Uue iseseisvuse esimene lipusinine
Kolmapäev 16.04.2003
Mitte-eksisteerivate riikide lippude ja muu sümboolika kasutamine tänavatel on keelatud, ütles kohalike kommunistide määrus 1988. aasta kevadel Tartus. Esimeste muinsuskaitsepäevade korraldajad leidsid sellest hõlpsa möödapääsu.
«Keegi tuli mõttele, et Eesti lipu värvid eraldivõetuna ei moodusta ühegi riigi ametlikku sümbolit,» meenutab Margus Kasterpalu, kes vastutas 15. aprilli rongkäigu eest ülikooli peahoone juurest EÜSi endise ja tulevase majani. «Eraldivõetuna on need ju lihtsalt värvid.»
Seda enam, et EÜSi majal, mille ette oli kavandatud miiting, seisis justkui tellitult kolme lippu korraga heisata võimaldav lipualus.
Muinsuskaitsepäevad ilma Eesti lipu või vähemalt selle värvideta polnud selleks hetkeks enam mõeldavad.
Kuid kõigepealt tuli need värvid leida. Õpetajate tänava Kirjanike maja pisikeses majahoidjakorteris elanud Kasterpalude üks voodilinadest lõhenes kääride all kaheks, ning valge oligi olemas.
Must paan sündis riidetükist, millest võinuks saada hea seelik, kuid millest sai ajalugu.
Kuid sinisega polnud lood enam nii lihtsad. Milline õigupoolest on see Eesti lipu sinine?
«Läksin Vanemuisesse nende vanaprouade jutule, kes vastutasid butafooria eest, ning ütlesin, mida otsin. Nad segasid mulle valmis purgitäie vedelat värvi ning kinnitasid, et just see ongi õige toon. Õpetasid, kuidas riiet värvida,» jutustab Kasterpalu.
Kirjanike maja väikeses köögis (mis tol hetkel täitis muinsuskaitsepäevade korraldajate staabi ülesannet) tõsteti supipott tulele ning lipu värvimine algas. Keegi, võibolla Erik-Niiles Kross, katsus kahvliga järele vaadata, kas värv on kangale juba külge hakanud. Lipp pudenes potti tagasi ning eresinine värv pritsis tapeedile.
«Keegi ütles: see tapeeditükk tuleks ära raamida. Sellel on uue iseseisvuse esimene lipusinine,» sõnab Kasterpalu.
Kui ta 15. aprilli õhtul kell pool kümme EÜSi maja ees poodiumile tõusis, et miitingut avada, lehvisid kolm kangast üle inimeste peade. Tohutu rahvahulk, mis täitis suure ristmiku ning kadus lähemate tänavate kurvide taha, võttis toonaseks juba kogenud sõnavõtja Kasterpalu hetkeks keeletuks.
«Rahvas seisis nii vaikselt, nagu ei olnukski neid seal. Vaikselt, aga hästi ähvardavalt. Selles seismises oli nii palju väge sees, et võttis klombi kurku.»
Sama päeva õhtul ilmus ühel muinsuskaitsepäevade üritusel välja ehtne, Eesti-aegne Eesti lipp. Ja järgmisel päeval saatsid kolme kangast, mis nüüd lehvisid Raadil, väiksemad ja suuremad sinimustvalged lipukesed ja rinnamärgid. Õhtul õppis kontserdisaali täis rahvast Vanemuises Jaak Johansoni juhatusel laulma «Eesti lippu», aidates üksteist ridade ja salmide meenutamisel ja õigesse järjekorda paigutamisel.
Muinsuskaitsepäevade lõpuks ei olnud sinimustvalge lipp enam olematu riigi sümboolika.
Alo Lõhmus
alo.lohmus@postimees.ee
Postitatud rubriiki Määratlemata. Talleta
püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.
Uudised
VE: Uue iseseisvuse esimene lipusinine
Uue iseseisvuse esimene lipusinine
Kolmapäev 16.04.2003
«Keegi tuli mõttele, et Eesti lipu värvid eraldivõetuna ei moodusta ühegi riigi ametlikku sümbolit,» meenutab Margus Kasterpalu, kes vastutas 15. aprilli rongkäigu eest ülikooli peahoone juurest EÜSi endise ja tulevase majani. «Eraldivõetuna on need ju lihtsalt värvid.»
Seda enam, et EÜSi majal, mille ette oli kavandatud miiting, seisis justkui tellitult kolme lippu korraga heisata võimaldav lipualus.
Muinsuskaitsepäevad ilma Eesti lipu või vähemalt selle värvideta polnud selleks hetkeks enam mõeldavad.
Kuid kõigepealt tuli need värvid leida. Õpetajate tänava Kirjanike maja pisikeses majahoidjakorteris elanud Kasterpalude üks voodilinadest lõhenes kääride all kaheks, ning valge oligi olemas.
Must paan sündis riidetükist, millest võinuks saada hea seelik, kuid millest sai ajalugu.
Kuid sinisega polnud lood enam nii lihtsad. Milline õigupoolest on see Eesti lipu sinine?
«Läksin Vanemuisesse nende vanaprouade jutule, kes vastutasid butafooria eest, ning ütlesin, mida otsin. Nad segasid mulle valmis purgitäie vedelat värvi ning kinnitasid, et just see ongi õige toon. Õpetasid, kuidas riiet värvida,» jutustab Kasterpalu.
Kirjanike maja väikeses köögis (mis tol hetkel täitis muinsuskaitsepäevade korraldajate staabi ülesannet) tõsteti supipott tulele ning lipu värvimine algas. Keegi, võibolla Erik-Niiles Kross, katsus kahvliga järele vaadata, kas värv on kangale juba külge hakanud. Lipp pudenes potti tagasi ning eresinine värv pritsis tapeedile.
«Keegi ütles: see tapeeditükk tuleks ära raamida. Sellel on uue iseseisvuse esimene lipusinine,» sõnab Kasterpalu.
Kui ta 15. aprilli õhtul kell pool kümme EÜSi maja ees poodiumile tõusis, et miitingut avada, lehvisid kolm kangast üle inimeste peade. Tohutu rahvahulk, mis täitis suure ristmiku ning kadus lähemate tänavate kurvide taha, võttis toonaseks juba kogenud sõnavõtja Kasterpalu hetkeks keeletuks.
«Rahvas seisis nii vaikselt, nagu ei olnukski neid seal. Vaikselt, aga hästi ähvardavalt. Selles seismises oli nii palju väge sees, et võttis klombi kurku.»
Sama päeva õhtul ilmus ühel muinsuskaitsepäevade üritusel välja ehtne, Eesti-aegne Eesti lipp. Ja järgmisel päeval saatsid kolme kangast, mis nüüd lehvisid Raadil, väiksemad ja suuremad sinimustvalged lipukesed ja rinnamärgid. Õhtul õppis kontserdisaali täis rahvast Vanemuises Jaak Johansoni juhatusel laulma «Eesti lippu», aidates üksteist ridade ja salmide meenutamisel ja õigesse järjekorda paigutamisel.
Muinsuskaitsepäevade lõpuks ei olnud sinimustvalge lipp enam olematu riigi sümboolika.
Alo Lõhmus
alo.lohmus@postimees.ee