Voldemar Mellik (1936.aastani Melnik) sündis 11.mail (29.04. vkj.) 1887.a. Püssi vallas Purtse külas koolmeistri pojana.
Kindel koht Eesti skulptuuripildis on Voldemar Mellikul, kes Jaan Koorti, Juhan Raudsepa ja “Pallase” koolkonna juhtivate skulptorite kõrval kujunes paari aastakümne üheks arvestavamaks jõuks eesti skulptuuris.
Tema loodusfiguurid, portree- ja monumentaalplastika moodustavad kunstiküpse lehekülje eesti skulptuuriloos XX sajandi 20- 40. aastatel. Hindamatud olid tema teened joonistamisõpetajana “Pallases”, Riigi Kunstitööstuskoolis kui sõjajärgses Tallinna Tarbekunsti Instituudis.
Kindla koha on Voldemar Mellik saavutanud Eesti monumentaalkunstis.
Üheks tema tuntumaks tööks on “Põlevkivikaevur”(1937.a.), mis Pariisi maailmanäitusel suure tunnustuse osaliseks sai. Ära tuleb märkida mitmeid hauamonumente ja 12 Vabadussõja ausammast üle kogu Eesti.
Viimaseid vaadates hakkab silma, et V. Melliku lemmikmaterjaliks on pronks ja graniit ning Saaremaa dolomiit (viimastest on tehtud kodukandis Lüganuse ja Vaivara Vabadussõja mälestusmärgid).
Tema sammastele on omased omalaadne lähenemisviis ja paikkonna iseärasuste arvestamine ja ükski sammas ei korda teist. V. Melliku mä-
lestussammastele on omane monumentaalskulptuuri elementide (sõja-
meeste, inimeste grupid jne.) sobitamine graniit- ja paekivist alustele.
Õnneks on enamus tema sambaid taastatud ja see annabki võima-
luse imetletada ennesõjaaegse monumentalkunsti näiteid.
Muuseas – Lüganuse vabadussammas on üks omapärasemaid Eestis ka seetöttu, et see on ainus sammas, mida on kolm korda üles pannud ühe pere liikmed; esimese ja teise samba isa ja kolmanda samba taastas poeg.
Võrumaal Rõuges on Voldemar Melliku sammas säilinud originaalkujul, kuna päästeti maasse peites.
Voldemar Mellik suri 24.11.1949.a. Tallinnas.
Arthur Ruusmaa.
Postitatud rubriiki Määratlemata. Talleta
püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.
Uudised
VE: Mellik, Voldemar – skulptor
Kindel koht Eesti skulptuuripildis on Voldemar Mellikul, kes Jaan Koorti, Juhan Raudsepa ja “Pallase” koolkonna juhtivate skulptorite kõrval kujunes paari aastakümne üheks arvestavamaks jõuks eesti skulptuuris.
Tema loodusfiguurid, portree- ja monumentaalplastika moodustavad kunstiküpse lehekülje eesti skulptuuriloos XX sajandi 20- 40. aastatel. Hindamatud olid tema teened joonistamisõpetajana “Pallases”, Riigi Kunstitööstuskoolis kui sõjajärgses Tallinna Tarbekunsti Instituudis.
Kindla koha on Voldemar Mellik saavutanud Eesti monumentaalkunstis.
Üheks tema tuntumaks tööks on “Põlevkivikaevur”(1937.a.), mis Pariisi maailmanäitusel suure tunnustuse osaliseks sai. Ära tuleb märkida mitmeid hauamonumente ja 12 Vabadussõja ausammast üle kogu Eesti.
Viimaseid vaadates hakkab silma, et V. Melliku lemmikmaterjaliks on pronks ja graniit ning Saaremaa dolomiit (viimastest on tehtud kodukandis Lüganuse ja Vaivara Vabadussõja mälestusmärgid).
Tema sammastele on omased omalaadne lähenemisviis ja paikkonna iseärasuste arvestamine ja ükski sammas ei korda teist. V. Melliku mä-
lestussammastele on omane monumentaalskulptuuri elementide (sõja-
meeste, inimeste grupid jne.) sobitamine graniit- ja paekivist alustele.
Õnneks on enamus tema sambaid taastatud ja see annabki võima-
luse imetletada ennesõjaaegse monumentalkunsti näiteid.
Muuseas – Lüganuse vabadussammas on üks omapärasemaid Eestis ka seetöttu, et see on ainus sammas, mida on kolm korda üles pannud ühe pere liikmed; esimese ja teise samba isa ja kolmanda samba taastas poeg.
Võrumaal Rõuges on Voldemar Melliku sammas säilinud originaalkujul, kuna päästeti maasse peites.
Voldemar Mellik suri 24.11.1949.a. Tallinnas.
Arthur Ruusmaa.