Käesoleva artikli avaldamisõiguse eest täname Spurdi toimetajat Aet Süvarit, fotograaf Ingmar Muusikust ja ajakirjanik Valeri Maksimovit. Artikkel ilmus esmakordselt Espressi TV-kava Spurdi lisas.
Piret Niglas on kevadel ja suvel amatöör, sügisel poolproff ja talvel korraks proff. Kaks nädalat enne Salt Lake City olümpiamänge elas ta Tehvandi suusakeskuses nagu elukutseline. Ainult sõi, jõi, magas ja treenis.
Niglas pole kunagi saanud endale lubada elu planeerimist olümpiatsükli järgi. Mängud Ameerikas on tema kolmas olümpia. Võinuks olla neljaski, kui spordijuhid enne 1998. a. talimänge Naganos omadega pisut puntrasse poleks läinud.
Pikaajaline, aastast aastasse kestev rahaline toetus on talle võõras teema. Niglas valmistub alati ainult järgmiseks hooajaks, omal käel. Hooaeg algab tema jaoks etappidega: kõigepealt tekib tahtmine suusatada, seejärel muretseb minimaalse toetussumma ja siis saab enam-vähem korrapäraselt suusatamisliigutusi teha. Mõni hooaeg lõpeb olümpiamängudega.
Kolmekümne kolmeselt ei soovi Niglas enam kellegi või millegi kiuste tõestada, et tingimata olümpiakoondisse sobib. Temas pole enam nooruspärast trotsi kellelegi koht kätte näidata. Pisut muretsema on pannud vaid see, et tänavu pole veel õnnestunud teha sõitu, mis ennast täielikult rahuldaks.
See võimalus tekib nüüd soolajärvelinnas.
Enne olümpiat kivi südamelt
Piret Niglas on harjutanud meeste koondise abimehi kasutades, Šmigunide tiim teeb tööd omaette. Niglas teab, mida ta enam ei taha. 1994. aasta olümpiamängudeks valmistunud Eesti koondise naissuusatajaid treenis Anatoli Šmigun. Niglas ei võtnud tema juhtimisstiili omaks ja käib sellest ajast peale oma rada.
Kaks nädalat enne Salt Lake City mänge langes päevakorrast Niglase põhimure: tervis. Väga isiklik asi. Tolle probleemi lahendust ootas ta tingimata enne olümpiamänge, muidu poleks süda rahu andnud. “Sain just vastuse, et midagi pahaloomulist pole.” Järelikult pole vaja olümpia ajal ikka ja uuesti oma tervise peale mõelda. Langeb ära ka võimalus põhjendada loodetust kehvemat esinemist teadmatusega sellest, mis su sees toimub.
Sportliku saavutusvõime tõstmisel on Niglas omandanud kogemused (näiteks ületreenituse vastu), ta teab hästi, mida enam korrata ei soovi. Elu parimas vormis oli ta seitse aastat tagasi Thunder Bay MM-il. “Aga ma jäin haigeks ja kuigi läksin starti, pidin sõidu katkestama.” Elu parim saavutus jäi ära. Aga Piret ütleb, et saamatajäänud võite asendab talle viieaastane tütar.
Niglase treeningukilometraaž võrrelduna Shmiguni-õdede treenitusega on kolmandiku võrra väiksem. Ta ei võrdle nendega oma treeningutingimusi ega taastumisvõimalusi. Ta ei ürita võimatut, et mitte ilma jääda sellestki, mis on.
Massööriteenust ostab Niglas treeningulaagris Otepääl, ka taastumisvahendite eest hoolitseb ise. Arstide taseme üle paljunäinud sportlane ei nurise, ta on õppinud ise oma tervisenäitusid lugema. “Toetun perearstile ja spordiarst Virve Vasele.”
Niglas tasub ka alpitoas viibimise eest ise. Ööpäev kõrgmäestikutingimusi imiteerivas alpitoas maksab 800 krooni, see jaguneb paljude vahel. Eesti koondislastele kehtivad soodustused.
Mõned veedavad “Alpides” terve öö. Smmigunid näiteks. Ekspressi fotograaf kippus toast välja juba kümne minuti pärast. “Alpituba koormab südant,” selgitab Niglas hoolitsevalt.
On avaldatud arvamust, et alpimaja on tervisele kahjulik ja selle võiks ära keelata. Niglast ajab see naerma. “Siis võiks ka mägielanikel allatulemise ära keelata.”
Tahaks 30 hulka
Kas Piret Niglas on pärast olümpiat valmis küsimuseks, miks oli tal jälle vaja mängudele trügida, et seal viiendas kümnes lõpetada?
Neid küsijaid on Niglase meelest juba praegu. Selliseid on alati. Ta ei lase ennast segada.
Kohaga viiendas või kuuendas kümnes ta ei lepiks. Tahaks kolmekümne parema hulka. Ta ei pea seda väga võimatuks. Igal juhul on see palju kergem, kui MK-etappidel kolmekümnes olla, olümpiavõistlejate arv on riigiti rangelt piiratud.
Niglasel hakkab lõbus, kui temalt sponsorite arvu küsida. Kas peale Mäetaguse valla veel keegi?
“Oi, neid on rohkem! Nüüd, kus ma olümpiakoha sain, aitavad kõik! Ma ei ole enam võlgu, saan EMT arve ära maksta. Ida-Virumaa Spordiliit toetab. Üks ja teine veel.”
Ta arvab, et summa eest, mis tema toetajatelt saab, ei paneks mehed vist sponsori logotki külge.
Niglas ei pauguta uksi ega nõua. Ta on enamasti rahul sellega, mis antakse.
Ta pole selline iga kord. Enne tänavust olümpiahooaega lootis Niglas suuremat rahalist toetust, kui sai. Raha jagati suvel, kui Niglas lootis juba poolprofi moodi treenima hakata.
“Selgus aga, et saan tippsportimiseks eraldatud riigi raha ainult natuke üle viie tuhande kuus. Otsustasin endistviisi edasi harjutada. Viie tuhandega saab kinni maksta vaid ühe välislaagri.”
Kogu suve ja sügise treenis olümpialane piirivalve reamehe töö kõrvalt.
Tahavaatepeeglit ei vaja
Teatevõistkonna panevad Salt Lake Citys välja murdmaamehed ja laskesuusatajad. Naised nelja võistlejat kokku ei saa. Niglas on mõelnud, miks see nii on. Ning mis võiks teisiti olla.
Ta ei tea, kui palju Shmigunid raha on saanud. Ta pole selle vastu huvi tundnud ja neid numbreid pole ka avalikustatud. Aga ta arvab teadvat, mida teha, et Eesti suusakoondises oleks peale Kristina ja Katrini veel keegi.
Selleks tuleb raha eraldada ka nende jaoks, kes praegu veel on suusatamise juures. Luua järjepideva arengu võimalus noorte jaoks, kes praegu Merko tiimi kuuluvad. Et noored teaksid: on koondis, kuhu pürgida. Praegu pole isegi juunioride koondist. Ega naiste koondist. Shmigunide tiim pole naiskond. Kuhu pürgida?
“Kel natukenegi mõistust peas, valib hoopis korraliku kooli, hariduse ja muud asjad,” väidab Niglas.
Ja ometi kinnitab ta, et Eestis on naissuusatajaid, kellega tasuks tööd teha. Pole põhjust väita, et puudub vajalik tase. Taset ei saagi olla, kui tööd ei tehta. “Väga palju raha polegi vaja, et midagi ära teha,” ütleb Niglas optimistlikult. “Asi hakkaks varsti minema, peaasi, et keegi alustaks.”
Ta ootab juba ammu, et keegi noor tuleb ja sõidab temast üle. Vähemalt selja taha võiks juba sõita. Veel pole tahavaatepeeglit vaja läinud.
Mitmendas kümnes lõpetanuks ta eelmistel olümpiamängudel Naganos (1998), kui tal olnuks miljon krooni, oma hooldetiim, pääs kõikidele võistlustele ja hea tervis?
Pireti vastus on kiire ja kindel. “Teises.” Vaatamata sellele, et teda pole kunagi eriti andekaks peetud.
Uudised
Piret Niglas – talvel korraks suusaproff
Käesoleva artikli avaldamisõiguse eest täname Spurdi toimetajat Aet Süvarit, fotograaf Ingmar Muusikust ja ajakirjanik Valeri Maksimovit. Artikkel ilmus esmakordselt Espressi TV-kava Spurdi lisas.
Niglas pole kunagi saanud endale lubada elu planeerimist olümpiatsükli järgi. Mängud Ameerikas on tema kolmas olümpia. Võinuks olla neljaski, kui spordijuhid enne 1998. a. talimänge Naganos omadega pisut puntrasse poleks läinud.
Pikaajaline, aastast aastasse kestev rahaline toetus on talle võõras teema. Niglas valmistub alati ainult järgmiseks hooajaks, omal käel. Hooaeg algab tema jaoks etappidega: kõigepealt tekib tahtmine suusatada, seejärel muretseb minimaalse toetussumma ja siis saab enam-vähem korrapäraselt suusatamisliigutusi teha. Mõni hooaeg lõpeb olümpiamängudega.
Kolmekümne kolmeselt ei soovi Niglas enam kellegi või millegi kiuste tõestada, et tingimata olümpiakoondisse sobib. Temas pole enam nooruspärast trotsi kellelegi koht kätte näidata. Pisut muretsema on pannud vaid see, et tänavu pole veel õnnestunud teha sõitu, mis ennast täielikult rahuldaks.
See võimalus tekib nüüd soolajärvelinnas.
Enne olümpiat kivi südamelt
Piret Niglas on harjutanud meeste koondise abimehi kasutades, Šmigunide tiim teeb tööd omaette. Niglas teab, mida ta enam ei taha. 1994. aasta olümpiamängudeks valmistunud Eesti koondise naissuusatajaid treenis Anatoli Šmigun. Niglas ei võtnud tema juhtimisstiili omaks ja käib sellest ajast peale oma rada.
Kaks nädalat enne Salt Lake City mänge langes päevakorrast Niglase põhimure: tervis. Väga isiklik asi. Tolle probleemi lahendust ootas ta tingimata enne olümpiamänge, muidu poleks süda rahu andnud. “Sain just vastuse, et midagi pahaloomulist pole.” Järelikult pole vaja olümpia ajal ikka ja uuesti oma tervise peale mõelda. Langeb ära ka võimalus põhjendada loodetust kehvemat esinemist teadmatusega sellest, mis su sees toimub.
Sportliku saavutusvõime tõstmisel on Niglas omandanud kogemused (näiteks ületreenituse vastu), ta teab hästi, mida enam korrata ei soovi. Elu parimas vormis oli ta seitse aastat tagasi Thunder Bay MM-il. “Aga ma jäin haigeks ja kuigi läksin starti, pidin sõidu katkestama.” Elu parim saavutus jäi ära. Aga Piret ütleb, et saamatajäänud võite asendab talle viieaastane tütar.
Niglase treeningukilometraaž võrrelduna Shmiguni-õdede treenitusega on kolmandiku võrra väiksem. Ta ei võrdle nendega oma treeningutingimusi ega taastumisvõimalusi. Ta ei ürita võimatut, et mitte ilma jääda sellestki, mis on.
Massööriteenust ostab Niglas treeningulaagris Otepääl, ka taastumisvahendite eest hoolitseb ise. Arstide taseme üle paljunäinud sportlane ei nurise, ta on õppinud ise oma tervisenäitusid lugema. “Toetun perearstile ja spordiarst Virve Vasele.”
Niglas tasub ka alpitoas viibimise eest ise. Ööpäev kõrgmäestikutingimusi imiteerivas alpitoas maksab 800 krooni, see jaguneb paljude vahel. Eesti koondislastele kehtivad soodustused.
Mõned veedavad “Alpides” terve öö. Smmigunid näiteks. Ekspressi fotograaf kippus toast välja juba kümne minuti pärast. “Alpituba koormab südant,” selgitab Niglas hoolitsevalt.
On avaldatud arvamust, et alpimaja on tervisele kahjulik ja selle võiks ära keelata. Niglast ajab see naerma. “Siis võiks ka mägielanikel allatulemise ära keelata.”
Tahaks 30 hulka
Neid küsijaid on Niglase meelest juba praegu. Selliseid on alati. Ta ei lase ennast segada.
Kohaga viiendas või kuuendas kümnes ta ei lepiks. Tahaks kolmekümne parema hulka. Ta ei pea seda väga võimatuks. Igal juhul on see palju kergem, kui MK-etappidel kolmekümnes olla, olümpiavõistlejate arv on riigiti rangelt piiratud.
Niglasel hakkab lõbus, kui temalt sponsorite arvu küsida. Kas peale Mäetaguse valla veel keegi?
“Oi, neid on rohkem! Nüüd, kus ma olümpiakoha sain, aitavad kõik! Ma ei ole enam võlgu, saan EMT arve ära maksta. Ida-Virumaa Spordiliit toetab. Üks ja teine veel.”
Ta arvab, et summa eest, mis tema toetajatelt saab, ei paneks mehed vist sponsori logotki külge.
Niglas ei pauguta uksi ega nõua. Ta on enamasti rahul sellega, mis antakse.
Ta pole selline iga kord. Enne tänavust olümpiahooaega lootis Niglas suuremat rahalist toetust, kui sai. Raha jagati suvel, kui Niglas lootis juba poolprofi moodi treenima hakata.
“Selgus aga, et saan tippsportimiseks eraldatud riigi raha ainult natuke üle viie tuhande kuus. Otsustasin endistviisi edasi harjutada. Viie tuhandega saab kinni maksta vaid ühe välislaagri.”
Kogu suve ja sügise treenis olümpialane piirivalve reamehe töö kõrvalt.
Tahavaatepeeglit ei vaja
Teatevõistkonna panevad Salt Lake Citys välja murdmaamehed ja laskesuusatajad. Naised nelja võistlejat kokku ei saa. Niglas on mõelnud, miks see nii on. Ning mis võiks teisiti olla.
Ta ei tea, kui palju Shmigunid raha on saanud. Ta pole selle vastu huvi tundnud ja neid numbreid pole ka avalikustatud. Aga ta arvab teadvat, mida teha, et Eesti suusakoondises oleks peale Kristina ja Katrini veel keegi.
Selleks tuleb raha eraldada ka nende jaoks, kes praegu veel on suusatamise juures. Luua järjepideva arengu võimalus noorte jaoks, kes praegu Merko tiimi kuuluvad. Et noored teaksid: on koondis, kuhu pürgida. Praegu pole isegi juunioride koondist. Ega naiste koondist. Shmigunide tiim pole naiskond. Kuhu pürgida?
“Kel natukenegi mõistust peas, valib hoopis korraliku kooli, hariduse ja muud asjad,” väidab Niglas.
Ja ometi kinnitab ta, et Eestis on naissuusatajaid, kellega tasuks tööd teha. Pole põhjust väita, et puudub vajalik tase. Taset ei saagi olla, kui tööd ei tehta. “Väga palju raha polegi vaja, et midagi ära teha,” ütleb Niglas optimistlikult. “Asi hakkaks varsti minema, peaasi, et keegi alustaks.”
Ta ootab juba ammu, et keegi noor tuleb ja sõidab temast üle. Vähemalt selja taha võiks juba sõita. Veel pole tahavaatepeeglit vaja läinud.
Mitmendas kümnes lõpetanuks ta eelmistel olümpiamängudel Naganos (1998), kui tal olnuks miljon krooni, oma hooldetiim, pääs kõikidele võistlustele ja hea tervis?
Pireti vastus on kiire ja kindel. “Teises.” Vaatamata sellele, et teda pole kunagi eriti andekaks peetud.