad eilsele Eesti Päevalehe riigikogulaste lisatöid käsitlevale artiklile kirjutatud internetikommentaarid ja mitme Riigikogu saadiku repliigidki.
Kuid kodaniku arvates on Riigikogu liikmeks olek tõsine töö nagu iga teinegi, mis nõuab nii oskusi, teadmisi kui ka aega. Riigikogu valimisi võiks võrrelda konkursina vabadele töökohtadele, kus tööandja hindab kandideerivaid töövõtjaid ja valib välja need, kellest tema arvates on kõige rohkem kasu.
Tööandjaks riigikogu liikmetele on rahvas, kelle antud häältest sõltub ühe või teise kandidaadi edu valimistel. Sestap siis polegi imestada, et rahvas tööandjana püüab hinnata tema poolt valitud töövõtjate-saadikute tööpanust. See pole kerge, kuid siiski võimalik. Kuidas toimib ettevõtja? Kui töötaja tööpanust ei ole võimalik otseselt mõõdetavates ühikutes hinnata, seab ta tingimuseks teatud arvu töötundide tegemise eeldades, et vajalike tööoskustega töötaja panustab kogu selle aja ettevõtte heaks töötamisele ega tegeleks sel ajal millegi muuga. Vaevalt hindaks ettevõtja kõrgelt näiteks firma palgal olevat juristi, IT-spetsialisti või avalike suhete juhti, kes suure osa tööajast viibiks töökohast eemal tehes tööd mõnele teisele ettevõttele.
Võiks ju arvata, et kriitika riigikogujate kõrvaltööde suhtes tuleneb lihtlabasest inimlikust kadedusest ja on võimekaid, kes suudavadki teistest rohkem. Nagu väljendas Siiri Oviir – „Ju see on nii, et kes teeb, see jõuab“. Küllap on kadeduselgi oma osa, kuid sotsiaalpsühholoogiast on ammu teada, et inimesed hindavad oma tegevust alati võrreldes seda teistega. Ja kui kõikjal mõõdetakse tööajaga niisuguse töö hulka, mida ei saa mõõta tükkides, soovib kodanik sama mõõdupuu kasutamist ka riigikogulaste tööpanuse mõõtmisel.
Lisaksin ühe lugeja kommentaari Eesti Päevalehest:
„Ametiühingute Keskliidu juhiks olemine on amet, mitte hobi. Riigikogumise kõrvalt linna volikogu juhtimine on amet, mitte hobi. Mõlemad nõuavad palju aega ja energiat, kui korralikult teha. Mitte haltuurana“.
Endise riigikogu esimehe Ülo Nugise arvates tuleneb viimastel aastatel populaarseks saanud kõrvaltöö rahvasaadikute liiga väikesest koormusest riigikogus. Mida teeks tööandja kui töötajate töökoormus on liiga väike? Ta koondaks kulude kokkuhoiu nimel neist osa. Kui töö Riigikogus pakub sedavõrd vähe pinget, et võimaldab täie koormusega teha teisi samavõrra pingelisi töid, võiks ju Riigikogu liikmete arvu vähendada. Muide, kõigis teistes riigiametites on kindlaksmääratud tööaeg.
Loomulikult võib igaüks teha lisatööd kui jõud kannab. Enamgi veel – üks juhtimisgurusid on öelnud, et kõrge kvalifikatsiooniga spetsialistidel peaks olema kohustus noori õpetada. Kuid seda, kas töötaja võib tööajal tegelda millegi muuga – seda otsustab tööandja. Töö Riigikogus on samasugune töö nagu iga teine.
– – – – – –