Eesti ajaloo teine jäähokikohtunik, kes oli kutsutud maailmameistrivõistlusi vilistama, jäi meelde sellega, et sattus Venemaa koondise treeneri kriitikatule alla, kuna Venemaa-Läti kohtumises põrkas litter vastu tema uisku.
Kõik sai alguse 2003. aasta veebruari lõpus. Tookord helises Semjonovite korteris telefon. Kõnes anti teada, et Anton Semjonov on arvatud jäähoki maailmameistrivõistlusi teenindavasse kohtunikebrigaadi. “Ma ei oodanud ega lootnud, et mulle usaldatakse sellise tasemega võistluste teenindamine,” tunnistas Anton.
Muide, Kohtla-Järvel elav Anton Semjonov on teine inimene Eestis, keda on kutsutud MMi vilistama. Esimene oli narvalane Aleksandr Pavlovski, kuid see juhtus veel Nõukogude Liidu ajal.
Kaua enne MMi
Anton hakkas juba lasteaias jäähoki vastu huvi tundma. Seejärel pühendas ta litri tagaajamisele 11 aastat. Viimased kolm aastat sellest ühendas Anton hoki suvise spordialaga, mis oma populaarsuselt talvisele sugugi alla ei jää – jalgpalliga. Kohtlajärvelased tunnevad Anton Semjonovit rohkem jalgpalliklubi Lootus sportlase kui jäähokimängijana.
Tõuke kohtunikutegevuseks andis teine Kohtla-Järvel elav jääväljakul kohtumõistja – Aleksei Gratšov, kellele noormees silma jäi ja kes tegi talle ettepaneku end kohtunikuna proovida. Nii algaski Antoni tee, mis ta 2003. aasta maailmameistrivõistlustele viis.
Mehe enda sõnul polnud MM esimene suurem jõuproov – enne sedagi on tal tulnud koondiste kohtumistes õigust mõista. Kaks aastat tagasi oli Soomes noorte koondiste turniir, mullu aga vilistas ta Tšehhis juunioride MMi.
Täiskasvanute mängu lihtsam vilistada
Antoni sõnul oli täiskasvanute tiitlivõistlust Tšehhi MMiga võrreldes lihtsam vilistada. “Noored on ettearvamatud, kunagi ei või teada, mida nad järgmisena ette võtavad. Konflikte on juunioride hokis märksa rohkem. Täiskasvanute mängu on lihtsam vilistada, sest seal saab mõistus emotsioonidest võitu.”
Joonekohtuniku töö – just see amet oli Antonile usaldatud – näeb ette peakohtuniku abistamist paljude vaidlusküsimuste lahendamisel. Joonekohtunik peab ka mängijaid rahustama. Erinevalt NHLi professionaalsest hokist on Euroopas sportlased häälestatud mängule, mitte aga sõule. Seepärast on joonekohtuniku ülesandeks mitmesuguste mängukonfliktide lahendamine juba eos, kui see aga ei õnnestu, siis ei tohi neil lasta meeskondade vahelisteks kaklusteks paisuda. Anton ütles, et MMil tuli tal ainult üks kord riiukukki lahutada, see oli Taani-Kanada mängus.
Soomes toimunud MMil oli kohtunike suhtlemisväli veidi piiratud. Neil oli keelatud meeskondade mängijate ja treenerite ning ka ajakirjanikega vestelda. Kuigi Antonil polnuks enda sõnul midagi selle vastu, et näiteks Teemu Selanne, Saku Koivu, Jaroslav Žatani ja teistega mõni sõna vahetada.
Kõige rohkem meeldis Antonile see, kuidas Slovakkia meeskond end jääl ülal pidas. “See on kõige distsiplineeritum meeskond. Nad tegid täpselt seda, mida neile öeldi. Mingeid probleeme polnud.”
Slovakkia meeskond oligi see, kellele Anton pärast Venemaa koondise halba mängu hakkas südames pöialt hoidma. “Algul olin venemaalaste poolt, kuid pärast seda, kui nende koondise mängu oma silmaga nägin, olin neis pettunud.”
Vahejuhtum uisuga
Professionaalne suhtumine väljendub selles, et isiklikest eelistustest hoolimata hinnatakse meeskondade mängu kehtivate reeglite järgi. Pärast legendaarset Venemaa-Läti kohtumist, mille meie lõunanaabrid võitsid 2:1, kõlas Anton Semjonovi aadressil palju etteheiteid. Kohtumise ajal leidis aset vahejuhtum, kui litter käis vastu joonekohtuniku uisku ja venemaalaste rünnak seetõttu katkes. Venemaa ajakirjandusele andis see põhjust süüdistada Semjonovit koondise kaotuses.
Sellest vahejuhtumist rääkides tõdeb mees ise, et kõik lihtsalt juhtus nii. Ta ei oodanud, et väljakupiirde vastu põrganud litter sellise suuna võtab. Kohtumist hinnates arvab Anton, et Venemaa koondis poleks niikuinii suutnud seda mänguolukorda ära kasutada, sest kolm Läti mängijat olid juba varumängijate pingilt tulles mängu lülitunud ja takistasid Ilja Kovaltðuki rünnakut.
Anton hinnati heaks kohtunikuks
MMil anti hinnang ka kohtunike tegevusele. Maksimaalne hinne, mille kohtunik mängu eest saada võib, sõltub kohtumise raskusest ja oli 95 punkti. Tänavusel MMil selliseid mänge polnud. Keskmiselt hinnati mänge 85 punktiga. Anton Semjonovi keskmine näitaja – 81,5 punkti – on hea tulemus.
Vilemehe sõnul on sellistel võistlustel kõige tähtsam oskus lihtsaid ja rumalaid vigu vältida. Selles osas oli tema esimene mäng Austria-Soome kõige raskem. “Tuli arvestada 14 000 pöidlahoidjaga, kes avaldavad kohtunikule survet, lisaks kartus lihtsas olukorras eksimise ja kõige uue ees,” kommenteeris Kohtla-Järve hokikohtunik.
Kõige paremini tuli Antonil enda arvates välja Taani-Kanada kohtumine. Mängu komissaride arvamus langes kohtuniku enesehinnanguga kokku.
Hokit täis maailmameistrivõistlustel veedetud päevad on möödas. Nüüd unistab Anton talveolümpiamängude hokilahingute vilistamisest. Eesti jäähokiliidu juhi Vladimir Markovi arvates võib see soov teoks saada, sest Semjonovi töö MMil ei saanud negatiivseid hinnanguid.
ALEKSEI FJODOROV
Laupäev, 24.05.2003
Uudised
VE: Semjonov, Anton – MM-i jäähokikohtunik
Eesti ajaloo teine jäähokikohtunik, kes oli kutsutud maailmameistrivõistlusi vilistama, jäi meelde sellega, et sattus Venemaa koondise treeneri kriitikatule alla, kuna Venemaa-Läti kohtumises põrkas litter vastu tema uisku.
Kõik sai alguse 2003. aasta veebruari lõpus. Tookord helises Semjonovite korteris telefon. Kõnes anti teada, et Anton Semjonov on arvatud jäähoki maailmameistrivõistlusi teenindavasse kohtunikebrigaadi. “Ma ei oodanud ega lootnud, et mulle usaldatakse sellise tasemega võistluste teenindamine,” tunnistas Anton.
Muide, Kohtla-Järvel elav Anton Semjonov on teine inimene Eestis, keda on kutsutud MMi vilistama. Esimene oli narvalane Aleksandr Pavlovski, kuid see juhtus veel Nõukogude Liidu ajal.
Kaua enne MMi
Anton hakkas juba lasteaias jäähoki vastu huvi tundma. Seejärel pühendas ta litri tagaajamisele 11 aastat. Viimased kolm aastat sellest ühendas Anton hoki suvise spordialaga, mis oma populaarsuselt talvisele sugugi alla ei jää – jalgpalliga. Kohtlajärvelased tunnevad Anton Semjonovit rohkem jalgpalliklubi Lootus sportlase kui jäähokimängijana.
Tõuke kohtunikutegevuseks andis teine Kohtla-Järvel elav jääväljakul kohtumõistja – Aleksei Gratšov, kellele noormees silma jäi ja kes tegi talle ettepaneku end kohtunikuna proovida. Nii algaski Antoni tee, mis ta 2003. aasta maailmameistrivõistlustele viis.
Mehe enda sõnul polnud MM esimene suurem jõuproov – enne sedagi on tal tulnud koondiste kohtumistes õigust mõista. Kaks aastat tagasi oli Soomes noorte koondiste turniir, mullu aga vilistas ta Tšehhis juunioride MMi.
Täiskasvanute mängu lihtsam vilistada
Antoni sõnul oli täiskasvanute tiitlivõistlust Tšehhi MMiga võrreldes lihtsam vilistada. “Noored on ettearvamatud, kunagi ei või teada, mida nad järgmisena ette võtavad. Konflikte on juunioride hokis märksa rohkem. Täiskasvanute mängu on lihtsam vilistada, sest seal saab mõistus emotsioonidest võitu.”
Joonekohtuniku töö – just see amet oli Antonile usaldatud – näeb ette peakohtuniku abistamist paljude vaidlusküsimuste lahendamisel. Joonekohtunik peab ka mängijaid rahustama. Erinevalt NHLi professionaalsest hokist on Euroopas sportlased häälestatud mängule, mitte aga sõule. Seepärast on joonekohtuniku ülesandeks mitmesuguste mängukonfliktide lahendamine juba eos, kui see aga ei õnnestu, siis ei tohi neil lasta meeskondade vahelisteks kaklusteks paisuda. Anton ütles, et MMil tuli tal ainult üks kord riiukukki lahutada, see oli Taani-Kanada mängus.
Soomes toimunud MMil oli kohtunike suhtlemisväli veidi piiratud. Neil oli keelatud meeskondade mängijate ja treenerite ning ka ajakirjanikega vestelda. Kuigi Antonil polnuks enda sõnul midagi selle vastu, et näiteks Teemu Selanne, Saku Koivu, Jaroslav Žatani ja teistega mõni sõna vahetada.
Kõige rohkem meeldis Antonile see, kuidas Slovakkia meeskond end jääl ülal pidas. “See on kõige distsiplineeritum meeskond. Nad tegid täpselt seda, mida neile öeldi. Mingeid probleeme polnud.”
Slovakkia meeskond oligi see, kellele Anton pärast Venemaa koondise halba mängu hakkas südames pöialt hoidma. “Algul olin venemaalaste poolt, kuid pärast seda, kui nende koondise mängu oma silmaga nägin, olin neis pettunud.”
Vahejuhtum uisuga
Professionaalne suhtumine väljendub selles, et isiklikest eelistustest hoolimata hinnatakse meeskondade mängu kehtivate reeglite järgi. Pärast legendaarset Venemaa-Läti kohtumist, mille meie lõunanaabrid võitsid 2:1, kõlas Anton Semjonovi aadressil palju etteheiteid. Kohtumise ajal leidis aset vahejuhtum, kui litter käis vastu joonekohtuniku uisku ja venemaalaste rünnak seetõttu katkes. Venemaa ajakirjandusele andis see põhjust süüdistada Semjonovit koondise kaotuses.
Sellest vahejuhtumist rääkides tõdeb mees ise, et kõik lihtsalt juhtus nii. Ta ei oodanud, et väljakupiirde vastu põrganud litter sellise suuna võtab. Kohtumist hinnates arvab Anton, et Venemaa koondis poleks niikuinii suutnud seda mänguolukorda ära kasutada, sest kolm Läti mängijat olid juba varumängijate pingilt tulles mängu lülitunud ja takistasid Ilja Kovaltðuki rünnakut.
Anton hinnati heaks kohtunikuks
MMil anti hinnang ka kohtunike tegevusele. Maksimaalne hinne, mille kohtunik mängu eest saada võib, sõltub kohtumise raskusest ja oli 95 punkti. Tänavusel MMil selliseid mänge polnud. Keskmiselt hinnati mänge 85 punktiga. Anton Semjonovi keskmine näitaja – 81,5 punkti – on hea tulemus.
Vilemehe sõnul on sellistel võistlustel kõige tähtsam oskus lihtsaid ja rumalaid vigu vältida. Selles osas oli tema esimene mäng Austria-Soome kõige raskem. “Tuli arvestada 14 000 pöidlahoidjaga, kes avaldavad kohtunikule survet, lisaks kartus lihtsas olukorras eksimise ja kõige uue ees,” kommenteeris Kohtla-Järve hokikohtunik.
Kõige paremini tuli Antonil enda arvates välja Taani-Kanada kohtumine. Mängu komissaride arvamus langes kohtuniku enesehinnanguga kokku.
Hokit täis maailmameistrivõistlustel veedetud päevad on möödas. Nüüd unistab Anton talveolümpiamängude hokilahingute vilistamisest. Eesti jäähokiliidu juhi Vladimir Markovi arvates võib see soov teoks saada, sest Semjonovi töö MMil ei saanud negatiivseid hinnanguid.
ALEKSEI FJODOROV
Laupäev, 24.05.2003