Kosjasõit Eesti moodi ehk kuidas raudteele osav kosjamoor leiti ja ta selle abil mehele pandi
Postimees, esmaspäev 10.03.2003
Erastamisagentuuri loojang. Vaatamata sellele, et riik on agentuuri eelarve drastiliselt kokku tõmmanud ja enamik töötajatest, kaasa arvatud legendaarne peadirektor Väino Sarnet, parematele jahimaadele suundunud, nõuavad valitsejad raudtee kiiret mehelepanemist (erastamist).
- Vaata ka lisatud Arvamused: Raudtee erastamine
Kuigi Sarneti mantlipärija Jaak Liivik pole olnud kunagi varem ühegi erastamisega otseselt seotud, asub ta ometi innukalt suurerastamise kallale. Selleks on aga vaja valida kaks soliidset kosjamoori (nõustajat).
Just nemad peavad pruudi (AS Eesti Raudtee) ette valmistama (erastamiskava koostama), talle jõuka printsi leidma ning seejärel noored abielusadamasse juhtima.
Esimese kosjamoori «valimine»
1. oktoober 1999
«Ma arvan, et mina olin võibolla kõige ebapädevam,» tunnistab raudtee erastamise üks võtmefiguure, erastamisagentuuri (EEA) juhtivspetsialist Katrin Kivi Riigikogu uurimiskomisjonile. «Aga ma ei kahtle hetkekski härra Sillaste pädevuses midagi valida, ja ka Daily Lehtmets on suhteliselt kogenud.»
Lehtmets iseloomustab ennast järgmiselt: «Mind paluti sinna sellepärast, et ma olin üks väheseid inimesi EEAs, kes valdas inglise keelt – pakkumised olid inglise keeles ja nende sisust oli vaja aru saada. Ivo Sillaste oli ka. Tema oli ju Kanada eestlane ja valitud sinna komisjoni ilmselt keeleoskuse pärast. Seal komisjonis ei olnud ühtegi sellist inimest, kellel oleks olnud vastav kvalifikatsioon.»
Just nimetatud kolm tegelast olid sunnitud ühel oktoobripäeval ühte ruumi sulguma, et valida seal viie pretendendi seast AS Eesti Raudtee erastamise esimene rahvusvaheline nõustaja.
Kuna nõustajale pidi maksma Euroopa Arengu- ja Rekonstruktsioonipank (EBRD), kehtestas pank ka mängureeglid. Nende järgi ei tohtinud valijad enne liisu langemist välismaailmaga suhelda. Seevastu nurgas istunud panga emissar kandis toimuvast pidevalt Londonile ette. Kui Londonile miski ei meeldinud, ütles vaatleja seda otsijatele, ja need püüdsid õigesti käituda.
Näiteks selgus, et esikoht läks jagamisele Inglise konsultatsioonifirma GIBB Ltd. ja ühe Taani firma vahel. Erastamisagentuuri juht Jaak Liivik on avameelne: «Hinnati esimene kord ära ja anti tulemus EBRD-le edasi. EBRD ütles, et muutke seal mingi punkt ära ja vaadake, kuidas siis tuleb.»
Lehtmets täpsustab: «Me muutsime seda sellepärast, et muidu ei tulnud võitja välja. Siis tuli see vahe lõpuks välja, kus üks edestas eelnevat mingi tühise punktisummaga.» Just sedasi «valiti» välja raudtee erastamise esimene nõustaja.
Eesti Raudtee tollane juht Parbo Juchnewitsch tundis seda Inglise firmat. Too oli kunagi projekteerinud Tallinna-Narva raudteeliini kapitaalremonti.
Kui tööpäev läbi hakkas saama, ilmus vandeseltslaste sekka Väino Sarnet, erastamisagentuuri kunagine peadirektor, tollal konsultant. Ka tema kuulus komisjoni koosseisu, omamata seejuures siiski hääleõigust. Kuigi nõustaja oli valitud, jäi see pikkadeks kuudeks saladuseks. Ja seda isegi erastamisagentuuri tööd suunavale nõukogule.
Teise kosjamoori valimine läheb luhta
8. detsember 1999
Sisuliselt polnuks raudtee mehelepanemiseks vaja esimest ega ka teist kosjamoori. «Nõustajat oli tarvis vaid soliidseks pakendiks,» tõdeb Riigikogu uurimiskomisjonile Ardo Ojasalu, kes oli tookord ühtaegu nii teede- ja sideministri raudteenõunik kui ka ASi Eesti Raudtee nõukogu esimees. «Hulga asju oleks saanud kohapeal ära teha, nõustamise idee oli anda asjale rahvusvahelist soliidsust,» väidab Ojasalu.
Ka Sarnet on sama meelt: «Ma olen nõustajaid näinud ei tea mis ajast ja võin kinnitada: nõustaja imet ei tee.» Sarneti sõnul oli agentuuril nõustajat tarvis vaid ühel põhjusel – seismaks vastu kohalike äriringkondade metsikule survele.
«Agentuuril oli vaja sellist nõustajat, kes poleks kohalike survegruppide kontrolli all. Ma arvasin, et pärast minu lahkumist ei suuda agentuur nende survele muidu vastu panna.» Niisiis oli Sarnet, kasutades ära oma häid suhteid EBRDga, toonud GIBBi näol mängu esimese kosjamoori.
«Eesti suurkapital pressis samal ajal peale teist kosjamoori. Kes see oli ja kelle kaudu – mina ei ole kapo,» tunnistas Sarnet Riigikogu uurimiskomisjonile. Teise kosjamoori pidi valima erastamisagentuur üheskoos erastamisele kuuluva AS Eesti Raudteega. Nõustaja leidmiseks korraldati isegi kaks riigihanget.
Paraku läks asi lörri, sest 8. detsembril lükkas nõukogu kõik pakkumised tagasi. «See nõustaja ei võitnud, kes oli plaanitud võitma,» põhjendab Sarnet. Kuid oli veel üks aga – EBRD ei tahtnud GIBBi kui oma soosiku kõrval ühtegi teist kosjamoori näha. 22. novembril oli EBRD erastamisagentuurile otsesõnu öelnud, et vastasel korral ei kavatse ta GIBBi finantseerida.
Nii juhtuski, et 19. jaanuaril teatas raudtee «omanikminister» Toivo Jürgenson kolleegidele agentuuri nõukogus: «Üks keeruline konkurss meil ebaõnnestus ja tuleks saavutada, et sama nõustaja jätkaks nõustamist lõpuni, sest eesmärk on võimalikult efektiivselt ja professionaalselt raudtee erastamise tingimused välja töötada ja erastamisprotseduur läbi viia. Erastamisplaani tingimuste reaalne rakendamine ehk ASi Eesti Raudtee erastamise nõustamisprotsessi teine etapp saab toimuda vaid selle nõustaja poolt, kes on erastamisplaani välja töötanud.»
Raudtee tollane peadirektor Parbo Juchnewitsch naeris Riigikogu uurimiskomisjonis säherduse jutu peale: «GIBB kirjutas ümber varem AS Eesti Raudtee ning Raidla & Partnerid koostatud erastamisskeemi, kusjuures lõpptulemus oli märksa halvem kui lähtematerjal.»
Juchnewitschi hinnangul oli erastamisnõustaja valikul tegemist ilmselge kokkumänguga. «Liiviku eksimused olid teadlikud.» Olgu kuidas oli, märkamatult oli ainsaks kosjamooriks saanud Inglise insenerifirma GIBB Ltd.
Pappi on meil küll!
28. aprill 2000
Vaatamata sellele, et erastamisagentuuri nõukogu oli kohustanud võluvalt naeratavat peadirektorit Jaak Liivikut raudtee erastamise nõustamise eest küsitavat hinda oluliselt alla kauplema, see hoopis tõusis.
«Rääkisime 40 miljonist,» tunnistab Riigikogu uurimiskomisjonile rahandusminister Siim Kallase lähemaid töökaaslasi Veiko Tali. «Aga järsku ujus välja, et 100 miljonit. Lõpuks siis lepiti kompromissi korras 75 miljoniga. Ummiksituatsioon oli: kui riik raha ei anna, siis hakkame trahvi maksma.»
Liivik oli lubanud juhul, kui agentuuri nõukogu lepingut tagantjärele heaks ei kiida, GIBBile maksta vähemasti 1,7 miljonit krooni valuraha. Kui valitsus oleks sõrad vastu ajanud, tulnuks riigil juba 3,4 miljoni krooni võrra kukrut kergendada. Nii ei jäänudki erastamisagentuuri nõukogul 8. mail pöörasest nõustamistasust teada saades midagi muud üle, kui sellega leppida.
«Majandusloogika järgi on äärmiselt totter minna saja miljoniga päästma 1,7 miljonit,» imestab Sarnet. «Kuid aeg kihutas takka. Nõukogu oli seda meelt, et ilma nõustajata agentuur sellise tööga hakkama ei saa.»
Sarnet meenutab, et ta hoiatas oma mantlipärijat, et tema ei julgeks seda teha. Kuid peadirektor Liivikul oli sel hetkel meri juba põlvini. «Ühelt poolt kartis ta, et pika ninaga jäänud nõustajad võivas asja kohtus vaidlustada, teiselt poolt kannustasid meest ambitsioonid. Et kui ma nüüd resoluutselt ei käitu, siis tähendab see läbikukkumist. Minule on suur asi usaldatud ja ma ei saanud sellega hakkama,» arutleb Sarnet.
«Minu arvates olnuks odavam see 1,7 miljonit korstnasse kirjutada, kui hiljem 40 maksta, aga enamik oli tookord teist meelt,» mainib agentuuri nõukogu liige Toomas Luman. Kõigele vaatamata on ta veendunud, et raudtee erastamine pole mitte kõige õnnetumalt lõppenud erastamine Eesti riigis. «Oluliselt suuremaid summasid on kaduma läinud!»
Suurettevõtja Jüri Käo hinnangul võinuks GIBB saada vaid 3-5 miljonit krooni. «Nad ei teadnud asjast midagi, mitte tuhkagi ei jaganud.»
Raudtee juhtkonna arvates piisanuks kahest eraisikust nõustajast, kellest kummagi töötasu võinuks olla 20 000 dollarit. Sarnet ise oleks palganud parimal juhul viis kuni 200 000-kroonise tasuga eraisikust nõustajat. «Siis poleks pidanud riigihanget korraldama.» Sel juhul oleks tark nõu läinud Eesti riigile maksma vähem kui miljon krooni.
Printsiks saab zombi
13. detsember 2000
1999. aasta novembris helistas end USA võimude eest juba mõnda aega Tallinnas varjanud Antonio Angotti oma ammusele semule John Orrisonile ning teatas, et Eesti otsib raudteele rikast kosilast. Kunagine kolleeg Valge Maja päevilt John oli aastaid sealses suures raudteefirmas töötanud ja pidi asja tundma. Tollel tühisel seigal ei tasuks peatuda, kui itaallasest poleks peagi saanud meie raudtee printsi käemeest.
Aasta pärast, 13. detsembril 2000 esitles GIBB erastamisagentuuri nõukogule printsi. Kuigi kõik kolm pretendenti – Rail Estonia AS (RE), Baltic Rail Services OÜ (BRS) ja Raudtee Erastamise Rahva AS (RER) olid ilusad ja klanitud poisid, soovitas kosjamoor eelistada raskema kukruga selli.
RE oli pruudi eest nõus maksma tervelt 1,7 miljardit krooni. BRSi kaasavara on «kõigest» üks miljard, RERil 865 miljonit.
Veidi varem (23. novembril) oli ühtaegu nii teede- ja sideministri nõuniku kui ka AS Eesti Raudtee nõukogu esimehe toolil istunud majandusminister Mihkel Pärnoja parteigenosse Ardo Ojasalu poetanud ajakirjandusse paljutähendusliku lause: «Ma ei ütleks, et meil on praegu kolm spekulanti, kelle hulgast valida.»
Erastamisagentuuri nõukogu protokolle lugedes selgub, et erinevalt kolmest ministrist (Toivo Jürgenson, Mihkel Pärnoja, Siim Kallas), kes korrutasid kõik ühte laulu – selle näitena võiks tsiteerida Siim Kallast: «Kui loobuda miljardist, peavad minu jaoks olema ka ammendavad põhjused» -, oli Liina Tõnissonile, Toomas Lumanile, Tiit Tammsaarele, Ants Leemetsale ja Ignar Fjukile juba siis selge, et väljapakutud esimene prints on tegelikult zombi.
«Kuna Rail Estonia peaosanik on väiksem kui keskmine Eesti firma, teen ettepaneku määrata parimaks BRSi pakkumise,» deklareeris suurettevõtja Luman.
Ometi kuulutati lugupeetud rahvusvahelise konsultatsioonifirma ettepanekul meie raudtee kosilaseks «tagasihoidlik Ameerika off-shore-ühemehefirma».
«Meiega mängiti mingisuguseid teisi mänge,» tunnistab erastamisagentuuri tollane liige Liina Tõnisson. «Pandi olukorda, kus meile öeldi, et EBRD võtab raha ära, andke ruttu kandidaat. Ja siis tiriti see GIBB uuesti välja. GIBBi lemmik oli aga Rail Estonia, see oli selge.»
Tõnissoni arvates töötas erastamisagentuuri nelik – Sarnet, Suik, Liivik ja Kivi – kellegi huvides, kes kindlalt teadis, kellest võitja tuleb teha.
Kaardimajake variseb
21. veebruar 2001
Mõni päev enne vabariigi aastapäeva saatis kapo kõikidesse piiripunktidesse ühe lõunamaalase foto koos palvega too riigist lahkumisel vahistada. Juhtumisi oli selleks raudtee peigmeheks valitud Rail Estonia käemees Antonio Angotti.
Tõsi, tolle hetkeni tunti teda Eestis Tony Massei nime all. Tegelikult oli hoolikalt esitatud kaardimajake juba 13. detsembril kokku varisenud. See toimus just siis, kui erastamisagentuur oma tavasid rikkudes määras ka paremuselt teise pakkumise.
«Loomulikult üritati müüa erastamiskonkursi võitu,» naerab tundmatuks jääda sooviv suurärimees. Tema ja mitme teise kolleegi hinnangul oli kulisside taga seisvate kohalike tegelaste ainsaks eesmärgiks erastamiskonkursi võit kätte saada, et see siis priske vaheltkasuga (no näiteks 300 miljonit!) edasi müüa.
Hetkel, kui fikseeriti ka paremuselt teine pakkumine, ei saanud enam esikohta müüa: «Kes see loll on, kes tahab sama asja 800 miljonit kallimalt saada!» Nii libiseski raudtee BRSi kätte. Selle omanikeringi kuuluvad lisaks ameeriklastele ka mõned kohalikud ärituusad (Jüri Käo, Guido Sammelselg).
«Meie välispartneritel oli selline põhimõte, et neil on alati juures mingid kohalikud aborigeenid, kes tunnevad kohalikke olusid ja inimesi ning aitavad klaarida teatavaid ebakõlasid, mis tulenevad rahvuslikest omapäradest,» tunnistas Käo Riigikogu uurimiskomisjonile.
Jaak Liivik, Erastamisagentuuri umbkeelne juht, mees, kes enne raudtee suurerastamist otseselt erastamisega kokku puutunud pole. Nii süüdimatu, et teda ei saa isegi süüdistada (Ants Leemets). Ometi võib kohtus süüdi jääda
Väino Sarnet, Erastamisagentuuri tagasihoidlik konsultant, töökoormusega vaid 10 tundi kuus. Varem sama asutuse peadirektor. Ilma temata oleks raudtee erastamata jäänud. Suhtleb vabalt inglise keeles.
Andres Suik, Vandeadvokaat, agentuuri juriidiline nõustaja. Kinnitab alati, et kõik on kõige paremas korras. Sarneti kõrval teine inimene, kes raudtee erastamisest midagi jagab. Marju Lauristini sõnul juhtis algusest peale asja GIBBini.
Katrin Kivi, Erastamisagentuuri juhtivspetsialist, varem pressiesindaja, ei valda inglise keelt. Neljas raudtee erastamise «nelikjõugust».
Daily Lehtmets, üks väheseid inimesi agentuuris, kes valdab inglise keelt.
Toivo Jürgenson, «kähkukamees», endine teede- ja sideminister, raudtee «peremeesminister», EEA nõukogu liige.
Mihkel Pärnoja, kuulekas parteisõdur, kes astub ette näidatud teed mööda, endine majandusminister, EEA nõukogu esimees.
Siim Kallas, mees, kes kõige vähem mäletab, endine rahandusminister, EEA nõukogu liige.
Antonio Angotti, esimese printsi käemees, USAs rahapesu eest türmis istunud rahvusvaheline kelm.
Anti Oidsalu, väidetavalt mängu hall kardinal, Pakterminali endine juht.
Jüri Käo, suurettevõtja, kellest sai lõpuks raudtee omanik.
Peeter Ernitspeeter.ernits@postimees.ee
***
Arvamused: Raudtee erastamine
Esmaspäev 10.03.2003
Liina Tõnissonerastamisagentuuri nõukogu liige
Ilma igasuguse kahtluseta olid olemas teised huvid kui Eesti riigi huvid. Kui inimene, kes naha ja karvadega kõige eest vastutab, ei saa rääkida (Jaak Liivik – toim), siis tekib ju küsimus, et keegi teine dirigeerib mängu – Ardo Ojasalu korjati sel hetkel ära, kui Rail Estonia bluff selgeks sai. Pärast seda, kui ta ütles, ärme müüme, ta kadus. Minu kabinetis tunnistas ta, et lasti nõuniku kohalt pärast seda lahti, kui ta ütles, et ei ole strateegilist investorit, ärme müüme.
Toomas Lumansuurettevõtja, EEA nõukogu liige
Ma pole näinud ühtegi läbirääkimist, ükskõik mis konsulteerimise või tehingu üle, kus peetakse pikalt läbirääkimisi ja sisuliselt 40-miljonilise summa juures tingimused ega summad ei liigu promilligi. No mina julgen küll selle peale väita, et siin midagi ei klapi. Ma pean kahjuks ütlema, et ei saa praegu nime öelda…
Toivo Jürgensontollane teede- ja sideminister, EEA nõukogu liige
Ühekordse maksena – miljard krooni riigikassasse – on see EEA ajaloos kindlasti kõige suurem tehing. Raudne nõue oli, et kuna EEA on alamehitatud, peab nii tähtis erastamine toimuma väga jõulise, väga aktsepteeritud esimese suurusjärgu rahvusvahelise nõustaja valvsa pilgu all, et oleks garanteeritud ausus, läbipaistvus, kompetentsus ja kõige tähtsam – signaali andmine välismaale, et Eesti on tõsiseltvõetav.
Ignar FjukRiigikogu uurimiskomisjoni esimees, EEA nõukogu liige
Taunimisväärsena tuleb esile tõsta EEAs valitsenud sisevastuolusid, mille tagajärjel kujunes agentuurist asutus, kus juhitooli täitis võluvalt naeratav tühi koht, mille kõrgeim juhtorgan oli pidevas kollegiaalses hämmelduses. ‘
Ardo Ojasalutollane teede- ja sideministri raudteenõunik, ASi Eesti Raudtee nõukogu esimees
Esimene versioon on see, et Orrison oli Angottile võlgu ja ta ei saanud ära öelda. Kui oled sellises olukorras – oled sa siis seotud kriminaaliga või mitte -, sa pead sellel hetkel otsustama, kas võtad paketi koos kriminaaliga või loobud. See oli nagu «Breþnevi pakikene» – oli võimalik saada hea asi koos n-ö rämpsuga või siis üldse loobuda.
Jüri Käosuurärimees, nüüdsest raudtee õnnelik omanik
Me tegime selle otsuse seetõttu, kuna saime aru, et tegelikult said raudtee erastamisega kõik kolm erakonda (Isamaaliit, Reformierakond, Mõõdukad – toim) suhteliselt üle keskmise peksa ja tegelikult me tegime seda julgelt ja just sellepärast, et kõik need kolm erakonda sattusid tänu sellele väga keerulisse olukorda valijate ees. (Raudtee uus omanik põhjendab, miks iga kolmikliidu erakond sai pool miljonit.)
Allikas: Riigikogu uurimiskomisjon ASi Eesti Raudtee erastamise käigus toimepandud seaduserikkumiste asjaolude väljaselgitamiseks
Uudised
VE: Eesti raudtee erastamine
Kosjasõit Eesti moodi ehk kuidas raudteele osav kosjamoor leiti ja ta selle abil mehele pandi
Postimees, esmaspäev 10.03.2003
Kuigi Sarneti mantlipärija Jaak Liivik pole olnud kunagi varem ühegi erastamisega otseselt seotud, asub ta ometi innukalt suurerastamise kallale. Selleks on aga vaja valida kaks soliidset kosjamoori (nõustajat).
Just nemad peavad pruudi (AS Eesti Raudtee) ette valmistama (erastamiskava koostama), talle jõuka printsi leidma ning seejärel noored abielusadamasse juhtima.
Esimese kosjamoori «valimine»
1. oktoober 1999
«Ma arvan, et mina olin võibolla kõige ebapädevam,» tunnistab raudtee erastamise üks võtmefiguure, erastamisagentuuri (EEA) juhtivspetsialist Katrin Kivi Riigikogu uurimiskomisjonile. «Aga ma ei kahtle hetkekski härra Sillaste pädevuses midagi valida, ja ka Daily Lehtmets on suhteliselt kogenud.»
Lehtmets iseloomustab ennast järgmiselt: «Mind paluti sinna sellepärast, et ma olin üks väheseid inimesi EEAs, kes valdas inglise keelt – pakkumised olid inglise keeles ja nende sisust oli vaja aru saada. Ivo Sillaste oli ka. Tema oli ju Kanada eestlane ja valitud sinna komisjoni ilmselt keeleoskuse pärast. Seal komisjonis ei olnud ühtegi sellist inimest, kellel oleks olnud vastav kvalifikatsioon.»
Just nimetatud kolm tegelast olid sunnitud ühel oktoobripäeval ühte ruumi sulguma, et valida seal viie pretendendi seast AS Eesti Raudtee erastamise esimene rahvusvaheline nõustaja.
Kuna nõustajale pidi maksma Euroopa Arengu- ja Rekonstruktsioonipank (EBRD), kehtestas pank ka mängureeglid. Nende järgi ei tohtinud valijad enne liisu langemist välismaailmaga suhelda. Seevastu nurgas istunud panga emissar kandis toimuvast pidevalt Londonile ette. Kui Londonile miski ei meeldinud, ütles vaatleja seda otsijatele, ja need püüdsid õigesti käituda.
Näiteks selgus, et esikoht läks jagamisele Inglise konsultatsioonifirma GIBB Ltd. ja ühe Taani firma vahel. Erastamisagentuuri juht Jaak Liivik on avameelne: «Hinnati esimene kord ära ja anti tulemus EBRD-le edasi. EBRD ütles, et muutke seal mingi punkt ära ja vaadake, kuidas siis tuleb.»
Lehtmets täpsustab: «Me muutsime seda sellepärast, et muidu ei tulnud võitja välja. Siis tuli see vahe lõpuks välja, kus üks edestas eelnevat mingi tühise punktisummaga.» Just sedasi «valiti» välja raudtee erastamise esimene nõustaja.
Eesti Raudtee tollane juht Parbo Juchnewitsch tundis seda Inglise firmat. Too oli kunagi projekteerinud Tallinna-Narva raudteeliini kapitaalremonti.
Kui tööpäev läbi hakkas saama, ilmus vandeseltslaste sekka Väino Sarnet, erastamisagentuuri kunagine peadirektor, tollal konsultant. Ka tema kuulus komisjoni koosseisu, omamata seejuures siiski hääleõigust. Kuigi nõustaja oli valitud, jäi see pikkadeks kuudeks saladuseks. Ja seda isegi erastamisagentuuri tööd suunavale nõukogule.
Teise kosjamoori valimine läheb luhta
8. detsember 1999
Sisuliselt polnuks raudtee mehelepanemiseks vaja esimest ega ka teist kosjamoori. «Nõustajat oli tarvis vaid soliidseks pakendiks,» tõdeb Riigikogu uurimiskomisjonile Ardo Ojasalu, kes oli tookord ühtaegu nii teede- ja sideministri raudteenõunik kui ka ASi Eesti Raudtee nõukogu esimees. «Hulga asju oleks saanud kohapeal ära teha, nõustamise idee oli anda asjale rahvusvahelist soliidsust,» väidab Ojasalu.
Ka Sarnet on sama meelt: «Ma olen nõustajaid näinud ei tea mis ajast ja võin kinnitada: nõustaja imet ei tee.» Sarneti sõnul oli agentuuril nõustajat tarvis vaid ühel põhjusel – seismaks vastu kohalike äriringkondade metsikule survele.
«Agentuuril oli vaja sellist nõustajat, kes poleks kohalike survegruppide kontrolli all. Ma arvasin, et pärast minu lahkumist ei suuda agentuur nende survele muidu vastu panna.» Niisiis oli Sarnet, kasutades ära oma häid suhteid EBRDga, toonud GIBBi näol mängu esimese kosjamoori.
«Eesti suurkapital pressis samal ajal peale teist kosjamoori. Kes see oli ja kelle kaudu – mina ei ole kapo,» tunnistas Sarnet Riigikogu uurimiskomisjonile. Teise kosjamoori pidi valima erastamisagentuur üheskoos erastamisele kuuluva AS Eesti Raudteega. Nõustaja leidmiseks korraldati isegi kaks riigihanget.
Paraku läks asi lörri, sest 8. detsembril lükkas nõukogu kõik pakkumised tagasi. «See nõustaja ei võitnud, kes oli plaanitud võitma,» põhjendab Sarnet. Kuid oli veel üks aga – EBRD ei tahtnud GIBBi kui oma soosiku kõrval ühtegi teist kosjamoori näha. 22. novembril oli EBRD erastamisagentuurile otsesõnu öelnud, et vastasel korral ei kavatse ta GIBBi finantseerida.
Nii juhtuski, et 19. jaanuaril teatas raudtee «omanikminister» Toivo Jürgenson kolleegidele agentuuri nõukogus: «Üks keeruline konkurss meil ebaõnnestus ja tuleks saavutada, et sama nõustaja jätkaks nõustamist lõpuni, sest eesmärk on võimalikult efektiivselt ja professionaalselt raudtee erastamise tingimused välja töötada ja erastamisprotseduur läbi viia. Erastamisplaani tingimuste reaalne rakendamine ehk ASi Eesti Raudtee erastamise nõustamisprotsessi teine etapp saab toimuda vaid selle nõustaja poolt, kes on erastamisplaani välja töötanud.»
Raudtee tollane peadirektor Parbo Juchnewitsch naeris Riigikogu uurimiskomisjonis säherduse jutu peale: «GIBB kirjutas ümber varem AS Eesti Raudtee ning Raidla & Partnerid koostatud erastamisskeemi, kusjuures lõpptulemus oli märksa halvem kui lähtematerjal.»
Juchnewitschi hinnangul oli erastamisnõustaja valikul tegemist ilmselge kokkumänguga. «Liiviku eksimused olid teadlikud.» Olgu kuidas oli, märkamatult oli ainsaks kosjamooriks saanud Inglise insenerifirma GIBB Ltd.
Pappi on meil küll!
28. aprill 2000
Vaatamata sellele, et erastamisagentuuri nõukogu oli kohustanud võluvalt naeratavat peadirektorit Jaak Liivikut raudtee erastamise nõustamise eest küsitavat hinda oluliselt alla kauplema, see hoopis tõusis.
«Rääkisime 40 miljonist,» tunnistab Riigikogu uurimiskomisjonile rahandusminister Siim Kallase lähemaid töökaaslasi Veiko Tali. «Aga järsku ujus välja, et 100 miljonit. Lõpuks siis lepiti kompromissi korras 75 miljoniga. Ummiksituatsioon oli: kui riik raha ei anna, siis hakkame trahvi maksma.»
Liivik oli lubanud juhul, kui agentuuri nõukogu lepingut tagantjärele heaks ei kiida, GIBBile maksta vähemasti 1,7 miljonit krooni valuraha. Kui valitsus oleks sõrad vastu ajanud, tulnuks riigil juba 3,4 miljoni krooni võrra kukrut kergendada. Nii ei jäänudki erastamisagentuuri nõukogul 8. mail pöörasest nõustamistasust teada saades midagi muud üle, kui sellega leppida.
«Majandusloogika järgi on äärmiselt totter minna saja miljoniga päästma 1,7 miljonit,» imestab Sarnet. «Kuid aeg kihutas takka. Nõukogu oli seda meelt, et ilma nõustajata agentuur sellise tööga hakkama ei saa.»
Sarnet meenutab, et ta hoiatas oma mantlipärijat, et tema ei julgeks seda teha. Kuid peadirektor Liivikul oli sel hetkel meri juba põlvini. «Ühelt poolt kartis ta, et pika ninaga jäänud nõustajad võivas asja kohtus vaidlustada, teiselt poolt kannustasid meest ambitsioonid. Et kui ma nüüd resoluutselt ei käitu, siis tähendab see läbikukkumist. Minule on suur asi usaldatud ja ma ei saanud sellega hakkama,» arutleb Sarnet.
«Minu arvates olnuks odavam see 1,7 miljonit korstnasse kirjutada, kui hiljem 40 maksta, aga enamik oli tookord teist meelt,» mainib agentuuri nõukogu liige Toomas Luman. Kõigele vaatamata on ta veendunud, et raudtee erastamine pole mitte kõige õnnetumalt lõppenud erastamine Eesti riigis. «Oluliselt suuremaid summasid on kaduma läinud!»
Suurettevõtja Jüri Käo hinnangul võinuks GIBB saada vaid 3-5 miljonit krooni. «Nad ei teadnud asjast midagi, mitte tuhkagi ei jaganud.»
Raudtee juhtkonna arvates piisanuks kahest eraisikust nõustajast, kellest kummagi töötasu võinuks olla 20 000 dollarit. Sarnet ise oleks palganud parimal juhul viis kuni 200 000-kroonise tasuga eraisikust nõustajat. «Siis poleks pidanud riigihanget korraldama.» Sel juhul oleks tark nõu läinud Eesti riigile maksma vähem kui miljon krooni.
Printsiks saab zombi
13. detsember 2000
1999. aasta novembris helistas end USA võimude eest juba mõnda aega Tallinnas varjanud Antonio Angotti oma ammusele semule John Orrisonile ning teatas, et Eesti otsib raudteele rikast kosilast. Kunagine kolleeg Valge Maja päevilt John oli aastaid sealses suures raudteefirmas töötanud ja pidi asja tundma. Tollel tühisel seigal ei tasuks peatuda, kui itaallasest poleks peagi saanud meie raudtee printsi käemeest.
Aasta pärast, 13. detsembril 2000 esitles GIBB erastamisagentuuri nõukogule printsi. Kuigi kõik kolm pretendenti – Rail Estonia AS (RE), Baltic Rail Services OÜ (BRS) ja Raudtee Erastamise Rahva AS (RER) olid ilusad ja klanitud poisid, soovitas kosjamoor eelistada raskema kukruga selli.
RE oli pruudi eest nõus maksma tervelt 1,7 miljardit krooni. BRSi kaasavara on «kõigest» üks miljard, RERil 865 miljonit.
Veidi varem (23. novembril) oli ühtaegu nii teede- ja sideministri nõuniku kui ka AS Eesti Raudtee nõukogu esimehe toolil istunud majandusminister Mihkel Pärnoja parteigenosse Ardo Ojasalu poetanud ajakirjandusse paljutähendusliku lause: «Ma ei ütleks, et meil on praegu kolm spekulanti, kelle hulgast valida.»
Erastamisagentuuri nõukogu protokolle lugedes selgub, et erinevalt kolmest ministrist (Toivo Jürgenson, Mihkel Pärnoja, Siim Kallas), kes korrutasid kõik ühte laulu – selle näitena võiks tsiteerida Siim Kallast: «Kui loobuda miljardist, peavad minu jaoks olema ka ammendavad põhjused» -, oli Liina Tõnissonile, Toomas Lumanile, Tiit Tammsaarele, Ants Leemetsale ja Ignar Fjukile juba siis selge, et väljapakutud esimene prints on tegelikult zombi.
«Kuna Rail Estonia peaosanik on väiksem kui keskmine Eesti firma, teen ettepaneku määrata parimaks BRSi pakkumise,» deklareeris suurettevõtja Luman.
Ometi kuulutati lugupeetud rahvusvahelise konsultatsioonifirma ettepanekul meie raudtee kosilaseks «tagasihoidlik Ameerika off-shore-ühemehefirma».
«Meiega mängiti mingisuguseid teisi mänge,» tunnistab erastamisagentuuri tollane liige Liina Tõnisson. «Pandi olukorda, kus meile öeldi, et EBRD võtab raha ära, andke ruttu kandidaat. Ja siis tiriti see GIBB uuesti välja. GIBBi lemmik oli aga Rail Estonia, see oli selge.»
Tõnissoni arvates töötas erastamisagentuuri nelik – Sarnet, Suik, Liivik ja Kivi – kellegi huvides, kes kindlalt teadis, kellest võitja tuleb teha.
Kaardimajake variseb
21. veebruar 2001
Mõni päev enne vabariigi aastapäeva saatis kapo kõikidesse piiripunktidesse ühe lõunamaalase foto koos palvega too riigist lahkumisel vahistada. Juhtumisi oli selleks raudtee peigmeheks valitud Rail Estonia käemees Antonio Angotti.
Tõsi, tolle hetkeni tunti teda Eestis Tony Massei nime all. Tegelikult oli hoolikalt esitatud kaardimajake juba 13. detsembril kokku varisenud. See toimus just siis, kui erastamisagentuur oma tavasid rikkudes määras ka paremuselt teise pakkumise.
«Loomulikult üritati müüa erastamiskonkursi võitu,» naerab tundmatuks jääda sooviv suurärimees. Tema ja mitme teise kolleegi hinnangul oli kulisside taga seisvate kohalike tegelaste ainsaks eesmärgiks erastamiskonkursi võit kätte saada, et see siis priske vaheltkasuga (no näiteks 300 miljonit!) edasi müüa.
Hetkel, kui fikseeriti ka paremuselt teine pakkumine, ei saanud enam esikohta müüa: «Kes see loll on, kes tahab sama asja 800 miljonit kallimalt saada!» Nii libiseski raudtee BRSi kätte. Selle omanikeringi kuuluvad lisaks ameeriklastele ka mõned kohalikud ärituusad (Jüri Käo, Guido Sammelselg).
«Meie välispartneritel oli selline põhimõte, et neil on alati juures mingid kohalikud aborigeenid, kes tunnevad kohalikke olusid ja inimesi ning aitavad klaarida teatavaid ebakõlasid, mis tulenevad rahvuslikest omapäradest,» tunnistas Käo Riigikogu uurimiskomisjonile.
***
Arvamused: Raudtee erastamine
Esmaspäev 10.03.2003
Liina Tõnissonerastamisagentuuri nõukogu liige
Ilma igasuguse kahtluseta olid olemas teised huvid kui Eesti riigi huvid. Kui inimene, kes naha ja karvadega kõige eest vastutab, ei saa rääkida (Jaak Liivik – toim), siis tekib ju küsimus, et keegi teine dirigeerib mängu – Ardo Ojasalu korjati sel hetkel ära, kui Rail Estonia bluff selgeks sai. Pärast seda, kui ta ütles, ärme müüme, ta kadus. Minu kabinetis tunnistas ta, et lasti nõuniku kohalt pärast seda lahti, kui ta ütles, et ei ole strateegilist investorit, ärme müüme.
Toomas Lumansuurettevõtja, EEA nõukogu liige
Ma pole näinud ühtegi läbirääkimist, ükskõik mis konsulteerimise või tehingu üle, kus peetakse pikalt läbirääkimisi ja sisuliselt 40-miljonilise summa juures tingimused ega summad ei liigu promilligi. No mina julgen küll selle peale väita, et siin midagi ei klapi. Ma pean kahjuks ütlema, et ei saa praegu nime öelda…
Toivo Jürgensontollane teede- ja sideminister, EEA nõukogu liige
Ühekordse maksena – miljard krooni riigikassasse – on see EEA ajaloos kindlasti kõige suurem tehing. Raudne nõue oli, et kuna EEA on alamehitatud, peab nii tähtis erastamine toimuma väga jõulise, väga aktsepteeritud esimese suurusjärgu rahvusvahelise nõustaja valvsa pilgu all, et oleks garanteeritud ausus, läbipaistvus, kompetentsus ja kõige tähtsam – signaali andmine välismaale, et Eesti on tõsiseltvõetav.
Ignar FjukRiigikogu uurimiskomisjoni esimees, EEA nõukogu liige
Taunimisväärsena tuleb esile tõsta EEAs valitsenud sisevastuolusid, mille tagajärjel kujunes agentuurist asutus, kus juhitooli täitis võluvalt naeratav tühi koht, mille kõrgeim juhtorgan oli pidevas kollegiaalses hämmelduses. ‘
Ardo Ojasalutollane teede- ja sideministri raudteenõunik, ASi Eesti Raudtee nõukogu esimees
Esimene versioon on see, et Orrison oli Angottile võlgu ja ta ei saanud ära öelda. Kui oled sellises olukorras – oled sa siis seotud kriminaaliga või mitte -, sa pead sellel hetkel otsustama, kas võtad paketi koos kriminaaliga või loobud. See oli nagu «Breþnevi pakikene» – oli võimalik saada hea asi koos n-ö rämpsuga või siis üldse loobuda.
Jüri Käosuurärimees, nüüdsest raudtee õnnelik omanik
Me tegime selle otsuse seetõttu, kuna saime aru, et tegelikult said raudtee erastamisega kõik kolm erakonda (Isamaaliit, Reformierakond, Mõõdukad – toim) suhteliselt üle keskmise peksa ja tegelikult me tegime seda julgelt ja just sellepärast, et kõik need kolm erakonda sattusid tänu sellele väga keerulisse olukorda valijate ees. (Raudtee uus omanik põhjendab, miks iga kolmikliidu erakond sai pool miljonit.)
Allikas: Riigikogu uurimiskomisjon ASi Eesti Raudtee erastamise käigus toimepandud seaduserikkumiste asjaolude väljaselgitamiseks