Sündinud 1952.a. Kivi-Vigalas. Peres kasvavad poeg ja tütar.
Eesti Põllumajanduse Akadeemia 1976 lõpetanud maakorraldaja
Töötas 1976.a. Viru kolhoos melioraator-maakorraldajana. Alates 1991.a. OG Elektra AS nõukogu esimees. Talle kuuluva erafirma peamisteks tegevusaladeks on põllumajajandus-saaduste tootmine, töötlemine, toiduainete jaemüük.
Oli valitud 1993 Rakvere Linnavolikogu liikmeks.
Hobideks on klassikaline maadlus, allveesport, ujumine, jetisõit, aiatöö ja lemmikloomadega tegelemine.
xxx
Loe lisaks:
xxx
Tööpuuduse vähendamisest Eestis.
Oleg Gross (Keskerakond)
Töökohtade arvu hüppeline suurendamine oli võimalik ainult sotsialistlikus majandusruumis ja käsu korras. Turumajanduse tingimustes ei saa ettevõtjat käskida kedagi tööle võtta ja talle palka maksma hakata.
Küll on aga riigi ja omavalitsuste poolt võimalik luua soodne kliima ettevõtluseks. See tähendab eelkõige ettevõtjat ahvatleva infrastruktuuri (korralik teedevõrk, sidevõimalused (internet), kommunikatsioonid jne) ja maksusüsteemi loomist. Praegu, liitumisel EL-iga, on omavalitsustel mitmete fondide kaudu võimalik saada sihtotstarbelisi summasid taolisteks kulutusteks.
Tahtmata kuidagi alavääristada Eestisse tulnud välisinvestoreid, leian ma siiski, et nüüd tuleb tähelepanu pöörata just kodumaisele keskmisele ja väike-ettevõtjale. See aeg, kus iga välisinvesteering oli suursündmus, kus iga ettevõtte müümist välismaalastele tähistati kui rahvuspüha, on möödas. Pigem oleme täna olukorras, kus välisomanik tahaks Eestit jätkuvalt hoida madalalt tasustatud töötajatega alltöövõtja rollis, kuigi potentsiaali oleks ka enamaks. Siinsetele ajudele ei soovita maksta. (Narva Kreenholmi näide.) Samuti on suurkorporatsioonide käitumine ettearvamatu (Elcoteqi tulekud ja minekud), kuid vastavalt majanduskliimale nad peavadki nii toimima ja seda ei saa neile ette heita.
Kuid hoopis erinevalt käituvad Eesti firmaomanikud, kuigi eks lähe neidki pankrotti või lõpeta lihtsalt tegevust.
Eesti keskmise või väikese firma juht peab oma firmat edasi arendama just siin ja tema firmas kohalikud inimesed tööd ju saavadki. Eesti firmajuhil ei ole võimalust kohvreid pakkida ja mujal edasi tegutseda, tal pole ju kusagile minna!
Samuti ei saa ta pidevalt uuesti ja erinevates valdkondades oma äriga alustada, sest maine ja äriringkondade siseinfo loeb väga palju. Oma tootmise arendamiseks peab Eesti firmajuht spetsialiste aga leidma just kohapealt, mitte sisse ostma. Seega tõusevad ka spetsialistide palgad koos ettevõtte arenguga.
Seega peaksid omavalitsused ja riik aitama kodumaiseid firmasid. Aitama sõna otseses mõttes, sest osa nende tööst ongi info hankimine ja edastamine ettevõtjatele. Vähenema peab bürokraatia. Kõik uued nõuded ja seadused peavad olema ettevõtjate jaoks lahti seletatud ja põhjendatud, ametnik peab olema ettevõtja jaoks, mitte vastupidi.
Samuti ei tohi mingil juhul teha ettevõtjale kallimaks töökoha loomist. Toon näite: makstes töötajale puhtalt kätte palka 3000 krooni, on ettevõtja tegelik kulu 5892 krooni. Palgale lisanduvad riigimaksud (sotsiaal-, üksikisiku tulu-, töötuskindlustus- ja käibemaks).
Astmeline tulumaks on esimene samm vähendamaks ka tööjõukulusi. Loomulikult tuleb selles suunas edasi minna.
Ainult nii – ettevõtja ja riigi ning omavalitsuste koostöös on võimalik luua uusi töökohti, asutades uusi või laiendades veel olemasolevate firmade tegevust.
(Keskerakonna valimiskampaania-webilt)
xxx
Oleg Gross süüdistab Haljala Ehitust
Langeb ja tõuseb ehk olukord Lepnal kuus tundi pärast tragöödiat. Katus langeb, et tööstus tuhast tõuseks. Foto: Tairo Lutter |
Lepna lao- ja tootmiskompleksi põlengus 30-60 miljonit krooni kaotanud suurärimees Oleg Gross ei kavatse oma majapidamist tulevikuski kindlustada ja süüdistab AS-i Haljala Ehitus töömehi tulekahju põhjustamises.
“Mul on sada protsenti selge, millest see põlema läks,” ütles Oleg Gross eile lõuna ajal Lepnal. Tema ümber käisid tulekahjujärgsed koristustööd, kaks tuletõrjeautot pidas sisselangenud katustega majade juures jätkuvalt valvet. Kesk õue kõrgusid karastusjookide ja õlle kastid, mis presendiga kaetud. Katustelt kisti maha plekki.
Gross on veendunud, et kahjutuli süttis Haljala Ehituse töömeeste keevitustöödest. “Mis Haljala Ehituse juures ebameeldivalt üllatas, oli see, et pool viis panid nad oma pillid kokku ja astusid minema. Oleks võinud appi jääda,” pahandas Gross.
Pankrotihirmus ehitusjuht
“Kuni pole ekspertide otsust, ei saa süü kohta midagi kindlat väita,” ütles Oleg Grossi arvamusi kommenteerinud Haljala Ehituse juhataja Vello Nõmmik.
Tema andmeil oli tulekolle 24 meetrit keevituskohast eemal. “Säde nii kaugele ei lenda,” väitis ta.
Murelik Nõmmik kartis, et kui tema firmalt kahjutasu välja nõutakse, tähendab see kindlat pankrotti.
Gross ise põlengu pärast pankrotti ei pelga. Ta tunnistas, et loomulikult paneb tulekahju mõneks ajaks põdema. “Kümme kuni viisteist miljonit krooni, mida on vaja taastamistööde alustamiseks, on mul olemas,” ütles mullu 27 miljonit krooni kasumit teeninud ärimees.
Hoolimata hiiglaslikest kahjudest ei kavatse Oleg Gross oma tootmishooneid kindlustada. Ta umbusaldab kindlustusfirmasid.
“Kuulen palju, kui mesikeelselt lepinguid sõlmitakse, aga samas tean ka seda, kui keeruline on kahjude eest hüvitust saada,” rääkis ta. Lepna kompleksi taastades kavatsetakse nüüd ehitada rohkem tulekaitsemüüre.
Gross eitas kahtlusi, nagu oleks Lepna kompleksi põleng ette planeeritud ja mingil kombel temale kasulik. “Ma pole kellelegi võlgu. Ma ei hoidnud siin ka võõraid kaupu. Kui ma oleksin ise oma vara külge käe pannud, peaks ma peast segi olema,” lisa ta.
Suurärimehe kinnitusel on alles enamik tema firma raamatupidamisdokumente ja arhiive.
Koondamisi ei tule
Kõik viissada Lepnal seni töötanud inimest saavad ka edaspidi tööd, kedagi sundpuhkusele ei saadeta, kinnitas Oleg Gross. Eile oli häiritud saja töötajaga kondiitritsehhi töö, tordimeistreile anti luuad pihku.
Millised olid Grossi jaoks tuleõnnetuse õppetunnid?
Ärimees jäi pikaks ajaks mõttesse. Taevas tiirutas trillerit lastes lõoke, tuul kandis ninna kärsahaisu. “Vahepeal oli mul tunne, et kurjust ja kadedust on Eestimaal tohutult, aga eile kohtasin nii palju inimlikku headust, toetust, kaastunnet, mõistmist. Võttis silma märjaks,” ütles Gross.
Läänevirulaste eriline, õnnetuses kannatanut toetav suhtumine hakkas silma ka teleajakirjanik Ago Gashkovile. “Mõtlesin, et kui selline asi juhtunuks Kohtla-Järvel, võib-olla oleks kõik see õuele tassitud kaup ammu ära varastatud, aga siin…,” tähendas Gashkov.
Virumaa Teataja andmeil joodi tuld kustutades tühjaks vaid paar leekidest päästetud veepudelit.
Varguste kohta andmeid pole.
Rein Sikk
rein@virumaateataja.ee
xxx
Eksperdid kinnitasid keevitajate süüd
Eile Rakvere vallas Lepnal suurärimehele Oleg Grossile kuuluva firma tootmishoonete ja kontori põlengut uurinud tuletõrjespetsialistide esialgsetel hinnangutel sai tulekahju alguse keevitustöödest.
Lääne-Virumaa Päästeteenistuse direktori asetäitja Tauno Suurkivi ütles, et kõige tõenäolisemalt põhjustas põlengu keevitustöödel hoone pööningule saepuru sisse lennanud säde.
Koos Tallinna spetsialistidega sündmuskohal käinud maakonna päästeteenistuse tuletõrje järelevalve juhtivinspektor Hillar Vaide rääkis, et keevitustöid tehti kahe hoone vahel, kus ühele poole jääb kanala ja katlamaja, teisele poole ladu.
Tuletõrjespetsialisti andmetel hävisid üleeile pärastlõunal Lepnal lahti pääsenud tulekahjus AS OG Elektra Tootmise hoonete pööningu osa ja firma kontor.
Et Gross hindas kahju 30 – 60 miljonile kroonile, kaasati tulekahju põhjuste uurimisse ka pealinna eksperdid.
Vaide andmetel tegi maakonna päästeteenistus läinud aasta jaanuaris firmale ettekirjutuse, mille järgi puudus tootmiskompleksis tuleohutuse üldjuhend, tulekustutid ei asunud vastavalt nõuetele ja puudus tuleohutusalane märgistus, näiteks väljapääsu või kustutusvahendite asukohamärgid.
Ta ei osanud öelda, kas firma ettekirjutuses viidatud puudused kõrvaldas või mitte, sest Lepnal asuvaid tootmishooneid kontrollib teine inspektor, kes tuleb tagasi tööle esmaspäeval.
Vaide hinnangul kulub põlengu asjaolude põhjalikuks uurimiseks vähemalt kuu.
Maakonna päästeteenistuse direktori asetäitja Tauno Suurkivi selgitas, et esialgu uuritakse põlengu tekkepõhjusi.
Hiljem selgitatakse, kas hoonetes oli rikutud tuleohutuseeskirju. Suurkivi lisas, et Lepna tootmishooned kuuluvad nende objektide nimekirja, mille tuleohutusspetsialistid korra aastas üle vaatavad.
Seega esialgsetel andmetel põhjustasid Lepnal hoonete põlengu seal keevitustöid teinud AS-i Haljala Ehitus töölised.
Eilne SL Õhtuleht kirjutas, et Grossi sõnul võtsid keevitajad süü omaks.
Ajaleht lisab, et Oleg Gross ei kavatse Haljala Ehituselt kahjutasu välja nõuda. Gross väidab, et pisiettevõttelt ei ole midagi võtta.
Toomas Herm
toomas@virumaateataja.ee
xxx
Ettevõtjad tunnevad vajadust kindlustada
Kuigi osa ettevõtjaid ei pea tarvilikuks oma vara kindlustada, on enamik tuleohvriks langenud firmade juhtidest ühel meelel, et vaid tänu kindlustusele õnnestus neil õnnetus üle elada.
Rakveres tegutsev Läänemetsad OÜ Seminari kauplus põles kaks aastat tagasi. Firma omanik Kalju Läänemets ütles, et oli väga hämmastunud, kui luges ajakirjandusest, et suure tulekahju tõttu kümneid miljoneid kaotanud ärimees Oleg Gross ei usalda kindlustusfirmasid.
Kauplus ehitati uuesti üles
“Ma ise olin algul väga mures, et mida arvab asjast kindlustus, järsku paneb mulle midagi süüks,” meenutas Kalju Läänemets kahe aasta tagust närveerimist asjaajamisel tollase Sampo kindlustusega. (Praegu on firma nimi If-kindlustus. Toim.). “Aga minuga käituti äärmiselt vastutulelikult ja ei tehtud mingeid etteheiteid.”
Läänemets lisas, et oleks juba ammu puu all, kui poleks oma vara kindlustanud. Tuli tegi ettevõttele kahju 2,2 miljoni krooni eest ja hävitas 300 000 krooni eest kaupa. “Kauplus ehitati uuesti üles ja kauba väärtus, välja arvatud käibemaks, korvati,” rääkis äriomanik.
Kõhklusi, et kas ehitust kindlustada või mitte, Läänemetsal tekkida ei saanudki, sest pangalaenu saamiseks oli kindlustamine vajalik.
Autofirma Upper OÜ juhataja Ulvar Kapper kindlustas oma vara samuti pangalaenuga seoses. Kapperi arvates peetakse kulutusi kindlustusele ilmselt liiga suureks. “Maksukoormus on ju firmadel niigi koormav,” tähendas ta.
Et autofirma langes hiljuti tuleroaks, tuligi hakata kindlustusega asju ajama. “Ma ei saa küll millegi üle nuriseda, kindlustuse suhtumine oli väga mõistev,” meenutas ta tulekahjule järgnenud aega.
AS Later, mis samuti tulekahju üle elanud, on kindlustanud oma vara ja kaupa juba üle kümne aasta. “Meil on selline tuleohtlik kraam, värvid, lahustid ja muu keemia,” ütles pearaamatupidaja Jaak Strandberg. “Eks kulutused kindlustusele olenevad sellest, mis tingimustel leping sõlmitud.”
Tuli tegi ettevaatlikuks
Kalju Läänemets rääkis, et läbielatud õnnetus õpetas teda väga suure tähelepanuga jälgima tuleohutusnõuete täitmist. Puhkes ju põleng väikesest hooletusest – poehoone tagaseina najale ehitusjääkide taha vedelema jäänud madratsist, mille ilmselt poisikesed põlema panid.
Nüüd on Seminari poe tagaosa eraldatud taraga, et võõrad nii lihtsalt ligi ei pääseks. Ka paigutati sektsioonide vahele tulekindlad uksed.
Päris kõik siiski kindlustusele raha kulutada ei soovi. Üks tundmatuks jääda sooviv ettevõtja jäi kindlustamise asjus eriarvamusele. “See on vabatahtlik asi ja mina olen otsustanud kindlustusfirmadele mitte kasumit teenida,” toonitas ettevõtja.
Eevi Kuht
eevi@virumaateataja.ee
xxx
Ettevõtjad: Grossil tulnuks oma vara kindlustada
Neljapäev 15.05.2003
Tulekahju tõttu hiigelkahju saanud ärimehe Oleg Grossi umbusk kindlustusseltside suhtes on asjatundjate sõnul lühinägelik, sest äritegevuse jätkumise seisukohalt tuleks kindlustada eelkõige suure kontsentratsiooniga riskid.
Nädala alguses sai Rakvere lähedal Lepnas tulekahjus tõsiselt kannatada kohaliku suurärimehe Oleg Grossi tootmiskompleks. Kahjude suurus ulatub esialgsetel hinnangutel 30-60 miljoni kroonini.
Enamik varast oli kindlustamata ning suurtest kahjudest hoolimata ei kavatse Gross seda ka tulevikus teha. Gross viitab paljudele juhtumitele, kus õnnetuse korral otsib kindlustusselts võimalusi, kuidas väljamakstavat hüvitist vähendada.
Seesami peadirektori Margus Luihi sõnul makstakse kindlustusjuhtumite korral hüvitis alati välja, vaid ohutusnõuete rikkumise korral võidakse selle suurust vähendada.
«Kindlustus on ettevõtte elukindlustus,» rõhutas If Eesti Kindlustuse varakindlustuse tootejuht Evelin Soots. «Eestlaste mõttemaailm pole veel jõudnud nii kaugele, et me oma vara ja tegevuse kindlustaksime, et ka kümne aasta pärast suudaksime tegutseda hoolimata õnnetustest.»
Asjatundjate sõnul kindlustavad paljud oma vara vaid pankade survel laenu- või liisingutehingute tõttu. Enamasti loodetakse, et suuri õnnetusi ei juhtu ning kui ka juhtub, siis võimalik kahju pole proportsioonis kindlustusmaksetega.
Kui suurima turuosaga pangal Hansapangal on ligi 50 000 aktiivset juriidilisest isikust klienti, siis suurima kindlustusseltsi Ifi ettevõtetest klientide arv jääb alla 10 000, kellest suur osa on lisaks sõidukite kindlustajad.
60 miljoni kroonise kindlustuspoliisi korral jääks aastane kindlustusmakse alla saja tuhande krooni ehk Grossi juhtumil oleks kindlustamine olnud tagantjärele tarkusena kindlasti majanduslikult põhjendatud. Vähemalt loodusõnnetuste ja tulekahjude vastu soovitatakse enda riske võimaliku suure kahju ärahoidmiseks kindlustada.
«Kui kaitsed ka ise vara, pole kindlustusmaksed eriti suured,» rääkis Hansapanga juhatuse aseesimees Erkki Raasuke. «Kui tulekahju vastu vara kindlustamine on elementaarne, siis äririski ja töötajate pettuste vastast kindlustust ostes tasuks mitu korda mõelda, sest kõiki võimalikke nüansse on raske ette näha.»
Ligi 18,5 miljardi kroonise varade mahuga Eesti Energia maksab vara- ja vastutuskindlustusele aastas kümneid miljoneid kroone. Varadest kindlustatakse vaid ettevõttele üliolulisi elektrijaamu ja põhivõrgu alajaamu.
«Kõike oma vara pole mõtet kindlustada,» kommenteeris Eesti Energia finantsdirektor Sandor Liive. «Väikeseid alajaamu ja oma suurt autoparki me ei kindlusta, sest kindlustusmaksed pole proportsioonis võimaliku kahjuga.»
Liive sõnul oleks pidanud Gross igal juhul oma lähestikku asuvad tootmishooned kindlustama. «Juhul kui tal oleks olnud 50-100 ladu üle Eesti erinevates kohtades, millest ühe-kahe hävimine poleks varalist seisu eriti mõjutanud ehk risk oleks hajutatud, siis poleks tõesti olnud mõtet kindlustada,» selgitas Liive. «Kui aga risk on väga kontsentreeritud ja võimalik õnnetus võib igapäevast majandustegevust häirida, on kindlustamisest loobumine vale.»
Aivar Reinap
aivar.reinap@postimees.ee
Uudised
VE: Gross, Oleg – Virumaa suurärimees
Eesti Põllumajanduse Akadeemia 1976 lõpetanud maakorraldaja
Töötas 1976.a. Viru kolhoos melioraator-maakorraldajana. Alates 1991.a. OG Elektra AS nõukogu esimees. Talle kuuluva erafirma peamisteks tegevusaladeks on põllumajajandus-saaduste tootmine, töötlemine, toiduainete jaemüük.
Oli valitud 1993 Rakvere Linnavolikogu liikmeks.
Hobideks on klassikaline maadlus, allveesport, ujumine, jetisõit, aiatöö ja lemmikloomadega tegelemine.
Tööpuuduse vähendamisest Eestis.
Oleg Gross (Keskerakond)
Töökohtade arvu hüppeline suurendamine oli võimalik ainult sotsialistlikus majandusruumis ja käsu korras. Turumajanduse tingimustes ei saa ettevõtjat käskida kedagi tööle võtta ja talle palka maksma hakata.
Küll on aga riigi ja omavalitsuste poolt võimalik luua soodne kliima ettevõtluseks. See tähendab eelkõige ettevõtjat ahvatleva infrastruktuuri (korralik teedevõrk, sidevõimalused (internet), kommunikatsioonid jne) ja maksusüsteemi loomist. Praegu, liitumisel EL-iga, on omavalitsustel mitmete fondide kaudu võimalik saada sihtotstarbelisi summasid taolisteks kulutusteks.
Tahtmata kuidagi alavääristada Eestisse tulnud välisinvestoreid, leian ma siiski, et nüüd tuleb tähelepanu pöörata just kodumaisele keskmisele ja väike-ettevõtjale. See aeg, kus iga välisinvesteering oli suursündmus, kus iga ettevõtte müümist välismaalastele tähistati kui rahvuspüha, on möödas. Pigem oleme täna olukorras, kus välisomanik tahaks Eestit jätkuvalt hoida madalalt tasustatud töötajatega alltöövõtja rollis, kuigi potentsiaali oleks ka enamaks. Siinsetele ajudele ei soovita maksta. (Narva Kreenholmi näide.) Samuti on suurkorporatsioonide käitumine ettearvamatu (Elcoteqi tulekud ja minekud), kuid vastavalt majanduskliimale nad peavadki nii toimima ja seda ei saa neile ette heita.
Kuid hoopis erinevalt käituvad Eesti firmaomanikud, kuigi eks lähe neidki pankrotti või lõpeta lihtsalt tegevust.
Eesti keskmise või väikese firma juht peab oma firmat edasi arendama just siin ja tema firmas kohalikud inimesed tööd ju saavadki. Eesti firmajuhil ei ole võimalust kohvreid pakkida ja mujal edasi tegutseda, tal pole ju kusagile minna!
Samuti ei saa ta pidevalt uuesti ja erinevates valdkondades oma äriga alustada, sest maine ja äriringkondade siseinfo loeb väga palju. Oma tootmise arendamiseks peab Eesti firmajuht spetsialiste aga leidma just kohapealt, mitte sisse ostma. Seega tõusevad ka spetsialistide palgad koos ettevõtte arenguga.
Seega peaksid omavalitsused ja riik aitama kodumaiseid firmasid. Aitama sõna otseses mõttes, sest osa nende tööst ongi info hankimine ja edastamine ettevõtjatele. Vähenema peab bürokraatia. Kõik uued nõuded ja seadused peavad olema ettevõtjate jaoks lahti seletatud ja põhjendatud, ametnik peab olema ettevõtja jaoks, mitte vastupidi.
Samuti ei tohi mingil juhul teha ettevõtjale kallimaks töökoha loomist. Toon näite: makstes töötajale puhtalt kätte palka 3000 krooni, on ettevõtja tegelik kulu 5892 krooni. Palgale lisanduvad riigimaksud (sotsiaal-, üksikisiku tulu-, töötuskindlustus- ja käibemaks).
Astmeline tulumaks on esimene samm vähendamaks ka tööjõukulusi. Loomulikult tuleb selles suunas edasi minna.
Ainult nii – ettevõtja ja riigi ning omavalitsuste koostöös on võimalik luua uusi töökohti, asutades uusi või laiendades veel olemasolevate firmade tegevust.
(Keskerakonna valimiskampaania-webilt)
Oleg Gross süüdistab Haljala Ehitust
Langeb ja tõuseb ehk olukord Lepnal kuus tundi pärast tragöödiat. Katus langeb, et tööstus tuhast tõuseks. Foto: Tairo Lutter
Lepna lao- ja tootmiskompleksi põlengus 30-60 miljonit krooni kaotanud suurärimees Oleg Gross ei kavatse oma majapidamist tulevikuski kindlustada ja süüdistab AS-i Haljala Ehitus töömehi tulekahju põhjustamises.
“Mul on sada protsenti selge, millest see põlema läks,” ütles Oleg Gross eile lõuna ajal Lepnal. Tema ümber käisid tulekahjujärgsed koristustööd, kaks tuletõrjeautot pidas sisselangenud katustega majade juures jätkuvalt valvet. Kesk õue kõrgusid karastusjookide ja õlle kastid, mis presendiga kaetud. Katustelt kisti maha plekki.
Gross on veendunud, et kahjutuli süttis Haljala Ehituse töömeeste keevitustöödest. “Mis Haljala Ehituse juures ebameeldivalt üllatas, oli see, et pool viis panid nad oma pillid kokku ja astusid minema. Oleks võinud appi jääda,” pahandas Gross.
Pankrotihirmus ehitusjuht
“Kuni pole ekspertide otsust, ei saa süü kohta midagi kindlat väita,” ütles Oleg Grossi arvamusi kommenteerinud Haljala Ehituse juhataja Vello Nõmmik.
Tema andmeil oli tulekolle 24 meetrit keevituskohast eemal. “Säde nii kaugele ei lenda,” väitis ta.
Murelik Nõmmik kartis, et kui tema firmalt kahjutasu välja nõutakse, tähendab see kindlat pankrotti.
Gross ise põlengu pärast pankrotti ei pelga. Ta tunnistas, et loomulikult paneb tulekahju mõneks ajaks põdema. “Kümme kuni viisteist miljonit krooni, mida on vaja taastamistööde alustamiseks, on mul olemas,” ütles mullu 27 miljonit krooni kasumit teeninud ärimees.
Hoolimata hiiglaslikest kahjudest ei kavatse Oleg Gross oma tootmishooneid kindlustada. Ta umbusaldab kindlustusfirmasid.
“Kuulen palju, kui mesikeelselt lepinguid sõlmitakse, aga samas tean ka seda, kui keeruline on kahjude eest hüvitust saada,” rääkis ta. Lepna kompleksi taastades kavatsetakse nüüd ehitada rohkem tulekaitsemüüre.
Gross eitas kahtlusi, nagu oleks Lepna kompleksi põleng ette planeeritud ja mingil kombel temale kasulik. “Ma pole kellelegi võlgu. Ma ei hoidnud siin ka võõraid kaupu. Kui ma oleksin ise oma vara külge käe pannud, peaks ma peast segi olema,” lisa ta.
Suurärimehe kinnitusel on alles enamik tema firma raamatupidamisdokumente ja arhiive.
Koondamisi ei tule
Kõik viissada Lepnal seni töötanud inimest saavad ka edaspidi tööd, kedagi sundpuhkusele ei saadeta, kinnitas Oleg Gross. Eile oli häiritud saja töötajaga kondiitritsehhi töö, tordimeistreile anti luuad pihku.
Millised olid Grossi jaoks tuleõnnetuse õppetunnid?
Ärimees jäi pikaks ajaks mõttesse. Taevas tiirutas trillerit lastes lõoke, tuul kandis ninna kärsahaisu. “Vahepeal oli mul tunne, et kurjust ja kadedust on Eestimaal tohutult, aga eile kohtasin nii palju inimlikku headust, toetust, kaastunnet, mõistmist. Võttis silma märjaks,” ütles Gross.
Läänevirulaste eriline, õnnetuses kannatanut toetav suhtumine hakkas silma ka teleajakirjanik Ago Gashkovile. “Mõtlesin, et kui selline asi juhtunuks Kohtla-Järvel, võib-olla oleks kõik see õuele tassitud kaup ammu ära varastatud, aga siin…,” tähendas Gashkov.
Virumaa Teataja andmeil joodi tuld kustutades tühjaks vaid paar leekidest päästetud veepudelit.
Varguste kohta andmeid pole.
Rein Sikk
rein@virumaateataja.ee
Eksperdid kinnitasid keevitajate süüd
Eile Rakvere vallas Lepnal suurärimehele Oleg Grossile kuuluva firma tootmishoonete ja kontori põlengut uurinud tuletõrjespetsialistide esialgsetel hinnangutel sai tulekahju alguse keevitustöödest.
Lääne-Virumaa Päästeteenistuse direktori asetäitja Tauno Suurkivi ütles, et kõige tõenäolisemalt põhjustas põlengu keevitustöödel hoone pööningule saepuru sisse lennanud säde.
Koos Tallinna spetsialistidega sündmuskohal käinud maakonna päästeteenistuse tuletõrje järelevalve juhtivinspektor Hillar Vaide rääkis, et keevitustöid tehti kahe hoone vahel, kus ühele poole jääb kanala ja katlamaja, teisele poole ladu.
Tuletõrjespetsialisti andmetel hävisid üleeile pärastlõunal Lepnal lahti pääsenud tulekahjus AS OG Elektra Tootmise hoonete pööningu osa ja firma kontor.
Et Gross hindas kahju 30 – 60 miljonile kroonile, kaasati tulekahju põhjuste uurimisse ka pealinna eksperdid.
Vaide andmetel tegi maakonna päästeteenistus läinud aasta jaanuaris firmale ettekirjutuse, mille järgi puudus tootmiskompleksis tuleohutuse üldjuhend, tulekustutid ei asunud vastavalt nõuetele ja puudus tuleohutusalane märgistus, näiteks väljapääsu või kustutusvahendite asukohamärgid.
Ta ei osanud öelda, kas firma ettekirjutuses viidatud puudused kõrvaldas või mitte, sest Lepnal asuvaid tootmishooneid kontrollib teine inspektor, kes tuleb tagasi tööle esmaspäeval.
Vaide hinnangul kulub põlengu asjaolude põhjalikuks uurimiseks vähemalt kuu.
Maakonna päästeteenistuse direktori asetäitja Tauno Suurkivi selgitas, et esialgu uuritakse põlengu tekkepõhjusi.
Hiljem selgitatakse, kas hoonetes oli rikutud tuleohutuseeskirju. Suurkivi lisas, et Lepna tootmishooned kuuluvad nende objektide nimekirja, mille tuleohutusspetsialistid korra aastas üle vaatavad.
Seega esialgsetel andmetel põhjustasid Lepnal hoonete põlengu seal keevitustöid teinud AS-i Haljala Ehitus töölised.
Eilne SL Õhtuleht kirjutas, et Grossi sõnul võtsid keevitajad süü omaks.
Ajaleht lisab, et Oleg Gross ei kavatse Haljala Ehituselt kahjutasu välja nõuda. Gross väidab, et pisiettevõttelt ei ole midagi võtta.
Toomas Herm
toomas@virumaateataja.ee
Ettevõtjad tunnevad vajadust kindlustada
Kuigi osa ettevõtjaid ei pea tarvilikuks oma vara kindlustada, on enamik tuleohvriks langenud firmade juhtidest ühel meelel, et vaid tänu kindlustusele õnnestus neil õnnetus üle elada.
Rakveres tegutsev Läänemetsad OÜ Seminari kauplus põles kaks aastat tagasi. Firma omanik Kalju Läänemets ütles, et oli väga hämmastunud, kui luges ajakirjandusest, et suure tulekahju tõttu kümneid miljoneid kaotanud ärimees Oleg Gross ei usalda kindlustusfirmasid.
Kauplus ehitati uuesti üles
“Ma ise olin algul väga mures, et mida arvab asjast kindlustus, järsku paneb mulle midagi süüks,” meenutas Kalju Läänemets kahe aasta tagust närveerimist asjaajamisel tollase Sampo kindlustusega. (Praegu on firma nimi If-kindlustus. Toim.). “Aga minuga käituti äärmiselt vastutulelikult ja ei tehtud mingeid etteheiteid.”
Läänemets lisas, et oleks juba ammu puu all, kui poleks oma vara kindlustanud. Tuli tegi ettevõttele kahju 2,2 miljoni krooni eest ja hävitas 300 000 krooni eest kaupa. “Kauplus ehitati uuesti üles ja kauba väärtus, välja arvatud käibemaks, korvati,” rääkis äriomanik.
Kõhklusi, et kas ehitust kindlustada või mitte, Läänemetsal tekkida ei saanudki, sest pangalaenu saamiseks oli kindlustamine vajalik.
Autofirma Upper OÜ juhataja Ulvar Kapper kindlustas oma vara samuti pangalaenuga seoses. Kapperi arvates peetakse kulutusi kindlustusele ilmselt liiga suureks. “Maksukoormus on ju firmadel niigi koormav,” tähendas ta.
Et autofirma langes hiljuti tuleroaks, tuligi hakata kindlustusega asju ajama. “Ma ei saa küll millegi üle nuriseda, kindlustuse suhtumine oli väga mõistev,” meenutas ta tulekahjule järgnenud aega.
AS Later, mis samuti tulekahju üle elanud, on kindlustanud oma vara ja kaupa juba üle kümne aasta. “Meil on selline tuleohtlik kraam, värvid, lahustid ja muu keemia,” ütles pearaamatupidaja Jaak Strandberg. “Eks kulutused kindlustusele olenevad sellest, mis tingimustel leping sõlmitud.”
Tuli tegi ettevaatlikuks
Kalju Läänemets rääkis, et läbielatud õnnetus õpetas teda väga suure tähelepanuga jälgima tuleohutusnõuete täitmist. Puhkes ju põleng väikesest hooletusest – poehoone tagaseina najale ehitusjääkide taha vedelema jäänud madratsist, mille ilmselt poisikesed põlema panid.
Nüüd on Seminari poe tagaosa eraldatud taraga, et võõrad nii lihtsalt ligi ei pääseks. Ka paigutati sektsioonide vahele tulekindlad uksed.
Päris kõik siiski kindlustusele raha kulutada ei soovi. Üks tundmatuks jääda sooviv ettevõtja jäi kindlustamise asjus eriarvamusele. “See on vabatahtlik asi ja mina olen otsustanud kindlustusfirmadele mitte kasumit teenida,” toonitas ettevõtja.
Eevi Kuht
eevi@virumaateataja.ee
Ettevõtjad: Grossil tulnuks oma vara kindlustada
Neljapäev 15.05.2003
Tulekahju tõttu hiigelkahju saanud ärimehe Oleg Grossi umbusk kindlustusseltside suhtes on asjatundjate sõnul lühinägelik, sest äritegevuse jätkumise seisukohalt tuleks kindlustada eelkõige suure kontsentratsiooniga riskid.
Nädala alguses sai Rakvere lähedal Lepnas tulekahjus tõsiselt kannatada kohaliku suurärimehe Oleg Grossi tootmiskompleks. Kahjude suurus ulatub esialgsetel hinnangutel 30-60 miljoni kroonini.
Enamik varast oli kindlustamata ning suurtest kahjudest hoolimata ei kavatse Gross seda ka tulevikus teha. Gross viitab paljudele juhtumitele, kus õnnetuse korral otsib kindlustusselts võimalusi, kuidas väljamakstavat hüvitist vähendada.
Seesami peadirektori Margus Luihi sõnul makstakse kindlustusjuhtumite korral hüvitis alati välja, vaid ohutusnõuete rikkumise korral võidakse selle suurust vähendada.
«Kindlustus on ettevõtte elukindlustus,» rõhutas If Eesti Kindlustuse varakindlustuse tootejuht Evelin Soots. «Eestlaste mõttemaailm pole veel jõudnud nii kaugele, et me oma vara ja tegevuse kindlustaksime, et ka kümne aasta pärast suudaksime tegutseda hoolimata õnnetustest.»
Asjatundjate sõnul kindlustavad paljud oma vara vaid pankade survel laenu- või liisingutehingute tõttu. Enamasti loodetakse, et suuri õnnetusi ei juhtu ning kui ka juhtub, siis võimalik kahju pole proportsioonis kindlustusmaksetega.
Kui suurima turuosaga pangal Hansapangal on ligi 50 000 aktiivset juriidilisest isikust klienti, siis suurima kindlustusseltsi Ifi ettevõtetest klientide arv jääb alla 10 000, kellest suur osa on lisaks sõidukite kindlustajad.
60 miljoni kroonise kindlustuspoliisi korral jääks aastane kindlustusmakse alla saja tuhande krooni ehk Grossi juhtumil oleks kindlustamine olnud tagantjärele tarkusena kindlasti majanduslikult põhjendatud. Vähemalt loodusõnnetuste ja tulekahjude vastu soovitatakse enda riske võimaliku suure kahju ärahoidmiseks kindlustada.
«Kui kaitsed ka ise vara, pole kindlustusmaksed eriti suured,» rääkis Hansapanga juhatuse aseesimees Erkki Raasuke. «Kui tulekahju vastu vara kindlustamine on elementaarne, siis äririski ja töötajate pettuste vastast kindlustust ostes tasuks mitu korda mõelda, sest kõiki võimalikke nüansse on raske ette näha.»
Ligi 18,5 miljardi kroonise varade mahuga Eesti Energia maksab vara- ja vastutuskindlustusele aastas kümneid miljoneid kroone. Varadest kindlustatakse vaid ettevõttele üliolulisi elektrijaamu ja põhivõrgu alajaamu.
«Kõike oma vara pole mõtet kindlustada,» kommenteeris Eesti Energia finantsdirektor Sandor Liive. «Väikeseid alajaamu ja oma suurt autoparki me ei kindlusta, sest kindlustusmaksed pole proportsioonis võimaliku kahjuga.»
Liive sõnul oleks pidanud Gross igal juhul oma lähestikku asuvad tootmishooned kindlustama. «Juhul kui tal oleks olnud 50-100 ladu üle Eesti erinevates kohtades, millest ühe-kahe hävimine poleks varalist seisu eriti mõjutanud ehk risk oleks hajutatud, siis poleks tõesti olnud mõtet kindlustada,» selgitas Liive. «Kui aga risk on väga kontsentreeritud ja võimalik õnnetus võib igapäevast majandustegevust häirida, on kindlustamisest loobumine vale.»
Aivar Reinap
aivar.reinap@postimees.ee