«Kuna mul endal isa eeskuju polnud, siis olin tugevasti innustunud igasugustest välismaa filminäitlejatest. Tolle aja õnnelikumad hetked olid siis, kui õnnestus kioskist mõni Poola ajakiri «Ekraan» osta, mis oli täis värvilisi pilte filminäitlejatest, kõrval väheke juttu nende elu-dest. Arvan, et nii tekkis ka mingi meheideaal.
Hiljem – olin siis juba abielus -, kohtasin poeuksel üht tõelist džentelmeni. Vaatasime temaga hetke üksteisele sügavalt silma ja tundsin sees mingit imelikku tunnet. Et – kui ma ei teaks, et mu isa on surnud, siis oleksin kindel, et ta on mu isa. Ja et kui tema polegi mu isa, siis sellisesse mehesse armuksin kohe kindlasti ära! Ta oli kuidagi absoluutselt teistsuguse olemisega kui kõik teised mehed, keda olin kohanud…
Paari päeva pärast emaga välja minnes tuli sama mees meile Raekoja platsil vastu. Mul käis südamest läbi – et kui nüüd peaks see mu isa olema, siis näen seda kindlasti kohe ema näost… Üllatuseks tuligi mees meie suunas ja ema – mina kutsusin teda Memmeks – läks päris ähmi täis ega teadnud, mida tema kohta mulle öelda. Vabastasin Memme pingest, ja ütlesin: «Me oleme juba kohtunud ja ma tean…!»
Hiljem muidugi rääkisin Memmele hetkest, mil papsiga kohtusime ja tal oli tükk tegemist, et mulle ära seletada, miks ta teda surnuks pidas. Vähemalt minu ees.»
Esimest korda läksid mehele vist üsna noorelt?
«Töötasin lauljana hotell Tallinna restoranis, see oli mu esimene laulutöö. Kuna olin alaealine, siis arvati tol ajal, et kui noor tüdruk restoranis laulab, ju ta üks kergemeelne on. Kuna ma aga polnud kergemeelne, siis bändi poisid hakkasid mind kõik koos kiusama. Ei mänginud mulle enam ühtki seda lugu, mida oleksin tahtnud laulda, vaid hoopis tangosid. Ühel õhtul töölt tulles ja üle Harjumäe koju minnes (elasin siis Suur-karja 18, praeguse Otsa-kooli kõrval) mõtlesin, kuidas sellest jamast lahti saaksin. Et peaksin endale leidma kellegi, kes minu eest seisaks… Samas käis peast läbi: kui mulle praegu mõni muusik vastu tuleks ja kutsuks kuhugi kohvi jooma, siis sellega ma ka abielluksin! Arvasin, et saaksin siis paremini oma bändiga hakkama…
Tuligi üks pillimees, kes mulle tegelikult kunagi polnud meel-dinud. Sest ta oli alati nii ennasttäis ja hambad irevil. Küsiski, et ehk läheks kuhugi istuma ja võtaks väikse pitsi… Läksimegi, ehkki mul läks see äsjane hull mõttesähvatus meelest ära.
Aga kukkuski nii välja, et abiellusime päris varsti. Tõsi, enne seda olime just otsustanud lahku minna…
Abiellusime salaja. Kui tulime perekonnaseisuametist välja, hoidsime mõlemad abielusõrmustega käsi taskus, sest nii piinlik oli! Vähemalt minul. Faktiliselt abiellusin ju vastu tahtmist. Lõpuni aus olles: mul oli üks rumal põhjus mehele minekuks lisaks – saada oma perekonnanimest Kuut ehk «koeramaja» lahti. Kuid olen muidugi õnnelik, et sain just selle poja – poja, kes hakkas end ise kolmekuuselt Ukuks hüüdma.»
Kui kaua teie õnnepäevad kestsid?
«Mingeid õnnepäevi ma esimesest abielust küll ei mäleta. Enne meheleminekut oli küll tore, mõlemad musitseerisime, kuid kui abiellusime ja lapse sain, muutus kõik. Jutt oli hoopis teine: «Miks sa ikka tahad veel muusikaga tegeleda?
Sul on ju oma laps ja köök (üks köök nelja pere peale), mida sa veel tahad?!» Päevad möödusid lapse mähkmeid vahetades ja süüa tehes, mingil hetkel hakkas Heidy Tamme mu juures käima ja uurima, kuidas kurguhäälega laulda ja kuidas ma seda tekitan… Õhtul tuli mees koju ja ma püüdsin temaga võimalikult vähe rääkida. Ükski jutt ei klappinud meil nagunii…
Imelik, aga peale lapse sündi ei suutnud ma oma meest enam taluda! Esiteks, ta ei hoolinud lapsest üldse! Ma ei püüdnudki enam lahkhelisid lahendada ja südames haudusin plaani, kuidas pojaga sealt korterist kaduda.
Pidasime vastu vist umbes poolteist aastat. Ma ei usu, et seal oligi armastust. Vähemalt mitte sellist, milleks mina seda terminit pean! Pealegi käitus ta halvasti mu Memmega ja see aitas kindlasti kaasa minu võõrdumisele temast. Ma ei suuda jagada kodu inimesega, kes sind pidevalt alandab ja teadlikult sõnadega tapab!»
Kui pikk oli paus enne tutvumist Reinuga?
«See polnud küll mingi paus. Päris varsti, esinenud edukalt Kaunase jazzifestivalil, kutsuti meid kui laureaate järgmisel aastal taas esinema. Tutvusin seal ühe väga ereda kujuga Poolast, kes oli nii trummar, laulja kui tromboonimängija, hakka-sime ülitihedalt suhtlema nii kirja teel kui live’ina. Imestasin, et tol ajal üldse kirju välismaale läbi lasti. Kuid romaan lõppes peagi. Sest kui mind lubati võimude poolt tollele noormehele külla sõita, mõtles too, et saame Poolas kohe ka abielluda ja nende bändiga Lääne-Saksamaale kontserttuurile sõita. Sellest ei tulnud aga midagi välja. Ma polnud veel ametlikult esimesest abikaasast lahutatudki! Nemad aga läksid loomulikult oma tuurile ja mina tulin lontides tagasi…
Möödus paar aastat, kui nägin juhuslikult trammis üht naljakat, saksa fritsu talvemütsiga noor-meest, kes oli eriliselt süvenenud ajalehte. Märkasin, et see on sa-ma kutt, kellest räägiti, et ta on üliandekas pianist. Hakkasin te-da ajaviiteks jälgima. Seda oli hea teha, kuna ta silmi ajalehelt ei pööranud. Tundus isegi kuidagi liiga sümpaatsena, nii et hakka-sin temas mingeid ebameeldivaid jooni otsima… Aga ma ei leidnud neid! Nii ta läkski Võidu väljakul mind märkamata maha. Järgnesin talle – lihtsalt et huvi pärast vaadata, kuhu ta edasi läheb.
Paari päeva pärast seadsin sammud samasse varietti, kus temagi töötas. Oli naljakas, et ta ütles mulle klaveri tagant kohe tere ja hiljem, kui mu lauapartner korraks lahkus, tuli Rein kohe minu juurde ja… jutt klappis ideaalselt!»
Mis sind tema juures eriti võlus?
«Tema tarkus, intelligentsus, samas lihtsus, huumorimeel, otsekohesus, õiglus, ürgne mehelikkus ja tema armastus. Ja vast ka tugev armukadedus, mis tegelikult oli meie mõlema pahe.»
Pulmad olid vägevad?
«Pulmi meil polnudki. Järgmiste jõuludeni, kui pidime pulmad pidama, ta enam ei elanud…
See-eest oli meie ühine algus huvitav. Hakkasime koos tööle ja kuue kuu pärast ütlesin talle, et läheme Aleksander Rjaboviga Leningradi plaadistama. Et oleme seal nädalakese. Järgmisel päeval helises telefon juba Leningradis: «Tere hommikust, ma olen all fuajees!» Küsisin hiljem, kuidas ta teadis, et peatun just selles hotellis? Vastas, et oli kõik Leningradi hotellid läbi helistanud ja nii jõudiski õigesse paika. Loomulikult ei tulnud lindistamisest midagi välja ja Rjabov viha täis… Kuid – nagu ütleb laulusalm – «Ei sellest hooli!»»
Mitu aastat koos elasite?
«Olime koos peaaegu kaks aastat. Rasked ajad saabusid, kui tema endine sõbratar end ära tappis. Hiljem kuulsin, et selle tüdruku vanaema oli meid kõvasti neednud… Õudne aeg tuli siis, kui Rein haiglasse sattus.»
Mis siis ikkagi tegelikult juhtus?
«Meid kutsuti üleliidulise keemikute ja füüsikute sümpoosioni, mis toimus Eestis, lõpu-peole mängima. Laud lookas, kõike head ja paremat, mida polnud tol ajal tavaliselt saada, oli sellel peol külluses. Loomulikult võttis Rein kohe kolm portsu tomatisalatit hapukoorega. Mina sõin sealt ainult kolm lõiku.
Samal õhtul ei saanud nagu midagi aru, kuid paari päeva möödudes hakkas Reinul väga halb. Läksime siis öösel peale tööd koju ja voodist ta enam ei tõusnudki. Ja kui tal tekkis äkitselt soov ema näha, tekkis südamesse halb eelaimdus… Ta viidi kiirabiga haiglasse ja mõne aja möödudes jätkati ravi Tartus.»
Oled kindel, et probleem oli tomatisalatis?
«Tol õhtul oli kogu värk probleemiks! Ükskõik, mida söödi või joodi – kõik kukkusid haiglasse. Ja kellelgi polnud ju andmeid nende seltsimeeste kohta, kes öösel ära Venemaale lendasid… Kohalikud aga, kaasa arvatud restorani töötajad, olid kõik minuga koos haiglas, kes kauem sees, kes vähem.
Mina veetsin seal vaid kolm nädalat. Pidasime Reinuga kirjavahetust. Samal ajal ilmus lehes pilt: esimene patsient on pandud kunstliku neeru alla. Nii seda nimetati. Mingi aparaat, mille all inimene lebas. Ja see inimene oli… Rein! Pilti vaadates tundus, nagu ta oleks juba surnud, avatud puusärgis. Kohutav! Tekkis jube tunne, mis ei läinudki üle. Kui lõpuks ise haiglast välja sain, põrutasin kohe Tartusse, lootuses, et mul poleks halba üllatust ees ootamas. Kuid sisetunne läks aina valusamaks ja… Kui lõpuks haiglasse jõudsin, avanes mu ees kohutav pilt.»
Järgnes vaid mõni päev võitlust elu nimel?
«Jah. Olin Reinu juures kolm ja pool ööpäeva valves, ta unistas veel viimasel päeval, et kui terveks saab, siis enam ta kunagi tilkagi alkoholi ei võta, vaid teeb endale suure mahlabaari… Imes-tasin, et ta polnud sugugi «ärami-nekuga» nõus, ei öelnud enam kordagi, et teab, et vara sureb, nagu oli seda alati korranud.
See oli täielik šokk! Viimane öö oli otsustav, kas olukord pöördub paremuse poole või ei. Vastu hommikut hakkasid ilmnema paranemissümptomid. Olime väga rõõmsad ja tegime naljagi. Kuni ta äkki küsis: «Kuhu sa läksid?» Mina aga istusin endiselt ta voodil ja vastasin, et pole kuhugi läinud. Küsis siis, et miks me toa pimedaks tegime. Aga hommikune päike valgustas ju tervet haiglatuba! Ehmatasin ära, et mis nüüd lahti on?
Ta istus parajasti voodis ja ütles äkitselt: «Kurat, nüüd küll midagi juhtub!» See kõlas nii hirmuäratavalt, et siiani judin jookseb üle selja, kui sellest rääkima pean… Tundus, et näen, kuidas keegi justkui tõmbas tal elu pea kaudu seest välja. Järk-järgult kadus elu kehast, siis kaelast, lõuast, suust… kuni kogu elu oli välja tõmmatud. See pilt ei lähe mul kunagi meelest. Ma olen nii mõnegi inimese viimse hetke juures viibinud, kuid midagi taolist pole ma kunagi rohkem kogenud. Sedagi, et inimese viimased sõnad enne lahkumist on just sellised.
Väga kurb oli. Reinu ema ei tulnudki poega kogu selle aja sees vaatama. Oli mõelnud, et ah, eks läheb üle… Õnneks aga sõbrad ning kolleegid käisid ja see oli Reinule väga tähtis.
Hiljem selgus, et kõik, kes sel peol olid, said mürgituse ning salmonella! Meedias polnud sellest ühtki sõna.»
Kas siis hakkasidki otsima viinast lohutust?
«Mitte üksinda olemises polnud asi, vaid tühjas kohas südames! Mõistsin lihtsalt, et seda inimest enam pole ja ei tule tagasi ka… Elasin seda väga üle ja olin ise südamenärvidega korduvalt haiglas, nii et endalgi tundus lõpp lähedal.
Samas adusin, et – kui mina jäin ellu, siis järelikult on mul elus veel mingi funktsioon täita, ma pean edasi elama… Varsti pärast õnnetust hakkasin tüdrukute vokaalansamblit Merl moodustama. Ja – alkohol oli täiesti vastunäidustatud! Pool aastat ei võtnud tilkagi. Matsin end lihtsalt töösse ja sain tagasi elurõõmu.»
Kuidas tutvusid rootslasega, kellega abiellusid?
«Oh, see oli peaaegu kümme aastat hiljem ja tol ajal olid ka ajad ju päris keerulised…»
Oli see planeeritud fiktiivabielu, et Rootsi jääda?
«Ütleme, et nii ja naa. Tuvastati, et ta on narkomaan! Ma polnud kunagi narkomaane näinud ja ei osanud aru saada, mis tal vahel äkki hakkas. Silmad klaasistusid ja hakkas sellist juttu ajama, nagu poleks üldse sama inimene, kes viis minutit tagasi. Üldiselt oli meie probleemiks ka see, et me kumbki ei osanud õieti inglise keelt, mis meie suhtlemiskeeleks oli ja sealt tekkisid tõsised arusaamatused.»
Oled varem öelnud, et üks su abieludest oli platooniline?
«See on tegelikult üks inimene, kellega ma pole kunagi abielus olnudki. Kuid see platoonilisus on kestnud vist küll oma 18 aastat või isegi rohkem! Ta elab minust väga kaugel ja seetõttu on kerge sellist platoonilist vahekorda pidada. See suhe sobib mulle praegu kõige rohkem – ei piira mu vabadust ja sees on siiski soe tunne!»
Kas ettekujutus ideaalsest, sulle sobivast mehest on aja jooksul muutunud?
«Mul pole ju sellist ettekujutust kunagi olnudki! Olen ise küllaltki raske isiksus teisega koos elama. Ma ei armasta kakelda; tahan alati probleemid selgeks rääkida, et õhk meie vahel oleks puhas; ei armasta keerutamist; teen tihti iseenda üle nalja ja toon ka oma puudusi esile. Inimestele see alati ei meeldi. Nad võtavad ennast kuidagi liiga tõsiselt, mingi malli järgi ja neil on raske selle võltsi kesta sees elada.
Minuga suhtlemise puhul peab ennast oma kestast vabastama, sest alles siis paistab, mis inimene sealt seest välja tuleb. Esimene sobivuskriteerium ilmneb aga kindlasti muusika kaudu – kui meile meeldib sarnane muusika, siis tihti sobime. Kuid selliseid on nii vähe terve maailma peale!»
Kuidas oled elukogemust oma loomingus rakendanud?
«Tõepoolest, mul on vist oma kümneks raamatuks erinevaid elukogemusi… Riho Sibul laulab küll, et «inimene pole kala», kuid inimene on just kala. Ta on võimeline end igas olukorras sisse seadma. Igas kohas või riigis on aga erinevad reeglid ja süsteem, millega pead tutvuma enne, kui selles end vabalt tundma ja iseennast leidma saad hakata.
Minu laulud räägivadki mu elust ja näitavad välja selle energiat. Oli aeg, mil ei teadnud, mida järgmine tund toob. Ka tolleaegsetes lauludes on seda tohutut energiat kuulda ning tunda, millega need lood valmis tehti. Nagu mu uuelgi plaadil, mis sisuliselt polegi nii uus ja ilmub järgmisel nädalal. Minu ja Uku 90ndate looming, kus oleme kõik lood ise või kellegagi kahasse kirjutanud, arran?eerinud, produtseerinud, sisse mänginud, kohati ka laulnud ja kasutanud mõnd Los Angelese r’n’b lauljat. Usun, et nüüd on Eestis sellise muusika kuulajaid. Kuna olen mõnda lugu meie albumilt pidevalt ise klubides DJna mänginud, siis – tantsitud on nende saatel sama hoogsalt kui teiste lugude järgi.»
Uudised
VE: Kuut, Marju – tipplauljatar
Marju Kuut: «Vahel ma ei mäletagi eriti, et olen üldse abielus olnud.»
«Kuidas võtta… See kõik oli nii ammu, et vahel ma ei mäletagi eriti, et olen üldse abielus olnud. Eks Reinuga oli see kõige keevalisem aeg. Kuid seda aega anti suhteliselt vähe… Tagantjärele mõtlen, et – kui ta oleks elama jäänud, kas ja kui kaua oleks õnn kestnud… Igal juhul oli see aeg, mis ei kordu!» mõtiskleb lauljatar Marju Kuut meestest, kes tema isiklikus elus kõige tähtsamat rolli mänginud.
Milline oli tütarlapsena sinu ettekujutus ideaalsest mehest, tulevasest kaasast?
«Kuna mul endal isa eeskuju polnud, siis olin tugevasti innustunud igasugustest välismaa filminäitlejatest. Tolle aja õnnelikumad hetked olid siis, kui õnnestus kioskist mõni Poola ajakiri «Ekraan» osta, mis oli täis värvilisi pilte filminäitlejatest, kõrval väheke juttu nende elu-dest. Arvan, et nii tekkis ka mingi meheideaal.
Hiljem – olin siis juba abielus -, kohtasin poeuksel üht tõelist džentelmeni. Vaatasime temaga hetke üksteisele sügavalt silma ja tundsin sees mingit imelikku tunnet. Et – kui ma ei teaks, et mu isa on surnud, siis oleksin kindel, et ta on mu isa. Ja et kui tema polegi mu isa, siis sellisesse mehesse armuksin kohe kindlasti ära! Ta oli kuidagi absoluutselt teistsuguse olemisega kui kõik teised mehed, keda olin kohanud…
Paari päeva pärast emaga välja minnes tuli sama mees meile Raekoja platsil vastu. Mul käis südamest läbi – et kui nüüd peaks see mu isa olema, siis näen seda kindlasti kohe ema näost… Üllatuseks tuligi mees meie suunas ja ema – mina kutsusin teda Memmeks – läks päris ähmi täis ega teadnud, mida tema kohta mulle öelda. Vabastasin Memme pingest, ja ütlesin: «Me oleme juba kohtunud ja ma tean…!»
Hiljem muidugi rääkisin Memmele hetkest, mil papsiga kohtusime ja tal oli tükk tegemist, et mulle ära seletada, miks ta teda surnuks pidas. Vähemalt minu ees.»
Esimest korda läksid mehele vist üsna noorelt?
«Töötasin lauljana hotell Tallinna restoranis, see oli mu esimene laulutöö. Kuna olin alaealine, siis arvati tol ajal, et kui noor tüdruk restoranis laulab, ju ta üks kergemeelne on. Kuna ma aga polnud kergemeelne, siis bändi poisid hakkasid mind kõik koos kiusama. Ei mänginud mulle enam ühtki seda lugu, mida oleksin tahtnud laulda, vaid hoopis tangosid. Ühel õhtul töölt tulles ja üle Harjumäe koju minnes (elasin siis Suur-karja 18, praeguse Otsa-kooli kõrval) mõtlesin, kuidas sellest jamast lahti saaksin. Et peaksin endale leidma kellegi, kes minu eest seisaks… Samas käis peast läbi: kui mulle praegu mõni muusik vastu tuleks ja kutsuks kuhugi kohvi jooma, siis sellega ma ka abielluksin! Arvasin, et saaksin siis paremini oma bändiga hakkama…
Tuligi üks pillimees, kes mulle tegelikult kunagi polnud meel-dinud. Sest ta oli alati nii ennasttäis ja hambad irevil. Küsiski, et ehk läheks kuhugi istuma ja võtaks väikse pitsi… Läksimegi, ehkki mul läks see äsjane hull mõttesähvatus meelest ära.
Aga kukkuski nii välja, et abiellusime päris varsti. Tõsi, enne seda olime just otsustanud lahku minna…
Abiellusime salaja. Kui tulime perekonnaseisuametist välja, hoidsime mõlemad abielusõrmustega käsi taskus, sest nii piinlik oli! Vähemalt minul. Faktiliselt abiellusin ju vastu tahtmist. Lõpuni aus olles: mul oli üks rumal põhjus mehele minekuks lisaks – saada oma perekonnanimest Kuut ehk «koeramaja» lahti. Kuid olen muidugi õnnelik, et sain just selle poja – poja, kes hakkas end ise kolmekuuselt Ukuks hüüdma.»
Kui kaua teie õnnepäevad kestsid?
«Mingeid õnnepäevi ma esimesest abielust küll ei mäleta. Enne meheleminekut oli küll tore, mõlemad musitseerisime, kuid kui abiellusime ja lapse sain, muutus kõik. Jutt oli hoopis teine: «Miks sa ikka tahad veel muusikaga tegeleda?
Sul on ju oma laps ja köök (üks köök nelja pere peale), mida sa veel tahad?!» Päevad möödusid lapse mähkmeid vahetades ja süüa tehes, mingil hetkel hakkas Heidy Tamme mu juures käima ja uurima, kuidas kurguhäälega laulda ja kuidas ma seda tekitan… Õhtul tuli mees koju ja ma püüdsin temaga võimalikult vähe rääkida. Ükski jutt ei klappinud meil nagunii…
Imelik, aga peale lapse sündi ei suutnud ma oma meest enam taluda! Esiteks, ta ei hoolinud lapsest üldse! Ma ei püüdnudki enam lahkhelisid lahendada ja südames haudusin plaani, kuidas pojaga sealt korterist kaduda.
Pidasime vastu vist umbes poolteist aastat. Ma ei usu, et seal oligi armastust. Vähemalt mitte sellist, milleks mina seda terminit pean! Pealegi käitus ta halvasti mu Memmega ja see aitas kindlasti kaasa minu võõrdumisele temast. Ma ei suuda jagada kodu inimesega, kes sind pidevalt alandab ja teadlikult sõnadega tapab!»
Kui pikk oli paus enne tutvumist Reinuga?
«See polnud küll mingi paus. Päris varsti, esinenud edukalt Kaunase jazzifestivalil, kutsuti meid kui laureaate järgmisel aastal taas esinema. Tutvusin seal ühe väga ereda kujuga Poolast, kes oli nii trummar, laulja kui tromboonimängija, hakka-sime ülitihedalt suhtlema nii kirja teel kui live’ina. Imestasin, et tol ajal üldse kirju välismaale läbi lasti. Kuid romaan lõppes peagi. Sest kui mind lubati võimude poolt tollele noormehele külla sõita, mõtles too, et saame Poolas kohe ka abielluda ja nende bändiga Lääne-Saksamaale kontserttuurile sõita. Sellest ei tulnud aga midagi välja. Ma polnud veel ametlikult esimesest abikaasast lahutatudki! Nemad aga läksid loomulikult oma tuurile ja mina tulin lontides tagasi…
Möödus paar aastat, kui nägin juhuslikult trammis üht naljakat, saksa fritsu talvemütsiga noor-meest, kes oli eriliselt süvenenud ajalehte. Märkasin, et see on sa-ma kutt, kellest räägiti, et ta on üliandekas pianist. Hakkasin te-da ajaviiteks jälgima. Seda oli hea teha, kuna ta silmi ajalehelt ei pööranud. Tundus isegi kuidagi liiga sümpaatsena, nii et hakka-sin temas mingeid ebameeldivaid jooni otsima… Aga ma ei leidnud neid! Nii ta läkski Võidu väljakul mind märkamata maha. Järgnesin talle – lihtsalt et huvi pärast vaadata, kuhu ta edasi läheb.
Paari päeva pärast seadsin sammud samasse varietti, kus temagi töötas. Oli naljakas, et ta ütles mulle klaveri tagant kohe tere ja hiljem, kui mu lauapartner korraks lahkus, tuli Rein kohe minu juurde ja… jutt klappis ideaalselt!»
Mis sind tema juures eriti võlus?
«Tema tarkus, intelligentsus, samas lihtsus, huumorimeel, otsekohesus, õiglus, ürgne mehelikkus ja tema armastus. Ja vast ka tugev armukadedus, mis tegelikult oli meie mõlema pahe.»
Pulmad olid vägevad?
«Pulmi meil polnudki. Järgmiste jõuludeni, kui pidime pulmad pidama, ta enam ei elanud…
See-eest oli meie ühine algus huvitav. Hakkasime koos tööle ja kuue kuu pärast ütlesin talle, et läheme Aleksander Rjaboviga Leningradi plaadistama. Et oleme seal nädalakese. Järgmisel päeval helises telefon juba Leningradis: «Tere hommikust, ma olen all fuajees!» Küsisin hiljem, kuidas ta teadis, et peatun just selles hotellis? Vastas, et oli kõik Leningradi hotellid läbi helistanud ja nii jõudiski õigesse paika. Loomulikult ei tulnud lindistamisest midagi välja ja Rjabov viha täis… Kuid – nagu ütleb laulusalm – «Ei sellest hooli!»»
Mitu aastat koos elasite?
«Olime koos peaaegu kaks aastat. Rasked ajad saabusid, kui tema endine sõbratar end ära tappis. Hiljem kuulsin, et selle tüdruku vanaema oli meid kõvasti neednud… Õudne aeg tuli siis, kui Rein haiglasse sattus.»
Mis siis ikkagi tegelikult juhtus?
«Meid kutsuti üleliidulise keemikute ja füüsikute sümpoosioni, mis toimus Eestis, lõpu-peole mängima. Laud lookas, kõike head ja paremat, mida polnud tol ajal tavaliselt saada, oli sellel peol külluses. Loomulikult võttis Rein kohe kolm portsu tomatisalatit hapukoorega. Mina sõin sealt ainult kolm lõiku.
Samal õhtul ei saanud nagu midagi aru, kuid paari päeva möödudes hakkas Reinul väga halb. Läksime siis öösel peale tööd koju ja voodist ta enam ei tõusnudki. Ja kui tal tekkis äkitselt soov ema näha, tekkis südamesse halb eelaimdus… Ta viidi kiirabiga haiglasse ja mõne aja möödudes jätkati ravi Tartus.»
Oled kindel, et probleem oli tomatisalatis?
«Tol õhtul oli kogu värk probleemiks! Ükskõik, mida söödi või joodi – kõik kukkusid haiglasse. Ja kellelgi polnud ju andmeid nende seltsimeeste kohta, kes öösel ära Venemaale lendasid… Kohalikud aga, kaasa arvatud restorani töötajad, olid kõik minuga koos haiglas, kes kauem sees, kes vähem.
Mina veetsin seal vaid kolm nädalat. Pidasime Reinuga kirjavahetust. Samal ajal ilmus lehes pilt: esimene patsient on pandud kunstliku neeru alla. Nii seda nimetati. Mingi aparaat, mille all inimene lebas. Ja see inimene oli… Rein! Pilti vaadates tundus, nagu ta oleks juba surnud, avatud puusärgis. Kohutav! Tekkis jube tunne, mis ei läinudki üle. Kui lõpuks ise haiglast välja sain, põrutasin kohe Tartusse, lootuses, et mul poleks halba üllatust ees ootamas. Kuid sisetunne läks aina valusamaks ja… Kui lõpuks haiglasse jõudsin, avanes mu ees kohutav pilt.»
Järgnes vaid mõni päev võitlust elu nimel?
«Jah. Olin Reinu juures kolm ja pool ööpäeva valves, ta unistas veel viimasel päeval, et kui terveks saab, siis enam ta kunagi tilkagi alkoholi ei võta, vaid teeb endale suure mahlabaari… Imes-tasin, et ta polnud sugugi «ärami-nekuga» nõus, ei öelnud enam kordagi, et teab, et vara sureb, nagu oli seda alati korranud.
See oli täielik šokk! Viimane öö oli otsustav, kas olukord pöördub paremuse poole või ei. Vastu hommikut hakkasid ilmnema paranemissümptomid. Olime väga rõõmsad ja tegime naljagi. Kuni ta äkki küsis: «Kuhu sa läksid?» Mina aga istusin endiselt ta voodil ja vastasin, et pole kuhugi läinud. Küsis siis, et miks me toa pimedaks tegime. Aga hommikune päike valgustas ju tervet haiglatuba! Ehmatasin ära, et mis nüüd lahti on?
Ta istus parajasti voodis ja ütles äkitselt: «Kurat, nüüd küll midagi juhtub!» See kõlas nii hirmuäratavalt, et siiani judin jookseb üle selja, kui sellest rääkima pean… Tundus, et näen, kuidas keegi justkui tõmbas tal elu pea kaudu seest välja. Järk-järgult kadus elu kehast, siis kaelast, lõuast, suust… kuni kogu elu oli välja tõmmatud. See pilt ei lähe mul kunagi meelest. Ma olen nii mõnegi inimese viimse hetke juures viibinud, kuid midagi taolist pole ma kunagi rohkem kogenud. Sedagi, et inimese viimased sõnad enne lahkumist on just sellised.
Väga kurb oli. Reinu ema ei tulnudki poega kogu selle aja sees vaatama. Oli mõelnud, et ah, eks läheb üle… Õnneks aga sõbrad ning kolleegid käisid ja see oli Reinule väga tähtis.
Hiljem selgus, et kõik, kes sel peol olid, said mürgituse ning salmonella! Meedias polnud sellest ühtki sõna.»
Kas siis hakkasidki otsima viinast lohutust?
«Mitte üksinda olemises polnud asi, vaid tühjas kohas südames! Mõistsin lihtsalt, et seda inimest enam pole ja ei tule tagasi ka… Elasin seda väga üle ja olin ise südamenärvidega korduvalt haiglas, nii et endalgi tundus lõpp lähedal.
Samas adusin, et – kui mina jäin ellu, siis järelikult on mul elus veel mingi funktsioon täita, ma pean edasi elama… Varsti pärast õnnetust hakkasin tüdrukute vokaalansamblit Merl moodustama. Ja – alkohol oli täiesti vastunäidustatud! Pool aastat ei võtnud tilkagi. Matsin end lihtsalt töösse ja sain tagasi elurõõmu.»
Kuidas tutvusid rootslasega, kellega abiellusid?
«Oh, see oli peaaegu kümme aastat hiljem ja tol ajal olid ka ajad ju päris keerulised…»
Oli see planeeritud fiktiivabielu, et Rootsi jääda?
«Ütleme, et nii ja naa. Tuvastati, et ta on narkomaan! Ma polnud kunagi narkomaane näinud ja ei osanud aru saada, mis tal vahel äkki hakkas. Silmad klaasistusid ja hakkas sellist juttu ajama, nagu poleks üldse sama inimene, kes viis minutit tagasi. Üldiselt oli meie probleemiks ka see, et me kumbki ei osanud õieti inglise keelt, mis meie suhtlemiskeeleks oli ja sealt tekkisid tõsised arusaamatused.»
Oled varem öelnud, et üks su abieludest oli platooniline?
«See on tegelikult üks inimene, kellega ma pole kunagi abielus olnudki. Kuid see platoonilisus on kestnud vist küll oma 18 aastat või isegi rohkem! Ta elab minust väga kaugel ja seetõttu on kerge sellist platoonilist vahekorda pidada. See suhe sobib mulle praegu kõige rohkem – ei piira mu vabadust ja sees on siiski soe tunne!»
Kas ettekujutus ideaalsest, sulle sobivast mehest on aja jooksul muutunud?
«Mul pole ju sellist ettekujutust kunagi olnudki! Olen ise küllaltki raske isiksus teisega koos elama. Ma ei armasta kakelda; tahan alati probleemid selgeks rääkida, et õhk meie vahel oleks puhas; ei armasta keerutamist; teen tihti iseenda üle nalja ja toon ka oma puudusi esile. Inimestele see alati ei meeldi. Nad võtavad ennast kuidagi liiga tõsiselt, mingi malli järgi ja neil on raske selle võltsi kesta sees elada.
Minuga suhtlemise puhul peab ennast oma kestast vabastama, sest alles siis paistab, mis inimene sealt seest välja tuleb. Esimene sobivuskriteerium ilmneb aga kindlasti muusika kaudu – kui meile meeldib sarnane muusika, siis tihti sobime. Kuid selliseid on nii vähe terve maailma peale!»
Kuidas oled elukogemust oma loomingus rakendanud?
«Tõepoolest, mul on vist oma kümneks raamatuks erinevaid elukogemusi… Riho Sibul laulab küll, et «inimene pole kala», kuid inimene on just kala. Ta on võimeline end igas olukorras sisse seadma. Igas kohas või riigis on aga erinevad reeglid ja süsteem, millega pead tutvuma enne, kui selles end vabalt tundma ja iseennast leidma saad hakata.
Minu laulud räägivadki mu elust ja näitavad välja selle energiat. Oli aeg, mil ei teadnud, mida järgmine tund toob. Ka tolleaegsetes lauludes on seda tohutut energiat kuulda ning tunda, millega need lood valmis tehti. Nagu mu uuelgi plaadil, mis sisuliselt polegi nii uus ja ilmub järgmisel nädalal. Minu ja Uku 90ndate looming, kus oleme kõik lood ise või kellegagi kahasse kirjutanud, arran?eerinud, produtseerinud, sisse mänginud, kohati ka laulnud ja kasutanud mõnd Los Angelese r’n’b lauljat. Usun, et nüüd on Eestis sellise muusika kuulajaid. Kuna olen mõnda lugu meie albumilt pidevalt ise klubides DJna mänginud, siis – tantsitud on nende saatel sama hoogsalt kui teiste lugude järgi.»