Peipsiääre matuŠkaJuhani Püttsepp Eesti Ekspress, 18.09.2003
 |
 |
|
| Nina Baranina. (Aivar Juhanson) |
|
|
|
Peipsiääre vallavanem Nina Baranina kummardab maani oma valla vanausulise rahvakillu vapra euro-ei ees.
Kui me aasta ringi kala püüda ei saa, sureme nälga, kuulutas brüneti krunniga Nina Baranina mõni aeg tagasi Kolkja vanausuliste muuseumit uudistavatele ekskursantidele, need ehmatasid päris ära.
“Miks põlistele kaluritele on seatud rumalad piirangud ja ülekohtused maksud?!! Meie elu Peipsi ääres on kibedaks tehtud!”
Vallavanem Baranina klohmis riiki nagu peksnuks tuuraga Peipsi poole meetri paksust jääd.
Kaks päeva pärast eurovalimisi hõõgub Baranina vallavanemakreslas samamoodi, justkui puhisev samovar. “Mis see on?!? Kas see on demokraatia!?! Kas elus peamine on, et Euroopast raha saada, mitte töötada oma põllulapil? Nüüd siis saame kuulsaks, nüüd sõimatakse meid lollidekarjaks. Jumal! Jumal! Hinge sülitavad, ja ainult seepärast, et oleme teistsugused! Aga kui riigitruud me tegelikult oleme, ai kurat! Teie ei tea, mis on meie südametes! Tahame elada omas riigis!”
Baranina suunab selle kalaðnikovivalangu pressi pihta, kes on talle helistanud ja küsinud: “Mis teil seal karukolkas ometi lahti on, et te vastu olete?”
“Ma olen käinud Hollandis, Rootsis, seal on ilus, puhas, aga seal pole seda, mis meil on, pole hinge,” jätkab Baranina, valamata jahutusvett oma ülekuumenemispiiril töötava suupüssi rauale. “Meie 80aastane Savvat Sabarov ütleb, et ta on pidanud elama Eesti, Saksa, Nõukogude ja uuesti Eesti võimu all, aga ta lihtsalt tahab elada omas Eestis. Ma austan väga sügavalt oma rahvast (bezmerno uvaþaju)”.
Varnjast Kolkjani kulgeb üks Eesti kõige pikemaid ja ilusamaid külatänavaid. Madalad tellistest majad, lokkavad lillepeenrad, kuivavad särjed ja sibulad, väikesed lapilised koerad, pilliroomüüri taga laulab Peipsi.
Selle tänava ääres elabki rahvas, kes ütles 14. septembril 76,05 protsendilise kindlusega ei Euroopa Liidule.
Ise jah ütelnud Baranina sattus siia esmakordselt novembris 1967, otse Brestist: “Abiellusin mitte ainult teise kanti, vaid teise maailma.” Vanausulised katsid mõrsja saabumisõhtul pidulaua, kus aukohal oli värske latikas. See kala sai talle väga armsaks.
Nüüd leidub Baranina juhitava Kolkja sibula- ja kalarestorani menüüs roog “latikas vanausuliste moodi”. See tähendab: all sibul, peal värske kala. Hea lihtne vee sees keedetud toit, kõrvale kartul.
Restorani baarilett kujutab paadikülge, toidud viivad keele alla, aga seinad kõmisevad ja aknad on plastikust. Eurotase. Phare raha eest, turistidele mõeldes ehitatud.
Mida veel saaks euro teha? Baranina haarab riiulist sinise kausta.
Vanausuliste muuseum (Baranina üks elutöid) tuleks omaette majja paigutada, praegu on see surutud Kolkja kooli klassituppa.
Kompuutriklass on topitud lasteaeda, see tuleks sealt ära tuua. Samas pole koolil spordiväljakut. Kasepää jõekesele saaks teha sadama. Kala ei tohiks niisama ära anda, peaks fileed tegema.
“Aga seda raha pole vaja tingimata Euroopast,” Baranina tõstab kuumenevad, ahenevad silmaterad kaustast. “Euroopast peaks tulema see raha, millega koristada ära Euroopast pärit saast, järve äärde loobitud plastmasspudelid ja krõpsupakendid. Need ei mädane isegi maa sisse kaevatult!”
Nina Baranina on naine, kes on Peipsi ääres kõik. Külanõukogu esimeheks sai ta juba 1985. aastal, enne juhatas Kasepääl lastejalatseid tootvat tsehhi.
Baraninale ei kuulu küll kõik lodjad, mõrrad, noodad, suitsuahjud, sibula- ja kurgimaad, aga see-eest kohalike tunnustus.
“Baranina? Tunnen teda, asjalik,” on blond, ümar, patsikestega Tatjana sõnades napp, seab vanale poekaalule sibulakoti. “Nina Baranina? Suurepärane juht, inimene ja ema,” tunnustab valla liidrit ja ülemust sibularestorani rahvariietes baaridaam Nataða. Turismihooaja lõppedes avab see restoran uksed ainult ettetellimisel, vanausulised küpsetavad oma kala ise. Kui saabub talv, läheb ka Nina Baranina Peipsile ja laseb vihmaussiga söödetud õnge jääauku, püüab oma kassidele.
“Proua Baranina on elanud sügavalt sisse vanausuliste maailma ja end jäägitult pühendanud Peipsiääre elujärje edendamisele,” hindab kolleegi Nõo vallavanem Rain Sangernebo. “Ta on kõige paremas mõttes selle kandi matuðka. Kes vanausuliste tausta ei tea, ei saa aru, mis see tähendab.”
Uudised
VE: Baranina, Nina – vallavanem
Peipsiääre matuŠkaJuhani Püttsepp Eesti Ekspress, 18.09.2003
Euroopa Liidu hümn:
(üles kirjutatud 16. septembril 2003 Peipsiääre vallamajas)
Sojuz neruðimõh respublik svobodnõh
splotila naveki bogatõi Brjussel,
ehk tõlkes:
On vabade riikide murdmatu liidu loond
rahvaste tahtel rikas Brüssel.
Peipsiääre vallavanem Nina Baranina kummardab maani oma valla vanausulise rahvakillu vapra euro-ei ees.
Kui me aasta ringi kala püüda ei saa, sureme nälga, kuulutas brüneti krunniga Nina Baranina mõni aeg tagasi Kolkja vanausuliste muuseumit uudistavatele ekskursantidele, need ehmatasid päris ära.
“Miks põlistele kaluritele on seatud rumalad piirangud ja ülekohtused maksud?!! Meie elu Peipsi ääres on kibedaks tehtud!”
Vallavanem Baranina klohmis riiki nagu peksnuks tuuraga Peipsi poole meetri paksust jääd.
Kaks päeva pärast eurovalimisi hõõgub Baranina vallavanemakreslas samamoodi, justkui puhisev samovar. “Mis see on?!? Kas see on demokraatia!?! Kas elus peamine on, et Euroopast raha saada, mitte töötada oma põllulapil? Nüüd siis saame kuulsaks, nüüd sõimatakse meid lollidekarjaks. Jumal! Jumal! Hinge sülitavad, ja ainult seepärast, et oleme teistsugused! Aga kui riigitruud me tegelikult oleme, ai kurat! Teie ei tea, mis on meie südametes! Tahame elada omas riigis!”
Baranina suunab selle kalaðnikovivalangu pressi pihta, kes on talle helistanud ja küsinud: “Mis teil seal karukolkas ometi lahti on, et te vastu olete?”
“Ma olen käinud Hollandis, Rootsis, seal on ilus, puhas, aga seal pole seda, mis meil on, pole hinge,” jätkab Baranina, valamata jahutusvett oma ülekuumenemispiiril töötava suupüssi rauale. “Meie 80aastane Savvat Sabarov ütleb, et ta on pidanud elama Eesti, Saksa, Nõukogude ja uuesti Eesti võimu all, aga ta lihtsalt tahab elada omas Eestis. Ma austan väga sügavalt oma rahvast (bezmerno uvaþaju)”.
Varnjast Kolkjani kulgeb üks Eesti kõige pikemaid ja ilusamaid külatänavaid. Madalad tellistest majad, lokkavad lillepeenrad, kuivavad särjed ja sibulad, väikesed lapilised koerad, pilliroomüüri taga laulab Peipsi.
Selle tänava ääres elabki rahvas, kes ütles 14. septembril 76,05 protsendilise kindlusega ei Euroopa Liidule.
Ise jah ütelnud Baranina sattus siia esmakordselt novembris 1967, otse Brestist: “Abiellusin mitte ainult teise kanti, vaid teise maailma.” Vanausulised katsid mõrsja saabumisõhtul pidulaua, kus aukohal oli värske latikas. See kala sai talle väga armsaks.
Nüüd leidub Baranina juhitava Kolkja sibula- ja kalarestorani menüüs roog “latikas vanausuliste moodi”. See tähendab: all sibul, peal värske kala. Hea lihtne vee sees keedetud toit, kõrvale kartul.
Restorani baarilett kujutab paadikülge, toidud viivad keele alla, aga seinad kõmisevad ja aknad on plastikust. Eurotase. Phare raha eest, turistidele mõeldes ehitatud.
Mida veel saaks euro teha? Baranina haarab riiulist sinise kausta.
Vanausuliste muuseum (Baranina üks elutöid) tuleks omaette majja paigutada, praegu on see surutud Kolkja kooli klassituppa.
Kompuutriklass on topitud lasteaeda, see tuleks sealt ära tuua. Samas pole koolil spordiväljakut. Kasepää jõekesele saaks teha sadama. Kala ei tohiks niisama ära anda, peaks fileed tegema.
“Aga seda raha pole vaja tingimata Euroopast,” Baranina tõstab kuumenevad, ahenevad silmaterad kaustast. “Euroopast peaks tulema see raha, millega koristada ära Euroopast pärit saast, järve äärde loobitud plastmasspudelid ja krõpsupakendid. Need ei mädane isegi maa sisse kaevatult!”
Nina Baranina on naine, kes on Peipsi ääres kõik. Külanõukogu esimeheks sai ta juba 1985. aastal, enne juhatas Kasepääl lastejalatseid tootvat tsehhi.
Baraninale ei kuulu küll kõik lodjad, mõrrad, noodad, suitsuahjud, sibula- ja kurgimaad, aga see-eest kohalike tunnustus.
“Baranina? Tunnen teda, asjalik,” on blond, ümar, patsikestega Tatjana sõnades napp, seab vanale poekaalule sibulakoti. “Nina Baranina? Suurepärane juht, inimene ja ema,” tunnustab valla liidrit ja ülemust sibularestorani rahvariietes baaridaam Nataða. Turismihooaja lõppedes avab see restoran uksed ainult ettetellimisel, vanausulised küpsetavad oma kala ise. Kui saabub talv, läheb ka Nina Baranina Peipsile ja laseb vihmaussiga söödetud õnge jääauku, püüab oma kassidele.
“Proua Baranina on elanud sügavalt sisse vanausuliste maailma ja end jäägitult pühendanud Peipsiääre elujärje edendamisele,” hindab kolleegi Nõo vallavanem Rain Sangernebo. “Ta on kõige paremas mõttes selle kandi matuðka. Kes vanausuliste tausta ei tea, ei saa aru, mis see tähendab.”