|
Eesti rahusõdurite Iraaki saatmise vastased väljendasid oma protesti peaministrile saadetud avalikus kirjas. Samas on oma sõdurite teisele riigile appi saatmine üks mõjusamaid rahu tagatisi ka sellele, kes taolise sammu julgeb teha.
– – – – –
Eesti rahutagajate Iraaki saatmine oli valitsuse poolt julge samm. Nüüd, mil ootamatult selgus, et planeeritud rahulikuma paiga asemel on eesti poisid pandud Bagdadi turgu valvama, hakkasidki tulema tugevad protestid. Samas kõlavad need ühes rütmis praegu rahvuvahelises meedias toimuva pideva aruteluga Iraagi sõja õigustatuse üle.
Nii saatsid 13 Iraagi sõja vastu meelestatud isikut avaliku kirja peaminister Juhan Partsile, küsides muuhulgas: “Kus on piir, milleni vabariigi valitsus on valmis minema Iraagis diktatuuri asendanud okupatsioonirezhiimi õigustamisel ja toetamisel?”
Loomulikult tuleb püüda mõista eelkõige kriisikoldesse saadetud sõdurite lähedaste tundeid ja ka veendunud rahupooldajate argumente. Riigi poolt vaadatuna peab aga mõtlema kaugemale kui hetkemeeleolud. Kusjuures täiesti praktilised julgeolekukaalutlused või majanduslikud argumendid on siin läbi põimunud emotsionaalsema poolega, mis ka riikidevahelises suhtluses ülimalt tähtis.
Eesti rahuvalvajad, olgu Kosovos või Iraagis, näitavad, et Eestist on saanud riik, mis suudab mitte ainult abi manguda, vaid vajadusel ka ise midagi pakkuda. Ja mitte ainult sõnades. Ent ülimalt oluline on, et kõik taolised ettevõtmised toimuksid täielikus kooskõlas rahvusvahelise õiguse normide ja tavadega. Kuna rahu ja demokraatia on püsinud ikkagi ka tänu sõjalisele koostööle, on meilgi teatud kohustused, millest kõrvale põiklemine au ei too.
Oma sõdurite teisele riigile appi saatmine on üks mõjusamaid rahu tagatisi ka sellele, kes taolise sammu julgeb teha. Kui meie ei taha või ei saa oma sõdureid liitlastele põhjendatud vajaduse korral appi saata, kas on meilgi siis moraalset õigus nõuda, et näiteks ameerika sõdurid meile häda korral appi tulevad?
Kui ameeriklased panid eesti mehed Bagdadisse ohtlikku lõiku, näitab see, et meie sõdureid usaldatakse ja nende ettevalmistust on piisavalt kõrgel tasemel. Ja kui need mehed kodumaale tagasi tulevad, saavad nad oma kogemusi jagada juba teistega.
Antud juhul pole küsimus, kas Iraagi sõda oli vajalik või mitte, küll mitte teisejärguline, vaid lihtsalt hoopis teine teema. Praegune püüd riigis anarhiat vältida on iraaklaste aitamine, ent siingi tuleb kindlalt lähtuda rahvusvahelisest õigusest ning pidada lugu kohalikest tavadest.
Kui vastab tõele, et Bagdadis on praegu vaid ameerika, briti ja eesti sõdurid, pole meil mingit põhjust häbeneda ja valitsust kiruda, pigem võib uhkust tunda. Samas muidugi lootes, et kõik meie mehed elu ja tervisega koju jõuavad.
|
Uudised
Kas rahu vajab valvamist?
Kas rahu vajab valvamist?
Jüri Leesment, RVE, 14. juuli, 2003 17:13
Eesti rahusõdurite Iraaki saatmise vastased väljendasid oma protesti peaministrile saadetud avalikus kirjas. Samas on oma sõdurite teisele riigile appi saatmine üks mõjusamaid rahu tagatisi ka sellele, kes taolise sammu julgeb teha.
– – – – –
Eesti rahutagajate Iraaki saatmine oli valitsuse poolt julge samm. Nüüd, mil ootamatult selgus, et planeeritud rahulikuma paiga asemel on eesti poisid pandud Bagdadi turgu valvama, hakkasidki tulema tugevad protestid. Samas kõlavad need ühes rütmis praegu rahvuvahelises meedias toimuva pideva aruteluga Iraagi sõja õigustatuse üle.
Nii saatsid 13 Iraagi sõja vastu meelestatud isikut avaliku kirja peaminister Juhan Partsile, küsides muuhulgas: “Kus on piir, milleni vabariigi valitsus on valmis minema Iraagis diktatuuri asendanud okupatsioonirezhiimi õigustamisel ja toetamisel?”
Loomulikult tuleb püüda mõista eelkõige kriisikoldesse saadetud sõdurite lähedaste tundeid ja ka veendunud rahupooldajate argumente. Riigi poolt vaadatuna peab aga mõtlema kaugemale kui hetkemeeleolud. Kusjuures täiesti praktilised julgeolekukaalutlused või majanduslikud argumendid on siin läbi põimunud emotsionaalsema poolega, mis ka riikidevahelises suhtluses ülimalt tähtis.
Eesti rahuvalvajad, olgu Kosovos või Iraagis, näitavad, et Eestist on saanud riik, mis suudab mitte ainult abi manguda, vaid vajadusel ka ise midagi pakkuda. Ja mitte ainult sõnades. Ent ülimalt oluline on, et kõik taolised ettevõtmised toimuksid täielikus kooskõlas rahvusvahelise õiguse normide ja tavadega. Kuna rahu ja demokraatia on püsinud ikkagi ka tänu sõjalisele koostööle, on meilgi teatud kohustused, millest kõrvale põiklemine au ei too.
Oma sõdurite teisele riigile appi saatmine on üks mõjusamaid rahu tagatisi ka sellele, kes taolise sammu julgeb teha. Kui meie ei taha või ei saa oma sõdureid liitlastele põhjendatud vajaduse korral appi saata, kas on meilgi siis moraalset õigus nõuda, et näiteks ameerika sõdurid meile häda korral appi tulevad?
Kui ameeriklased panid eesti mehed Bagdadisse ohtlikku lõiku, näitab see, et meie sõdureid usaldatakse ja nende ettevalmistust on piisavalt kõrgel tasemel. Ja kui need mehed kodumaale tagasi tulevad, saavad nad oma kogemusi jagada juba teistega.
Antud juhul pole küsimus, kas Iraagi sõda oli vajalik või mitte, küll mitte teisejärguline, vaid lihtsalt hoopis teine teema. Praegune püüd riigis anarhiat vältida on iraaklaste aitamine, ent siingi tuleb kindlalt lähtuda rahvusvahelisest õigusest ning pidada lugu kohalikest tavadest.
Kui vastab tõele, et Bagdadis on praegu vaid ameerika, briti ja eesti sõdurid, pole meil mingit põhjust häbeneda ja valitsust kiruda, pigem võib uhkust tunda. Samas muidugi lootes, et kõik meie mehed elu ja tervisega koju jõuavad.