|
Ajal, mil mõned keelespetsialistid ennustavad enamikule täna kõneldavatele keeltele saja aasta jooksul kadu, usuvad Eesti keelespetsialistid, et meie emakeel kuulub kindlalt püsimajääjate hulka. Kas püsima jäävad ka mitmed meie sugulaskeeled Venemaa aladel, selles nad nii kindlad pole.
– – – – –
Hoolimata süngetest ennustustest, et ohustatud on üheksa maailma keelt kümnest, visandavad Eesti keeleeksperdid eesti keele tulevikku heledates toonides. Tartu Ülikooli Eesti ja soome-ugri keeleteaduse osakonna juhataja Ago Künnap möönab, et enamik keeli on tõepoolest ohustatud, kuid ennekõike on need väga väikesed keeled. Eesti keel on selles mõttes suurkeelte hulka kuuluv.
“Eesti keel kuulub maailma kahesaja suurima keele hulka. Kui panna piiriks üks miljon kõnelejat, siis me kuulume sinna. Oletame, et kuussada keelt jääb sajandi pärast järele, siis meil on lootust olla kõige paremini säilijate ülemises otsas, see kõige kõvem osa,“ rääkis ta Raadio Vaba Euroopale.
Künnapi sõnul pole anglitseerumine siiski surmaohuks, sest hoolimata sõnalaenudest jääb keel siiski teatava piirini oma algkujule truuks. Seda, et laensõnade kriitiline piir millalgi ületataks ja teisele keelele üle mindaks, seda ta praktikas võimalikuks ei pea. Uurali keelte dotsent Tõnu Seilenthal usub samamoodi eesti keele kestmisvõimet, põhipõhjuseks see, et haridus on eesti keeles kättesaadav.
“Mina olen üsna veendunud, et eesti keel on n.ö. ellujääjate hulgas. Kõigepealt on keelel endal olemas enese alalhoiu instinkt. Eesti keel on siiski ka arenenud kirjakeel, hariduse keel ja ma ei näe küll tendentse, et Eesti vanemad ei õpetaks oma lastele ja ei räägiks nendega eesti keelt,“ ütles ta.
Pisut hapramas seisus on eesti murded, kuid ka siin näeb Seilenthal pigem uut tõusulainet, seda iseäranis Kagu-Eestis, kus murdekeel köögilaua tagant kaugemale on jõudnud.
“Murdekeele kasutusega laiemalt kui ainult koduse keelena on viimase kümne-viieteist aasta jooksul toimunud üsna ilus renessanss. See on ka laiem tendents kogu maailmas ja eriti Euroopa Liidus, et piirkondlik eneseteadvus suureneb.”
Tehnoloogia areng on see faktor, mis aitab tublisti oma keele säilitamisele kaasa ja kompenseerib seda, kui rahval pole ühtset territooriumi, arvab Seilenthal. Künnap seevastu osutab, et laialipillutatud mordvalasi võib küll Venemaa avarustes miljoni ringis olla, kuid nende killustatus kipub neid venelaste hulka sulatama. Meie sugulaskeelte seas on selliseid keeli, mida kõnelevad küll paljud, kuid sellele vaatmata on neil oht käibelt kaduda päris reaalne.
“Marilased püüavad mari keelt säilitada, püüavad luua oma rahvuslikke organisatsioone, anda välja ajalehti, kirjastada raamatuid jne. Aga kui kaugel on veel see, et kogu keskharidus muutuks marikeelseks, kui ta üldse kunagi muutub? Kui kaugel on veel see, et kõik mari noored, kui nad tahavad omandada kõrgharidust mari keeles, saaksid seda teha? Kui ikka selle peale mõtleme, ma ei tea, kas see on tehtav? Enne äkki saab jõud otsa?” küsis Künnap.
Tõnu Seilenthal seevastu mainib, et vara on lugeda isegi liivi keelt väljasurijaks, sest hetkel meie ühe lähima sugulaskeele kasutusala hoopis laieneb, mitte ei kahane.
|
Uudised
Eksperdid ennustavad eesti keele püsimajäämist
Eksperdid ennustavad eesti keele püsimajäämist
Priit Simson – 8. juuni, 2003 15:36
Ajal, mil mõned keelespetsialistid ennustavad enamikule täna kõneldavatele keeltele saja aasta jooksul kadu, usuvad Eesti keelespetsialistid, et meie emakeel kuulub kindlalt püsimajääjate hulka. Kas püsima jäävad ka mitmed meie sugulaskeeled Venemaa aladel, selles nad nii kindlad pole.
– – – – –
Hoolimata süngetest ennustustest, et ohustatud on üheksa maailma keelt kümnest, visandavad Eesti keeleeksperdid eesti keele tulevikku heledates toonides. Tartu Ülikooli Eesti ja soome-ugri keeleteaduse osakonna juhataja Ago Künnap möönab, et enamik keeli on tõepoolest ohustatud, kuid ennekõike on need väga väikesed keeled. Eesti keel on selles mõttes suurkeelte hulka kuuluv.
“Eesti keel kuulub maailma kahesaja suurima keele hulka. Kui panna piiriks üks miljon kõnelejat, siis me kuulume sinna. Oletame, et kuussada keelt jääb sajandi pärast järele, siis meil on lootust olla kõige paremini säilijate ülemises otsas, see kõige kõvem osa,“ rääkis ta Raadio Vaba Euroopale.
Künnapi sõnul pole anglitseerumine siiski surmaohuks, sest hoolimata sõnalaenudest jääb keel siiski teatava piirini oma algkujule truuks. Seda, et laensõnade kriitiline piir millalgi ületataks ja teisele keelele üle mindaks, seda ta praktikas võimalikuks ei pea. Uurali keelte dotsent Tõnu Seilenthal usub samamoodi eesti keele kestmisvõimet, põhipõhjuseks see, et haridus on eesti keeles kättesaadav.
“Mina olen üsna veendunud, et eesti keel on n.ö. ellujääjate hulgas. Kõigepealt on keelel endal olemas enese alalhoiu instinkt. Eesti keel on siiski ka arenenud kirjakeel, hariduse keel ja ma ei näe küll tendentse, et Eesti vanemad ei õpetaks oma lastele ja ei räägiks nendega eesti keelt,“ ütles ta.
Pisut hapramas seisus on eesti murded, kuid ka siin näeb Seilenthal pigem uut tõusulainet, seda iseäranis Kagu-Eestis, kus murdekeel köögilaua tagant kaugemale on jõudnud.
“Murdekeele kasutusega laiemalt kui ainult koduse keelena on viimase kümne-viieteist aasta jooksul toimunud üsna ilus renessanss. See on ka laiem tendents kogu maailmas ja eriti Euroopa Liidus, et piirkondlik eneseteadvus suureneb.”
Tehnoloogia areng on see faktor, mis aitab tublisti oma keele säilitamisele kaasa ja kompenseerib seda, kui rahval pole ühtset territooriumi, arvab Seilenthal. Künnap seevastu osutab, et laialipillutatud mordvalasi võib küll Venemaa avarustes miljoni ringis olla, kuid nende killustatus kipub neid venelaste hulka sulatama. Meie sugulaskeelte seas on selliseid keeli, mida kõnelevad küll paljud, kuid sellele vaatmata on neil oht käibelt kaduda päris reaalne.
“Marilased püüavad mari keelt säilitada, püüavad luua oma rahvuslikke organisatsioone, anda välja ajalehti, kirjastada raamatuid jne. Aga kui kaugel on veel see, et kogu keskharidus muutuks marikeelseks, kui ta üldse kunagi muutub? Kui kaugel on veel see, et kõik mari noored, kui nad tahavad omandada kõrgharidust mari keeles, saaksid seda teha? Kui ikka selle peale mõtleme, ma ei tea, kas see on tehtav? Enne äkki saab jõud otsa?” küsis Künnap.
Tõnu Seilenthal seevastu mainib, et vara on lugeda isegi liivi keelt väljasurijaks, sest hetkel meie ühe lähima sugulaskeele kasutusala hoopis laieneb, mitte ei kahane.