JUHTKIRI: Hilinenud kojusõit
Eesti ja Venemaa leppisid 1994. aastal kokku, et sama aasta augusti lõpuks peab viimane kui üks vene sõjaväelane Eestist lahkuma.
Nii ka sündis, kuid kohale jäid need, kes olid jõudnud enne väeteenistusest lahkuda ning end tsiviilelanikuna sisse seadnud. Nende, nagu ka luureorganites teeninute kohta oli ja on Eesti Vabariigis omaette seadus, mis piirab erusõjaväelaste elamisõigust Eestis.
Piiranguid seades teadis Eesti hästi, mida ja miks teeb. Julgeolekutagatisteta iseseisvus polnud kindel, kuni riigi territooriumil viibib võõrriigile vande andnud ja osaliselt hea väljaõppega sõjaväelaste “viies kolonn”. Kolonn, mis on võimalik mõne tunniga lahingukorda seada. Meie lääneliitlased toetasid meid meie mures – Ameerika Ühendriigid panid välja suure rahalise preemia vabatahtlikult Balti riikidest lahkuvatele erusõjaväelastele. Kõik oli kena ja seaduslik.
Ainult seltsimehed ohvitserid osutusid moraalituks. Raha võtsid vastu, aga Eestist ei lahkunud. Vene riik tegi tol ajal Eestile igakülgseid takistusi selles, et saaksime erusõjameeste tegelikku liikumist tõhusalt kontrollida. Ja nii tegelemegi ammuse probleemiga veel aastal 2003.
USA ja Venemaaga sõlmitud lepinguid rikkunud eruohvitseridel jätkub praegu julgust väita, et Eesti riik rikub nende inimõigusi, keeldudes elamisloa pikendamisest. Kohtus käia on igaühe õigus, kuid isegi mundrist loobunud pikanäpumehed võiksid oma tegusid häbeneda, mitte neid avalikkuse ette laotada.
Eesti riigil pole – ka siis, kui see peaks tähendama niigi jahedatele Vene-suhetele külmapügalate lisamist – mingit põhjust leplikkuseks. Kui inimesed, kes ei tohiks Eestis elada, siit vabatahtlikult ei lahku, viiakse vägisi. Kohut käia võivad nad USA raha eest ostetud korteris Venemaal elades. Ja Eesti ei pea sugugi kartma, et riigist väljasaadetute must nimekiri teiste riikidega võrreldes tavatult pikaks muutub.
|
Uudised
NL eruohvitseride hilinenud kojusõit
Eesti ja Venemaa leppisid 1994. aastal kokku, et sama aasta augusti lõpuks peab viimane kui üks vene sõjaväelane Eestist lahkuma.
Nii ka sündis, kuid kohale jäid need, kes olid jõudnud enne väeteenistusest lahkuda ning end tsiviilelanikuna sisse seadnud. Nende, nagu ka luureorganites teeninute kohta oli ja on Eesti Vabariigis omaette seadus, mis piirab erusõjaväelaste elamisõigust Eestis.
Piiranguid seades teadis Eesti hästi, mida ja miks teeb. Julgeolekutagatisteta iseseisvus polnud kindel, kuni riigi territooriumil viibib võõrriigile vande andnud ja osaliselt hea väljaõppega sõjaväelaste “viies kolonn”. Kolonn, mis on võimalik mõne tunniga lahingukorda seada. Meie lääneliitlased toetasid meid meie mures – Ameerika Ühendriigid panid välja suure rahalise preemia vabatahtlikult Balti riikidest lahkuvatele erusõjaväelastele. Kõik oli kena ja seaduslik.
Ainult seltsimehed ohvitserid osutusid moraalituks. Raha võtsid vastu, aga Eestist ei lahkunud. Vene riik tegi tol ajal Eestile igakülgseid takistusi selles, et saaksime erusõjameeste tegelikku liikumist tõhusalt kontrollida. Ja nii tegelemegi ammuse probleemiga veel aastal 2003.
USA ja Venemaaga sõlmitud lepinguid rikkunud eruohvitseridel jätkub praegu julgust väita, et Eesti riik rikub nende inimõigusi, keeldudes elamisloa pikendamisest. Kohtus käia on igaühe õigus, kuid isegi mundrist loobunud pikanäpumehed võiksid oma tegusid häbeneda, mitte neid avalikkuse ette laotada.
Eesti riigil pole – ka siis, kui see peaks tähendama niigi jahedatele Vene-suhetele külmapügalate lisamist – mingit põhjust leplikkuseks. Kui inimesed, kes ei tohiks Eestis elada, siit vabatahtlikult ei lahku, viiakse vägisi. Kohut käia võivad nad USA raha eest ostetud korteris Venemaal elades. Ja Eesti ei pea sugugi kartma, et riigist väljasaadetute must nimekiri teiste riikidega võrreldes tavatult pikaks muutub.