Ühiskondlik plahvatus Eesti Televisiooni stuudios
Laupäev 12.04.2003
 13. aprilli saates ütles Edgar Savisaar ootamatult, et teeb ettepaneku luua Eestis Rahvarinne |
Vana kommunist ja akadeemik Gustav Naan varustas oma kirja kahe aadressiga. Üks koopia sellest pidi jõudma kohaliku propagandamonstrumi, ENSV riikliku tele-raadiokomitee juhtide lauale. Juhuks aga, kui need ei suuda vääriliselt mõista Naani sõnumi poliitilist tähtsust, pidid kirja saama ka seltsimehed EKP Keskkomitees.
Kirja eesmärk oli hävitada teleajakirjanikud Rein Järlik, Hagi Šein ja Feliks Undusk.
«ETV 21. oktoobri provokatsioonilises saates «Mõtleme veel» (R. Järlik, F. Undusk, H. Šein) jõuti omamoodi rekordini, sündsusetuse ja ideoloogilise mandumise tipuni. Meie kodumaa kaitsjad kuulutati kahurilihaks,» tippis Naan oma kirjutusmasinal.
«Ilmseid ebakohti oli teisigi, vildak oli ka kogu kontseptsioon, ent sõjaveteranina protesteerin eelkõige selle ennekuulmata poliitilise huligaansuse vastu. Ülalmainitud saatejuhtidega ma küll, nagu öeldi rindel ja partisanisõjas, koos luurele ei läheks. Iiveldust tekitab ka mõte, et võiksin koos sellise mehega nagu R. Järlik veel teleekraanile ilmuda.»
1987. aasta 21. oktoobril esmakordselt eetrisse läinud saates «Mõtleme veel» arutleti teemal, kas eesti peredesse peaks sündima kolmas laps. Stuudiosse kogunenud inimesed valutasid südant rahva madala iibe pärast.
Siis laskiski keegi lendu küsimuse, kas eestlaste ainus olemise mõte on kahuriliha kasvatamine Afganistanis sõdivatele Nõukogude okupantidele.
Naani üllatuseks selgus, et aastatega järeleproovitud meetod – kahekordse aadressiga kaebekiri – seekord enam ei töötanud. Kuu aja pärast ilmus Järliku, Sheini ja Unduski saade taas eetrisse, teemaks jällegi madal iive.
Detsembris arutleti juba demokraatia arendamise üle, 1988. aasta veebruaris demokraatia tagamise teemal. 16. märtsil võeti jutuks avaliku arvamuse kujunemine ja toimimine. Ning 13. aprilli õhtuks kell 19 kuulutati välja saade teemal «Kuidas rakendada kodanikuinitsiatiivi?».
«Saatesarja temaatika oli arenenud selleni, et meil on õigus rääkida ja oma mõtteid avaldada, seega peame saama ka õiguse osaleda ja otsustada,» meenutab Rein Järlik. «Tahtsime uurida, kuidas saaksime oma õigusi ellu rakendada.»
ENSV oludes enneolematust diskussioonisaatest (avatud küsimuste ja arvamuste telefon!) oli selleks ajaks saanud üks väheseid avalikke foorumeid, kus tasahilju arenev ühiskondlik mõte sai selga sirgu ajada.
Toonasel ainsal eestikeelsel telekanalil eetrisse läinud mitmetunnine jutusaade kogus küllap rohkem vaatajaid nagu tänapäeval Eurovisiooni šlaagrivõistlus.
«Kas me 13. aprilli õhtul stuudios laua taha istudes suutsime ette kujutada oma saadete mõju sündmuste edasisele käigule? Vaevalt,» nendib Järlik tagantjärele.
Seda enam, et kevadöö kääris. Paari päeva pärast pidid algama Tartu muinsuskaitsepäevad, millel esmakordselt taasheisatavat sinimustvalget lippu juba õmmeldi. Selja taga olid 1987. aasta fosforiidisõda, Hirvepark, nelja mehe ettepanek ning 1988. aasta veebruarisündmused.
Esialgu kulges saade nagu kõik varasemadki. Jurist Lembit Koik, akadeemikud Endel Lippmaa ja Viktor Palm, ülemnõukogu saadikud Peep Tarre ja Madis Tammik, filosoof Edgar Savisaar ning kunstnik Heinz Valk ühes stuudios ning kommentaatorid Ustav Oja, Vello Saatpalu, Kalev Vilgats, Jaak Tamm, Lea Tuusov, Ott Kool ja Raul Narits teisest stuudiost veeretasid juttu kodanikuinitsiatiivi teemal.
Vaheajal, mil eetrit täitsid lastesaade «Mikud-Mannid», «Aktuaalne kaamera» ning Moskva «Vremja», astus Edgar Savisaar Hagi Sheini juurde ning ütles, et palub teises plokis pikemalt sõna.
Kui ta selle võimaluse sai, lausus Savisaar otse-eetrisse, et teeb ettepaneku luua Eestis Rahvarinne NLKP Keskkomitee peasekretäri Mihhail Gorbatšovi algatatud perestroika ja glasnosti toetuseks.
«Mina tema üleskutse-kavatsusest ette ei teadnud,» ütleb Järlik. «Samas oli selge, et ta oli selle varem välja töötanud ja ette valmistanud, see ei sündinud lausa kohapeal.»
Sellega saade veel ei lõppenud. Hagi Shein meenutab, et stuudioseltskond läks diskussiooniga edasi ega jäänud Rahvarinde teemal kuigi kauaks peatuma.
Ent saate järel kogunes suurem osa seltskonnast ühte telemaja nõupidamistesaali ning koostas Rahvarinde asutamise üleskutse esialgse teksti.
«Mäletan, et tundsin suurt sisemist ärevust. Kõigest hoolimata oli tegemist siiski vastuhakuga,» ütleb Shein. «Juba mõne päeva pärast sattusimegi keskkomiteesse asja arutama. Õnneks oli seal Karl Vaino asemel tegemist Indrek Toomega, kuid temagi andis mõista, et saade võinuks olla teistsugune.»
Kuid 14. aprilli hommikul polnud Eesti NSV enam päris see, mis ta oli olnud varem. Sellest said saatejuhid aru, kui telefonid nende kabinettides tirisema hakkasid.
«Inimesed helistasid ja teatasid oma toetusest, ka materiaalsest. Üks mees tuli lausa kohale ja ütles, et kui Rahvarindel on vaja raha, siis tal on majanduslikke võimalusi ja ta võib aidata,» meenutab Järlik. Teateid Rahvarinde toetusgruppide moodustamisest voolas linnadest, asutustest, küladest.
«Siis saime korraga aru, et sündinud on midagi erakorralist. Seeme oli langenud nii viljakasse pinnasesse, et hakkas kohe võrseid ajama.»
Järlik ei nõustu väitega, et Savisaare üleskutse aitas rahva rahulolematust kanaliseerida poolroosasse vahevormi, mis oli Nõukogude võimudele mugavam partner kui näiteks muinsuskaitseliikumine.
«Oli tuhandeid ja kümneid tuhandeid inimesi, kes ei olnud Nõukogude eluga rahul, kuid kes ei läinud ka nn dissitentluse teed,» räägib Järlik. «Nad ootasid võimalust kaasa rääkida nii, et neid ei ähvardaks trellid, töölt vallandamine või karjääri katkemine. Nüüd julgesid nad oma mõtteid avaldada, julgesid kandideerida. Rahvarinne haaras kaasa kõvasti üle saja tuhande inimese.»
ETV kabinetis sel kevadööl sündinud üleskutse mustandi, koos kõigi mahakriipsutuste ja juurdelisandustega, kinkis Shein hiljem Savisaarele klaasi alla panekuks.
Alo Lõhmus
alo.lohmus@postimees.ee
Uudised
VE: Rahvarinne – plahvatus ETV stuudios
Ühiskondlik plahvatus Eesti Televisiooni stuudios
Laupäev 12.04.2003
Vana kommunist ja akadeemik Gustav Naan varustas oma kirja kahe aadressiga. Üks koopia sellest pidi jõudma kohaliku propagandamonstrumi, ENSV riikliku tele-raadiokomitee juhtide lauale. Juhuks aga, kui need ei suuda vääriliselt mõista Naani sõnumi poliitilist tähtsust, pidid kirja saama ka seltsimehed EKP Keskkomitees.
Kirja eesmärk oli hävitada teleajakirjanikud Rein Järlik, Hagi Šein ja Feliks Undusk.
«ETV 21. oktoobri provokatsioonilises saates «Mõtleme veel» (R. Järlik, F. Undusk, H. Šein) jõuti omamoodi rekordini, sündsusetuse ja ideoloogilise mandumise tipuni. Meie kodumaa kaitsjad kuulutati kahurilihaks,» tippis Naan oma kirjutusmasinal.
«Ilmseid ebakohti oli teisigi, vildak oli ka kogu kontseptsioon, ent sõjaveteranina protesteerin eelkõige selle ennekuulmata poliitilise huligaansuse vastu. Ülalmainitud saatejuhtidega ma küll, nagu öeldi rindel ja partisanisõjas, koos luurele ei läheks. Iiveldust tekitab ka mõte, et võiksin koos sellise mehega nagu R. Järlik veel teleekraanile ilmuda.»
1987. aasta 21. oktoobril esmakordselt eetrisse läinud saates «Mõtleme veel» arutleti teemal, kas eesti peredesse peaks sündima kolmas laps. Stuudiosse kogunenud inimesed valutasid südant rahva madala iibe pärast.
Siis laskiski keegi lendu küsimuse, kas eestlaste ainus olemise mõte on kahuriliha kasvatamine Afganistanis sõdivatele Nõukogude okupantidele.
Naani üllatuseks selgus, et aastatega järeleproovitud meetod – kahekordse aadressiga kaebekiri – seekord enam ei töötanud. Kuu aja pärast ilmus Järliku, Sheini ja Unduski saade taas eetrisse, teemaks jällegi madal iive.
Detsembris arutleti juba demokraatia arendamise üle, 1988. aasta veebruaris demokraatia tagamise teemal. 16. märtsil võeti jutuks avaliku arvamuse kujunemine ja toimimine. Ning 13. aprilli õhtuks kell 19 kuulutati välja saade teemal «Kuidas rakendada kodanikuinitsiatiivi?».
«Saatesarja temaatika oli arenenud selleni, et meil on õigus rääkida ja oma mõtteid avaldada, seega peame saama ka õiguse osaleda ja otsustada,» meenutab Rein Järlik. «Tahtsime uurida, kuidas saaksime oma õigusi ellu rakendada.»
ENSV oludes enneolematust diskussioonisaatest (avatud küsimuste ja arvamuste telefon!) oli selleks ajaks saanud üks väheseid avalikke foorumeid, kus tasahilju arenev ühiskondlik mõte sai selga sirgu ajada.
Toonasel ainsal eestikeelsel telekanalil eetrisse läinud mitmetunnine jutusaade kogus küllap rohkem vaatajaid nagu tänapäeval Eurovisiooni šlaagrivõistlus.
«Kas me 13. aprilli õhtul stuudios laua taha istudes suutsime ette kujutada oma saadete mõju sündmuste edasisele käigule? Vaevalt,» nendib Järlik tagantjärele.
Seda enam, et kevadöö kääris. Paari päeva pärast pidid algama Tartu muinsuskaitsepäevad, millel esmakordselt taasheisatavat sinimustvalget lippu juba õmmeldi. Selja taga olid 1987. aasta fosforiidisõda, Hirvepark, nelja mehe ettepanek ning 1988. aasta veebruarisündmused.
Esialgu kulges saade nagu kõik varasemadki. Jurist Lembit Koik, akadeemikud Endel Lippmaa ja Viktor Palm, ülemnõukogu saadikud Peep Tarre ja Madis Tammik, filosoof Edgar Savisaar ning kunstnik Heinz Valk ühes stuudios ning kommentaatorid Ustav Oja, Vello Saatpalu, Kalev Vilgats, Jaak Tamm, Lea Tuusov, Ott Kool ja Raul Narits teisest stuudiost veeretasid juttu kodanikuinitsiatiivi teemal.
Vaheajal, mil eetrit täitsid lastesaade «Mikud-Mannid», «Aktuaalne kaamera» ning Moskva «Vremja», astus Edgar Savisaar Hagi Sheini juurde ning ütles, et palub teises plokis pikemalt sõna.
Kui ta selle võimaluse sai, lausus Savisaar otse-eetrisse, et teeb ettepaneku luua Eestis Rahvarinne NLKP Keskkomitee peasekretäri Mihhail Gorbatšovi algatatud perestroika ja glasnosti toetuseks.
«Mina tema üleskutse-kavatsusest ette ei teadnud,» ütleb Järlik. «Samas oli selge, et ta oli selle varem välja töötanud ja ette valmistanud, see ei sündinud lausa kohapeal.»
Sellega saade veel ei lõppenud. Hagi Shein meenutab, et stuudioseltskond läks diskussiooniga edasi ega jäänud Rahvarinde teemal kuigi kauaks peatuma.
Ent saate järel kogunes suurem osa seltskonnast ühte telemaja nõupidamistesaali ning koostas Rahvarinde asutamise üleskutse esialgse teksti.
«Mäletan, et tundsin suurt sisemist ärevust. Kõigest hoolimata oli tegemist siiski vastuhakuga,» ütleb Shein. «Juba mõne päeva pärast sattusimegi keskkomiteesse asja arutama. Õnneks oli seal Karl Vaino asemel tegemist Indrek Toomega, kuid temagi andis mõista, et saade võinuks olla teistsugune.»
Kuid 14. aprilli hommikul polnud Eesti NSV enam päris see, mis ta oli olnud varem. Sellest said saatejuhid aru, kui telefonid nende kabinettides tirisema hakkasid.
«Inimesed helistasid ja teatasid oma toetusest, ka materiaalsest. Üks mees tuli lausa kohale ja ütles, et kui Rahvarindel on vaja raha, siis tal on majanduslikke võimalusi ja ta võib aidata,» meenutab Järlik. Teateid Rahvarinde toetusgruppide moodustamisest voolas linnadest, asutustest, küladest.
«Siis saime korraga aru, et sündinud on midagi erakorralist. Seeme oli langenud nii viljakasse pinnasesse, et hakkas kohe võrseid ajama.»
Järlik ei nõustu väitega, et Savisaare üleskutse aitas rahva rahulolematust kanaliseerida poolroosasse vahevormi, mis oli Nõukogude võimudele mugavam partner kui näiteks muinsuskaitseliikumine.
«Oli tuhandeid ja kümneid tuhandeid inimesi, kes ei olnud Nõukogude eluga rahul, kuid kes ei läinud ka nn dissitentluse teed,» räägib Järlik. «Nad ootasid võimalust kaasa rääkida nii, et neid ei ähvardaks trellid, töölt vallandamine või karjääri katkemine. Nüüd julgesid nad oma mõtteid avaldada, julgesid kandideerida. Rahvarinne haaras kaasa kõvasti üle saja tuhande inimese.»
ETV kabinetis sel kevadööl sündinud üleskutse mustandi, koos kõigi mahakriipsutuste ja juurdelisandustega, kinkis Shein hiljem Savisaarele klaasi alla panekuks.
Alo Lõhmus
alo.lohmus@postimees.ee