“Härra linnapea, lubage mul teile teed pakkuda! Kuulge, tulge nüüd, ma kallan teile kõigile!” kostitas akvarellist Valli Lember-Bogatkina Kohtla-Järve põlevkivimuuseumis oma teekannude kollektsiooni esitledes kõiki kuuma joogiga.
“Issand, kui hästi lõhnab!” on hiina tee aroom kohvigurmaan Bogatkinale kui avastus. “Kuulge, see tee mõjub väga hästi, ta mõjub tõesti kosutavalt, eks ole?” Härra Kohtla-Järve linnapea Hants Hint noogutab nõustumise märgiks ja rüüpab kosutuseks veel ühe innuka lonksu.
Tuleb nii välja!
See, et tuntud kunstnik korraga maalide asemel teekanne esitleb, hämmastab kõige rohkem esitlejat ennast, sest Bogatkina ei pea ennast üldse kogujaks. “Esimest korda on näituse avamine, kus mina esinen kogujana! Teate, see on nii naljakas ja nii imelik, et ma ise ka aru ei saa,” libiseb Bogatkina pilk mööda teekanne ja samovare, mis kunstniku kodukeskkonnast korraga põlevkivimuuseumi direktori Arvo Auna algatusel näitusesaali jõudnud. “Issand, kui huvitav on näha oma kannusid näitusel!”
Enamik teeanumatest on külalislahke naine saanud kingituseks, ja sedavõrd ohtralt, et neid jagus kolme paika, kus Bogatkina elutseb. “Mul on ateljee kunstihoones, elamine Mustamäel ja suvekodu Karepal ning kui ma need kannud lõpuks igalt poolt kokku korjasin, selgus, et neid on nii palju, et ma olengi koguja – nii tuleb välja!” tõdeb Bogatkina, kinnitades, et kogumiskirest on ta siiski prii.
O yes!
Kui ennast üldse kogujaks tituleerida, siis naljakaks kogujaks, leiab Bogatkina, kellel on vaat et iga kannu kohta lõbusat pajatada.
Waterloo silla kujutisega kannu saamislugu on järgmine. Tulnud endine minister härra Kraft ühe vana sümpaatse mehega Bogatkinale Karepale külla. “Valli, ma tõin sulle külalise Inglismaalt!” hõiganud Kraft rõõmsalt ja seisnud järgmisel hetkel fakti ees, et erinevalt tema veendumusest ei oska Bogatkina nagu temagi inglise keelt.
Istunud siis seltskond laua taha, et veidi va haljast visata ja Valli serveeritud kala mekkida. “Terve õhtu me siis ikka võtsime natukene viina ja natukene kala,” meenutab võõrustaja, “ja meie jutt käis niimoodi: inglane ütles blu-blu-bluu ja mina vastasin: “O yes.” Tema jälle blu-blu-bluu ja mina: “O yes, yes, yes!” Ja niimoodi terve õhtu: o yes, yes, oooo-yes! Kui pudel oli ära joodud, mõistsime teineteist suurepäraselt.”
Kuu aja pärast tulnud Bogatkinale Inglismaalt pakk teekannuga. Issand, kui intelligentne mees, tähendas naine oma poegadele, nägi, et mul on teekannukogu, ja saatis ühe lisaks. Selle peale arvanud pojad: “No muidugi, ta kindlasti küsis su käest, kas sa tahad teekannu, aga sina karjusid ju iga asja peale kõva häälega: o yes, yes!”
Kole samovar
Erinevalt Bogatkinast kui lõbusast kogujast on ta poja äi härra Taniloo tõsine kollektsionäär. “Tema kogub tõsiselt samovare,” kinnitab Bogatkina.
Ja räägib loo sellest, kuidas tema kõige inetum samovar kõige hinnalisemaks osutus.
Taniloo valmistunud Tartus oma kollektsiooni esitlema ning palunud tütre ämmalt mõnda samovari seda täiendama. “Ta valis välja kõige lihtsama ja koledama, et luba see mulle,” pajatab Bogatkina, kes lubanudki naljatamisi lisatud tingimusega, et samovari juurde tuleb panna silt: see on Valli Lember-Bogatkina kogust.
Mees pannudki. Paar kuud hiljem tulnud Bogatkinale kiri. “Ja teate, kust? Tuula muuseumist!” Tartus samovarinäitust nägema juhtunud tuulakad tundnud Bogatkina samovaris ära Tuula tehase esimese väljalaske toodangu, mida neil endil muuseumis polevatki, ning palunud seda kirjas endale. “Igavene kole samovar, mingit kunstilist väärtust ma temas ei näinud,” polnud kunstnik kade, kuid vastutasuks soovis “ühte korralikku, mis töötaks”. Ja selle ta ka Tuulast sai. “Pärast kirjutasid nad mulle veel, et mu samovar on rännanud näitustega läbi Ameerika ja Austraalia, ja kui mul peaks veel mõni haruldus olema, siis saatku aga lahkelt neile.”
Hiina õhulisest portselanist teekannuga seondub jutt sellest, kuidas Bogatkinal jätkus ettevaatamatust Hiina suursaadik endale külla kutsuda. “Mul ei tulnud mõttessegi, et Hiina saadik hakkabki Karepale koperdama,” tunnistab Bogatkina, kes koos kokaga Karepale saabunud saadikuga kahetunnise lõunasöömaaja veetis. “Väga sümpaatne naine muuseas.”
Nagu Bogatkina isegi.
“Trilobiit” Trilobiidi seinal
Kohtla-Järve Trilobiidi seinal on Valli Lember-Bogatkina “Trilobiit”.
Kohtla-Järve Trilobiit on restoran ja Valli Lember-Bogatkina “Trilobiit” on veel õitsval nõukogude ajal tehtud pannoo, mis linnarahvale hästi tuntud. Kuna autori nime juures pole, ei tea paljud, et omal ajal ka monumentaalkunsti teinud akvarellist see autor ongi.
“Teie pannoo on ilusasti alles ja ta on suurepärane,” kinnitas Bogatkinale Trilobiidi omanik Tiiu Kaljurand, kelle restoranist pärineva teega näitus avatigi.
Kaljuranna sõnul tahetud “Trilobiit” eelmiste omanike ajal prügikasti visata ja paljad naised asemele joonistada.
Bogatkinale meenub aga lugu pannoo monteerimise ajast, mil töömeestel olnud ükskõik, kudapidi see mutukas seinale panna. “Ma läksin hetkeks ära ja kui tagasi tulin, oli ta tagurpidi monteeritud. Pool tundi rääkisin töömeestele auku pähe, enne kui nad maha võtsid ja uuesti üles panid. Kas see pole siis ükskõik, kudapidi ta seinal on, ütlesid nad.”
Kunstnikule jääb oma kollektsioonist – õigemini küll selle ühest kolmandikust, mis Kohtla-järvele jõudis – silma puust teekann. “Huvitav, kust ma selle sain,” vajub ta mõttesse. “See on ikka väga huvitav – puust treitud… Mitte ei mäleta. Võib-olla ta peab vettki, ma pole proovinud…”
Järgmisel hetkel on lõbus koguja taas reipalt valmis mahukat kannu kergitama: “Kes veel teed soovib?”
TIIA LINNARD
Laupäev, 16.08.2003
Uudised
VE: Lember-Bogatkina, Valli – kunstnik
“Härra linnapea, lubage mul teile teed pakkuda! Kuulge, tulge nüüd, ma kallan teile kõigile!” kostitas akvarellist Valli Lember-Bogatkina Kohtla-Järve põlevkivimuuseumis oma teekannude kollektsiooni esitledes kõiki kuuma joogiga.
“Issand, kui hästi lõhnab!” on hiina tee aroom kohvigurmaan Bogatkinale kui avastus. “Kuulge, see tee mõjub väga hästi, ta mõjub tõesti kosutavalt, eks ole?” Härra Kohtla-Järve linnapea Hants Hint noogutab nõustumise märgiks ja rüüpab kosutuseks veel ühe innuka lonksu.
Tuleb nii välja!
See, et tuntud kunstnik korraga maalide asemel teekanne esitleb, hämmastab kõige rohkem esitlejat ennast, sest Bogatkina ei pea ennast üldse kogujaks. “Esimest korda on näituse avamine, kus mina esinen kogujana! Teate, see on nii naljakas ja nii imelik, et ma ise ka aru ei saa,” libiseb Bogatkina pilk mööda teekanne ja samovare, mis kunstniku kodukeskkonnast korraga põlevkivimuuseumi direktori Arvo Auna algatusel näitusesaali jõudnud. “Issand, kui huvitav on näha oma kannusid näitusel!”
Enamik teeanumatest on külalislahke naine saanud kingituseks, ja sedavõrd ohtralt, et neid jagus kolme paika, kus Bogatkina elutseb. “Mul on ateljee kunstihoones, elamine Mustamäel ja suvekodu Karepal ning kui ma need kannud lõpuks igalt poolt kokku korjasin, selgus, et neid on nii palju, et ma olengi koguja – nii tuleb välja!” tõdeb Bogatkina, kinnitades, et kogumiskirest on ta siiski prii.
O yes!
Kui ennast üldse kogujaks tituleerida, siis naljakaks kogujaks, leiab Bogatkina, kellel on vaat et iga kannu kohta lõbusat pajatada.
Waterloo silla kujutisega kannu saamislugu on järgmine. Tulnud endine minister härra Kraft ühe vana sümpaatse mehega Bogatkinale Karepale külla. “Valli, ma tõin sulle külalise Inglismaalt!” hõiganud Kraft rõõmsalt ja seisnud järgmisel hetkel fakti ees, et erinevalt tema veendumusest ei oska Bogatkina nagu temagi inglise keelt.
Istunud siis seltskond laua taha, et veidi va haljast visata ja Valli serveeritud kala mekkida. “Terve õhtu me siis ikka võtsime natukene viina ja natukene kala,” meenutab võõrustaja, “ja meie jutt käis niimoodi: inglane ütles blu-blu-bluu ja mina vastasin: “O yes.” Tema jälle blu-blu-bluu ja mina: “O yes, yes, yes!” Ja niimoodi terve õhtu: o yes, yes, oooo-yes! Kui pudel oli ära joodud, mõistsime teineteist suurepäraselt.”
Kuu aja pärast tulnud Bogatkinale Inglismaalt pakk teekannuga. Issand, kui intelligentne mees, tähendas naine oma poegadele, nägi, et mul on teekannukogu, ja saatis ühe lisaks. Selle peale arvanud pojad: “No muidugi, ta kindlasti küsis su käest, kas sa tahad teekannu, aga sina karjusid ju iga asja peale kõva häälega: o yes, yes!”
Kole samovar
Erinevalt Bogatkinast kui lõbusast kogujast on ta poja äi härra Taniloo tõsine kollektsionäär. “Tema kogub tõsiselt samovare,” kinnitab Bogatkina.
Ja räägib loo sellest, kuidas tema kõige inetum samovar kõige hinnalisemaks osutus.
Taniloo valmistunud Tartus oma kollektsiooni esitlema ning palunud tütre ämmalt mõnda samovari seda täiendama. “Ta valis välja kõige lihtsama ja koledama, et luba see mulle,” pajatab Bogatkina, kes lubanudki naljatamisi lisatud tingimusega, et samovari juurde tuleb panna silt: see on Valli Lember-Bogatkina kogust.
Mees pannudki. Paar kuud hiljem tulnud Bogatkinale kiri. “Ja teate, kust? Tuula muuseumist!” Tartus samovarinäitust nägema juhtunud tuulakad tundnud Bogatkina samovaris ära Tuula tehase esimese väljalaske toodangu, mida neil endil muuseumis polevatki, ning palunud seda kirjas endale. “Igavene kole samovar, mingit kunstilist väärtust ma temas ei näinud,” polnud kunstnik kade, kuid vastutasuks soovis “ühte korralikku, mis töötaks”. Ja selle ta ka Tuulast sai. “Pärast kirjutasid nad mulle veel, et mu samovar on rännanud näitustega läbi Ameerika ja Austraalia, ja kui mul peaks veel mõni haruldus olema, siis saatku aga lahkelt neile.”
Hiina õhulisest portselanist teekannuga seondub jutt sellest, kuidas Bogatkinal jätkus ettevaatamatust Hiina suursaadik endale külla kutsuda. “Mul ei tulnud mõttessegi, et Hiina saadik hakkabki Karepale koperdama,” tunnistab Bogatkina, kes koos kokaga Karepale saabunud saadikuga kahetunnise lõunasöömaaja veetis. “Väga sümpaatne naine muuseas.”
Nagu Bogatkina isegi.
“Trilobiit” Trilobiidi seinal
Kohtla-Järve Trilobiidi seinal on Valli Lember-Bogatkina “Trilobiit”.
Kohtla-Järve Trilobiit on restoran ja Valli Lember-Bogatkina “Trilobiit” on veel õitsval nõukogude ajal tehtud pannoo, mis linnarahvale hästi tuntud. Kuna autori nime juures pole, ei tea paljud, et omal ajal ka monumentaalkunsti teinud akvarellist see autor ongi.
“Teie pannoo on ilusasti alles ja ta on suurepärane,” kinnitas Bogatkinale Trilobiidi omanik Tiiu Kaljurand, kelle restoranist pärineva teega näitus avatigi.
Kaljuranna sõnul tahetud “Trilobiit” eelmiste omanike ajal prügikasti visata ja paljad naised asemele joonistada.
Bogatkinale meenub aga lugu pannoo monteerimise ajast, mil töömeestel olnud ükskõik, kudapidi see mutukas seinale panna. “Ma läksin hetkeks ära ja kui tagasi tulin, oli ta tagurpidi monteeritud. Pool tundi rääkisin töömeestele auku pähe, enne kui nad maha võtsid ja uuesti üles panid. Kas see pole siis ükskõik, kudapidi ta seinal on, ütlesid nad.”
Kunstnikule jääb oma kollektsioonist – õigemini küll selle ühest kolmandikust, mis Kohtla-järvele jõudis – silma puust teekann. “Huvitav, kust ma selle sain,” vajub ta mõttesse. “See on ikka väga huvitav – puust treitud… Mitte ei mäleta. Võib-olla ta peab vettki, ma pole proovinud…”
Järgmisel hetkel on lõbus koguja taas reipalt valmis mahukat kannu kergitama: “Kes veel teed soovib?”
TIIA LINNARD
Laupäev, 16.08.2003