Lia Laatsi elukaaslane Harry Karro toob lauale kolm tassi tulist kanget kohvi ja täpilise tassi tomatimahlaga. Rohelises sametkleidis Lia Laats, must villane peleriin õlgadel, istub pehmes tugitoolis ja naudib mahla.
Piparkoogitaldriku kõrval põleb küünal, akna taga tuiskab lumi.
Lia ja Harry tögavad teineteist, vaidlevad ja täpsustavad. Naeravad ja kurvastavad koos. Ainult ühes on nad eri meelel: Harryle ei meeldi linnas – 13aastat mõisaelu sai otsa tänavu suvel, kui nad oma Külitse maha müüsid ja pealinna Õismäele kolisid.
«Temal oli seal piin, minul aga siin. Koeraga pean vähemalt kaks korda päevas väljas käima, suvel kolm korda. Koridoris on kaheksa koera ja kui nad kokku satuvad, läheb hirmsaks kisaks. Ta on ju metsas kasvanud koer,» ütleb Harry ja pakub dobermannile piparkooki. «Vahel käin alles kell kaksteist öösel temaga õues, siis on teisi koeri vähem.»
Kas Lia teile midagi ette ka heidab?
Harry: «Tema leiab, et mina tahan kõike kiiresti teha ning et ma liiga närviliselt räägin. See talle ei meeldi.»
«Mina olen rahulik inimene,» ütleb Lia Laats.
«Ütlen ikka: ra-hu, ra-hu. Tema aga tõuseb hommikul voodist ja räägib: sjsjsdhsidsljlksdjum. Mitte midagi ei saa aru. Mul peab olema ärkamiseks aega. Ja kui Harry tuleb, et ärka nüüd ruttu, ärka nüüd ruttu – lähen ma närvi.»
Harry: «Kui silmad lahti löön, kohe olen voodist väljas. Aga kui tema silmad lahti teeb, keerab teise külje. Alles poole tunni pärast saab üles. Olen teda 39 aastat kannatanud! (Lia ja Harry rõkkavad koos naerda ja Lia suskab: «Jaa, milline õnn sul on olnud minuga koos olla.»)
Mis kell siis päev hakkab?
Harry: «Mina olen varase tõusmisega. Tõusen pool kuus, oleneb, millal magama saab – vahel kell üks, mõnikord kell kaks. See on instituudi ajast jäänud, öösel pidi ju õppima.»
Lia: «Mina ärkan, vaatan kella ja mõtlen: kas on õhtu või hommik?»
Kui teie ärkate, on Harry juba väsinud?
Harry: «Absoluutselt. Vihastan vahel, teen hommikul siin kõik valmis ja…»
Lia torkab vahele: «Mina söön hommikul putru, kõik tehakse valmis.»
Harry: «Tema ärkab keset päeva, aga minul on juba lõunaaeg. Tont võtaks, sööd sa praegu hommikust või lõunat?»
Lia: «Kui ma lõpuks ärkan, viskab Harry end lõunauinakuks pikali…»
Peab ikka mingi nipp olema, et nii kaua koos olla ja ikka on huvitav?
Harry: «Võib-olla see teatrihuvi.»
Lia: «Meil on, millest rääkida. Iseloomud on nii, et… Mina olen rahulikum ega lähe närvi. Harry aga ärritub kiiresti ja põleb kui säraküünal. Aga seda asjakest, tegelikult, mille pärast närvi minna, polegi. Näiteks olime eelmisel nädalal kutsutud Anne Velli plaadiesitlusele. Läheme treppidest üles ja Harry hakkab õiendama: vaata ette, et sa ei kuku, et sa ei koperda. Muudkui räägib ja räägib, kuni oli hoopis ise käpakil. Siis oli küll lõbus ja ütlesin: «Paras!»»
Harry: «Jah, suure asja peale ei lähe ma närvi, aga kui raamat on vale koha peal, siis lähen.»
Lia: «Ma räägin nüüd (Harry osatab: «Minust räägid või? Oi, oi, ära sa räägi»), meil oli kooseluaastapäev. Kaks aastat tagasi, või kolm. Mõtlesime, et teeme endale sõidu Stockholmi. Käisime seal vabaõhumuuseumis ja pidime minema tagasi sadamasse. Kui Harrylt küsisin, kas sa tead, kus see asub, ütles ta jah ja ära muretse.
Bussis aga ütles, et nüüd peame maha minema. Mingid suured majad, küsisime ja otsisime, kuid sadamaterminali ei kusagil. Aeg läheb ja teate, mis juhtus – hakkasin nutma ja olin närvis. Harry aga oli rahu ise. Mina kriiskan, et issand, raha pole ja taksot ei saa võtta. Tema ütleb rahulikult: «Ära nuta, ole rahulik, muidu rootslased vaatavad, et purjus soome eit.»
Seiklust ja nalja on jätkunud küll?
Harry: «Shakespeare ütles: elu on näitemäng. Teadlased ütlevad: selleks et elada õnnelikus abielus, on vaja kolme asja – seksuaalne sobivus, iseloomude sobivus ja ühised huvid. Kui mees kipub jalgpallistaadionile ja naine teatrisse, siis ei ole ühised huvid.»
Lia: «Alati peab teise ära kuulama, arvestama teise iseloomuga.»
Tülitsemisi on ikka olnud?
Lia: «Ei! Väikesi naginaid on küll, aga mitte midagi suurt.»
Harry: «Mina elasin kaheksa aastat ühe kaubandustöötajaga. Ta tõi mulle iga nädal uue ülikonna või mantli ning see ei olnud niisama – ma pidin seda näitama. Igal kord tuli minna restorani. Aga kurat, olen ma mõni mannekeen või? Ma parem elan vaesuses, kuid teen mis tahan.»
Lõppev aasta oli vist raskeim aasta?
Lia: «See on mulle kõige halvem aasta. Nii hullu pole varem olnudki!»
Harry: «Kui tema tervislikku seisundit arvestada, siis jah.»
Lia. «Ma ei suuda ikka veel uskuda, et minu poissi enam ei ole… Kui (Urmas) Ott helistas mulle ja mind saatesse kutsus, ütlesin alguses ära. Ei, ma ei saa, olen nii hajevil ega suuda mõtteid koguda. Urmas aga, ründav nagu ta on, ütles, et sa ei tohi ära ütelda, pead tulema. Hakkasin siis aru pidama. Harryga ja sõbrannaga, ja kõik ütlesid – mine!»
Harry: «Ütlesin, et mine, vaheldust on vaja. Võib ju mõelda, kurat, et olin taktitundetu, aga tegelikult peab inimese leinast välja tooma.»
Lia: «Ma ei kahetse, et läksin. Teine miljöö. Kõik see grimeerimine – see viib eemale igasugustest oma mõtetest. Aga üks inimene, ma kuulsin, oli mu sõbrannale öelnud, et mida see Laats sinna eputama läks. Et endal leinaaeg…»
Harry: «Siin on üks asi: näitleja on nagu tsirkusehobune – fanfaarid puhuvad ja trall hakkab pihta. Lial on samamoodi – südame pärast pidi ta teatrist ära tulema, aga näitleja tahab edasi olla. Ja nüüd sai ta jälle rahva ees olla.»
Lya: «Mul on nagu kuues meel. Miski rahustab mind. Ütleb, et sa pead end kokku võtma, sa pead edasi minema… Pead vastu panema.»
Millest lohutust leiate?
Lia: «Mõtlen, et jumal tänatud, et kirst oli kinni. Ta on minu ikka elavana. Nüüd alles hakkan aru saama, mis on juhtunud. Ja olen hakanud mõtlema: vanem poeg sõidab lennukiga, väimees laevaga, ja alles nüüd olen teiste pärast muretsema hakanud. Igale inimesele on oma aeg antud ja selle ta peab ära elama. Ja elu on selleks, et elada.»
Kas viimane kohtumine Madisega jäi eriliseks?
Lia: «Nädalapäevad enne tuli ta ja ütles, et viin teid oma koju Sakku. Et teeme sauna ja oleme koos.
Läksime ja jäime ööseks. Käis veel pühapäeval trummiproovis ja kui tagasi tuli, tegi mulle pai. Paitas mind, et noo, emake, kuidas ennast tunned? Ta ütles mulle tihtilugu, et oi, emake, kuidas ma sind armastan, kui väga ma armastan…»
Harry: «Kui linna tuli, astus ikka läbi. Madis oli 12aastane, kui meie Liaga koos elama hakkasime.
Madisele meeldis trummi lüüa. Mõlemad poisid tagusid kodus pulkadega patju. Ta mängis ju Fixi algusaastatel ka seal trummi.»
Lia: «Oi jumal! Ükskord tulime koju, kõik kohad sulgi täis. Ise olid nad ära läinud, aga sohvapadjad olid katki.
Madis oli rõõmsameelne poiss. Alati, kui helistas, siis ütles: «No, mis on proua, teeme ära», kui midagi just vaja oli.»
Harry: «Aga tütrega nägime vaeva.»
Lia: «Laps sündis, kuid minul ei läinud palavik alla. Kui vana-aastaõhtuks koju saime, tõusis üle 40 kraadi.
Kiirabi viis mind haiglasse ja imik jäi koju. Ma olin haiglas kuu aega.»
Ja Harry jäi imikuga koju?
Lia: «Poisid ka. Kõik tegelesid temaga. Mul miniad kiidavad tänaseni, et mehed oskavad beebidega käituda.
Aga mis ütles minu süda seal haiglas? Mismoodi nad selle väiksega kodus hakkama saavad?
Kuu aega uuriti ja puuriti mind, midagi ei selgunud. Olin nagu elav apteek – mis mulle kõik sisse topiti. Kirjutasin Harryle haiglast pika kirja, et saa lastega hakkama…
Elutahe oli tugev. Hiljem selgus, et platsentatükk oli sisse jäänud. Oli mürgitus – vanasti öeldi selle kohta, et suri nurgavoodis.»
Jõulud on uks ees. Kas see on teie jaoks oluline aeg?
Lia: «Oo, ma ootan jõule! Tunnen end jõuluajal lapsena.
Elasin Tallinnas Laulupeo tänavas, kirikusse mindi ikka saaniga ja koju tuldi samuti. See pilt on praegugi silme ees. Aknaid siis kardinatega ei kaetud ja kui koju sõitsime, vaatasid, et mõnes kodus põlesid kuusepuul juba küünlad.
Meil oli üks suur ja külm tuba, kus oli kuusk. Aga selle ukse hoidis ema kinni. Alles kui jõuluõhtusöök oli söödud, lükkas ta uksed lahti. Tunnetan praegugi, kuidas külm õhk hoovas mulle vastu, kuidas ma seisin tikksirgelt ja jõuluvana koputas uksele.»
Kes teie peres söögid tegi?
Lia: (kiiresti ja teatraalselt) «Mina! Harry, kes tegi söögid?»
Harry: (pikk paus) «Mina.»
Lia: «Ei noh, ma tahan nüüd, et sa kiidaksid mind!»
Harry: «Jaa, jaa – sina tegid. Muidugi sina.»
Lia: «Kas sa pole ikka veel mind tundma õppinud? «
Harry: «Kui sa olid vormis, tegid sa muidugi kõike.»
Lia: «Ma tegingi. Küpsetasin kõik koogid ja tordid. Praadisin ka. See oli minusse programmeeritud ja see kuulus jõulude juurde. Külma toitu tegin, pasteete. Aga nüüd enam ei jõua. Jõudu pole.»
Uudised
VE: Laats, Lya – näitleja
Primadonna Lia Laats: «Nii hullu aastat pole mul varem olnud!»
Kirsti Vainküla, SLÕL, reede. 19. detsember 2003
«Loen päevi, ja nii rasket aastat pole mul varem kunagi olnud,» ütleb teatriprimadonna Lia Laats. Ta sai jagu raskest haigusest, ent pidi mõni nädal tagasi matma poja. Ometi ei luba ta ennast haletseda, vaid püüab eluga edasi minna.
Piparkoogitaldriku kõrval põleb küünal, akna taga tuiskab lumi.
Lia ja Harry tögavad teineteist, vaidlevad ja täpsustavad. Naeravad ja kurvastavad koos. Ainult ühes on nad eri meelel: Harryle ei meeldi linnas – 13aastat mõisaelu sai otsa tänavu suvel, kui nad oma Külitse maha müüsid ja pealinna Õismäele kolisid.
«Temal oli seal piin, minul aga siin. Koeraga pean vähemalt kaks korda päevas väljas käima, suvel kolm korda. Koridoris on kaheksa koera ja kui nad kokku satuvad, läheb hirmsaks kisaks. Ta on ju metsas kasvanud koer,» ütleb Harry ja pakub dobermannile piparkooki. «Vahel käin alles kell kaksteist öösel temaga õues, siis on teisi koeri vähem.»
Kas Lia teile midagi ette ka heidab?
Harry: «Tema leiab, et mina tahan kõike kiiresti teha ning et ma liiga närviliselt räägin. See talle ei meeldi.»
«Mina olen rahulik inimene,» ütleb Lia Laats.
«Ütlen ikka: ra-hu, ra-hu. Tema aga tõuseb hommikul voodist ja räägib: sjsjsdhsidsljlksdjum. Mitte midagi ei saa aru. Mul peab olema ärkamiseks aega. Ja kui Harry tuleb, et ärka nüüd ruttu, ärka nüüd ruttu – lähen ma närvi.»
Harry: «Kui silmad lahti löön, kohe olen voodist väljas. Aga kui tema silmad lahti teeb, keerab teise külje. Alles poole tunni pärast saab üles. Olen teda 39 aastat kannatanud! (Lia ja Harry rõkkavad koos naerda ja Lia suskab: «Jaa, milline õnn sul on olnud minuga koos olla.»)
Mis kell siis päev hakkab?
Harry: «Mina olen varase tõusmisega. Tõusen pool kuus, oleneb, millal magama saab – vahel kell üks, mõnikord kell kaks. See on instituudi ajast jäänud, öösel pidi ju õppima.»
Lia: «Mina ärkan, vaatan kella ja mõtlen: kas on õhtu või hommik?»
Kui teie ärkate, on Harry juba väsinud?
Harry: «Absoluutselt. Vihastan vahel, teen hommikul siin kõik valmis ja…»
Lia torkab vahele: «Mina söön hommikul putru, kõik tehakse valmis.»
Harry: «Tema ärkab keset päeva, aga minul on juba lõunaaeg. Tont võtaks, sööd sa praegu hommikust või lõunat?»
Lia: «Kui ma lõpuks ärkan, viskab Harry end lõunauinakuks pikali…»
Peab ikka mingi nipp olema, et nii kaua koos olla ja ikka on huvitav?
Harry: «Võib-olla see teatrihuvi.»
Lia: «Meil on, millest rääkida. Iseloomud on nii, et… Mina olen rahulikum ega lähe närvi. Harry aga ärritub kiiresti ja põleb kui säraküünal. Aga seda asjakest, tegelikult, mille pärast närvi minna, polegi. Näiteks olime eelmisel nädalal kutsutud Anne Velli plaadiesitlusele. Läheme treppidest üles ja Harry hakkab õiendama: vaata ette, et sa ei kuku, et sa ei koperda. Muudkui räägib ja räägib, kuni oli hoopis ise käpakil. Siis oli küll lõbus ja ütlesin: «Paras!»»
Harry: «Jah, suure asja peale ei lähe ma närvi, aga kui raamat on vale koha peal, siis lähen.»
Lia: «Ma räägin nüüd (Harry osatab: «Minust räägid või? Oi, oi, ära sa räägi»), meil oli kooseluaastapäev. Kaks aastat tagasi, või kolm. Mõtlesime, et teeme endale sõidu Stockholmi. Käisime seal vabaõhumuuseumis ja pidime minema tagasi sadamasse. Kui Harrylt küsisin, kas sa tead, kus see asub, ütles ta jah ja ära muretse.
Bussis aga ütles, et nüüd peame maha minema. Mingid suured majad, küsisime ja otsisime, kuid sadamaterminali ei kusagil. Aeg läheb ja teate, mis juhtus – hakkasin nutma ja olin närvis. Harry aga oli rahu ise. Mina kriiskan, et issand, raha pole ja taksot ei saa võtta. Tema ütleb rahulikult: «Ära nuta, ole rahulik, muidu rootslased vaatavad, et purjus soome eit.»
Seiklust ja nalja on jätkunud küll?
Harry: «Shakespeare ütles: elu on näitemäng. Teadlased ütlevad: selleks et elada õnnelikus abielus, on vaja kolme asja – seksuaalne sobivus, iseloomude sobivus ja ühised huvid. Kui mees kipub jalgpallistaadionile ja naine teatrisse, siis ei ole ühised huvid.»
Lia: «Alati peab teise ära kuulama, arvestama teise iseloomuga.»
Tülitsemisi on ikka olnud?
Lia: «Ei! Väikesi naginaid on küll, aga mitte midagi suurt.»
Harry: «Mina elasin kaheksa aastat ühe kaubandustöötajaga. Ta tõi mulle iga nädal uue ülikonna või mantli ning see ei olnud niisama – ma pidin seda näitama. Igal kord tuli minna restorani. Aga kurat, olen ma mõni mannekeen või? Ma parem elan vaesuses, kuid teen mis tahan.»
Lõppev aasta oli vist raskeim aasta?
Lia: «See on mulle kõige halvem aasta. Nii hullu pole varem olnudki!»
Harry: «Kui tema tervislikku seisundit arvestada, siis jah.»
Lia. «Ma ei suuda ikka veel uskuda, et minu poissi enam ei ole… Kui (Urmas) Ott helistas mulle ja mind saatesse kutsus, ütlesin alguses ära. Ei, ma ei saa, olen nii hajevil ega suuda mõtteid koguda. Urmas aga, ründav nagu ta on, ütles, et sa ei tohi ära ütelda, pead tulema. Hakkasin siis aru pidama. Harryga ja sõbrannaga, ja kõik ütlesid – mine!»
Harry: «Ütlesin, et mine, vaheldust on vaja. Võib ju mõelda, kurat, et olin taktitundetu, aga tegelikult peab inimese leinast välja tooma.»
Lia: «Ma ei kahetse, et läksin. Teine miljöö. Kõik see grimeerimine – see viib eemale igasugustest oma mõtetest. Aga üks inimene, ma kuulsin, oli mu sõbrannale öelnud, et mida see Laats sinna eputama läks. Et endal leinaaeg…»
Harry: «Siin on üks asi: näitleja on nagu tsirkusehobune – fanfaarid puhuvad ja trall hakkab pihta. Lial on samamoodi – südame pärast pidi ta teatrist ära tulema, aga näitleja tahab edasi olla. Ja nüüd sai ta jälle rahva ees olla.»
Lya: «Mul on nagu kuues meel. Miski rahustab mind. Ütleb, et sa pead end kokku võtma, sa pead edasi minema… Pead vastu panema.»
Millest lohutust leiate?
Lia: «Mõtlen, et jumal tänatud, et kirst oli kinni. Ta on minu ikka elavana. Nüüd alles hakkan aru saama, mis on juhtunud. Ja olen hakanud mõtlema: vanem poeg sõidab lennukiga, väimees laevaga, ja alles nüüd olen teiste pärast muretsema hakanud. Igale inimesele on oma aeg antud ja selle ta peab ära elama. Ja elu on selleks, et elada.»
Kas viimane kohtumine Madisega jäi eriliseks?
Lia: «Nädalapäevad enne tuli ta ja ütles, et viin teid oma koju Sakku. Et teeme sauna ja oleme koos.
Läksime ja jäime ööseks. Käis veel pühapäeval trummiproovis ja kui tagasi tuli, tegi mulle pai. Paitas mind, et noo, emake, kuidas ennast tunned? Ta ütles mulle tihtilugu, et oi, emake, kuidas ma sind armastan, kui väga ma armastan…»
Harry: «Kui linna tuli, astus ikka läbi. Madis oli 12aastane, kui meie Liaga koos elama hakkasime.
Madisele meeldis trummi lüüa. Mõlemad poisid tagusid kodus pulkadega patju. Ta mängis ju Fixi algusaastatel ka seal trummi.»
Lia: «Oi jumal! Ükskord tulime koju, kõik kohad sulgi täis. Ise olid nad ära läinud, aga sohvapadjad olid katki.
Madis oli rõõmsameelne poiss. Alati, kui helistas, siis ütles: «No, mis on proua, teeme ära», kui midagi just vaja oli.»
Harry: «Aga tütrega nägime vaeva.»
Lia: «Laps sündis, kuid minul ei läinud palavik alla. Kui vana-aastaõhtuks koju saime, tõusis üle 40 kraadi.
Kiirabi viis mind haiglasse ja imik jäi koju. Ma olin haiglas kuu aega.»
Ja Harry jäi imikuga koju?
Lia: «Poisid ka. Kõik tegelesid temaga. Mul miniad kiidavad tänaseni, et mehed oskavad beebidega käituda.
Aga mis ütles minu süda seal haiglas? Mismoodi nad selle väiksega kodus hakkama saavad?
Kuu aega uuriti ja puuriti mind, midagi ei selgunud. Olin nagu elav apteek – mis mulle kõik sisse topiti. Kirjutasin Harryle haiglast pika kirja, et saa lastega hakkama…
Elutahe oli tugev. Hiljem selgus, et platsentatükk oli sisse jäänud. Oli mürgitus – vanasti öeldi selle kohta, et suri nurgavoodis.»
Jõulud on uks ees. Kas see on teie jaoks oluline aeg?
Lia: «Oo, ma ootan jõule! Tunnen end jõuluajal lapsena.
Elasin Tallinnas Laulupeo tänavas, kirikusse mindi ikka saaniga ja koju tuldi samuti. See pilt on praegugi silme ees. Aknaid siis kardinatega ei kaetud ja kui koju sõitsime, vaatasid, et mõnes kodus põlesid kuusepuul juba küünlad.
Meil oli üks suur ja külm tuba, kus oli kuusk. Aga selle ukse hoidis ema kinni. Alles kui jõuluõhtusöök oli söödud, lükkas ta uksed lahti. Tunnetan praegugi, kuidas külm õhk hoovas mulle vastu, kuidas ma seisin tikksirgelt ja jõuluvana koputas uksele.»
Kes teie peres söögid tegi?
Lia: (kiiresti ja teatraalselt) «Mina! Harry, kes tegi söögid?»
Harry: (pikk paus) «Mina.»
Lia: «Ei noh, ma tahan nüüd, et sa kiidaksid mind!»
Harry: «Jaa, jaa – sina tegid. Muidugi sina.»
Lia: «Kas sa pole ikka veel mind tundma õppinud? «
Harry: «Kui sa olid vormis, tegid sa muidugi kõike.»
Lia: «Ma tegingi. Küpsetasin kõik koogid ja tordid. Praadisin ka. See oli minusse programmeeritud ja see kuulus jõulude juurde. Külma toitu tegin, pasteete. Aga nüüd enam ei jõua. Jõudu pole.»
xxx
(05.09.2003)
Lya Laats kirjutab, miks euroskeptikute väide, et ühest liidust tulime ja teise läheme, on kohatu.
Möödunud aastal nägin telerist, kuidas reporter küsis Ameerikas inimestelt tänaval: “Mida te teate Eestist?” Kehitati õlgu. Keegi arvas, et niisuguse nimega riik asub kusagil Aafrikas. Üks tõmmunahaline noormees ütles: “Estonia on vist mõni uus hambapasta!”
Seda kuuldes meenus juhtum, kui olime kunagi ansambel Lainega Berliinis esinemas. Ühes tänavakioskis suveniire uudistades tundis üks sakslane huvi, mis rahvusest ma olen. Vastasin, et eestlane. Mehe näost oli näha, et ta püüdis pingsalt minu rahvust temale teadaolevasse maailma sobitada. Nimetasin Baltikumi. Ta hõiskas: “Hauptstadt Riga!” Selge, et ka lätlastest ei teadnud ta midagi. Ütlesin, et meie pealinn on Tallinn.
Sama hästi oleksin võinud nimetada Paidet või Elvat. Proovisin siis Revaliga, mis sakslastele ikkagi tuntum peaks olema. Ei targemat midagi. Püüdsin selgitada, et eestlased asuvad sellest Rigast põhja suunas. Siis ta hüüatas mõistvalt: “Aa, Põhjameres!”
Loobusin edasistest selgitustest, sest ilmselt oleksin siis koos Eestimaaga sattunud Arktika lumeväljadele. Paljud meie turistid on kindlasti midagi selletaolist kogenud. Oleme maailmas liiga väike rahvas, et meid kõik peaksid teadma.
Nüüd pakutakse meile, et olgem eestlased, aga saagem eurooplasteks! Hämmastusega jälgin, et on eestlasi, kes ei tahagi eurooplasteks saada – tahavad hoopis Euroopa ääremaal popsidena elada…
Astume vürtspoega maksimarketite vastu
Praegu on aasta 2003, mitte 1937. Olin sel ajal laps ja mäletan väikseid vürtspoode, kust saime nii kommi kui ka heeringat osta. Tallinnas oli selliseid poekesi mõnes tänavas isegi mitu. Neid tänapäeval enam pole. Nende asemele on tekkinud igasugu marketid. Ja üha suuremaid ehitatakse. Pealegi on nad ühinenud kaubanduslikeks kettideks, et konkurentsis püsima jääda.
Mida muud see Euroopa Liitki endast kujutab kui riikide majanduslikku ketti. Ühenduses on jõud. Aga mõned soovitavad meil sellest ketist välja jääda. Et peame maksimarketite ajastul ikka oma riiki kui vürtspoodi edasi?
Üks meie rahvalik laul algab sõnadega: “Ei hõbedat kulda, ei leidu, me maal…” Naftast rääkimata. Rauamaaki ka pole. Naelu, haamreid ja kirveid peame teistelt saama. Euroskeptikud kavatsevad vist kivikirvestega rahvale jõukat tulevikku raiuda. Rahvuslik kivi on meil paekivi, aga kivikirveks see ei kõlba. Ja kuidas nad autosid, televiisoreid, raadioaparaate, arvuteid või mobiiltelefone kavatsevad välja võluda? Nendega ollakse tänapäeval harjunud. Muidugi oleks tore jälle setukaga sõitma hakata – õhk heitgaasidest puhtam ja kergem hingata.
Euroskeptikud ütlevad kohe, et täielik loba, et kõik need asjad on meil ka ilma liitudeta olemas. On. Aga eks nad kulu ja vanane. Vajavad remonti või uutega asendamist. Praegugi ehitame ja lapime oma maanteid Euroopa abirahaga. Kas Euroopa Liidule “ei” öeldes hakatakse meile rohkem raha andma ja Eestisse investeerima? Karta on, et rikkad kosilased ei tunne meie vastu siis enam mingit huvi.
Leedulased otsustasid Euroopaga ühineda. Kui ka lätlased seda teevad, muutuksime meie “ei” korral Euroopas looduskaitsealaks. Järjest võsastuvat loodust tuleb siiski korrastada, ja jälle on raha vaja. Kas euroskeptikud hakkavad siis mustkunstnikeks, kes igalt poolt kuldmünte välja võluvad?
Räägitakse veendunult, et ·veits ja Norra on väikeriigid, aga saavad ise hakkama. Et saab ka Eesti. Huumor missugune! Ühe lausega on Eesti paigutatud maailma rikkamate riikide sekka. Imelik, et me ise seda veel märganud pole.
Kas soomlased on vabadusest ilma?
Nagu trumpäss käiakse välja kaart: “Kas loobume vabadusest? Ei!” Millisest vabadusest? Kas Euroopa Liidul on plaanis hakata eesti rahvast Lõuna-Aafrika kullakaevandustesse küüditama või saadetakse meid Lõuna-Ameerika vihmametsi lagedaks raiuma? Kas jälle keelatakse meil suvalises kohas mere ääres kõndida, et võime Läänemerd näha kilomeetrite kauguselt? Hõimuvelledest hakkab lausa kahju, et nad otsustasid Euroopa Liiduga ühineda. Praegu kargavad küll veel nii purjuspäi kui kainelt Läänemere lainetesse, aga kauaks veel?
Euroskeptikud korrutavad, et kõik käsud ja keelud hakkavad tulema Brüsselist, nagu kunagi tulid Moskvast. Et Toompeal olijail jääb üle ainult koogutada ja noogutada. Miks ka mitte karta, kui meil viiekümneaastane kogemus olemas. Mäletan, kuidas pärast sõda tahtsid meie pagarid hakata Eesti sepikut küpsetama. Kulus mitu kuud ja mitu kilo paberit enne, kui Moskvas aru saadi, et sepik on söömiseks mõeldud jahutoode ja pommi küpsetamisega pagarid tegelema ei hakka. Kui otsustame Euroopa Liiduga ühineda ja Brüsseli ametnikud nõuavad, et iga eesti mees peab trakse kandma ja naised kukesulgedega kübarat, eks astume siis sealt liidust selga sirgu ajades välja. Vaevalt takistajaid leidub, sest ju nüüdki on neid, kes vaesemaid riike enda seas näha ei soovi.
Vabadusega oli ühes liidus nii, et mandrilt Saaremaale sõiduks oli eriluba vaja, teistesse riikidesse pääsesid ainult need, keda arvati küllalt ustavaks. Euroopa Liitu kuuluvates riikides ühest riigist teise minnes passi ei küsitagi. Niipalju siis võrdlusest, et ühest liidust tuleme ja teise läheme.
Kuuldavasti on praegune vaba liikumine Euroopa riikides meile võimaldatud avansina, et ehk tahame eurooplasteks saada! Kui otsustatakse Euroopa Liidule “ei” öelda, hakatakse meie turistidelt jälle passe nõudma, ilmselt ka viisat. Vana – Hirmus, Müristaja ehk tegeliku nimega Kaarel Ird, kelle müristamise saatel õnnestus mul kuusteist aastat Vanemuises töötada, käratas vahel inimesele, kes innukalt oma mõtteid mõningate probleemide kohta kippus avaldama: “Kui loll inimene hakkab mõtlema, siis võib sellest ainult paksu pahandust tulla!”
Parem lõpetan. Aga enda arvates naljaka lausega: “Igaüks hääletagu oma südametunnistuse järgi!”
Ilmselt on neidki, kes hääletavad koolitunnistuse järgi.
Lya Laats, pensionär, endine näitleja