Kui 14. septembri referendum läheb nässu, tuleb valitsusel ilmselt tagasi astuda, ehkki see mõte näib ilmselt liiga uus ja ebamugav. Vististi eksisteerib ikkagi ka B-plaan: kuidas käituda negatiivse otsuse korral.
Kõik oleks lihtne, kui asi oleks vaid võimulolijates. Ent usaldamatus annaks märku märksa tõsisemast kriisist – eesmärgikriisist Eesti ühiskonnas. Oleme jõudnud ajajärku, kui tõepoolest pole visioone, häid mõtteid tulevikuks. Ja pole ka konteksti tunnetust – see on veel kõige hullem. Nii vangistab rahvas end vältimatute tagajärgede külge, ehk tuleb see, mis nagunii tulema peab, aga hoopis viletsamate tingimustega.
Kuningaprobleem
Näib, et Eesti ajalugu kummitab aeg-ajalt niinimetatud kuningaprobleem – auväärse ajalooga rahvuskompleks. Võib arvata, et juba muinasajal muudkui vaieldi ja vaieldi, lõppkokkuvõttes tulemuseta. Ei leitud kuningat ega mõistlikku arengustsenaariumi. Eestlaste muistse vabadusvõitluse viimases faasis rakendus kõige halvematest lahendustest ikkagi halvim. Euroopaga ei osatud kaupa teha. Oleks olnud väärikas juht, kes oleks oskuslikult osanud sobitada kasud ja kahjud, võtnud vastu ristiusu ja pakkunud konstruktiivse kava edasi toimetamiseks…
Paraku nii ei läinud. Lõpuks alistuti ikkagi, aga palju ebamugavamatel tingimustel. Võib-olla targutati toona kirglikult: milleks meile kuningas! Stiilis: Eestil on täiesti eriline lahendus, mida kõik imetlevad ja mis on saatusest targem.
Eesti kasutab ometi õhtumaist tähestikku ja keegi ei nurise, et see on argpükslik alistumine Euroopa ülemvõimule. Kas siis pole? Äkki oleks uhkem ja erilisem kasutada ruunimärke või hieroglüüfe.
Sama kompleksivabalt seome rahvusvaluuta Euroopa ühisraha külge. Kas see pole Euroopast lähtuvate majandusväärotsuste pime järgimine. Tõeliselt OMA valuutaga sünniks ehk ka tõeline majandusime.
Loomulikult on need mõttekäigud puhas demagoogia nagu ka flirt ajalooga.
Siiralt ja tõsimeelselt võib kõnelda ohust rahvushuvidele, iseseisvuse kadumisest. Jah, Euroopa Liitu pole tõepoolest vaja, kui eestlased ei hoia oma kvaliteeti, ei suuda seista kõige elementaarsemategi rahvushuvide eest. Aga ka liiduta olek ei päästa. Kogu jutt liidust on ju alanud negatiivsest emotsioonist, vastandamisest: no me ju muidu ei saa Venemaa vastu. Nii on Euroopa Liit nagu äratõukereaktsioon. Nüüd aga tuleb tõukuda Euroopa Liidust. Aga see on ju tüüpiline. Eesti poliitiline võim, ka kõige noorem ja värskem, ehitab end äratõukele ja see on suletud ahel, paine, mis ei lõpe niipea.
Nii on Eesti jõudnud veidrasse faasi, kus keegi ei usalda kedagi. Avalikkus ei usalda meediat. Kui meedia on suuresti euromeelne, siis liitumise poolehoidjaid jääb justkui vähemaks. Veelgi selgem on see suur vastasseis valitsuse kustumatu eurooptimismi ja agarate skeptikute vahel. Jääb mulje, et kuskil on tõelisem tõde, mida valitsejad enda huvides varjavad ja millest ajakirjandus kellegi saladuslikul mahitusel vaikib. Eurovastalisusel on siis kangelaslik mekk ja skepsisest saab kaubamärk.
Majesteet Kontekst
Kas pole kummaline, et kogu värk taandub teljele: pessimist-optimist? Aga kõik siin ilmas ei taandu ju sellele. Öeldakse, et rahvale peab seletama lihtsas keeles, mida ta mõistab: rahas. On´s see ainuke keel? Samas ei viitsi eriti keegi läbi lugeda uut Euroopa Liidu konstitutsioonileppe projekti, mida on vaevalt 70 hõredas kirjas lehekülge
Eesti avalikkus tegeleb pisiasjadega: loeb valvsalt üle väikeseid rahasummasid, mida rahvavaenlastest ametnikud tuulde lennata lasevad, aga ei näe kaduma lastud miljoneid. Nii on ka näiteks välispoliitilise debatiga: innukalt räägitakse vaid NATOst ja väga lihtsustatult ka julgeolekupoliitikast, ent unustatakse elulised Euroopa probleemid. Ega neid viitsigi keegi jälgida. Enne pisiasjad ja provints, siis Tema Majesteet Kontekst.
Jutud Eestis maad võtvast pessimismist Euroopa suhtes levivad ka Brüsseli koridorides. Uuritakse, mis on siis juhtunud, ent rõhutatakse: ise teate, mida teete. Eestis arvatakse, et negatiivsus teeb Eesti kuulsaks ja Eestit hakatakse imetlema. Tegelikult vaatab Euroopa siis Eestit kui kiiksuga väikeriiki, kes pole maailmaga harjunud.
Aga ajakirjanduslikult tuleb siis erakordselt põnev sügis.
Uudised
VE: Treufeldt, Indrek – ajakirjanik Brüsselis
Imetlusväärne või kiiksuga väikeriik?SL Õhtuleht, esmaspäev. 14. juuli 2003
Indrek Treufeldt, ajakirjanik Brüsselis
Kõik oleks lihtne, kui asi oleks vaid võimulolijates. Ent usaldamatus annaks märku märksa tõsisemast kriisist – eesmärgikriisist Eesti ühiskonnas. Oleme jõudnud ajajärku, kui tõepoolest pole visioone, häid mõtteid tulevikuks. Ja pole ka konteksti tunnetust – see on veel kõige hullem. Nii vangistab rahvas end vältimatute tagajärgede külge, ehk tuleb see, mis nagunii tulema peab, aga hoopis viletsamate tingimustega.
Kuningaprobleem
Näib, et Eesti ajalugu kummitab aeg-ajalt niinimetatud kuningaprobleem – auväärse ajalooga rahvuskompleks. Võib arvata, et juba muinasajal muudkui vaieldi ja vaieldi, lõppkokkuvõttes tulemuseta. Ei leitud kuningat ega mõistlikku arengustsenaariumi. Eestlaste muistse vabadusvõitluse viimases faasis rakendus kõige halvematest lahendustest ikkagi halvim. Euroopaga ei osatud kaupa teha. Oleks olnud väärikas juht, kes oleks oskuslikult osanud sobitada kasud ja kahjud, võtnud vastu ristiusu ja pakkunud konstruktiivse kava edasi toimetamiseks…
Paraku nii ei läinud. Lõpuks alistuti ikkagi, aga palju ebamugavamatel tingimustel. Võib-olla targutati toona kirglikult: milleks meile kuningas! Stiilis: Eestil on täiesti eriline lahendus, mida kõik imetlevad ja mis on saatusest targem.
Eesti kasutab ometi õhtumaist tähestikku ja keegi ei nurise, et see on argpükslik alistumine Euroopa ülemvõimule. Kas siis pole? Äkki oleks uhkem ja erilisem kasutada ruunimärke või hieroglüüfe.
Sama kompleksivabalt seome rahvusvaluuta Euroopa ühisraha külge. Kas see pole Euroopast lähtuvate majandusväärotsuste pime järgimine. Tõeliselt OMA valuutaga sünniks ehk ka tõeline majandusime.
Loomulikult on need mõttekäigud puhas demagoogia nagu ka flirt ajalooga.
Siiralt ja tõsimeelselt võib kõnelda ohust rahvushuvidele, iseseisvuse kadumisest. Jah, Euroopa Liitu pole tõepoolest vaja, kui eestlased ei hoia oma kvaliteeti, ei suuda seista kõige elementaarsemategi rahvushuvide eest. Aga ka liiduta olek ei päästa. Kogu jutt liidust on ju alanud negatiivsest emotsioonist, vastandamisest: no me ju muidu ei saa Venemaa vastu. Nii on Euroopa Liit nagu äratõukereaktsioon. Nüüd aga tuleb tõukuda Euroopa Liidust. Aga see on ju tüüpiline. Eesti poliitiline võim, ka kõige noorem ja värskem, ehitab end äratõukele ja see on suletud ahel, paine, mis ei lõpe niipea.
Nii on Eesti jõudnud veidrasse faasi, kus keegi ei usalda kedagi. Avalikkus ei usalda meediat. Kui meedia on suuresti euromeelne, siis liitumise poolehoidjaid jääb justkui vähemaks. Veelgi selgem on see suur vastasseis valitsuse kustumatu eurooptimismi ja agarate skeptikute vahel. Jääb mulje, et kuskil on tõelisem tõde, mida valitsejad enda huvides varjavad ja millest ajakirjandus kellegi saladuslikul mahitusel vaikib. Eurovastalisusel on siis kangelaslik mekk ja skepsisest saab kaubamärk.
Majesteet Kontekst
Kas pole kummaline, et kogu värk taandub teljele: pessimist-optimist? Aga kõik siin ilmas ei taandu ju sellele. Öeldakse, et rahvale peab seletama lihtsas keeles, mida ta mõistab: rahas. On´s see ainuke keel? Samas ei viitsi eriti keegi läbi lugeda uut Euroopa Liidu konstitutsioonileppe projekti, mida on vaevalt 70 hõredas kirjas lehekülge
Eesti avalikkus tegeleb pisiasjadega: loeb valvsalt üle väikeseid rahasummasid, mida rahvavaenlastest ametnikud tuulde lennata lasevad, aga ei näe kaduma lastud miljoneid. Nii on ka näiteks välispoliitilise debatiga: innukalt räägitakse vaid NATOst ja väga lihtsustatult ka julgeolekupoliitikast, ent unustatakse elulised Euroopa probleemid. Ega neid viitsigi keegi jälgida. Enne pisiasjad ja provints, siis Tema Majesteet Kontekst.
Jutud Eestis maad võtvast pessimismist Euroopa suhtes levivad ka Brüsseli koridorides. Uuritakse, mis on siis juhtunud, ent rõhutatakse: ise teate, mida teete. Eestis arvatakse, et negatiivsus teeb Eesti kuulsaks ja Eestit hakatakse imetlema. Tegelikult vaatab Euroopa siis Eestit kui kiiksuga väikeriiki, kes pole maailmaga harjunud.
Aga ajakirjanduslikult tuleb siis erakordselt põnev sügis.