Presidendi kantselei pressiteade: 27.02.02
Austatud Riigikogu juhataja!
Lugupeetavad Riigikogu liikmed!
Minu tänane pöördumine teie poole, austatud Riigikogu, on tingitud murest Eesti energeetika tuleviku pärast.
Muret on väljendanud väga paljud eestimaalased. Konstruktiivsed ja järjekindlad on samas küsimuses olnud mitmed teadlaste, keskkonnaspetsialistide ja teiste asjatundjate avalikud pöördumised. Äsja, 15. veebruaril, tegi järjekordse otsuse Eesti Teaduste Akadeemia energeetikanõukogu. Kõik see on andnud märku, et energeetika probleemid on väljunud kitsalt ametkondlikust huvisfäärist.
Energeetika kui infrastruktuuri osa on elukvaliteedi üks olulisemaid komponente, väljendugu see siis koduses majapidamises või toodete-teenuste konkurentsivõimelisuses. Elutähtsa valdkonna kavandamine nõuab riigilt eelkõige riigi funktsioonide täitmist ning äriringkondade huvide tasakaalustamist.
Riigikogus vastu võetud energiamajandust korraldavad otsused on oma olemuselt suunatud avatud turumajandusele ja need suudavad tagada positiivse arengu. Vastavad dokumendid on loetletud kirjalikus tekstis, mille hiljem üle annan ja mida palun kanda protokolli.
(Energiaseadus, 11. juuni 1997 .a; Euroopa Energia Harta lepingu ratifitseerimine, 1998. a; Kütuse- ja energiamajanduse pikaajaline riiklik arengukava, RK otsus nr. 487 18. veebr. 1998. a ning Riigile strateegiliselt tähtsate äriühingute nimekirja kinnitamise kohta, RK otsus nr. 28 16. dets. 1998. a.)
Alates 1998. aasta sügisest otsustas aga täidesaatev võim ainult temale teadaoleval põhjusel võtta suuna suletud ja garanteeritud turuga põlevkivienergeetikale.
(EV Valitsuse protokolliline otsus Eesti Vabariigi Valitsuse põhiseisukohad investori elektrienergia tootmisse kaasamisel, 27.-28.10.1998. a nr.55; EV Valitsuse korraldus Eesti Energia AS ja AS Eesti Põlevkivi restruktureerimis- ja erastamiskava heakskiitmine, 29.12.1998. a nr. 1277-k; EV Valitsuse korraldus Eesti Energia Aktsiaseltsi suurendamine ja riigivara üleandmine Eesti Energia Aktsiaseltsile, 16.06.1999. a nr. 716-k; EV Valitsuse korraldus Eesti Energia Aktsiaseltsi aktsiakapitali suurendamine ja talle riigivara üleandmine 18.01.2000. a nr. 21-k)
Valitsuse energeetikaalane tegevus järgnenud perioodil oli üldsusele varjatud, kusjuures infosulgu põhjendati ärisaladusega.
Teadlaskonna süstemaatilised märgukirjad valitud tee ohtlikkusest ei leidnud valitsuses käsitlemist ega tekitanud dialoogi.
(Eesti TA Üldkogu otsus dets. 1998. a; Eesti TA energeetikanõukogu otsused 1999. a ja juuli 2000. a ning Eesti teadlaste-akadeemikute avalik pöördumine juuni 2001. a.)
Samuti on jäänud tähelepanuta enam kui 160 tuhande eestimaalase kirjalik vastuseis Narva elektrijaamade erastamisele ning Eesti keskkonnaorganisatsioonide seisukohavõtud.
(27. juuni 2001. a, 26. sept. 2001. a ja jaanuar 2002. a.)
Praegune valitsus tegeleb aktiivselt kiireloomuliste küsimuste lahendamisega. Olgu siinjuures nimetatud elektrihinna tõusu pidurdamist ja põlevkivielektrijaamade uuendamiseks vajalike finantseerimisskeemide väljatöötamist. Kuid see on juba tagajärgede likvideerimine.
Lähikuudel vastu võetavad otsused peavad tuginema Eesti jätkusuutliku arengu põhimõtetele. Peame otsustama energiamajanduse pikaajalise tuleviku, kaasates analüüsideks meie teadlaskonna. Seejuures tuleb arvestada tarbija vajadusi ja ühiseid huvisid naaberregioonidega ning jälgida ka riigi funktsioonide täitmist.
Riigi põhiülesanne on kindlustada tarbijate pikaajaline katkematu varustamine kvaliteetse elektrienergiaga. Riik peab seisma hea ka selle eest, et energia hinna kalkulatsioon oleks lõpuni avatud ning arvestama lisatingimustena kõiki tehnilisi, keskkonnaalaseid, töökindluse ja kvaliteedi nõudeid.
Otsustavaks teevalikuks energeetikas vajame Riigikogu poliitilist otsust selle kohta,
– kas jätkata põlevkivienergeetikale turueeliste seadustamist – või pöörduda järk-järgult avatava elektrituru põhimõtete juurde (Riigikogu otsused 1997. ja 1998. aastast).
Viimane tähendaks ühtlasi, et loomuliku monopoli seisuses oleva elektrivõrgu riikliku regulatsiooni tugevdamisega avatakse võrk võrdsetel alustel kõikidele tootjatele ja tarbijatele.
Mõistlik on valida viimati nimetatud tee. Ja seda järgmistel põhjustel:
1. Riigi julgeoleku kaalutlustel peame suurendama energiavarustuskindlust, mitmekesistades kasutatavaid kütuseliike ning hajutades elektritootmist.
2. Ühtlasi tekib sel teel regioonidesse juurde kvalifitseeritud töötajaid nõudvaid töökohti.
3. Majanduslik efekt on võimalik saavutada elektriliinides kadude vähendamisega ning soojuse- ja elektri koostootmisega.
4. Finantsiliselt on võimalik hajutada laenukoormust ja riske äriühingute vahel.
5. Ka riiklikku regulatsiooni tuleb tõhustada. Konkureerivad elektritootjad esitavad Energiaturu Inspektsioonile hinnakalkulatsiooni, mille põhjal tekib võrdlusvõimalus. Lõppkokkuvõttes väheneb tootjate surve elektrihinna tõusule.
Siinjuures tuleb hajutada kartus põlevkivienergeetika peatse lõpu pärast. See pole võimalik ei tehnilistel, majanduslikel ega sotsiaalsetel põhjustel. Põlevkivikompleksi ressursi lõpuni ära kasutamiseks kulub 20 või rohkemgi aastat. Kuid paratamatult põlevkivielektri osatähtsus väheneb, sest peame juba täna asuma looma tingimusi, et turule saaksid tulla uued elektritootjad.
Põhjus on selge: elektritarbija ei suuda maksta kogu põlevkivielektrijaamade uuendamist, mis on hinnanguliselt 25-30 miljardit krooni. Sellele lisanduvad veel kulutused keskkonnahoiule ja põlevkivi kaevandamisele.
On esitatud väiteid, nagu tooks põlevkivienergeetika osatähtsuse vähenemine kaasa töökohtade kaotuse ja seeläbi sotsiaalse katastroofi ohu. Need väited on siiski ebapiisava analüüsi tulemus. Tegelikkus on siiski, et tänase garanteeritud põlevkivielektrituru tingimustes vähendas Eesti Energia möödunud majandusaastal töökohti 2050 võrra, s.o. 16%.
Eesti Põlevkivi arengukava 2015. aastani näeb ette kaevandustöötajate arvu vähendamist 2003. aastaks võrreldes 2001. aasta suve tasemega ligi kolmandiku võrra.
(Eesti Energia AS aastaaruanne 2000/2001).
Olen veendunud, et Riigikogu lähtub otsuse vastuvõtmisel Eesti jätkusuutliku, tasakaalustatud arengu vajadusest. Rahvaesindus kannab ka täit vastutust rahva tegeliku elujärje eest.
Poliitilise otsustuse realiseerimiseks tuleks olemasolevat kütuse- ja energiamajanduse pikaajalist arengukava täiendada järgmiste põhimõtetega ning rakendusmehhanismidega:
1. Avada järk-järgult elektriturg kogu Balti energiaruumis, detsentraliseerides elektrienergia tootmise.
2. Põlevkivi, põlevkiviõli ja teiste energiakandjate osatähtsus energiabilansis peab lähtuma võrdlevatest tehnilis-majanduslikest arvestustest, et tagada varustuskindlus, keskkonnahoid ning ka energia optimaalne hind.
3. Korraldada ümber elektroenergeetika struktuurid, eraldades elektritootmine, ülekanne, jaotamine ja müük.
Ülekandevõrgu baasil moodustatava äriühingu ning AS-i Narva Elektrijaamad aktsiad anda üle riigile, nähes seejuures ette riigi osaluse säilitamist vähemalt 2/3 ulatuses aktsiakapitalist.
4. Säästva arengu põhimõtteid jälgides stimuleerida elektri ja soojuse koostootmist ning rakendada toetusmehhanism taastuvate energiaallikate kasutamiseks.
5. Muuta läbipaistvaks ja avalikustada elektri hinna kujunemine, ühtlasi suurendades sõltumatu Energiaturu Inspektsiooni õigusi ja vastutust.
6. Põlevkivielektrijaamades uuendada esialgu kaks energiaplokki, edaspidine sõltub põlevkivi osatähtsusest riigi elektrienergia bilansis.
Seadusandliku baasi korrastamiseks on vaja läbi vaadata, taastada ja uuendada energeetikaga seonduvad seadusandlikud ja täitevvõimu õigusaktid ning viia need vastavusse ülalloetletud põhimõtetega.
Narva elektrijaamade kuus aastat kestnud ja nüüdseks lõppenud erastamisprotsess on meid piisavalt õpetanud. Ärgem korrakem vigu! Elektrituru praeguse korralduse juures ei saa elektrijaamu erastada, sest võime nii sattuda vihma käest räästa alla.
Eeltoodu annab kokkuvõtlikult edasi neid seisukohti, mida on väljendanud Teaduste Akadeemia teadlased ja energeetikaspetsialistid. See pole tegevusjuhiseks Riigikogule, küll aga palun võtta energeetikasektori arengu küsimus Riigikogus arutusele riiklikult tähtsa küsimusena.
Arnold Rüütel
Kadriorus 27. veebruaril 2002
Uudised
Presidendi kantselei energeetikaalane pressiteade
Presidendi kantselei pressiteade: 27.02.02
Austatud Riigikogu juhataja!
Lugupeetavad Riigikogu liikmed!
Minu tänane pöördumine teie poole, austatud Riigikogu, on tingitud murest Eesti energeetika tuleviku pärast.
Muret on väljendanud väga paljud eestimaalased. Konstruktiivsed ja järjekindlad on samas küsimuses olnud mitmed teadlaste, keskkonnaspetsialistide ja teiste asjatundjate avalikud pöördumised. Äsja, 15. veebruaril, tegi järjekordse otsuse Eesti Teaduste Akadeemia energeetikanõukogu. Kõik see on andnud märku, et energeetika probleemid on väljunud kitsalt ametkondlikust huvisfäärist.
Energeetika kui infrastruktuuri osa on elukvaliteedi üks olulisemaid komponente, väljendugu see siis koduses majapidamises või toodete-teenuste konkurentsivõimelisuses. Elutähtsa valdkonna kavandamine nõuab riigilt eelkõige riigi funktsioonide täitmist ning äriringkondade huvide tasakaalustamist.
Riigikogus vastu võetud energiamajandust korraldavad otsused on oma olemuselt suunatud avatud turumajandusele ja need suudavad tagada positiivse arengu. Vastavad dokumendid on loetletud kirjalikus tekstis, mille hiljem üle annan ja mida palun kanda protokolli.
(Energiaseadus, 11. juuni 1997 .a; Euroopa Energia Harta lepingu ratifitseerimine, 1998. a; Kütuse- ja energiamajanduse pikaajaline riiklik arengukava, RK otsus nr. 487 18. veebr. 1998. a ning Riigile strateegiliselt tähtsate äriühingute nimekirja kinnitamise kohta, RK otsus nr. 28 16. dets. 1998. a.)
Alates 1998. aasta sügisest otsustas aga täidesaatev võim ainult temale teadaoleval põhjusel võtta suuna suletud ja garanteeritud turuga põlevkivienergeetikale.
(EV Valitsuse protokolliline otsus Eesti Vabariigi Valitsuse põhiseisukohad investori elektrienergia tootmisse kaasamisel, 27.-28.10.1998. a nr.55; EV Valitsuse korraldus Eesti Energia AS ja AS Eesti Põlevkivi restruktureerimis- ja erastamiskava heakskiitmine, 29.12.1998. a nr. 1277-k; EV Valitsuse korraldus Eesti Energia Aktsiaseltsi suurendamine ja riigivara üleandmine Eesti Energia Aktsiaseltsile, 16.06.1999. a nr. 716-k; EV Valitsuse korraldus Eesti Energia Aktsiaseltsi aktsiakapitali suurendamine ja talle riigivara üleandmine 18.01.2000. a nr. 21-k)
Valitsuse energeetikaalane tegevus järgnenud perioodil oli üldsusele varjatud, kusjuures infosulgu põhjendati ärisaladusega.
Teadlaskonna süstemaatilised märgukirjad valitud tee ohtlikkusest ei leidnud valitsuses käsitlemist ega tekitanud dialoogi.
(Eesti TA Üldkogu otsus dets. 1998. a; Eesti TA energeetikanõukogu otsused 1999. a ja juuli 2000. a ning Eesti teadlaste-akadeemikute avalik pöördumine juuni 2001. a.)
Samuti on jäänud tähelepanuta enam kui 160 tuhande eestimaalase kirjalik vastuseis Narva elektrijaamade erastamisele ning Eesti keskkonnaorganisatsioonide seisukohavõtud.
(27. juuni 2001. a, 26. sept. 2001. a ja jaanuar 2002. a.)
Praegune valitsus tegeleb aktiivselt kiireloomuliste küsimuste lahendamisega. Olgu siinjuures nimetatud elektrihinna tõusu pidurdamist ja põlevkivielektrijaamade uuendamiseks vajalike finantseerimisskeemide väljatöötamist. Kuid see on juba tagajärgede likvideerimine.
Lähikuudel vastu võetavad otsused peavad tuginema Eesti jätkusuutliku arengu põhimõtetele. Peame otsustama energiamajanduse pikaajalise tuleviku, kaasates analüüsideks meie teadlaskonna. Seejuures tuleb arvestada tarbija vajadusi ja ühiseid huvisid naaberregioonidega ning jälgida ka riigi funktsioonide täitmist.
Riigi põhiülesanne on kindlustada tarbijate pikaajaline katkematu varustamine kvaliteetse elektrienergiaga. Riik peab seisma hea ka selle eest, et energia hinna kalkulatsioon oleks lõpuni avatud ning arvestama lisatingimustena kõiki tehnilisi, keskkonnaalaseid, töökindluse ja kvaliteedi nõudeid.
Otsustavaks teevalikuks energeetikas vajame Riigikogu poliitilist otsust selle kohta,
– kas jätkata põlevkivienergeetikale turueeliste seadustamist – või pöörduda järk-järgult avatava elektrituru põhimõtete juurde (Riigikogu otsused 1997. ja 1998. aastast).
Viimane tähendaks ühtlasi, et loomuliku monopoli seisuses oleva elektrivõrgu riikliku regulatsiooni tugevdamisega avatakse võrk võrdsetel alustel kõikidele tootjatele ja tarbijatele.
Mõistlik on valida viimati nimetatud tee. Ja seda järgmistel põhjustel:
1. Riigi julgeoleku kaalutlustel peame suurendama energiavarustuskindlust, mitmekesistades kasutatavaid kütuseliike ning hajutades elektritootmist.
2. Ühtlasi tekib sel teel regioonidesse juurde kvalifitseeritud töötajaid nõudvaid töökohti.
3. Majanduslik efekt on võimalik saavutada elektriliinides kadude vähendamisega ning soojuse- ja elektri koostootmisega.
4. Finantsiliselt on võimalik hajutada laenukoormust ja riske äriühingute vahel.
5. Ka riiklikku regulatsiooni tuleb tõhustada. Konkureerivad elektritootjad esitavad Energiaturu Inspektsioonile hinnakalkulatsiooni, mille põhjal tekib võrdlusvõimalus. Lõppkokkuvõttes väheneb tootjate surve elektrihinna tõusule.
Siinjuures tuleb hajutada kartus põlevkivienergeetika peatse lõpu pärast. See pole võimalik ei tehnilistel, majanduslikel ega sotsiaalsetel põhjustel. Põlevkivikompleksi ressursi lõpuni ära kasutamiseks kulub 20 või rohkemgi aastat. Kuid paratamatult põlevkivielektri osatähtsus väheneb, sest peame juba täna asuma looma tingimusi, et turule saaksid tulla uued elektritootjad.
Põhjus on selge: elektritarbija ei suuda maksta kogu põlevkivielektrijaamade uuendamist, mis on hinnanguliselt 25-30 miljardit krooni. Sellele lisanduvad veel kulutused keskkonnahoiule ja põlevkivi kaevandamisele.
On esitatud väiteid, nagu tooks põlevkivienergeetika osatähtsuse vähenemine kaasa töökohtade kaotuse ja seeläbi sotsiaalse katastroofi ohu. Need väited on siiski ebapiisava analüüsi tulemus. Tegelikkus on siiski, et tänase garanteeritud põlevkivielektrituru tingimustes vähendas Eesti Energia möödunud majandusaastal töökohti 2050 võrra, s.o. 16%.
Eesti Põlevkivi arengukava 2015. aastani näeb ette kaevandustöötajate arvu vähendamist 2003. aastaks võrreldes 2001. aasta suve tasemega ligi kolmandiku võrra.
(Eesti Energia AS aastaaruanne 2000/2001).
Olen veendunud, et Riigikogu lähtub otsuse vastuvõtmisel Eesti jätkusuutliku, tasakaalustatud arengu vajadusest. Rahvaesindus kannab ka täit vastutust rahva tegeliku elujärje eest.
Poliitilise otsustuse realiseerimiseks tuleks olemasolevat kütuse- ja energiamajanduse pikaajalist arengukava täiendada järgmiste põhimõtetega ning rakendusmehhanismidega:
1. Avada järk-järgult elektriturg kogu Balti energiaruumis, detsentraliseerides elektrienergia tootmise.
2. Põlevkivi, põlevkiviõli ja teiste energiakandjate osatähtsus energiabilansis peab lähtuma võrdlevatest tehnilis-majanduslikest arvestustest, et tagada varustuskindlus, keskkonnahoid ning ka energia optimaalne hind.
3. Korraldada ümber elektroenergeetika struktuurid, eraldades elektritootmine, ülekanne, jaotamine ja müük.
Ülekandevõrgu baasil moodustatava äriühingu ning AS-i Narva Elektrijaamad aktsiad anda üle riigile, nähes seejuures ette riigi osaluse säilitamist vähemalt 2/3 ulatuses aktsiakapitalist.
4. Säästva arengu põhimõtteid jälgides stimuleerida elektri ja soojuse koostootmist ning rakendada toetusmehhanism taastuvate energiaallikate kasutamiseks.
5. Muuta läbipaistvaks ja avalikustada elektri hinna kujunemine, ühtlasi suurendades sõltumatu Energiaturu Inspektsiooni õigusi ja vastutust.
6. Põlevkivielektrijaamades uuendada esialgu kaks energiaplokki, edaspidine sõltub põlevkivi osatähtsusest riigi elektrienergia bilansis.
Seadusandliku baasi korrastamiseks on vaja läbi vaadata, taastada ja uuendada energeetikaga seonduvad seadusandlikud ja täitevvõimu õigusaktid ning viia need vastavusse ülalloetletud põhimõtetega.
Narva elektrijaamade kuus aastat kestnud ja nüüdseks lõppenud erastamisprotsess on meid piisavalt õpetanud. Ärgem korrakem vigu! Elektrituru praeguse korralduse juures ei saa elektrijaamu erastada, sest võime nii sattuda vihma käest räästa alla.
Eeltoodu annab kokkuvõtlikult edasi neid seisukohti, mida on väljendanud Teaduste Akadeemia teadlased ja energeetikaspetsialistid. See pole tegevusjuhiseks Riigikogule, küll aga palun võtta energeetikasektori arengu küsimus Riigikogus arutusele riiklikult tähtsa küsimusena.
Arnold Rüütel
Kadriorus 27. veebruaril 2002