Kuidas loodi Lasnamäe – intervjuu Mart Pordiga
 Veiko Pesur
|
 |
|
Lasnamäe üks autoreid, Mart Port on aktiivsest arhitektuuritööst tagasi tõmbunud, viimastel aastatel on mees projekteerinud vaid väiksemaid asju oma tuttavatele.
Foto: Rauno Volmar |
|
Mart Port (82) räägib, kuidas ta ligi 40 aastat tagasi koos kolleegidega võttis ette Heraklese töö – projekteerida eluruum 150 000 inimesele.
Kes projekteeris Lasnamäe?
Lasnamäe ei ole üksiku inimese projekt, 40 aastat tagasi korraldati projekteerimiseks võistlus, millest võttis osa neli võistkonda ligi 20 inimesega. Meie võitsime koosseisuga: mina, Malle Meelak, Oleg Zemtðugov, Hain Karu ja Reedik Võrno.
Mis oli Lasnamäel enne, kui projekteerima asusite?
Seal oli sõjaväelennuväli ning karjamaad. Sõjaväelt maa kättesaamiseks tuli kompensatsiooniks ehitada välja Haapsalu lennuväli ning nad kolisid sinna.
Milline oli lähteülesanne?
Linna generaalplaaniga otsiti Mustamäe ja Õismäega sarnaseid kohti elamuehituseks. Pidime projekteerima keskused koos koolide, lasteaedade, poodide, kultuuriasutustega.
Meie töö pälvis projektikonkursil kõrge hinnangu.
Eeskujusid ei saanudki meil toona palju olla. Aluseks võtsime mikrorajooni mudeli. Igas pidi olema kool, kaks lasteaeda, keskus. Kanal võimaldab meie mudeli puhul väga kiiret liikumist kesklinna, rajoonikeskuse ja kodu vahel. Jalgsi ei tule ühissõidukite peatusest rohkem käia kui 400 meetrit.
Kas projekti oli lihtne koostada?
Loomulikult oli plusse ja miinuseid. Kõige suuremat plussi ei osanud me toona hoomata, sellele juhtisid tähelepanu soomlased. Nimelt ei olnud meil siis eraomandit ning see võimaldas projekteerida suurt maa-ala korraga.
Samas oli aga paksude köidetena palju piiravaid normatiive. Ette oli kirjutatud ruutmeetri hind, see ei tohtinud olla kopikatki kallim. Teada oli, kui palju ruutmeetreid elamispinda pidi hektaril vähemalt olema ja üldse mitte halb ei olnud nõue selle kohta, mitu tundi päevas peab päike korterisse paistma.
Kuidas püüdsite vältida monotoonsust?
Kuna kasutada oli ainult ühte materjali – valmis paneelmaja –, saime mängida ainult ruumiga. Kuigi majade vahel eriti palju ruumi ei olnud, püüdsime need alad võimalikult erinevad luua.
Kuhu jäid haljastus ja pargid?
Lasnamäe haljastamine oli kallis, sest kui majade vundamendid sai lihtsa vaevaga paekivile ehitada, siis puud seal juba iseenesest ei kasva. Projekteerisime kohad, kuhu tuli rajada suured mullaga täidetud pesad ning sinna tuli panna istikud, kuid meie ei jõudnud kontrollida, kui palju seal mulda oli ja kas istikud ka kasvama hakkavad.
Lasnamäe keskel asuvas Tondi rabas oli turbapinnast ligi 14 meetrit ja sinna pidanuks tulema park, sest maju ei olnud sinna otstarbekas ehitada.
Kas muud ei olnud võimalik teha?
Olid olemas kogemused Mustamäe ja Õismäe ehitamisest ning tegime kümneid ettepanekuid, näiteks kas või fassaadide eriilmelisemaks muutmiseks, kuid sellele oli vastu ehitaja – Tallinna Majaehituskombinaat.
Hruðtðov süüdistas samuti, et arhitektid ehitaks liiga kallilt ja seetõttu pidi iga ehitus olema kooskõlastatud ehitajaga. Nemad ei olnud teistsugustest lahendustest huvitatud, see oleks teinud ehituse 5–10 protsenti kallimaks, tööd ei oleks saanud teha otsekui konveieriliinil ning see kõik oleks takistanud plaani ületamist. Toona olid vaid Eesti ja Leedu ehitajad need, kes üldse plaani täita suutsid.
Kes veel ehitamiseks loa pidi andma?
Pidime arvestama ligi 30 projekti kooskõlastava instantsiga. Kokkuvõttes oleks võinud aga kooskõlastamine projekteerimisest kauem aega võtta. Püüdsime teha nii, et kutsusime kõikide kooskõlastajate esindajad iga üksiku projekti valmimise järel kokku ja reeglina saime nõnda oma kooskõlastused 30 päevaga kätte. Osa neist, nagu tuletõrje ja sanitaarinspektsioon, olid iseenesestmõistetavad, kuid Lasnamäel oli kümneid sõjaväeosasid, kes samuti pidid nõusoleku andma. Ja kui ei andnud, siis põhjusi nad ka ei öelnud. Neljasilmavestlustest sain aga teada näiteks, et mõne planeeritud maja all on Moskvaga otseühenduse kaabel ning selle töö ei saanud katkeda minutikski.
Kust tuli mõte Lasnamäele kanal rajada?
Liiklusvahendite arv suurenes pidevalt, seepärast oli tarvis kasvatada läbilaskevõimet. Et liiklus ei muutuks jalakäijatele ohtlikuks, ehitatakse kiirteedele estakaad või tunnel, mõlemad on aga jalakäijatele treppide tõttu ebamugavad.
Otsustasime viia allapoole hoopis liikluse – see suurendas läbilaskevõimet, kiirusi ja liiklusohutust, elanikud on müra eest kaitstud ning kokku on hoitud ka territooriumi. Süvendist pärit killustikku sai ära kasutada teistel ehitustel.
Tunneli planeerimise ajal lubati autode arvuks 50–70 sõidukit 1000 elaniku kohta. Nüüd on see arv kuus-seitse korda suurem ning seetõttu peab eelistama ühissõidukeid.
Miks on aga tunnel siiani välja ehitamata – ei tea. 1989. aastal olid isegi olemas rööpad kiirtrammi jaoks, kuid plaanikomitee kokkuhoiu tulemusena kasutati neid kusagil mujal. Iga aastaga, mis ehitusega viivitatakse, läheb infrastruktuuride ja tee ehitus kallimaks, sest territooriumi ei reserveerita, vaid müüakse esialgu maha, et see hiljem maksumaksja raha eest kallimalt tagasi osta.
Kes ehitasid?
Ehituskombinaat oli täiesti venekeelne ning õppinud ehitajate puudus oli väga terav. Nii juhtuski, et maju ei ehitanud spetsialistid, vaid töö käigus värvatud mehed. Teada on, et töötajaid käidi amnestia päeval vanglaväravast otsimas ning samamoodi olid teada ka kroonust vabanemise ajad. Meestele tehti ettepanek kohe tööle tulla ja vastutasuks said nad ehitatavates majades endale elamispinnad. Kui korter käes, kolisid nad ehituselt tööstusesse ja ehitajatest tekkis taas puudus.
Mida saaks ette võtta pildi rõõmsamaks muutmisel?
Juba praegu on soojustamisel majade otsaseinu hakatud eriilmeliste plaatidega katma. Häda on aga siis, kui püstiku 80 korterist kas või üks ei soovi kaunistamises osaleda. Uutes elurajoonides on tavaliselt ühesuguse suhtumisega elanikud, kuid mis toimub Lasnamäel – seda võib näha kas või kinniehitatud rõdusid vaadates. Kuidas igaüks selle eri moodi kinni ehitab, seda on lihtsalt kole vaadata.
Meenub juhtum nõukogude ajast, mil inimene hilines kohtumisele põhjusel, et miilits oli ta kinni pidanud. Sellepärast, et kissellipott oli asetatud aknalauale ja see rikkus üldpilti.
Mis probleemid on elamuehituses kõige teravamad?
See on keeruline. Kui oletada, et inimesel on jõukust elada seal, kus ta tahab, siis praegu on vanades majades puudu ruumikusest, korterid on väikesed ja ruumid pisikesed. Uued korterid ja majad peavad olema eelkõige ruumikad.
Mida arvate uutest väikeelamurajoonidest?
Kaheldamatute plusside kõrval jääb rida
asju lahendamata, uute koolide, keskuste, kaupluste ja tänavavõrkude rajamine on lisakulu ning üsna puudulikult lahendatud. Praegune kinnisvaraäri on tihti viinud sinnani, et kui maatükk on kätte saadud, siis on tarvis sellelt kiiresti kasum kätte saada.
Meenub näide Stockholmist, kus kord majutati mind kesklinna ühekordsesse barakilaadsesse hotelli. Minu küsimusele, et kuidas saab kesklinna kallitel kruntidel selline hoone olla, vastati, et see on ajutine. Barakk püstitati sinna, sest hoone, mis sinna jäädavalt tuleb, on alles projekteerimisel. Krunt aga peab hakkama kohe sisse tooma. Vanasti oli projekteerimiseks rohkem aega.
|
Uudised
VE: Port, Mart – arhitekt
(30.09.2003)
Foto: Rauno Volmar
Mart Port (82) räägib, kuidas ta ligi 40 aastat tagasi koos kolleegidega võttis ette Heraklese töö – projekteerida eluruum 150 000 inimesele.
Kes projekteeris Lasnamäe?
Lasnamäe ei ole üksiku inimese projekt, 40 aastat tagasi korraldati projekteerimiseks võistlus, millest võttis osa neli võistkonda ligi 20 inimesega. Meie võitsime koosseisuga: mina, Malle Meelak, Oleg Zemtðugov, Hain Karu ja Reedik Võrno.
Mis oli Lasnamäel enne, kui projekteerima asusite?
Seal oli sõjaväelennuväli ning karjamaad. Sõjaväelt maa kättesaamiseks tuli kompensatsiooniks ehitada välja Haapsalu lennuväli ning nad kolisid sinna.
Milline oli lähteülesanne?
Linna generaalplaaniga otsiti Mustamäe ja Õismäega sarnaseid kohti elamuehituseks. Pidime projekteerima keskused koos koolide, lasteaedade, poodide, kultuuriasutustega.
Meie töö pälvis projektikonkursil kõrge hinnangu.
Eeskujusid ei saanudki meil toona palju olla. Aluseks võtsime mikrorajooni mudeli. Igas pidi olema kool, kaks lasteaeda, keskus. Kanal võimaldab meie mudeli puhul väga kiiret liikumist kesklinna, rajoonikeskuse ja kodu vahel. Jalgsi ei tule ühissõidukite peatusest rohkem käia kui 400 meetrit.
Kas projekti oli lihtne koostada?
Loomulikult oli plusse ja miinuseid. Kõige suuremat plussi ei osanud me toona hoomata, sellele juhtisid tähelepanu soomlased. Nimelt ei olnud meil siis eraomandit ning see võimaldas projekteerida suurt maa-ala korraga.
Samas oli aga paksude köidetena palju piiravaid normatiive. Ette oli kirjutatud ruutmeetri hind, see ei tohtinud olla kopikatki kallim. Teada oli, kui palju ruutmeetreid elamispinda pidi hektaril vähemalt olema ja üldse mitte halb ei olnud nõue selle kohta, mitu tundi päevas peab päike korterisse paistma.
Kuidas püüdsite vältida monotoonsust?
Kuna kasutada oli ainult ühte materjali – valmis paneelmaja –, saime mängida ainult ruumiga. Kuigi majade vahel eriti palju ruumi ei olnud, püüdsime need alad võimalikult erinevad luua.
Kuhu jäid haljastus ja pargid?
Lasnamäe haljastamine oli kallis, sest kui majade vundamendid sai lihtsa vaevaga paekivile ehitada, siis puud seal juba iseenesest ei kasva. Projekteerisime kohad, kuhu tuli rajada suured mullaga täidetud pesad ning sinna tuli panna istikud, kuid meie ei jõudnud kontrollida, kui palju seal mulda oli ja kas istikud ka kasvama hakkavad.
Lasnamäe keskel asuvas Tondi rabas oli turbapinnast ligi 14 meetrit ja sinna pidanuks tulema park, sest maju ei olnud sinna otstarbekas ehitada.
Kas muud ei olnud võimalik teha?
Olid olemas kogemused Mustamäe ja Õismäe ehitamisest ning tegime kümneid ettepanekuid, näiteks kas või fassaadide eriilmelisemaks muutmiseks, kuid sellele oli vastu ehitaja – Tallinna Majaehituskombinaat.
Hruðtðov süüdistas samuti, et arhitektid ehitaks liiga kallilt ja seetõttu pidi iga ehitus olema kooskõlastatud ehitajaga. Nemad ei olnud teistsugustest lahendustest huvitatud, see oleks teinud ehituse 5–10 protsenti kallimaks, tööd ei oleks saanud teha otsekui konveieriliinil ning see kõik oleks takistanud plaani ületamist. Toona olid vaid Eesti ja Leedu ehitajad need, kes üldse plaani täita suutsid.
Kes veel ehitamiseks loa pidi andma?
Pidime arvestama ligi 30 projekti kooskõlastava instantsiga. Kokkuvõttes oleks võinud aga kooskõlastamine projekteerimisest kauem aega võtta. Püüdsime teha nii, et kutsusime kõikide kooskõlastajate esindajad iga üksiku projekti valmimise järel kokku ja reeglina saime nõnda oma kooskõlastused 30 päevaga kätte. Osa neist, nagu tuletõrje ja sanitaarinspektsioon, olid iseenesestmõistetavad, kuid Lasnamäel oli kümneid sõjaväeosasid, kes samuti pidid nõusoleku andma. Ja kui ei andnud, siis põhjusi nad ka ei öelnud. Neljasilmavestlustest sain aga teada näiteks, et mõne planeeritud maja all on Moskvaga otseühenduse kaabel ning selle töö ei saanud katkeda minutikski.
Kust tuli mõte Lasnamäele kanal rajada?
Liiklusvahendite arv suurenes pidevalt, seepärast oli tarvis kasvatada läbilaskevõimet. Et liiklus ei muutuks jalakäijatele ohtlikuks, ehitatakse kiirteedele estakaad või tunnel, mõlemad on aga jalakäijatele treppide tõttu ebamugavad.
Otsustasime viia allapoole hoopis liikluse – see suurendas läbilaskevõimet, kiirusi ja liiklusohutust, elanikud on müra eest kaitstud ning kokku on hoitud ka territooriumi. Süvendist pärit killustikku sai ära kasutada teistel ehitustel.
Tunneli planeerimise ajal lubati autode arvuks 50–70 sõidukit 1000 elaniku kohta. Nüüd on see arv kuus-seitse korda suurem ning seetõttu peab eelistama ühissõidukeid.
Miks on aga tunnel siiani välja ehitamata – ei tea. 1989. aastal olid isegi olemas rööpad kiirtrammi jaoks, kuid plaanikomitee kokkuhoiu tulemusena kasutati neid kusagil mujal. Iga aastaga, mis ehitusega viivitatakse, läheb infrastruktuuride ja tee ehitus kallimaks, sest territooriumi ei reserveerita, vaid müüakse esialgu maha, et see hiljem maksumaksja raha eest kallimalt tagasi osta.
Kes ehitasid?
Ehituskombinaat oli täiesti venekeelne ning õppinud ehitajate puudus oli väga terav. Nii juhtuski, et maju ei ehitanud spetsialistid, vaid töö käigus värvatud mehed. Teada on, et töötajaid käidi amnestia päeval vanglaväravast otsimas ning samamoodi olid teada ka kroonust vabanemise ajad. Meestele tehti ettepanek kohe tööle tulla ja vastutasuks said nad ehitatavates majades endale elamispinnad. Kui korter käes, kolisid nad ehituselt tööstusesse ja ehitajatest tekkis taas puudus.
Mida saaks ette võtta pildi rõõmsamaks muutmisel?
Juba praegu on soojustamisel majade otsaseinu hakatud eriilmeliste plaatidega katma. Häda on aga siis, kui püstiku 80 korterist kas või üks ei soovi kaunistamises osaleda. Uutes elurajoonides on tavaliselt ühesuguse suhtumisega elanikud, kuid mis toimub Lasnamäel – seda võib näha kas või kinniehitatud rõdusid vaadates. Kuidas igaüks selle eri moodi kinni ehitab, seda on lihtsalt kole vaadata.
Meenub juhtum nõukogude ajast, mil inimene hilines kohtumisele põhjusel, et miilits oli ta kinni pidanud. Sellepärast, et kissellipott oli asetatud aknalauale ja see rikkus üldpilti.
Mis probleemid on elamuehituses kõige teravamad?
See on keeruline. Kui oletada, et inimesel on jõukust elada seal, kus ta tahab, siis praegu on vanades majades puudu ruumikusest, korterid on väikesed ja ruumid pisikesed. Uued korterid ja majad peavad olema eelkõige ruumikad.
Mida arvate uutest väikeelamurajoonidest?
Kaheldamatute plusside kõrval jääb rida
asju lahendamata, uute koolide, keskuste, kaupluste ja tänavavõrkude rajamine on lisakulu ning üsna puudulikult lahendatud. Praegune kinnisvaraäri on tihti viinud sinnani, et kui maatükk on kätte saadud, siis on tarvis sellelt kiiresti kasum kätte saada.
Meenub näide Stockholmist, kus kord majutati mind kesklinna ühekordsesse barakilaadsesse hotelli. Minu küsimusele, et kuidas saab kesklinna kallitel kruntidel selline hoone olla, vastati, et see on ajutine. Barakk püstitati sinna, sest hoone, mis sinna jäädavalt tuleb, on alles projekteerimisel. Krunt aga peab hakkama kohe sisse tooma. Vanasti oli projekteerimiseks rohkem aega.