|
Vatikan annetas Indrek Tarandile ordeni
EPL, 25.11.2003
Eesti endine suursaadik Vatikanis Indrek Tarand sai eile Pühalt Toolilt ordeni.
Tarand pälvis Püha Gregoriuse ordeni Suure Risti teenete eest Püha Tooli ja Eesti riigi suhete arendamisel.
Aumärgi andis Pirita kloostris üle Vatikani suursaadik apostellik nuntsius peapiiskop Peter Zurbriggen (vasakul).
Foto: Marko Mumm
xxx
Kaotatud võimalus ja võimalus kaotada
Postimees, reede 21.03.2003
Indrek Tarand
Suur rünnak on alanud ja iga minut toob värskeid uudiseid sõjaväljalt. Seebiooperid on asendunud uudistesaadetega ning kõikjal annavad eksperdid ning poliitikud kommentaare ja lausungeid. Eestlased ei pea sattuma paanikasse, otsest ohtu meile pole. Ehkki oleme selgelt poole valinud.
Sõjanduseksperdid saavad uurida moodsate relvade toimet ja mõistatada USA taktikat, migratsiooniteadlased prognoosivad põgenikevoogusid ja majanduseksperdid soovitavad osta: Ameerikas aktsiaid ja Saksamaal kulda. Kõik on nagu filmis – tõelähedane, kuid siiski mitte päris reaalsus. Sõda on lahe! Vaat et Lahesõda. Ja Eesti on heal positsioonil. Väheveenev!
Oli õhkõrn võimalus
Ometigi võinuks Eesti olla liitlasele USA-le, kelle diplomaatiat antud kriisi lahendamisel on ohtralt kritiseeritud, heaks abimeheks. «Me oleme väike riik ja peame hoidma madalat profiili! Pole meie asi teisi õpetada!» kuulen korraldust.
Tegelikult on Iraagi (siis küll Inglise võimualuse alana) ja Türgi piiritüli meie välispoliitika ainus kogemus rahvusvahelisest vahendustegevusest. Pretsedent oleks meil ette näidata olnud. Kindral Laidoneri juhitud Rahvasteliidu missioon tegi Mosuli konflikti lahendamisel head tööd, mida isegi Türgi tagantjärele tunnustas.
Muidugi, nüüdne vahendustegevus nurjus juba ammu, ultimaatumite vahele rahumõte ei mahu. Ometigi oli siin õhkõrn võimalus, sest ühena paljudest rahupooldajate algatustest leidis just Jaan Kaplinski tekst märkimist Iraagi ajakirjanduses.
Igatahes olematu poleks meie shanss olnud ja kindlasti oleks selline lähenemine olnud meeldejäävam, Eesti rahvusvahelist olukorda parandavam kui valitsuse valimiste-eelne käitumismall. Meil siiski Rumsfeldi kombel teisi riike ja nende päid iseloomustada poleks tasunud.
Eesti vahendusalgatus poleks kindlasti pahandanud ei Prantsusmaad ega Saksamaad, kindlasti oleks see olnud ka USA-le huvipakkuvam kui lihtne Vilniuse kümne käe kõrva äärde tõstmine. Kõige kindlamalt meeldinuks selline lähenemine enamikule meie enda kodanikest, kes uurimuste kohaselt oma suhtumises sõtta sarnanevad siiski enam n-ö vana Euroopaga. Mõistan, et selline mõtteviis kuulub pea utoopia valda, ent proovida oleks tasunud.
Nagu telesport
Meie viga on selles, et me jälgime Iraagi sõda kui spordivõistlust, kus on omad lemmikud, kellele pöialt pidada, ja mille põhjal korraldada sädelevaid debatte fair play (loe rahvusvahelise õiguse) iseloomust ja tulevikust. Tunneme uhkust täpsete pommide üle ning kaifime startivaid hävitajaid ja rakette.
Mõtlemata, mida tunneb inimene, kelle poole tomahook lendab. Loodame salamisi, et need relvad ja sõjamehed kaitsevad ka meie julgeolekut, et Ameerika ei unusta oma väikest fänni Läänemere kallastel. Kaastunnet lihtsa inimese vastu, kelle elukeskkonna ja elu sõda paratamatult hävitab, me peaaegu ei tunne. Ammugi ei viitsi me üle lugeda Tammsaare (ikka Antoni, mitte Tiidu) mõtteid sõjast.
Eesti suhtumine sõtta on siiski kõikuv. Seistes USA liitlaste reas, peaksime tundma uhkust oma võime üle printsiipide nimel pingutada ja ohvreidki tuua.
Aga me hoopis rehepapitseme ja kinnitame, et meilt seda ei paluta. Välisminister ei söanda Läti eeskuju otsekohe järgida. Peaminister kõneleb pommikoerte võimekusest…
Ebaluste tagamaad
Selle ebakindluse alateadlik põhjus on vististi asjaolu, et tunnustades USA õigust rünnata ilma ÜRO mandaadi uuendamiseta, tunnistame tegelikult ebameeldivat printsiipi – kellel jõud, sellel õigus. Ja oma jõust suure ohu korral oleme enamgi kui teadlikud.
Kuidas suhtumine muutuks, kui meie koduuksele ilmuksid malakaga mehed ja ütleksid: «Kebi siit õige minema, sest sul olevat vannitoas miski aine ja meile ei meeldi, kuidas sa oma pere liikmetega räägid! Kui ei lähe heaga, lööme minema, ja ära loodagi, et keegi sulle appi tuleb!»
Loodetavasti jätkuks meil siis mehemeelt oma kodu kaitsta.
Ma ei karda nii väga maailmakorra muutumist ühepolaarseks, ehkki selles vältimatult sisalduvad ohud meiegi julgeolekule. Ma ei pelga ka, et see sõda lööb meile tuntud tsivilisatsiooni majanduse täiesti sassi. Ei tunne hirmu, et fanaatilised terroristid valivad Tallinna paigaks, kus kättemaksuakte korraldada.
On rusuv, et sõda algas ajal, mil Eestil on ametist lahkuv valitsus ja uus valitud Riigikogu on takistatud kokku tulemast. Et energia kulub koalitsioonikõnelustele ja uut valitsust pole ehk veel sõja kolmandal nädalalgi. Mind rusub, et kriitilisel hetkel dirigeerib Eesti välispoliitika orkestrit igasuguse muusikalise kuulmiseta inimene. Kes muu hulgas arvab, et ega rahvas ei peagi iga päev mõtlema.
Aga välispoliitikat mõjutavaid sündmusi on ridamisi, millele peab mõtlema.
Näiteks pühapäeval mattub Tshetsheenia arengule saatuslikku tähendust omav sündmus USA rindeteadete tulva ja võimalus rahvahääletusega manipuleerida Venemaa soovide kohaselt suureneb.
Pole kindlust, et Sloveenia referendum NATOga liitumiseks saab sõjast johtuvalt kindla jah-sõna. Aga kuidas mõjuks «ei» NATO laienemisele, pole ma kuulnud. Ceterum censeo, ma ei tea ikka veel, mida üks suurim erakond arvab Euroopa Liidu referendumist Eestis.
Andrei Hvostov kirjutas mõni aeg tagasi, et ta sõdiks kindlasti, kui olukord seda nõuaks, aga usaldusväärse juhtimise all. Nii minagi. Meil kõigil on õigus nõuda usaldusväärsemat juhtimist, seda eriti rahvusvaheliselt keerulises olukorras. Sest «kui sõda sind ei tapa, siis paneb ta sind mõtlema». (G. Orwell)
xxx
Husaar Indrek televisioonist
25.10.2003 00:01
 Avantürist-ametnik Indrek Tarand on jätnud seljataha mitmed tähtsad ametid ja vaatab tekkinud vaakumis tagasi.
30 aastat tagasi kuulis praegune ETV saate «Teletaip» juht Indrek Tarand (39) oma vanaemalt Leida Tarandilt, et tiblad tuleb välja lüüa. Poiss oli segaduses, sest tema ema, keeleteadlane Mari Tarand, rääkis vastupidist: iga inimest tuleb võtta eraldi, süsteemiväliselt.
20 aastat tagasi lendas Indrek Tartu Ülikoolist välja, sest küünalde panek Kuperjanovi hauale oli Arnold Koobi juhitud asutusele viimane piisk karikasse.
17 aastat tagasi, Vene kroonust naasnuna, uuesti ülikooli ajaloo alale astunud, praalis Indrek Pälsoni ühika aiale nõjatudes: «Meie võime siin juua, aga oodake, varsti tuleb mu väike vend sõjaväest tagasi. Siis me alles punastele kolumatsidele näitame, kuidas luukas õlut teeb.» (Mäletab ja talletas ajalukku Tiit Pruuli.)
10 aastat tagasi taltsutas Indrek Eesti valitsuse esindajana Narvas ise dissidente: olud olid muutunud Indreku kasuks, aga töö teisitimõtlejatega polnud kerge.
2 aastat tagasi hiilgas välisministeeriumi kantsler Indrek Tarand välisminister Toomas Hendrik Ilvese toetusel staarametnikuna, kes juba aastaid viibis kõigi otsuste juures ja tähtsatel kohtumistel, šampanjapokaal käes ja lai krutskimehe naeratus näol. Lahedat omavahelist klappi tõestas välisministeeriumi seltskond lokaalides nagu Bonnie & Clyde, kus tantsiti hommikuni ja joodi põhjani.
1,5 aastat tagasi muutus kõik: lahkhelid välisminister Kristiina Ojulandiga kulmineerusid 10. juulil 2002 suursaadikute konverentsil Sangaste lossis, kus keset öist ja üldist napsitamist kostitas Tarand Ojulandi ebatsensuursete väljenditega. 12. juuli hommikul jäi Tarand purjuspäi sõitmisega politseile vahele. Ojuland vabanes tülikast kantslerist. Tarand vaidlustas enda vallandamise kohtus, ent kaotas.
10 päeva tagasi sai Indrek Tarand lahti värskest personalijuhi ametist Eesti Pangas, sest valis pangatööle lisaks telesaate juhtimise – täpsemalt ei lasknud ta endale teha ettekirjutusi oma vaba aja veetmise osas: väga tema moodi.
Mis mahub nende jõnkade faktide vahele.
Vabadus käes?
Vabadus on suhteline. Vaba millestki. Millestki ilma.
Kas see oli mõistlik eesti mehe otsus? Vahetada prestiiþne ja tulus amet riigipangas kergelt boheemliku teletöö vastu?
Iga asja tuleb tagantjärele pisut kahetseda, muidu saaks väita, et kõik tehtu on perfektne. See oli ratsionaalne otsus poolte kokkuleppel erimeelsustest ülesaamiseks.
(Joob meega teed, puhub suitsu välja, moodustab aeglaselt 19. sajandi vene klassikute laadis pikki, iroonilise fooniga peenutsevaid lauseid.)
Naisega nõu ka pidasite, enne kui pangast ära tulite?
Natuke ikka, aga mul ei olnud valikut. Kui mulle tehakse ettekirjutusi vaba aja sisustamise suhtes, siis need on legitiimsed tööandja seisukohalt, kuid me ei ole veel kaugel ühiskonnast, kus ka vaba aeg oli kontrolli all, nii et ma ei arva, et see oleks ideaal, mille poole püüelda. Kontrollitult laulukooris nõukogude heliloojate loomingut: vabalt! Sporti: do poteri pulsa ja tooge meile kuulsust ja au. Aga ärge jumala pärast tehke midagi, millel on mitmeid tõlgendamisvõimalusi. See on mõtteviisi viga Eesti Pangas ja ühiskonnas laiemalt.
Aga on see telesaade teile tähtis?Mitte nii surmavalt. Võime selle telesaate asendada mõne teist tüüpi tegevuse või hoiakuga.
Miks te alati nii palju vaenlasi leiate?
Ma ei otsi neid (murdosasekundilise irve saatel).
Lihtsalt ütlete otse ja jääte oma põhimõtete juurde.
Paljud teevad nii.
Ei tee.
Aga võiks. (Muretult suutäite vahele.) Kahju, et Eestis võtab maad lähenemine, et konflikt tööandjaga kulmineerub töökoha kaotusega. Võiks olla ka teistsuguseid sanktsioone. Minu värk on väga esil, aga tegelikult juhtub see iga päev Eestis sadadega.
Mõisnikud lasid kubjastel kepihoope jagada, aga töölt lahti ei lasknud.
Kui ühiskond siiani armastab lihtlausetes loosungeid, mis midagi ei tähenda, nagu «Vali kord!», siis tunnistab see, et aeg pole veel küps muutusteks ühiskonnas.
Kuidas teie, liberaalsete vaadetega mees, hakkasite ametnikuks, läksite alale, mis käib kindlate reeglite järgi, mis välistavad individuaalse mõtlemise?
Kui mina läksin ametnikuks, siis ei käinud see väga kindlate reeglite järgi. Riik oli nii noor siis.
Algul tahtsin minna kooliõpetajaks, aga siis nad viskasid mind ülikoolist välja. Siis olud muutusid. Tulin sõjaväest tagasi, olid juba Tere perestroika, demokraatia… Igas’d variandid. Sai üliõpilasliikumistes, kodanikekomiteedes osaletud. Raha pärast töötasin Tartu Majas vahepeal. Esimene riigiametikoht oli Narvas, nendel oli seal idee autonoomseks hakata. Keegi peale minu ei tahtnud sinna Narva minna.
Avantüristlik ametnik.Sellist elupõlist ametniketraditsiooni meil ei ole nagu Prantsusmaal.
Tuleks kasuks, selline ametnik oleks vähemkorruptiivne ehk.
Seda oleks naiivne arvata. Mis on korruptsioon? Teatud liiki vargus, eks. See ei olene sellest, kas inimene on üht või teist tüüpi koolis käinud, vaid konkreetsest otsusest: kas ma lõikan siit midagi, mis mulle ei kuulu? Sõltub ka keskkonnast. Juba Vilde õpetas, et kui on ikka lapsed näljas, siis võib varastada küll.
Kui ühiskond vargust tolereerib õlakehitusega, et kõik teevad ju nii, siis on ametnikul lihtne jaa öelda.
Kas isast on teil ka abi olnud mingite ametikohtade saamisel?
Seda rääkis mulle Vladimir Tšuikin Narvas, et niikuinii said siia sellepärast, et isa pani. Tema meelest oli see ilge troon vist. Aga kui on normaalne järjepidevus peres, siis… ma olen palju isaga arutanud, jah. Arutan siiani.
Ikkagi tekib teil palju konflikte. Miks te Kristiina Ojulandiga läbi ei saa?
Kui me isand Kraftiga (Vahur Kraft, Eesti Panga juht) kohtume eluteel veel kindlasti ja saame palju nalja, siis proua välisministriga on teised lood. Minu närvikava ei olnud valmis pikaajaliseks töötamiseks konfliktsituatsioonis, isegi kui seda võtta treeninguna.
Teil endal on järsult ütlemine veres?Mul ei ole kunagi eesmärk kedagi ütlemisega vigastada või pikali lüüa. Aga inimesed saavad sageli erinevalt aru isegi väga levinud terminitest. Mind on õpetatud, et nalja peab ka saama. Et kui hakkad ennast liiga tõsiselt võtma, võid end maha kanda. Seda õpetasid vanaemad, vanaisad (suur autoriteet oli Indrekule luuletaja Helmut Tarand alias Annus Rävälä). Kui mõtled, et ise oled tõsiseltvõetav, kõik teised naljakad, sealt edasi on kukesamm arvamuseni, et kõik teised on lollpead.
Te pole arrogantne, nagu mõned väidavad?(Ülima ükskõiksusega.) Seda väidavad võib-olla pinnapealselt vaatlejad. Olen seda kontrollinud, et need, kes mind lähemalt tunnevad, mulle ülbust süüks ei pane.
Aga oskate ülbet muljet jätta?
Kaasaja maailmas on väga oluline mulje jätmise oskus. Olla näiliselt tark, ilus ja edukas. Kes on näiliselt tark, ilus ja edukas, ei pruugi seda tegelikult olla. Selle vahetegemise õpetamine lastele ja iseendale on päris keeruline.
Räägitakse, et teid ja venda Kaarlit kasvatati aristokraatlikeks, veendumusega, et olete teistest paremad.Vastupidi. Kui vanaema Leida püüdis seletada isegi seda, et kõik venelased on tainapead ja okupandid, siis ema rääkis, et inimesi tuleb vaadelda eraldi, mitte samastada neid süsteemiga. Igaühes on midagi head, seda on ema püüdnud õpetada.
Te olete lehefotodel harva sirge ja tõsise näoga, ikka mingi grimass fotograafi poole, te ei saa ilma…
… vigurdamiseta (matkib ajakirjaniku tänitavat hääletooni).
Käitute nagu rockstaar, artist. Kogu aeg peab nalja viskama, kogu aeg vaimutsema…
No see ajab naerma, sa ju tunned neid inimesi, kes pilti teevad, sa saad neist aru, miks nad must pilti teevad, ja juba mõte sellele ajab muigama. Aga muidugi on artistlikkusega üle ka pakutud.
Kas kantsler ja showmees käivad kokku?
See on juba maitse asi. Need on kirjutamata reeglid. Siin läheb juba vaidlemiseks.
Minul kui maksumaksjal ei ole midagi selle vastu kui ametnik teeb kino, peaasi, et ta pole korruptant ja on pädev.
Inglismaal oli ju vahva lugu (räägib loo keskpanga kubernerist, kel tekkisid suhted oma sekretäriga, ja moralistid hakkasid kaeblema, ja ühiskonnas tekkis küsimus: kas ametniku asi on antud juhul vahetuskursid või seksuaalne moraal, mis lõppes moraali võiduga).
Silmakirjalikkust te ei salli.Ilu on vaataja silmis. Ma ei pea vältimatuks stampi, et riigiametnik on kottis põlvedega robot, kelle isiksus on mingi süsti abil nulli viidud. Alles Rootsis mingid mehed võitsid protsessi, mille tulemusel nad võivad lühikestes pükstes tööl käia.
Puistate nii-öelda varrukast veidraid analoogsituatsioone meilt ja mujalt.
Mind huvitab, kuidas ühiskond areneb. Mingil hetkel pandi tuleriidale, kui arusaamad ei sobinud kokku üldistega. Ometi keegi aeg-ajalt piire laiendab. Mina olen liberaal selles tähenduses, et teistmoodi on võimalik nii kaua, kui see ei sea kõrvalseisjaid ohtu. Inimene võib olla taksojuht või kassiir, ta võib olla vabal ajal lõbus või kurb, õilistada oma sugu või teist. Ma nagu möönaks tema õigusi.
Oma veetleva liberaalsuse kontekstis olete ilmunud ka ametlikele vastuvõttudele purjuspäi ja hakanud bravuuritsema.
Tunnistan, et alkoholiga on mingitel perioodidel ka liialdatud, aga ometi ei tule mulle ette muid eksimusi peale liikluseeskirja rikkumiste. Vestlusi, kus inimesed on erinevalt aru saanud mõnest mõttest või fraasist, ei ole mõtet panna meelemürkide süüks. See oleks hea ettekääne väita, et vaadake, mida ta räägib, ta on ju joonud terve klaasi viskit. See ei ole üks-ühele seotud alati. Kakeld pole. Küll aga olen näind selliseid asju ka peenemais paigus.
Ja teie olete old provotseerija?
Eeiii. (Kavala kõutsi häälega.) Pigem lahutaja. Minule ei meeldi käsikähmlused.
See on ju selge, et vastuvõttudel pakutakse alkoholi. Väidate, et teil ei ole olnud ekstsesse sellega seoses?
Kui olnuks, olnuks juba ka tõsisemaid tagajärgi. Välispoliitilise suhtluse üks meetodeid on kasutada ära teise poole nõrku kohti. Aga eks ma ole ise kah mõned asjad vaka all hoidnud. Me hoolitsesime välisteenistuses selle eest, et ei oleks lihtlabaseid ðantaþeerimisvõimalusi.
Millest on kõvad napsivõtud tingitud olnud? Ametnikuahistusest vabanemiseks või lõbusast meelelaadist tulevalt?
Husaaride asi. Kui lahingtegevust ei ole, mis sa siis ikka… Relvad on ka puhastatud… Siis viskame aga täringut ja… Väga oluliselt muudavad lapsed seda suhtumist. Käib krõks ja sa rikud vähem liikluseeskirja, vaatad, et asjad oleks normis… See käib nii märkamatult, et oma tegusid toestavast vastutusest saad alles hiljem aru.
Tegu pole alkoholismiga, nagu väidavad mingil hetkel abikaasad, vaid poisikeselikult süüdimatu mõttelaadi üleminekuga asjaliku, täiskasvanud mehe omaks, jah?
Põhjamaades see ei lähegi vahel üle, eks ju. Me ei pea silmi sulgema selle ees, et tarvitame Eestis keskmisest enam alkoholi, iirlaste, soomlaste ja inglastega esikolmiku pärast Euroopas heideldes. Ja vaieldamatult on see tõsine probleem.
Kas olete vahel mõelnud, et vale eluala valisite. Pidanuks näitlejaks või lauljaks hakkama.
Minu onu, näitleja Juhan Viiding ütles, et ära näitlejaks küll hakka. Kui saad, siis õpi midagi muud. Ju ta oma kogenud silmaga nägi, et ei tasu vaeva.
Elu vastikuim plinder?
Vene ajal. Kui organid aktsepteerisid mu soovi saada ülikooli tagasi, aga tingimusel, et ma hakkan koostööd tegema. See läks pavlikmorozovluseni välja, ma pidanuks oma isa kohta infot andma hakkama. Nad töötasid ääretult professionaalselt, kiusatus vähemalt läbi mõelda teisi variante… ei ole tundmatu. Moraalses mõttes olnuks isiksust hävitav tegu, aga küllap ma tänaseks mõelnuks välja loo, kuidas see oli vabadusvõitluse vorm.
Mis nüüd sisse tooma hakkab?Ütleme, et teletöö päris nälga ka ei jäta. Aga otsin midagi muud ka. Veel ei ole pakkumisi tehtud. Hakkan täna CV-sid saatma. Vaatan, mis saadaval on. Ideaali otsimisega ma aega ei raiska. Ja kõike ma teha ei oska. Tallinki ma minna ei saa, et äkki annate mulle mõne laeva juhtida.
Võib-olla mõni tööandja sellist vigurimeest natuke kardab?
Võib küll olla. Aga kõik, kes ei astu aktiivseid samme oma eelarvamuste kontrollimiseks, jäävad oma eelarvamuste vangi. Eestis tehakse palju otsuseid sisina peale.
Teie selja taga on sisisetud rohkem kui kaks korda ja see on teie elu muutnud.
Jah. Mina eelistan arrogantset ja teravat vestlust, aga silmast silma ja oma nimega. Muidu ma võin muutuda Hamleti kombel paranoiliseks. Hakata liiga palju vaibataguseid tegelasi nägema, keda peab suskima rapiiri otsa.
Teie peale võivad sõbrad vist kindlad olla?
Mingites põhiasjades jah. Sõber on see, kes tuleb appi isegi kui ta aidata ei saa, aga kes ei varja sinu eest oma eriarvamust.
Kas Indrek Tarand oli ulakas poiss?
Isa Andres Tarand: Tempe ja seatempe sealhulgas tegi ta nagu teisedki poisid. Nagu energilisi poisikesi ikka, ei saanud teda nelja seina vahel kinni hoida. Siis me saime ta suunata korvpalli mängima. Koolis käisin omal ajal küll, aga sel oli pigem poliitiline tagapõhi. Kuna lapsed ei saa alati mängida kodus üht ja koolis teist rolli… Seda ma küllaltki sirgjooneliselt koolis ka ütlesin.
Tänapäeval, noh, ma nii vanadele inimestele oma nõu enam ei topi, aga kui ta küsib, siis annan küll.
Kas kodune Indrek on sama pöörane?
Kadi Tarand,
Indrek Tarandi abikaasa:
Kodune Indrek on selline, nagu «Teletaibust» näha võib – sõbralik, soe, hea huumorimeelega vaimukas isiksus.
Meediast võib jääda mulje, justkui oleks Indrek üks kõvemaid pidutsejaid, kes seisab päevast päeva vastuvõttudel, pokaal käes. Tegelikult on ta äärmiselt kodune inimene, kelle esimene reaktsioon peokutsele on otsida äraütlemisvõimalust. Vaba aja pühendab meelsasti lastele – ta on oma poegadele äärmiselt hooliv isa. Tema tegevusest otsitakse furoori, sest see müüb. Tihti unustatakse, et tangotantsuks on vaja ka partnerit.
On vähenõudlik kõiges materiaalsesse puutuvas. Ülinõudlik seltskonna osas. Jätkuvalt heatujuline krooniline optimist. Paadunud suitsetaja – hommikusöök koosneb tassist kohvist, mitmest sigaretist ja CNNi uudistest. Lubadus «varsti jätan suitsetamise maha» on iga aasta algul päevakorras, hiljem taandub see «vähendamiseks» ning seejärel «siis kui neljakümneseks saan, jätan maha»-unistuseks.
Mina julgustan teda langetama otsuseid, millega ta ise kõige rohkem rahul oleks. Austan tema soovi oma põhimõtetele kindlaks jääda. Raskeil hetkil paistab erilise selgusega, kui vapper ja elurõõmus inimene on Indrek – tal on alati mingi tegutsemisplaan või uudne lähenemisnurk tagataskus varuks.
Tean, et kui ta midagi ette võtab, teeb ta seda südamega. Kaheksa päeva nädalas Eesti riiki teenida oli tema arvates auasi. Eesti riigi hea käekäik on talle tähtis, kahjuks pole see tunne hetkel vastastikune.
Jälgin armastusega, et seda (B. Alveri sõnu laenates) «elusse armunud hinge» liiga ära ei muserdata. Tean, et tema toimetamisi on araverelistel ja alalhoidlikel valus vaadatagi. Mind hirmutaks palju enam, kui ta vahetaks põhimõtteid vastavalt tuule suunale.
xxx
(22.12.2004)
| INDREK TARAND: Räpina–Tartu–Lihula
 JUHTIMINE: väärotsustest on lühike samm rahvarahutusteni
Eesti alal pole rahuaegsed kokkupõrked elanike ja võimude vahel just igapäevased, kuid aegade jooksul on neid ikka ja jälle ette tulnud.
Viimati Lihulas lõppeval aastal. Seda tüüpi juhtumite hindamisel on tarvis sedastada, et konfliktid algavad lepitamatult erinevatest arusaamadest mõne seaduse või teo suhtes, arenevad vägivallani kellegi (vale) juhtimisotsuse tagajärjel ning lõppkokkuvõttes ei too selle otsuse tegijale peale ajutise rahulolu võimuteostusest mitte midagi head.
Analoogilistest sündmustest meenuvad kõigepealt muidugi Tartu rahu aastapäeva tähistamise takistamine Tartus 1988. aastal ning Tallinna noorterahutused Moskva olümpiamängudele järgnenud sügisel. Aga veel kaugemast ajast vaid kirjanduse ja ajalooallikate kaudu taastatavad Mahtra ja Pühajärve sõda ning Katariina II aegsed pearaha rahutused, millest üks oli nime poolest eriti meeldejääv – Puuaia sõda!
<SCRIPT language=javascript src=”http://reklaam.www.ee/cgi-bin/rot_fe.fcgi?env=EPL&country=EE-ET&zone=epl11&m=2″> </SCRIPT> <SCRIPT language=javascript src=”http://reklaam.www.ee/cgi-bin/rot_fe.fcgi?env=EPL&country=EE-ET&zone=epl12&m=2″> </SCRIPT>
Tegemist oli Räpina talupoegade vastuhakuga mõisnikule ja sõduritele 1784. aastal, mil talupojad kogunesid mõisa viljapuuaeda, relvastasid end seal aiateivastega ja hakkasid soldatitele vastu. Miskipärast toob Puuaia sõda assotsiatiivsel kombel meelde ühe teise sõna – nimelt puupea! Ja just puupäisusega tahaksingi tegelikult Lihula sündmuste tekkepõhjust iseloomustada. Ma ei taha olla kohtunik ja osutada, kes süüdi, kes süüta. Ka ei taha ma automaatselt ja klassikuuluvuse alusel liigitada üht osapoolt puupäiseks.
Moraalse kapitali võit
1988. aasta jaanuaris olid nii Moskva, Tallinna kui ka Tartu kommunistid mures nn kodanliku vabariigi taaselustamise katsete pärast. Sel teemal peeti mitu nõupidamist, mida nimetati vastavalt kongressideks, pleenumiteks või konverentsideks. Korralik totalitaarorganisatsioon loomulikult pidi kõik oma koosviibimised ka protokollima. Kahjuks muidugi kommunistidele omases salakeeles, milles tegelik käsuahel jääb saladuseks. Midagi on siiski säilinud.
Et anda lugejaile ajastu vaimust väikest mäluvärskendust, tsiteerin Arnold Koopi, kes pidas TRÜ rektori ametit. Seda juttu rääkis ta teisele Arnoldile, Arnold Rüütlile, kes nüüd on Eesti Vabariigi president. Koobi jutt kõlas Tartu pleenumil nii: „Natsionalist on kodanliku ideoloogia kandja ja avalik nõukogude korra vaenlane. Võtame või Hirvepargi loo. Üks poolharitlane, kel pole hinge taga ei teaduslikku ega moraalset kapitali, valitseb mitutsada inimest. Ta pakub mikrofoni, et need, kes temaga nõus pole, saaksid vastu vaielda. Aga kõik vaikivad!“
Vaikis sel parteikoosolekul ka Arnold Rüütel. Jäädes ilmselt Arnold Koobi seletustega rahule? Või ei pidanud otstarbekaks neid vaidlustada? Peab märkima, et ehkki Arnold Koobil oli küll mitu nõukogude haridus-
asutuste sertifikaati ja diplomit, ei saaks nende kogusummatki arvestades tuvastada just liiga kõrget teaduslikku kapitali. Mis aga puutus moraalsesse kapitali, siis just see hakkas NLKP-s defitsiitseks muutuma ning teisitimõtlejatel, kel polnud ehk võimalik NSVL-i repressiivrezÐiimi tingimustes ülikoolides õppida ja ammugi teadustööd teha, oli seda aiva rohkem.
Kui võidelda, siis kavalalt!
Ajad, nagu öeldakse, olid hakanud muutuma. Sellest said vististi juba aru ka Tartu kommunistid. Igatahes kerkisid Tartus esile noorema põlve kommunistid, kes võib-olla tänu iseenese initsiatiivikusele, kuid võib-olla ka lihtsalt käsukorras said ülesande võidelda ideoloogilise vaenlasega kavalamalt.
Ajaloo iroonia tõttu, mis teadagi säilitab dokumente valikuliselt, on neist tänasel päeval tuvastatavad eelkõige kaks: Andrus Ansip ja Mart Kadastik. Esimene hakkas väheütlevamal moel, lihtsalt parteifunktsionäärina kavandama populaarsust püüdvaid programme, et kaitsta üleliidulist kommunistlikku noorsooühingut, mille mitmesajatuhandelist liikmeskonda ähvardas üksikvõitleja rünnak. Mart Kadastik viidi aga eesliinile ning tema sulest ilmus artikliseeria “Kättpidi suures poliitikas”.
Kui ma praegu neid kirjutisi loen, siis jääb mulje, et Kadastik oli justkui nn kolmanda tee otsija. Tema lõikav iroonia Lagle Pareki autoriteedi õõnestamisel on justkui kahe teraga mõõk, mis viilib ka kõrgkommunistide kõrisid, et need ometigi liberaliseeruks ja laseks ehk vähemalt stalinismiohvritele mälestuskivi panna, kui Tartu rahu tähistamiseks kodanikupositsiooni ei jätku. Samas muidugi jäid ka kommunistidest ülemad ideoloogilise ründega rahule, sest artikkel sai seltsimeeste käest kiita.
Peaasi on – manöövrid
Nagu teame, polnud kolmandal teel määratud seegi kord edukas olla. Tallinna ülemused olevat olnud väga kurjad ja nõudnud massiliste rahutuste vastu sammude astumist. Nõuti ikka telefoniõigusega ja protokollidest me selle kohta märke ei leia. Indrek Toome ilmselt ei tahtnud Tallinna ülemustele kuidagi ega midagi vastu öelda. Niisiis tervitasid sel veebruariõhtul tänavatel jalutajaid ja miitingule koguneda püüdjaid ikkagi miilitsa-
ahelikud, koerad ja erivarustus.
Tartu Julgeolekukomitee juhtivtöötaja Peeter Sepper (tänane pankrotihaldur) oli saanud vastutusrikka ja leebe ülesande – mikrobussist ruupori kaudu kõiki saalidesse mahitada. Sest saalides oli lubatud Tartu rahust rääkida. Tänaval mitte, tänavad pidid jääma nõukogude võimu kontrolli alla. Ideoloogilistel kaalutlustel ennekõike. Infot, mis täpselt kuskil toimub, muidugi polnud ega saa me sündmustest lugeda ka kohalikust Edasist.
Siiski niipalju, et ilmus professorite Rem Blumi, Rafik Grigorjani, Marju Lauristini jt allkirjadega üleskutse, milles heideti leebelt ette võimude ülereageerimist, püüdes samuti jahutada teise poole entusiasmi. Ikka selle nimel, et mitte kaotada ühiskonnas demokraatliku arengu võimalust. Aga selge oli seegi, et veebruarist 1988 hakkas poliitiline päev vabadusvõitlejatele olema tubli kukesammu võrra pikem. Sellega liitus üha enam “teaduslikku ja moraalset kapitali“, mida taibates ka NLKP tegelased hakkasid oma ajaloolist võimupositsiooni ümber hindama ja manööverdama.
Vigased juhtimisotsused
Ka Lihula vastasseis jätab meile tulevikuks igat laadi dokumente. Minu andmetel esmakordselt on seda talurahva ja võimude konflikti suisa otseülekandena TV-s demonstreeritud, kuhjaga materjali jääb ka uurimistest. Mis meenub, on kraana, kilpidega politsei ja mõni hundikoer.
Kuid erinevalt kommunistliku diktatuuri ajast, erinevalt ka kaugest asehalduskorra ajast, mille kohta ammutamegi ju teavet kindralkuberner Browni aruannetest keisrinnale, ei jää meile Lihula juhtumist ühtegi juhtimisdokumenti. Seda iseseisva riigi tingimustes! Sest kabinetiistungeid ei lindistata, vaid protokollitakse veelgi väheütlevamas keeles, kui tegi NLKP. Kui 1988. aasta pleenumiülevaatest leidub Noorte Hääles pika sõnavahu lõpus üks lause: “Arutati ka teisi ENSV majanduslikke, sotsiaalseid ja poliitilisi probleeme,” siis sama umbisikuline ja mitte tuhkagi sedastav on Lihula teemalise kabinetiistungi protokoll riigikantselei ametnike vormistuses.
Alles hiljem on ajakirjandusse imbunud folkloorseid fraase, mida omistatakse Villu Reiljanile. Ometigi polnud Reiljani märkused kokutajate bande kohta mahlakamad kui välisministri poolne: “Peaminister on jobu, Kallas oleks selle asja kahe päevaga korda ajanud!” Siseminister Leivo talupojakavalus ja poliitiline kogemus ilmutas end aga soovis saada Lihula ausamba teisaldamiseks valitsuse korraldus. Mis ka vormistati.
Kabinetiistungil arutatu põhjal tehtigi korraldus, kuid siin peitubki ilmne seaduserikkumine ja soovimatus oma tegude ja otsuste eest vastutada. Valitsuse istungite ja otsuste kohta kehtib nõue, et neid tuleb protokollida – ja koos arutluskäiguga. Igal EV kodanikul peab olema õigus tutvuda nende arutluskäikudega, mis viivad riigi kodanikud ja riigi politsei vägivaldse vastasseisuni.
Me tahaksime teada, kas ka 2004. aastal oli kabinetis keegi, kes püüdis otsida nn kolmandat teed, või mitte. Praegu tundub, et Partsi valitsuse päev hakkas pärast Lihulat olema tubli kukesammu võrra lühem. Kui peaks juhtuma, et see kabinet kevadet ei
näegi, siis just Lihula asjus ilmutatud puupäisusel on selles fataalne roll.
Kogumulje: puupäine
Puuaaia sõja eel kritiseeris kindralkuberner George Brown leebelt imperaator Katariinat, et too polnud arvestanud pearahamaksude kogumisel tema nõuandeid, mistõttu rahutused üldse said tekkida. Me ei tea, kas keegi Tartu kommunistidest söandas enne vägivaldset toimetamist Tartu õhtustel tänavatel Karl Vainoga leebelt vaielda. Olen kuulnud, et Tibar olevat olnud jõu kasutamise vastu, kuid Toome jäänud vastupidisele arvamusele. Aga Lihula kohta ei tea me midagi rohkemat, kui esitab Priit Hõbemägi asjakohases EPL-i artiklis.
Ent teada tahaks väga, sest (erinevalt Liivimaa kubermangust ja ENSV-st) keegi võiks ikkagi vastutada ühiskonna meeleolu ebaadekvaatse prognoosi ning ebaadekvaatsete meetmete kasutamiseks korralduse andmise eest.
Rahvast, kelle Räpina päritoluga siseminister peab Lihula meest Madissoni sedasi tolmutama, nagu oleks jälle Puuaia sõda, kusjuures mõlemad on veel Rahvaliidu valimisnimekirjas, võib muidu jääda üsna puupäine mulje.
|
 |
|
Uudised
VE: Tarand, Indrek – kolumnist
Vatikan annetas Indrek Tarandile ordeni
EPL, 25.11.2003
Eesti endine suursaadik Vatikanis Indrek Tarand sai eile Pühalt Toolilt ordeni.
Tarand pälvis Püha Gregoriuse ordeni Suure Risti teenete eest Püha Tooli ja Eesti riigi suhete arendamisel.
Aumärgi andis Pirita kloostris üle Vatikani suursaadik apostellik nuntsius peapiiskop Peter Zurbriggen (vasakul).
Foto: Marko Mumm
xxx
Kaotatud võimalus ja võimalus kaotada
Postimees, reede 21.03.2003
Indrek Tarand
Suur rünnak on alanud ja iga minut toob värskeid uudiseid sõjaväljalt. Seebiooperid on asendunud uudistesaadetega ning kõikjal annavad eksperdid ning poliitikud kommentaare ja lausungeid. Eestlased ei pea sattuma paanikasse, otsest ohtu meile pole. Ehkki oleme selgelt poole valinud.
Sõjanduseksperdid saavad uurida moodsate relvade toimet ja mõistatada USA taktikat, migratsiooniteadlased prognoosivad põgenikevoogusid ja majanduseksperdid soovitavad osta: Ameerikas aktsiaid ja Saksamaal kulda. Kõik on nagu filmis – tõelähedane, kuid siiski mitte päris reaalsus. Sõda on lahe! Vaat et Lahesõda. Ja Eesti on heal positsioonil. Väheveenev!
Oli õhkõrn võimalus
Ometigi võinuks Eesti olla liitlasele USA-le, kelle diplomaatiat antud kriisi lahendamisel on ohtralt kritiseeritud, heaks abimeheks. «Me oleme väike riik ja peame hoidma madalat profiili! Pole meie asi teisi õpetada!» kuulen korraldust.
Tegelikult on Iraagi (siis küll Inglise võimualuse alana) ja Türgi piiritüli meie välispoliitika ainus kogemus rahvusvahelisest vahendustegevusest. Pretsedent oleks meil ette näidata olnud. Kindral Laidoneri juhitud Rahvasteliidu missioon tegi Mosuli konflikti lahendamisel head tööd, mida isegi Türgi tagantjärele tunnustas.
Muidugi, nüüdne vahendustegevus nurjus juba ammu, ultimaatumite vahele rahumõte ei mahu. Ometigi oli siin õhkõrn võimalus, sest ühena paljudest rahupooldajate algatustest leidis just Jaan Kaplinski tekst märkimist Iraagi ajakirjanduses.
Igatahes olematu poleks meie shanss olnud ja kindlasti oleks selline lähenemine olnud meeldejäävam, Eesti rahvusvahelist olukorda parandavam kui valitsuse valimiste-eelne käitumismall. Meil siiski Rumsfeldi kombel teisi riike ja nende päid iseloomustada poleks tasunud.
Eesti vahendusalgatus poleks kindlasti pahandanud ei Prantsusmaad ega Saksamaad, kindlasti oleks see olnud ka USA-le huvipakkuvam kui lihtne Vilniuse kümne käe kõrva äärde tõstmine. Kõige kindlamalt meeldinuks selline lähenemine enamikule meie enda kodanikest, kes uurimuste kohaselt oma suhtumises sõtta sarnanevad siiski enam n-ö vana Euroopaga. Mõistan, et selline mõtteviis kuulub pea utoopia valda, ent proovida oleks tasunud.
Nagu telesport
Meie viga on selles, et me jälgime Iraagi sõda kui spordivõistlust, kus on omad lemmikud, kellele pöialt pidada, ja mille põhjal korraldada sädelevaid debatte fair play (loe rahvusvahelise õiguse) iseloomust ja tulevikust. Tunneme uhkust täpsete pommide üle ning kaifime startivaid hävitajaid ja rakette.
Mõtlemata, mida tunneb inimene, kelle poole tomahook lendab. Loodame salamisi, et need relvad ja sõjamehed kaitsevad ka meie julgeolekut, et Ameerika ei unusta oma väikest fänni Läänemere kallastel. Kaastunnet lihtsa inimese vastu, kelle elukeskkonna ja elu sõda paratamatult hävitab, me peaaegu ei tunne. Ammugi ei viitsi me üle lugeda Tammsaare (ikka Antoni, mitte Tiidu) mõtteid sõjast.
Eesti suhtumine sõtta on siiski kõikuv. Seistes USA liitlaste reas, peaksime tundma uhkust oma võime üle printsiipide nimel pingutada ja ohvreidki tuua.
Aga me hoopis rehepapitseme ja kinnitame, et meilt seda ei paluta. Välisminister ei söanda Läti eeskuju otsekohe järgida. Peaminister kõneleb pommikoerte võimekusest…
Ebaluste tagamaad
Selle ebakindluse alateadlik põhjus on vististi asjaolu, et tunnustades USA õigust rünnata ilma ÜRO mandaadi uuendamiseta, tunnistame tegelikult ebameeldivat printsiipi – kellel jõud, sellel õigus. Ja oma jõust suure ohu korral oleme enamgi kui teadlikud.
Kuidas suhtumine muutuks, kui meie koduuksele ilmuksid malakaga mehed ja ütleksid: «Kebi siit õige minema, sest sul olevat vannitoas miski aine ja meile ei meeldi, kuidas sa oma pere liikmetega räägid! Kui ei lähe heaga, lööme minema, ja ära loodagi, et keegi sulle appi tuleb!»
Loodetavasti jätkuks meil siis mehemeelt oma kodu kaitsta.
Ma ei karda nii väga maailmakorra muutumist ühepolaarseks, ehkki selles vältimatult sisalduvad ohud meiegi julgeolekule. Ma ei pelga ka, et see sõda lööb meile tuntud tsivilisatsiooni majanduse täiesti sassi. Ei tunne hirmu, et fanaatilised terroristid valivad Tallinna paigaks, kus kättemaksuakte korraldada.
On rusuv, et sõda algas ajal, mil Eestil on ametist lahkuv valitsus ja uus valitud Riigikogu on takistatud kokku tulemast. Et energia kulub koalitsioonikõnelustele ja uut valitsust pole ehk veel sõja kolmandal nädalalgi. Mind rusub, et kriitilisel hetkel dirigeerib Eesti välispoliitika orkestrit igasuguse muusikalise kuulmiseta inimene. Kes muu hulgas arvab, et ega rahvas ei peagi iga päev mõtlema.
Aga välispoliitikat mõjutavaid sündmusi on ridamisi, millele peab mõtlema.
Näiteks pühapäeval mattub Tshetsheenia arengule saatuslikku tähendust omav sündmus USA rindeteadete tulva ja võimalus rahvahääletusega manipuleerida Venemaa soovide kohaselt suureneb.
Pole kindlust, et Sloveenia referendum NATOga liitumiseks saab sõjast johtuvalt kindla jah-sõna. Aga kuidas mõjuks «ei» NATO laienemisele, pole ma kuulnud. Ceterum censeo, ma ei tea ikka veel, mida üks suurim erakond arvab Euroopa Liidu referendumist Eestis.
Andrei Hvostov kirjutas mõni aeg tagasi, et ta sõdiks kindlasti, kui olukord seda nõuaks, aga usaldusväärse juhtimise all. Nii minagi. Meil kõigil on õigus nõuda usaldusväärsemat juhtimist, seda eriti rahvusvaheliselt keerulises olukorras. Sest «kui sõda sind ei tapa, siis paneb ta sind mõtlema». (G. Orwell)
xxx
Husaar Indrek televisioonist
25.10.2003 00:01
30 aastat tagasi kuulis praegune ETV saate «Teletaip» juht Indrek Tarand (39) oma vanaemalt Leida Tarandilt, et tiblad tuleb välja lüüa. Poiss oli segaduses, sest tema ema, keeleteadlane Mari Tarand, rääkis vastupidist: iga inimest tuleb võtta eraldi, süsteemiväliselt.
20 aastat tagasi lendas Indrek Tartu Ülikoolist välja, sest küünalde panek Kuperjanovi hauale oli Arnold Koobi juhitud asutusele viimane piisk karikasse.
17 aastat tagasi, Vene kroonust naasnuna, uuesti ülikooli ajaloo alale astunud, praalis Indrek Pälsoni ühika aiale nõjatudes: «Meie võime siin juua, aga oodake, varsti tuleb mu väike vend sõjaväest tagasi. Siis me alles punastele kolumatsidele näitame, kuidas luukas õlut teeb.» (Mäletab ja talletas ajalukku Tiit Pruuli.)
10 aastat tagasi taltsutas Indrek Eesti valitsuse esindajana Narvas ise dissidente: olud olid muutunud Indreku kasuks, aga töö teisitimõtlejatega polnud kerge.
2 aastat tagasi hiilgas välisministeeriumi kantsler Indrek Tarand välisminister Toomas Hendrik Ilvese toetusel staarametnikuna, kes juba aastaid viibis kõigi otsuste juures ja tähtsatel kohtumistel, šampanjapokaal käes ja lai krutskimehe naeratus näol. Lahedat omavahelist klappi tõestas välisministeeriumi seltskond lokaalides nagu Bonnie & Clyde, kus tantsiti hommikuni ja joodi põhjani.
1,5 aastat tagasi muutus kõik: lahkhelid välisminister Kristiina Ojulandiga kulmineerusid 10. juulil 2002 suursaadikute konverentsil Sangaste lossis, kus keset öist ja üldist napsitamist kostitas Tarand Ojulandi ebatsensuursete väljenditega. 12. juuli hommikul jäi Tarand purjuspäi sõitmisega politseile vahele. Ojuland vabanes tülikast kantslerist. Tarand vaidlustas enda vallandamise kohtus, ent kaotas.
10 päeva tagasi sai Indrek Tarand lahti värskest personalijuhi ametist Eesti Pangas, sest valis pangatööle lisaks telesaate juhtimise – täpsemalt ei lasknud ta endale teha ettekirjutusi oma vaba aja veetmise osas: väga tema moodi.
Mis mahub nende jõnkade faktide vahele.
Vabadus käes?
Vabadus on suhteline. Vaba millestki. Millestki ilma.
Kas see oli mõistlik eesti mehe otsus? Vahetada prestiiþne ja tulus amet riigipangas kergelt boheemliku teletöö vastu?
Iga asja tuleb tagantjärele pisut kahetseda, muidu saaks väita, et kõik tehtu on perfektne. See oli ratsionaalne otsus poolte kokkuleppel erimeelsustest ülesaamiseks.
(Joob meega teed, puhub suitsu välja, moodustab aeglaselt 19. sajandi vene klassikute laadis pikki, iroonilise fooniga peenutsevaid lauseid.)
Naisega nõu ka pidasite, enne kui pangast ära tulite?
Natuke ikka, aga mul ei olnud valikut. Kui mulle tehakse ettekirjutusi vaba aja sisustamise suhtes, siis need on legitiimsed tööandja seisukohalt, kuid me ei ole veel kaugel ühiskonnast, kus ka vaba aeg oli kontrolli all, nii et ma ei arva, et see oleks ideaal, mille poole püüelda. Kontrollitult laulukooris nõukogude heliloojate loomingut: vabalt! Sporti: do poteri pulsa ja tooge meile kuulsust ja au. Aga ärge jumala pärast tehke midagi, millel on mitmeid tõlgendamisvõimalusi. See on mõtteviisi viga Eesti Pangas ja ühiskonnas laiemalt.
Aga on see telesaade teile tähtis?Mitte nii surmavalt. Võime selle telesaate asendada mõne teist tüüpi tegevuse või hoiakuga.
Miks te alati nii palju vaenlasi leiate?
Ma ei otsi neid (murdosasekundilise irve saatel).
Lihtsalt ütlete otse ja jääte oma põhimõtete juurde.
Paljud teevad nii.
Ei tee.
Aga võiks. (Muretult suutäite vahele.) Kahju, et Eestis võtab maad lähenemine, et konflikt tööandjaga kulmineerub töökoha kaotusega. Võiks olla ka teistsuguseid sanktsioone. Minu värk on väga esil, aga tegelikult juhtub see iga päev Eestis sadadega.
Mõisnikud lasid kubjastel kepihoope jagada, aga töölt lahti ei lasknud.
Kui ühiskond siiani armastab lihtlausetes loosungeid, mis midagi ei tähenda, nagu «Vali kord!», siis tunnistab see, et aeg pole veel küps muutusteks ühiskonnas.
Kuidas teie, liberaalsete vaadetega mees, hakkasite ametnikuks, läksite alale, mis käib kindlate reeglite järgi, mis välistavad individuaalse mõtlemise?
Kui mina läksin ametnikuks, siis ei käinud see väga kindlate reeglite järgi. Riik oli nii noor siis.
Algul tahtsin minna kooliõpetajaks, aga siis nad viskasid mind ülikoolist välja. Siis olud muutusid. Tulin sõjaväest tagasi, olid juba Tere perestroika, demokraatia… Igas’d variandid. Sai üliõpilasliikumistes, kodanikekomiteedes osaletud. Raha pärast töötasin Tartu Majas vahepeal. Esimene riigiametikoht oli Narvas, nendel oli seal idee autonoomseks hakata. Keegi peale minu ei tahtnud sinna Narva minna.
Avantüristlik ametnik.Sellist elupõlist ametniketraditsiooni meil ei ole nagu Prantsusmaal.
Tuleks kasuks, selline ametnik oleks vähemkorruptiivne ehk.
Seda oleks naiivne arvata. Mis on korruptsioon? Teatud liiki vargus, eks. See ei olene sellest, kas inimene on üht või teist tüüpi koolis käinud, vaid konkreetsest otsusest: kas ma lõikan siit midagi, mis mulle ei kuulu? Sõltub ka keskkonnast. Juba Vilde õpetas, et kui on ikka lapsed näljas, siis võib varastada küll.
Kui ühiskond vargust tolereerib õlakehitusega, et kõik teevad ju nii, siis on ametnikul lihtne jaa öelda.
Kas isast on teil ka abi olnud mingite ametikohtade saamisel?
Seda rääkis mulle Vladimir Tšuikin Narvas, et niikuinii said siia sellepärast, et isa pani. Tema meelest oli see ilge troon vist. Aga kui on normaalne järjepidevus peres, siis… ma olen palju isaga arutanud, jah. Arutan siiani.
Ikkagi tekib teil palju konflikte. Miks te Kristiina Ojulandiga läbi ei saa?
Kui me isand Kraftiga (Vahur Kraft, Eesti Panga juht) kohtume eluteel veel kindlasti ja saame palju nalja, siis proua välisministriga on teised lood. Minu närvikava ei olnud valmis pikaajaliseks töötamiseks konfliktsituatsioonis, isegi kui seda võtta treeninguna.
Teil endal on järsult ütlemine veres?Mul ei ole kunagi eesmärk kedagi ütlemisega vigastada või pikali lüüa. Aga inimesed saavad sageli erinevalt aru isegi väga levinud terminitest. Mind on õpetatud, et nalja peab ka saama. Et kui hakkad ennast liiga tõsiselt võtma, võid end maha kanda. Seda õpetasid vanaemad, vanaisad (suur autoriteet oli Indrekule luuletaja Helmut Tarand alias Annus Rävälä). Kui mõtled, et ise oled tõsiseltvõetav, kõik teised naljakad, sealt edasi on kukesamm arvamuseni, et kõik teised on lollpead.
Te pole arrogantne, nagu mõned väidavad?(Ülima ükskõiksusega.) Seda väidavad võib-olla pinnapealselt vaatlejad. Olen seda kontrollinud, et need, kes mind lähemalt tunnevad, mulle ülbust süüks ei pane.
Aga oskate ülbet muljet jätta?
Kaasaja maailmas on väga oluline mulje jätmise oskus. Olla näiliselt tark, ilus ja edukas. Kes on näiliselt tark, ilus ja edukas, ei pruugi seda tegelikult olla. Selle vahetegemise õpetamine lastele ja iseendale on päris keeruline.
Räägitakse, et teid ja venda Kaarlit kasvatati aristokraatlikeks, veendumusega, et olete teistest paremad.Vastupidi. Kui vanaema Leida püüdis seletada isegi seda, et kõik venelased on tainapead ja okupandid, siis ema rääkis, et inimesi tuleb vaadelda eraldi, mitte samastada neid süsteemiga. Igaühes on midagi head, seda on ema püüdnud õpetada.
Te olete lehefotodel harva sirge ja tõsise näoga, ikka mingi grimass fotograafi poole, te ei saa ilma…
… vigurdamiseta (matkib ajakirjaniku tänitavat hääletooni).
Käitute nagu rockstaar, artist. Kogu aeg peab nalja viskama, kogu aeg vaimutsema…
No see ajab naerma, sa ju tunned neid inimesi, kes pilti teevad, sa saad neist aru, miks nad must pilti teevad, ja juba mõte sellele ajab muigama. Aga muidugi on artistlikkusega üle ka pakutud.
Kas kantsler ja showmees käivad kokku?
See on juba maitse asi. Need on kirjutamata reeglid. Siin läheb juba vaidlemiseks.
Minul kui maksumaksjal ei ole midagi selle vastu kui ametnik teeb kino, peaasi, et ta pole korruptant ja on pädev.
Inglismaal oli ju vahva lugu (räägib loo keskpanga kubernerist, kel tekkisid suhted oma sekretäriga, ja moralistid hakkasid kaeblema, ja ühiskonnas tekkis küsimus: kas ametniku asi on antud juhul vahetuskursid või seksuaalne moraal, mis lõppes moraali võiduga).
Silmakirjalikkust te ei salli.Ilu on vaataja silmis. Ma ei pea vältimatuks stampi, et riigiametnik on kottis põlvedega robot, kelle isiksus on mingi süsti abil nulli viidud. Alles Rootsis mingid mehed võitsid protsessi, mille tulemusel nad võivad lühikestes pükstes tööl käia.
Puistate nii-öelda varrukast veidraid analoogsituatsioone meilt ja mujalt.
Mind huvitab, kuidas ühiskond areneb. Mingil hetkel pandi tuleriidale, kui arusaamad ei sobinud kokku üldistega. Ometi keegi aeg-ajalt piire laiendab. Mina olen liberaal selles tähenduses, et teistmoodi on võimalik nii kaua, kui see ei sea kõrvalseisjaid ohtu. Inimene võib olla taksojuht või kassiir, ta võib olla vabal ajal lõbus või kurb, õilistada oma sugu või teist. Ma nagu möönaks tema õigusi.
Oma veetleva liberaalsuse kontekstis olete ilmunud ka ametlikele vastuvõttudele purjuspäi ja hakanud bravuuritsema.
Tunnistan, et alkoholiga on mingitel perioodidel ka liialdatud, aga ometi ei tule mulle ette muid eksimusi peale liikluseeskirja rikkumiste. Vestlusi, kus inimesed on erinevalt aru saanud mõnest mõttest või fraasist, ei ole mõtet panna meelemürkide süüks. See oleks hea ettekääne väita, et vaadake, mida ta räägib, ta on ju joonud terve klaasi viskit. See ei ole üks-ühele seotud alati. Kakeld pole. Küll aga olen näind selliseid asju ka peenemais paigus.
Ja teie olete old provotseerija?
Eeiii. (Kavala kõutsi häälega.) Pigem lahutaja. Minule ei meeldi käsikähmlused.
See on ju selge, et vastuvõttudel pakutakse alkoholi. Väidate, et teil ei ole olnud ekstsesse sellega seoses?
Kui olnuks, olnuks juba ka tõsisemaid tagajärgi. Välispoliitilise suhtluse üks meetodeid on kasutada ära teise poole nõrku kohti. Aga eks ma ole ise kah mõned asjad vaka all hoidnud. Me hoolitsesime välisteenistuses selle eest, et ei oleks lihtlabaseid ðantaþeerimisvõimalusi.
Millest on kõvad napsivõtud tingitud olnud? Ametnikuahistusest vabanemiseks või lõbusast meelelaadist tulevalt?
Husaaride asi. Kui lahingtegevust ei ole, mis sa siis ikka… Relvad on ka puhastatud… Siis viskame aga täringut ja… Väga oluliselt muudavad lapsed seda suhtumist. Käib krõks ja sa rikud vähem liikluseeskirja, vaatad, et asjad oleks normis… See käib nii märkamatult, et oma tegusid toestavast vastutusest saad alles hiljem aru.
Tegu pole alkoholismiga, nagu väidavad mingil hetkel abikaasad, vaid poisikeselikult süüdimatu mõttelaadi üleminekuga asjaliku, täiskasvanud mehe omaks, jah?
Põhjamaades see ei lähegi vahel üle, eks ju. Me ei pea silmi sulgema selle ees, et tarvitame Eestis keskmisest enam alkoholi, iirlaste, soomlaste ja inglastega esikolmiku pärast Euroopas heideldes. Ja vaieldamatult on see tõsine probleem.
Kas olete vahel mõelnud, et vale eluala valisite. Pidanuks näitlejaks või lauljaks hakkama.
Minu onu, näitleja Juhan Viiding ütles, et ära näitlejaks küll hakka. Kui saad, siis õpi midagi muud. Ju ta oma kogenud silmaga nägi, et ei tasu vaeva.
Elu vastikuim plinder?
Vene ajal. Kui organid aktsepteerisid mu soovi saada ülikooli tagasi, aga tingimusel, et ma hakkan koostööd tegema. See läks pavlikmorozovluseni välja, ma pidanuks oma isa kohta infot andma hakkama. Nad töötasid ääretult professionaalselt, kiusatus vähemalt läbi mõelda teisi variante… ei ole tundmatu. Moraalses mõttes olnuks isiksust hävitav tegu, aga küllap ma tänaseks mõelnuks välja loo, kuidas see oli vabadusvõitluse vorm.
Mis nüüd sisse tooma hakkab?Ütleme, et teletöö päris nälga ka ei jäta. Aga otsin midagi muud ka. Veel ei ole pakkumisi tehtud. Hakkan täna CV-sid saatma. Vaatan, mis saadaval on. Ideaali otsimisega ma aega ei raiska. Ja kõike ma teha ei oska. Tallinki ma minna ei saa, et äkki annate mulle mõne laeva juhtida.
Võib-olla mõni tööandja sellist vigurimeest natuke kardab?
Võib küll olla. Aga kõik, kes ei astu aktiivseid samme oma eelarvamuste kontrollimiseks, jäävad oma eelarvamuste vangi. Eestis tehakse palju otsuseid sisina peale.
Teie selja taga on sisisetud rohkem kui kaks korda ja see on teie elu muutnud.
Jah. Mina eelistan arrogantset ja teravat vestlust, aga silmast silma ja oma nimega. Muidu ma võin muutuda Hamleti kombel paranoiliseks. Hakata liiga palju vaibataguseid tegelasi nägema, keda peab suskima rapiiri otsa.
Teie peale võivad sõbrad vist kindlad olla?
Mingites põhiasjades jah. Sõber on see, kes tuleb appi isegi kui ta aidata ei saa, aga kes ei varja sinu eest oma eriarvamust.
xxx
(22.12.2004)
Eesti alal pole rahuaegsed kokkupõrked elanike ja võimude vahel just igapäevased, kuid aegade jooksul on neid ikka ja jälle ette tulnud.
Viimati Lihulas lõppeval aastal. Seda tüüpi juhtumite hindamisel on tarvis sedastada, et konfliktid algavad lepitamatult erinevatest arusaamadest mõne seaduse või teo suhtes, arenevad vägivallani kellegi (vale) juhtimisotsuse tagajärjel ning lõppkokkuvõttes ei too selle otsuse tegijale peale ajutise rahulolu võimuteostusest mitte midagi head.
Analoogilistest sündmustest meenuvad kõigepealt muidugi Tartu rahu aastapäeva tähistamise takistamine Tartus 1988. aastal ning Tallinna noorterahutused Moskva olümpiamängudele järgnenud sügisel. Aga veel kaugemast ajast vaid kirjanduse ja ajalooallikate kaudu taastatavad Mahtra ja Pühajärve sõda ning Katariina II aegsed pearaha rahutused, millest üks oli nime poolest eriti meeldejääv – Puuaia sõda!
<SCRIPT language=javascript src=”http://reklaam.www.ee/cgi-bin/rot_fe.fcgi?env=EPL&country=EE-ET&zone=epl11&m=2″> </SCRIPT> <SCRIPT language=javascript src=”http://reklaam.www.ee/cgi-bin/rot_fe.fcgi?env=EPL&country=EE-ET&zone=epl12&m=2″> </SCRIPT>
Tegemist oli Räpina talupoegade vastuhakuga mõisnikule ja sõduritele 1784. aastal, mil talupojad kogunesid mõisa viljapuuaeda, relvastasid end seal aiateivastega ja hakkasid soldatitele vastu. Miskipärast toob Puuaia sõda assotsiatiivsel kombel meelde ühe teise sõna – nimelt puupea! Ja just puupäisusega tahaksingi tegelikult Lihula sündmuste tekkepõhjust iseloomustada. Ma ei taha olla kohtunik ja osutada, kes süüdi, kes süüta. Ka ei taha ma automaatselt ja klassikuuluvuse alusel liigitada üht osapoolt puupäiseks.
Moraalse kapitali võit
1988. aasta jaanuaris olid nii Moskva, Tallinna kui ka Tartu kommunistid mures nn kodanliku vabariigi taaselustamise katsete pärast. Sel teemal peeti mitu nõupidamist, mida nimetati vastavalt kongressideks, pleenumiteks või konverentsideks. Korralik totalitaarorganisatsioon loomulikult pidi kõik oma koosviibimised ka protokollima. Kahjuks muidugi kommunistidele omases salakeeles, milles tegelik käsuahel jääb saladuseks. Midagi on siiski säilinud.
Et anda lugejaile ajastu vaimust väikest mäluvärskendust, tsiteerin Arnold Koopi, kes pidas TRÜ rektori ametit. Seda juttu rääkis ta teisele Arnoldile, Arnold Rüütlile, kes nüüd on Eesti Vabariigi president. Koobi jutt kõlas Tartu pleenumil nii: „Natsionalist on kodanliku ideoloogia kandja ja avalik nõukogude korra vaenlane. Võtame või Hirvepargi loo. Üks poolharitlane, kel pole hinge taga ei teaduslikku ega moraalset kapitali, valitseb mitutsada inimest. Ta pakub mikrofoni, et need, kes temaga nõus pole, saaksid vastu vaielda. Aga kõik vaikivad!“
Vaikis sel parteikoosolekul ka Arnold Rüütel. Jäädes ilmselt Arnold Koobi seletustega rahule? Või ei pidanud otstarbekaks neid vaidlustada? Peab märkima, et ehkki Arnold Koobil oli küll mitu nõukogude haridus-
asutuste sertifikaati ja diplomit, ei saaks nende kogusummatki arvestades tuvastada just liiga kõrget teaduslikku kapitali. Mis aga puutus moraalsesse kapitali, siis just see hakkas NLKP-s defitsiitseks muutuma ning teisitimõtlejatel, kel polnud ehk võimalik NSVL-i repressiivrezÐiimi tingimustes ülikoolides õppida ja ammugi teadustööd teha, oli seda aiva rohkem.
Kui võidelda, siis kavalalt!
Ajad, nagu öeldakse, olid hakanud muutuma. Sellest said vististi juba aru ka Tartu kommunistid. Igatahes kerkisid Tartus esile noorema põlve kommunistid, kes võib-olla tänu iseenese initsiatiivikusele, kuid võib-olla ka lihtsalt käsukorras said ülesande võidelda ideoloogilise vaenlasega kavalamalt.
Ajaloo iroonia tõttu, mis teadagi säilitab dokumente valikuliselt, on neist tänasel päeval tuvastatavad eelkõige kaks: Andrus Ansip ja Mart Kadastik. Esimene hakkas väheütlevamal moel, lihtsalt parteifunktsionäärina kavandama populaarsust püüdvaid programme, et kaitsta üleliidulist kommunistlikku noorsooühingut, mille mitmesajatuhandelist liikmeskonda ähvardas üksikvõitleja rünnak. Mart Kadastik viidi aga eesliinile ning tema sulest ilmus artikliseeria “Kättpidi suures poliitikas”.
Kui ma praegu neid kirjutisi loen, siis jääb mulje, et Kadastik oli justkui nn kolmanda tee otsija. Tema lõikav iroonia Lagle Pareki autoriteedi õõnestamisel on justkui kahe teraga mõõk, mis viilib ka kõrgkommunistide kõrisid, et need ometigi liberaliseeruks ja laseks ehk vähemalt stalinismiohvritele mälestuskivi panna, kui Tartu rahu tähistamiseks kodanikupositsiooni ei jätku. Samas muidugi jäid ka kommunistidest ülemad ideoloogilise ründega rahule, sest artikkel sai seltsimeeste käest kiita.
Peaasi on – manöövrid
Nagu teame, polnud kolmandal teel määratud seegi kord edukas olla. Tallinna ülemused olevat olnud väga kurjad ja nõudnud massiliste rahutuste vastu sammude astumist. Nõuti ikka telefoniõigusega ja protokollidest me selle kohta märke ei leia. Indrek Toome ilmselt ei tahtnud Tallinna ülemustele kuidagi ega midagi vastu öelda. Niisiis tervitasid sel veebruariõhtul tänavatel jalutajaid ja miitingule koguneda püüdjaid ikkagi miilitsa-
ahelikud, koerad ja erivarustus.
Tartu Julgeolekukomitee juhtivtöötaja Peeter Sepper (tänane pankrotihaldur) oli saanud vastutusrikka ja leebe ülesande – mikrobussist ruupori kaudu kõiki saalidesse mahitada. Sest saalides oli lubatud Tartu rahust rääkida. Tänaval mitte, tänavad pidid jääma nõukogude võimu kontrolli alla. Ideoloogilistel kaalutlustel ennekõike. Infot, mis täpselt kuskil toimub, muidugi polnud ega saa me sündmustest lugeda ka kohalikust Edasist.
Siiski niipalju, et ilmus professorite Rem Blumi, Rafik Grigorjani, Marju Lauristini jt allkirjadega üleskutse, milles heideti leebelt ette võimude ülereageerimist, püüdes samuti jahutada teise poole entusiasmi. Ikka selle nimel, et mitte kaotada ühiskonnas demokraatliku arengu võimalust. Aga selge oli seegi, et veebruarist 1988 hakkas poliitiline päev vabadusvõitlejatele olema tubli kukesammu võrra pikem. Sellega liitus üha enam “teaduslikku ja moraalset kapitali“, mida taibates ka NLKP tegelased hakkasid oma ajaloolist võimupositsiooni ümber hindama ja manööverdama.
Vigased juhtimisotsused
Ka Lihula vastasseis jätab meile tulevikuks igat laadi dokumente. Minu andmetel esmakordselt on seda talurahva ja võimude konflikti suisa otseülekandena TV-s demonstreeritud, kuhjaga materjali jääb ka uurimistest. Mis meenub, on kraana, kilpidega politsei ja mõni hundikoer.
Kuid erinevalt kommunistliku diktatuuri ajast, erinevalt ka kaugest asehalduskorra ajast, mille kohta ammutamegi ju teavet kindralkuberner Browni aruannetest keisrinnale, ei jää meile Lihula juhtumist ühtegi juhtimisdokumenti. Seda iseseisva riigi tingimustes! Sest kabinetiistungeid ei lindistata, vaid protokollitakse veelgi väheütlevamas keeles, kui tegi NLKP. Kui 1988. aasta pleenumiülevaatest leidub Noorte Hääles pika sõnavahu lõpus üks lause: “Arutati ka teisi ENSV majanduslikke, sotsiaalseid ja poliitilisi probleeme,” siis sama umbisikuline ja mitte tuhkagi sedastav on Lihula teemalise kabinetiistungi protokoll riigikantselei ametnike vormistuses.
Alles hiljem on ajakirjandusse imbunud folkloorseid fraase, mida omistatakse Villu Reiljanile. Ometigi polnud Reiljani märkused kokutajate bande kohta mahlakamad kui välisministri poolne: “Peaminister on jobu, Kallas oleks selle asja kahe päevaga korda ajanud!” Siseminister Leivo talupojakavalus ja poliitiline kogemus ilmutas end aga soovis saada Lihula ausamba teisaldamiseks valitsuse korraldus. Mis ka vormistati.
Kabinetiistungil arutatu põhjal tehtigi korraldus, kuid siin peitubki ilmne seaduserikkumine ja soovimatus oma tegude ja otsuste eest vastutada. Valitsuse istungite ja otsuste kohta kehtib nõue, et neid tuleb protokollida – ja koos arutluskäiguga. Igal EV kodanikul peab olema õigus tutvuda nende arutluskäikudega, mis viivad riigi kodanikud ja riigi politsei vägivaldse vastasseisuni.
Me tahaksime teada, kas ka 2004. aastal oli kabinetis keegi, kes püüdis otsida nn kolmandat teed, või mitte. Praegu tundub, et Partsi valitsuse päev hakkas pärast Lihulat olema tubli kukesammu võrra lühem. Kui peaks juhtuma, et see kabinet kevadet ei
näegi, siis just Lihula asjus ilmutatud puupäisusel on selles fataalne roll.
Kogumulje: puupäine
Puuaaia sõja eel kritiseeris kindralkuberner George Brown leebelt imperaator Katariinat, et too polnud arvestanud pearahamaksude kogumisel tema nõuandeid, mistõttu rahutused üldse said tekkida. Me ei tea, kas keegi Tartu kommunistidest söandas enne vägivaldset toimetamist Tartu õhtustel tänavatel Karl Vainoga leebelt vaielda. Olen kuulnud, et Tibar olevat olnud jõu kasutamise vastu, kuid Toome jäänud vastupidisele arvamusele. Aga Lihula kohta ei tea me midagi rohkemat, kui esitab Priit Hõbemägi asjakohases EPL-i artiklis.
Ent teada tahaks väga, sest (erinevalt Liivimaa kubermangust ja ENSV-st) keegi võiks ikkagi vastutada ühiskonna meeleolu ebaadekvaatse prognoosi ning ebaadekvaatsete meetmete kasutamiseks korralduse andmise eest.
Rahvast, kelle Räpina päritoluga siseminister peab Lihula meest Madissoni sedasi tolmutama, nagu oleks jälle Puuaia sõda, kusjuures mõlemad on veel Rahvaliidu valimisnimekirjas, võib muidu jääda üsna puupäine mulje.