| 23aastane Kohtla-Järve graafikadisainer Ilja Massalõgin tegeleb palju arvutigraafikaga, kuid klassikaline graafika meeldib talle siiski rohkem. Noormees töötab praegu firmas, mis täidab tellimusi peamiselt ühe arvutimänge tootva Inglise firma jaoks.
Mõni päev tagasi avati Ahtme kunstide koolis Ilja Massalõgini ja tema õpingukaaslaste näitus. Ilja õppis Eesti kunstiakadeemia rakenduskunsti kolledþis. Ahtme kunstide kooli pedagoogide sõnul on nende galeriis olnud palju näitusi, kuid sellest väljapanekust pole veel keegi ükskõikselt mööda läinud: nii lapsed kui ka täiskasvanud peatuvad tahtmatult, vaatavad, imestavad ja tunnevad huvi, millist tehnikat on autor kasutanud.
“See on kerge, kui oskad kasutada arvutiprogramme ja sul on kunstisoont,” selgitab Ilja. Ühe eksponaadi juurest teise juurde liikudes jutustab ta meelsasti, kuidas üks või teine pilt on sündinud. Siin on telefonikaartide kavandeid, reklaamplakatite seeria, kollaaþid ja illustratsioonid eesti muinasjuttudele. Tuleb välja, et suur osa sellest on tehtud juba kolledþis ega ole seni kahjuks praktilist rakendust leidnud. Kui see ei ole autorile pettumuseks, sest need tööd on verstapostid teel meisterlikkuse ja ameti poole.
Pilku köidavad fotod suurepärastest puust malenditest, mida tahaks kangesti käega katsuda. “Oskan ka puud voolida, kuid seegi on arvutigraafika,” naeratab Ilja. “Kas meeldib? Arvutiprogrammile on lisandunud uus funktsioon – globaalne valgustamine, eemaldatakse kõik poolvarjud, valguse murdumised ja muu. Neid malendeid oli vaja ligi kaheksa tundi töödelda arvutil Atlon 21 MHz, see-eest on pilt elav. Tegin selle lihtsalt niisama, ühe Vene veebilehe jaoks.”
Arvuti ideid ette ei ütle
Mida kauem Iljad kuulata, seda rohkem saab selgeks – kõik see polegi nii kerge. Arvuti arvutiks, see võib sind aidata, kuid ideid ta ette ei ütle. Armsa multifilmist pärit hüpikhiirega nägi Ilja neli päeva vaeva ning ikkagi jäi ajast puudu, et ülesanne lõpetada. Loomake, kes pidanuks muutuma kenaks karvakeraks ja saama südamlikud silmad, ei jõudnud näituse ajaks valmis. “See oli tellimus reklaamklipi jaoks – multifilm suslikust ja hüpikhiirest,” selgitab autor. “Tegemist oli kollektiivse tööga, mulle usaldati hüpikhiir.”
See loomake meeldib Iljale oma loodud kujudest peaaegu kõige rohkem. Võib-olla seepärast, et see on viimane töö, võib-olla seepärast, et välja tuli just see, mida ta tahtis – loometöös ei juhtu seda kaugeltki mitte alati.
Ettepaneku oma töid kooligaleriis näidata tegi Iljale tema endine õpetaja Irina Anissimova, kes nüüd töötab Ahtme kunstide koolis. Ilja oli aastaid tagasi Vahtra koolis tema õpilaseks, kuid nad suhtlevad siiani ja õpetaja jälgib noormehe edusamme. Ilja võttis ettepaneku meelsasti vastu, sest see on võimalus oma saavutusi näidata ja selgitada lastele, mida tehakse kunstiakadeemias, kus õppimisest paljud unistavad. See pole Ilja esimene näitus, tema pildid on juba väljas olnud Kohtla-Järve linnagaleriis Valge Saal ja Tartus. Noormehe sõnul piisanuks tal ka oma töödest, kuid ta kutsus kampa endised õpingukaaslased, et näitus mitmekesisem oleks.
Hobist sai elukutse
Kujutav kunst on Iljale alati huvi pakkunud. Ta joonistas palju nii lasteaias kui ka koolis. Põhikooli lõpetanud, läks ta Jõhvi kutsekooli kunstnikuks-kujundajaks õppima. Edukalt eksamid sooritanud, otsustas ta jätkata haridusteed Eesti kunstiakadeemia rakenduskunsti kolledþis, kus ta õppis graafilist disaini.
Noormehe sõnul leidis ta juhuslikult tööd kaks aastat tagasi ning on väga rahul, et see langeb ta hobiga kokku. Kusjuures tänapäevased tehnoloogiad võimaldavad tal elada kodus Kohtla-Järvel, tööandja on aga Tallinnas ning tellimusi saab firma paljudest riikidest. Praegu töötab nende kollektiiv peamiselt ühe arvutimänge tootva Inglise firma heaks, nad teevad mängude jaoks mudeleid ja korrigeerivad animatsiooni.
“Kõige rohkem meeldib mulle töötada avarusega – kolm ja rohkem mõõdet,” selgitab disainer. “Õppides ma isegi ei mõelnud, et hobist võib elukutse saada. Leidsin selle firma juhuslikult, sain juhuslikult tööd ning kui olin kolmemõõtmelist graafikat proovinud, selgus, et see tuleb mul välja. Nõudlus on, sest spetsialiste pole palju.”
Ilja ei mõtle kaugele ette, ta ütleb, et töötab arvutigraafikaga nii kaua, kuni see ta ära tüütab. Noormees tunnistab, et klassikaline graafika sule või pliiatsiga köidab teda siiski rohkem ning vabal ajal ja puhkepäevadel joonistab ta tihti käsitsi. Tema loomenatuuri kisub loodusesse, talle meeldib meri ja ta käib isegi talvel seda koos sõpradega tihti imetlemas.
IRINA KIVISELG
Laupäev, 12.04.2003
|
Uudised
VE: Massalõgin, Ilja – arvutigraafikadisainer
Mõni päev tagasi avati Ahtme kunstide koolis Ilja Massalõgini ja tema õpingukaaslaste näitus. Ilja õppis Eesti kunstiakadeemia rakenduskunsti kolledþis. Ahtme kunstide kooli pedagoogide sõnul on nende galeriis olnud palju näitusi, kuid sellest väljapanekust pole veel keegi ükskõikselt mööda läinud: nii lapsed kui ka täiskasvanud peatuvad tahtmatult, vaatavad, imestavad ja tunnevad huvi, millist tehnikat on autor kasutanud.
“See on kerge, kui oskad kasutada arvutiprogramme ja sul on kunstisoont,” selgitab Ilja. Ühe eksponaadi juurest teise juurde liikudes jutustab ta meelsasti, kuidas üks või teine pilt on sündinud. Siin on telefonikaartide kavandeid, reklaamplakatite seeria, kollaaþid ja illustratsioonid eesti muinasjuttudele. Tuleb välja, et suur osa sellest on tehtud juba kolledþis ega ole seni kahjuks praktilist rakendust leidnud. Kui see ei ole autorile pettumuseks, sest need tööd on verstapostid teel meisterlikkuse ja ameti poole.
Pilku köidavad fotod suurepärastest puust malenditest, mida tahaks kangesti käega katsuda. “Oskan ka puud voolida, kuid seegi on arvutigraafika,” naeratab Ilja. “Kas meeldib? Arvutiprogrammile on lisandunud uus funktsioon – globaalne valgustamine, eemaldatakse kõik poolvarjud, valguse murdumised ja muu. Neid malendeid oli vaja ligi kaheksa tundi töödelda arvutil Atlon 21 MHz, see-eest on pilt elav. Tegin selle lihtsalt niisama, ühe Vene veebilehe jaoks.”
Arvuti ideid ette ei ütle
Mida kauem Iljad kuulata, seda rohkem saab selgeks – kõik see polegi nii kerge. Arvuti arvutiks, see võib sind aidata, kuid ideid ta ette ei ütle. Armsa multifilmist pärit hüpikhiirega nägi Ilja neli päeva vaeva ning ikkagi jäi ajast puudu, et ülesanne lõpetada. Loomake, kes pidanuks muutuma kenaks karvakeraks ja saama südamlikud silmad, ei jõudnud näituse ajaks valmis. “See oli tellimus reklaamklipi jaoks – multifilm suslikust ja hüpikhiirest,” selgitab autor. “Tegemist oli kollektiivse tööga, mulle usaldati hüpikhiir.”
See loomake meeldib Iljale oma loodud kujudest peaaegu kõige rohkem. Võib-olla seepärast, et see on viimane töö, võib-olla seepärast, et välja tuli just see, mida ta tahtis – loometöös ei juhtu seda kaugeltki mitte alati.
Ettepaneku oma töid kooligaleriis näidata tegi Iljale tema endine õpetaja Irina Anissimova, kes nüüd töötab Ahtme kunstide koolis. Ilja oli aastaid tagasi Vahtra koolis tema õpilaseks, kuid nad suhtlevad siiani ja õpetaja jälgib noormehe edusamme. Ilja võttis ettepaneku meelsasti vastu, sest see on võimalus oma saavutusi näidata ja selgitada lastele, mida tehakse kunstiakadeemias, kus õppimisest paljud unistavad. See pole Ilja esimene näitus, tema pildid on juba väljas olnud Kohtla-Järve linnagaleriis Valge Saal ja Tartus. Noormehe sõnul piisanuks tal ka oma töödest, kuid ta kutsus kampa endised õpingukaaslased, et näitus mitmekesisem oleks.
Hobist sai elukutse
Kujutav kunst on Iljale alati huvi pakkunud. Ta joonistas palju nii lasteaias kui ka koolis. Põhikooli lõpetanud, läks ta Jõhvi kutsekooli kunstnikuks-kujundajaks õppima. Edukalt eksamid sooritanud, otsustas ta jätkata haridusteed Eesti kunstiakadeemia rakenduskunsti kolledþis, kus ta õppis graafilist disaini.
Noormehe sõnul leidis ta juhuslikult tööd kaks aastat tagasi ning on väga rahul, et see langeb ta hobiga kokku. Kusjuures tänapäevased tehnoloogiad võimaldavad tal elada kodus Kohtla-Järvel, tööandja on aga Tallinnas ning tellimusi saab firma paljudest riikidest. Praegu töötab nende kollektiiv peamiselt ühe arvutimänge tootva Inglise firma heaks, nad teevad mängude jaoks mudeleid ja korrigeerivad animatsiooni.
“Kõige rohkem meeldib mulle töötada avarusega – kolm ja rohkem mõõdet,” selgitab disainer. “Õppides ma isegi ei mõelnud, et hobist võib elukutse saada. Leidsin selle firma juhuslikult, sain juhuslikult tööd ning kui olin kolmemõõtmelist graafikat proovinud, selgus, et see tuleb mul välja. Nõudlus on, sest spetsialiste pole palju.”
Ilja ei mõtle kaugele ette, ta ütleb, et töötab arvutigraafikaga nii kaua, kuni see ta ära tüütab. Noormees tunnistab, et klassikaline graafika sule või pliiatsiga köidab teda siiski rohkem ning vabal ajal ja puhkepäevadel joonistab ta tihti käsitsi. Tema loomenatuuri kisub loodusesse, talle meeldib meri ja ta käib isegi talvel seda koos sõpradega tihti imetlemas.
IRINA KIVISELG
Laupäev, 12.04.2003