“Toimetad seal omi asju ja järsku – kõmm, kõmm! Nagu lasketiirus,” kirjeldab 22aastane jõhvilanna Eddy Tulko Kosovos aeg-ajalt ette tulnud kohalike serblaste ja albaanlaste vahelisi tuliseid arveteõiendamisi, mille ärahoidmiseks tema ühena Eesti 98 rahuvalvajast paljurahvuselises rahutagamismissioonis selle aasta esimesel poolel osales.
Nooremseersant Tulko sõnul ei olnud eemalt kostnud paugutamine üldsegi hirmus, pealegi on sellega võimalik ära harjuda. Erinevalt oma lähedastest, kellel võtsid mõnikord seest õõnsaks Eddy koju saadetud sõnumid stiilis “täna sõitis tankitõrje sellel põllul, kuhu mina pidin patrullima minema, miini otsa”.
“No ei olnud seal midagi hirmsat. Miks inimesed arvavad, et sõjaväes on ohtlikum kui näiteks ehitusel töötada?” püüab Eddy üht ühiskonnas juurdunud eelarvamust ümber lükata. “Tuleb lihtsalt täpselt korraldusi täita,” arvab ta.
Rahutagamismissioonil osalemist peab Eddy väga huvitavaks tööks, millele lisab vürtsi teadmine, et missioonile saavad vaid parimatest parimad.
“See oli suur rahvusvaheline koostöö, sest selles piirkonnas, Mitrovica linna lähedal, töötasid mitme riigi rahuvalvajad,” ütleb Eddy. Tema sõnul hoiab teadmine, et rahuvalvajad riigis on, kohalikke tulipäid, kes omavahelistes arveteklaarimistes relvad käiku lasevad, kontrolli all.
“Mõnikord piisab vaid sellest, et ümbruskonnas pidevalt patrullitakse.”
Oma vastutusalal patrullisid eestlastest rahuvalvajad kahel Mercedese tüüpi maastikuautol, kummaski kuus sõdurit, lisaks kuulipilduja ja granaadiheitja. Viimased küll rohkem igaks juhuks.
Lisaks patrullimisele otsiti läbi maju ja oma maa-ala, et konfiskeerida kohalikelt miine ja lõhkekehi ning relvi, mille omamiseks neil luba polnud.
100eurosed kanad
Eddy sõnul suhtusid kohalikud ja rahuvalvajad üksteisesse respektiga.
Eddy sõnul on rahuvalvajad kohalikele mitmekordselt kasulikud. Eelkõige muidugi kodurahu tagamise pärast. Teisalt said põliselanikud rahuvalvajate laagris, näiteks köögis, tööd.
Kohalikud kavalpead pressisid rahuvalvajailt ka mitmesuguseid kompensatsioone välja. Üks näide. Teel koperdanud kohalik kana leidis rahuvalvajate auto rataste all oma lõpu. Mõne minuti pärast oli kanaomanik ühes suguvõsaga rahuvalvajate aia taga nutmas ja halamas: see oli meie lemmikkana, me kõik armastasime teda. Muidugi tuli õnnetuse põhjustajatel kahju korvata. Otsa saanud kanad olid Eddy sõnul aga kullahinnas – umbes 100 eurot (ligikaudu 1550 Eesti krooni) tükk.
Või korjati mõne kohaliku aias nektariinipuu tühjaks. Teadmata, kes tegelikult puuviljadega maiustamas käis, oli aiaomaniku sugulastest koosnev nutukoor taas missiooni täitjate aia taga kahjutasu välja nõudmas.
“See oli lihtsalt nende stiil,” nendib Eddy. Nii oli ka väikestel kosovolastel kombeks sõdurite sabas jõlkuda ja neilt magusat välja pinnida: “Soldier, give me chocolate.”
Et rahuvalvamine on mitme riigi koostöö, on missiooni keeleks inglise keel. “Kihlefeldi inglise keel on ülikõva,” kiidab Eddy oma inglise keele õpetajat Jõhvi gümnaasiumist ja ütleb, et keeleoskus ei ole probleemiks olnud.
Töö kõrvalt oli missioonil osalenud sõduritel võimalus end proovile panna kolmel rännakul, mille Eddy sportlikust huvist läbi tegi. Täisvarustuses veerandsada kilomeetrit kiirel matkasammul 40kraadises kuumuses läbi käia, kümnekilone seljakott seljas, on kunsttükk, mille sooritajad tunnustusmedali saavad. Muide, kui isiklikke asju kümne kilo jagu kokku ei saanud, võis seljakotti raskuseks kive juurde panna.
“See on lihtsalt enda proovilepanek. Ühe rännakuga kaotad paar-kolm kilo, nii et ei märkagi,” ütleb Eddy.
Lahingukooli
Ja ikkagi, kui lihtne on end meeste maailmas kehtestada ja seal läbi lüüa, tahab allakirjutanu teada. Eddy sõnul sõltub kõik eelkõige iseendast: kui sa näitad, et saad oma ülesannetega hästi hakkama ja tahad tööd teha, ei ole see probleemiks. “Muidugi pannakse sind algul proovile, et kes sa selline oled, aga kui oled enesekindel ja teed selgeks, et ka sina teed oma tööd, siis saab asi korda,” ütleb ta.
Nääpsuke Eddy, kes oma välimuse poolest võiks missivõistlustelt tiitleid korjata, ütleb, et talle lihtsalt meeldib kogu see põnevus, mida sõjavägi pakub.
Ehkki edukalt gümnaasiumi lõpetanud neiu võiks ükskõik millisel alal läbi lüüa, tõmbab teda ikkagi militaarne maailm. Sellest sügisest jätkab Eddy õpinguid Meegomäe lahingukoolis. Sinna pääsemiseks tuli vestluse ja erialatestide kõrval näidata ka füüsilist vormi. Näiteks teha kahe minuti jooksul põrandal 56 kätekõverdust või sama aja jooksul 84 istessetõusu ning joosta 3200 meetrit 15,5 minutiga.
ERIKA PRAVE
Laupäev, 30.08.2003
Uudised
VE: Tulko, Eddy – rahuvalvaja
“Toimetad seal omi asju ja järsku – kõmm, kõmm! Nagu lasketiirus,” kirjeldab 22aastane jõhvilanna Eddy Tulko Kosovos aeg-ajalt ette tulnud kohalike serblaste ja albaanlaste vahelisi tuliseid arveteõiendamisi, mille ärahoidmiseks tema ühena Eesti 98 rahuvalvajast paljurahvuselises rahutagamismissioonis selle aasta esimesel poolel osales.
Nooremseersant Tulko sõnul ei olnud eemalt kostnud paugutamine üldsegi hirmus, pealegi on sellega võimalik ära harjuda. Erinevalt oma lähedastest, kellel võtsid mõnikord seest õõnsaks Eddy koju saadetud sõnumid stiilis “täna sõitis tankitõrje sellel põllul, kuhu mina pidin patrullima minema, miini otsa”.
“No ei olnud seal midagi hirmsat. Miks inimesed arvavad, et sõjaväes on ohtlikum kui näiteks ehitusel töötada?” püüab Eddy üht ühiskonnas juurdunud eelarvamust ümber lükata. “Tuleb lihtsalt täpselt korraldusi täita,” arvab ta.
Rahutagamismissioonil osalemist peab Eddy väga huvitavaks tööks, millele lisab vürtsi teadmine, et missioonile saavad vaid parimatest parimad.
“See oli suur rahvusvaheline koostöö, sest selles piirkonnas, Mitrovica linna lähedal, töötasid mitme riigi rahuvalvajad,” ütleb Eddy. Tema sõnul hoiab teadmine, et rahuvalvajad riigis on, kohalikke tulipäid, kes omavahelistes arveteklaarimistes relvad käiku lasevad, kontrolli all.
“Mõnikord piisab vaid sellest, et ümbruskonnas pidevalt patrullitakse.”
Oma vastutusalal patrullisid eestlastest rahuvalvajad kahel Mercedese tüüpi maastikuautol, kummaski kuus sõdurit, lisaks kuulipilduja ja granaadiheitja. Viimased küll rohkem igaks juhuks.
Lisaks patrullimisele otsiti läbi maju ja oma maa-ala, et konfiskeerida kohalikelt miine ja lõhkekehi ning relvi, mille omamiseks neil luba polnud.
100eurosed kanad
Eddy sõnul suhtusid kohalikud ja rahuvalvajad üksteisesse respektiga.
Eddy sõnul on rahuvalvajad kohalikele mitmekordselt kasulikud. Eelkõige muidugi kodurahu tagamise pärast. Teisalt said põliselanikud rahuvalvajate laagris, näiteks köögis, tööd.
Kohalikud kavalpead pressisid rahuvalvajailt ka mitmesuguseid kompensatsioone välja. Üks näide. Teel koperdanud kohalik kana leidis rahuvalvajate auto rataste all oma lõpu. Mõne minuti pärast oli kanaomanik ühes suguvõsaga rahuvalvajate aia taga nutmas ja halamas: see oli meie lemmikkana, me kõik armastasime teda. Muidugi tuli õnnetuse põhjustajatel kahju korvata. Otsa saanud kanad olid Eddy sõnul aga kullahinnas – umbes 100 eurot (ligikaudu 1550 Eesti krooni) tükk.
Või korjati mõne kohaliku aias nektariinipuu tühjaks. Teadmata, kes tegelikult puuviljadega maiustamas käis, oli aiaomaniku sugulastest koosnev nutukoor taas missiooni täitjate aia taga kahjutasu välja nõudmas.
“See oli lihtsalt nende stiil,” nendib Eddy. Nii oli ka väikestel kosovolastel kombeks sõdurite sabas jõlkuda ja neilt magusat välja pinnida: “Soldier, give me chocolate.”
Et rahuvalvamine on mitme riigi koostöö, on missiooni keeleks inglise keel. “Kihlefeldi inglise keel on ülikõva,” kiidab Eddy oma inglise keele õpetajat Jõhvi gümnaasiumist ja ütleb, et keeleoskus ei ole probleemiks olnud.
Töö kõrvalt oli missioonil osalenud sõduritel võimalus end proovile panna kolmel rännakul, mille Eddy sportlikust huvist läbi tegi. Täisvarustuses veerandsada kilomeetrit kiirel matkasammul 40kraadises kuumuses läbi käia, kümnekilone seljakott seljas, on kunsttükk, mille sooritajad tunnustusmedali saavad. Muide, kui isiklikke asju kümne kilo jagu kokku ei saanud, võis seljakotti raskuseks kive juurde panna.
“See on lihtsalt enda proovilepanek. Ühe rännakuga kaotad paar-kolm kilo, nii et ei märkagi,” ütleb Eddy.
Lahingukooli
Ja ikkagi, kui lihtne on end meeste maailmas kehtestada ja seal läbi lüüa, tahab allakirjutanu teada. Eddy sõnul sõltub kõik eelkõige iseendast: kui sa näitad, et saad oma ülesannetega hästi hakkama ja tahad tööd teha, ei ole see probleemiks. “Muidugi pannakse sind algul proovile, et kes sa selline oled, aga kui oled enesekindel ja teed selgeks, et ka sina teed oma tööd, siis saab asi korda,” ütleb ta.
Nääpsuke Eddy, kes oma välimuse poolest võiks missivõistlustelt tiitleid korjata, ütleb, et talle lihtsalt meeldib kogu see põnevus, mida sõjavägi pakub.
Ehkki edukalt gümnaasiumi lõpetanud neiu võiks ükskõik millisel alal läbi lüüa, tõmbab teda ikkagi militaarne maailm. Sellest sügisest jätkab Eddy õpinguid Meegomäe lahingukoolis. Sinna pääsemiseks tuli vestluse ja erialatestide kõrval näidata ka füüsilist vormi. Näiteks teha kahe minuti jooksul põrandal 56 kätekõverdust või sama aja jooksul 84 istessetõusu ning joosta 3200 meetrit 15,5 minutiga.
ERIKA PRAVE
Laupäev, 30.08.2003