Baarmen päästis tükikese kultuurilugu
 Anneli Ammas
|
 |
|
Tänu Toomas Veskise kultuurihuvile taastati olulised saated.
Foto: Raigo Pajula |
|
Kui Eesti Raadios mõni aeg tagasi arvutisüsteem totaalselt segi läks, kadus ühe väärtuslikuma salvestisena ka suur tükk saatesarjast “Müstiline Venemaa”. Aga siis ilmus välja baarmen Toomas Veskis, näpus 27 linti selle saatega.
Toomas Veskis (47) on aastate jooksul lindistanud üle saja saate, mida ajaloolane David Vseviov ja toimetaja Terje Soots koos teinud. Veskis on “Müstilise Venemaa” “usku” pööranud ka oma eestivenelastest sõpru, kelle tarvis ta esialgu saateid lindistama hakkaski.
“Pühapäeva hommikul lindistan saate ning pealelõunal kuskil looduses või mujal kohtudes mängin selle ette ning arutame kuuldu üle,” räägib Toomas Veskis. Eriti meeldib talle sarja see osa, mis algas pärast Peeter I surma ning pajatas Venemaa valitsejannadest.
“Venemaal hakati just sellest ajast seriaali väntama. Kuulan mälu värskendamiseks enne järgmist seeriat “Müstilise Venemaa” saateid ja see aitab filmis kõrvalisi tegelasi tähele panna,” räägib Tartu maanteel Bamba pubi-piljardisaali juhatav Veskis.
Veskis pole kunagi olnud eriline ajaloohuviline, aga ta on väga suur Venemaa, eriti Peterburi ja sealsete teatrite fänn. 1980. aastatel käis ta kord-kaks kuus toonase Leningradi paremaid etendusi vaatamas ning võib nähtust lõputult rääkida.
“Meie süsteemis polnud raske saada lennupileteid Leningradi,” räägib 1978. aastast Rae restoranis, vanas Glorias ja Palace’i restoranis põhiliselt kelnerina töötanud mees. Leningradis ööbis ta nõukogude inimestele raskelt kätte saadavates Inturisti hotellides – tema head sõbrad töötasid seal.
Veskis meenutab, kuidas ülidefitsiitsetele teatrietendustele pileteid sai. “Kassas tuli letile panna kolmekordne piletiraha ning öelda, et tahan täna õhtuks ühte-kahte piletit ja tulen tunni pärast tagasi. Kolme rubla asemel kulus 10-12 rubla.” Kordagi ei jäänud tal soovitud etendus vaatamata.
Veskis puistab nagu varrukast Vene tuntumate näitlejate-lavastajate nimesid ning tuletab nende tipprolle meelde. Vene kirjandusklassikat eelistab ta lugeda originaalkeeles, sest “Tšehhovi “Kirsiaed” pole ka parimas tõlkes originaaliga võrreldav”.
Kunagine huvi vene kultuuri vastu on tänaseks taandunud Vene telekanalite vaatamisele ning “Müstilise Venemaa” kuulamisele. Viimati külastas ta Peterburi kümmekond aastat tagasi ning enam väga ei kibelegi sinna. “Iga asja jaoks on oma aeg,” ütleb Veskis.
Eesti teatrist pärast Voldemar Pansot ta enam eriti ei pea, kuigi noorusaegadel oli ta ka siinsete teatrite fänn ning mängis ise pioneeride palee näiteringis. Ta meenutab hea meelega, et sattus Vene Draamateatri baari tööle, kui Draamateater remondis oli ja seal etendusi andis. Vene Draamateatris tehti toona ka filmi “Savoy ball” ning Veskist ennastki võib selles näha.
|
Uudised
VE: Veskis, Toomas – baarmen
(07.06.2003)
Foto: Raigo Pajula
Kui Eesti Raadios mõni aeg tagasi arvutisüsteem totaalselt segi läks, kadus ühe väärtuslikuma salvestisena ka suur tükk saatesarjast “Müstiline Venemaa”. Aga siis ilmus välja baarmen Toomas Veskis, näpus 27 linti selle saatega.
Toomas Veskis (47) on aastate jooksul lindistanud üle saja saate, mida ajaloolane David Vseviov ja toimetaja Terje Soots koos teinud. Veskis on “Müstilise Venemaa” “usku” pööranud ka oma eestivenelastest sõpru, kelle tarvis ta esialgu saateid lindistama hakkaski.
“Pühapäeva hommikul lindistan saate ning pealelõunal kuskil looduses või mujal kohtudes mängin selle ette ning arutame kuuldu üle,” räägib Toomas Veskis. Eriti meeldib talle sarja see osa, mis algas pärast Peeter I surma ning pajatas Venemaa valitsejannadest.
“Venemaal hakati just sellest ajast seriaali väntama. Kuulan mälu värskendamiseks enne järgmist seeriat “Müstilise Venemaa” saateid ja see aitab filmis kõrvalisi tegelasi tähele panna,” räägib Tartu maanteel Bamba pubi-piljardisaali juhatav Veskis.
Veskis pole kunagi olnud eriline ajaloohuviline, aga ta on väga suur Venemaa, eriti Peterburi ja sealsete teatrite fänn. 1980. aastatel käis ta kord-kaks kuus toonase Leningradi paremaid etendusi vaatamas ning võib nähtust lõputult rääkida.
“Meie süsteemis polnud raske saada lennupileteid Leningradi,” räägib 1978. aastast Rae restoranis, vanas Glorias ja Palace’i restoranis põhiliselt kelnerina töötanud mees. Leningradis ööbis ta nõukogude inimestele raskelt kätte saadavates Inturisti hotellides – tema head sõbrad töötasid seal.
Veskis meenutab, kuidas ülidefitsiitsetele teatrietendustele pileteid sai. “Kassas tuli letile panna kolmekordne piletiraha ning öelda, et tahan täna õhtuks ühte-kahte piletit ja tulen tunni pärast tagasi. Kolme rubla asemel kulus 10-12 rubla.” Kordagi ei jäänud tal soovitud etendus vaatamata.
Veskis puistab nagu varrukast Vene tuntumate näitlejate-lavastajate nimesid ning tuletab nende tipprolle meelde. Vene kirjandusklassikat eelistab ta lugeda originaalkeeles, sest “Tšehhovi “Kirsiaed” pole ka parimas tõlkes originaaliga võrreldav”.
Kunagine huvi vene kultuuri vastu on tänaseks taandunud Vene telekanalite vaatamisele ning “Müstilise Venemaa” kuulamisele. Viimati külastas ta Peterburi kümmekond aastat tagasi ning enam väga ei kibelegi sinna. “Iga asja jaoks on oma aeg,” ütleb Veskis.
Eesti teatrist pärast Voldemar Pansot ta enam eriti ei pea, kuigi noorusaegadel oli ta ka siinsete teatrite fänn ning mängis ise pioneeride palee näiteringis. Ta meenutab hea meelega, et sattus Vene Draamateatri baari tööle, kui Draamateater remondis oli ja seal etendusi andis. Vene Draamateatris tehti toona ka filmi “Savoy ball” ning Veskist ennastki võib selles näha.