Beria plaanis pärast Stalini surma «Balti erikorda»
Kolmapäev 05.03.2003
Moskva arhiividokumendid heidavad valgust Stalini-järgse Kremli plaanidele impeeriumi äärealade suhtes. Ajaloolane Tõnu-Andrus Tannberg leidis NLKP Keskkomitee otsuseprojekti uue rahvuspoliitika kohta Eesti NSVs.
Stalini surma järel viiskümmend aastat tagasi vallandus Kremli «kollektiivse juhtimise» varjus võimuvõitlus, mille olulisemateks figuurideks olid ministrite nõukogu esimees Georgi Malenkov, tema esimene asetäitja ja ühendatud siseministeeriumi juht Lavrenti Beria ning NLKP Keskkomitee sekretärina parteiaparaati kontrolliv Nikita Hrushtshov.
Aktiivseim neist oli Beria, kes hakkas liiduvabariikide toetusele lootes revideerima impeeriumi poliitikat 1939.-1940. aastal liidetud äärealade suhtes. Beria juhitav siseministeerium alustas andmete kogumist nende territooriumide vastupanuliikumise ja sõjajärgsete repressioonide kohta, aga ka muulaste osakaalu kohta partei- ja võimustruktuurides.
Ajaloolane Tõnu-Andrus Tannberg (pildil) tutvustab täna Tartus Õpetatud Eesti Seltsi ettekandekoosolekul oma uusi arhiivileide Moskvas, mis aitavad Beria plaane Baltimaade suhtes täpsustada.
Uus poliitika
Ääremaade suhtes rakendatava uue rahvuspoliitika kohaselt tuli hakata nõudma, et liiduvabariikide juhtivatesse ametitesse edutataks kohalikku päritolu kaadrit ning et kohalik keel oleks vabariigis ühemõtteliselt ka asjaajamiskeeleks. Teiseks tuli lõpetada brutaalne ja ebaefektiivne vägivallapoliitika vastupanuliikumise suhtes ning kolmandaks leida abinõud kolhoosikorra kriisist väljatoomiseks.
Kõige valulisemate piirkondade – Leedu ja Lääne-Ukraina – kohta esitas siseministeerium reformikavad NLKP KK presiidiumile juba 1953. aasta mai alguseks, 26. mail järgnes sellele presiidiumi otsus. Järgmisena valmisid samasugused materjalid Läti ja Valgevene kohta (presiidiumi otsus 12. juunil). Seejärel olid ettevalmistatud materjalid ka Eesti ja Moldova kohta, kuid 26. juunil Beria arreteeriti ning sellega lõppes ka uus rahvuspoliitika.
«Leedu, Ukraina, Valgevene ja Läti kavade kohta oli seni teada küllaltki palju materjali, kuid Eesti kohta mitte,» ütleb Tannberg. «Moskvas õnnestus mul riiklikust Venemaa uusima ajaloo arhiivist üles leida ka Eesti kohta käivad materjalid – NLKP Keskkomitees ette valmistatud märgukiri Eesti olude kohta ja Eesti kohta käiva otsuse projekt, mis kannavad 20. juuni kuupäeva.»
Eesti kohta käivas märgukirjas kirjeldatakse olukorda Eesti NSVs ning partei ja siseministeeriumi ees seisvaid probleeme. Dokument tõdes, et eestlasi on juhtivatel kohtadel parteiaparaadis 68% ja nõukogude võimu organites 74%, mis oli Kremli toonase arvamuse kohaselt ebarahuldavalt vähe.
Teiseks leiti, et Saksa okupatsiooni ajal Eestis viibinuid isikuid tembeldatakse kodanlikeks natsionalistideks arutult ja põhjuseta.
Kolmanda peamise aspektina tõdeb märgukiri, et vastupanuliikumise vastane võitlus on Eestis olnud ebaefektiivne, olles usaldatud vaid brutaalsete ja vägivallale tuginevate julgeolekuorganite kätte.
NLKP Keskkomitee otsuse projekt näeb ette kõigi nende puuduste kõrvaldamist ning nõuab eesti kaadri oluliselt jõulisemat edutamist, kaasa arvatud loobumist tavast, et parteiorganisatsiooni II sekretär esindab keskvõimu.
Ka kolhooside ja masinatraktorijaamade etteotsa nõudis dokument eestlasi, samuti õhutas see julgemalt edutama intelligentsi esindajaid. Asjaajamiskeelena tuli kõigil juhtimistasanditel kasutusele võtta eesti keel. Kõigi nende abinõude rakendamiseks tuli kokku kutsuda EKP KK pleenum.
Sula eelmäng
Eestis ei jõutud neid reforme kuigivõrd rakendama hakata, kuid näiteks Leedus algas venelastest juhtide väljavahetamine leedulaste vastu.
Tannbergi sõnul ei leidu arhiivides vähimatki vihjet selle kohta, nagu planeerinuks Beria Baltimaade osalise iseseisvuse taastamist sotsialismimaadena. Ida-Euroopa satelliitriikides kehtestatud režiimidesse suhtus ta üleolevalt ning kavandas nende ja Nõukogude Liidu suhete viimist pragmaatilisemale alusele. Balti riikidest sotsmaade tegemise asemel võis Beria silmas pidada hoopis tsaariaegse Balti erikorra jäljendamist.
«Arhiivist leidsin sellele isegi toetust – pärast Beria mahavõtmist on Läti NSV siseminister kõnelenud, kuidas Beria nimetas Nõukogude poliitikat äärealade suhtes mittemõistuspäraseks ja seadis eeskujuks tsaariaegset paindlikku poliitikat,» ütleb Tannberg.
Tema arvates meenutatakse meil Beria järel võimu võtnud Hrushtshovi teenimatult positiivselt. Beria algse kaastöölisena sai Hrushtshovist peagi tema represseerija ning reformide lõpetaja. Hilisem Hrushtshovi sula võttis üle vaid Beria reformide mõningaid komponente.
Samas ei tohi Berias näha ka nõukogude korra vastast kangelast, hoiatab ajaloolane. Esiteks sundis reforme peale vajadus Nõukogude impeeriumi uuele elule turgutada, teiseks võimuvõitlus. «Berial oli võimuvõitluse võitmiseks tarvis laiemat ühiskondlikku toetust. Rahvuslikku aspekti ära kasutades lootis ta seda leida liiduvabariikidest,» sõnab Tannberg.
–>Alo Lõhmus
alo.lohmus@postimees.ee
Uudised
VE: Beria, Lavrenti – timukas
Beria plaanis pärast Stalini surma «Balti erikorda»
Kolmapäev 05.03.2003
Moskva arhiividokumendid heidavad valgust Stalini-järgse Kremli plaanidele impeeriumi äärealade suhtes. Ajaloolane Tõnu-Andrus Tannberg leidis NLKP Keskkomitee otsuseprojekti uue rahvuspoliitika kohta Eesti NSVs.
Stalini surma järel viiskümmend aastat tagasi vallandus Kremli «kollektiivse juhtimise» varjus võimuvõitlus, mille olulisemateks figuurideks olid ministrite nõukogu esimees Georgi Malenkov, tema esimene asetäitja ja ühendatud siseministeeriumi juht Lavrenti Beria ning NLKP Keskkomitee sekretärina parteiaparaati kontrolliv Nikita Hrushtshov.
Aktiivseim neist oli Beria, kes hakkas liiduvabariikide toetusele lootes revideerima impeeriumi poliitikat 1939.-1940. aastal liidetud äärealade suhtes. Beria juhitav siseministeerium alustas andmete kogumist nende territooriumide vastupanuliikumise ja sõjajärgsete repressioonide kohta, aga ka muulaste osakaalu kohta partei- ja võimustruktuurides.
Ajaloolane Tõnu-Andrus Tannberg (pildil) tutvustab täna Tartus Õpetatud Eesti Seltsi ettekandekoosolekul oma uusi arhiivileide Moskvas, mis aitavad Beria plaane Baltimaade suhtes täpsustada.
Uus poliitika
Ääremaade suhtes rakendatava uue rahvuspoliitika kohaselt tuli hakata nõudma, et liiduvabariikide juhtivatesse ametitesse edutataks kohalikku päritolu kaadrit ning et kohalik keel oleks vabariigis ühemõtteliselt ka asjaajamiskeeleks. Teiseks tuli lõpetada brutaalne ja ebaefektiivne vägivallapoliitika vastupanuliikumise suhtes ning kolmandaks leida abinõud kolhoosikorra kriisist väljatoomiseks.
Kõige valulisemate piirkondade – Leedu ja Lääne-Ukraina – kohta esitas siseministeerium reformikavad NLKP KK presiidiumile juba 1953. aasta mai alguseks, 26. mail järgnes sellele presiidiumi otsus. Järgmisena valmisid samasugused materjalid Läti ja Valgevene kohta (presiidiumi otsus 12. juunil). Seejärel olid ettevalmistatud materjalid ka Eesti ja Moldova kohta, kuid 26. juunil Beria arreteeriti ning sellega lõppes ka uus rahvuspoliitika.
«Leedu, Ukraina, Valgevene ja Läti kavade kohta oli seni teada küllaltki palju materjali, kuid Eesti kohta mitte,» ütleb Tannberg. «Moskvas õnnestus mul riiklikust Venemaa uusima ajaloo arhiivist üles leida ka Eesti kohta käivad materjalid – NLKP Keskkomitees ette valmistatud märgukiri Eesti olude kohta ja Eesti kohta käiva otsuse projekt, mis kannavad 20. juuni kuupäeva.»
Eesti kohta käivas märgukirjas kirjeldatakse olukorda Eesti NSVs ning partei ja siseministeeriumi ees seisvaid probleeme. Dokument tõdes, et eestlasi on juhtivatel kohtadel parteiaparaadis 68% ja nõukogude võimu organites 74%, mis oli Kremli toonase arvamuse kohaselt ebarahuldavalt vähe.
Teiseks leiti, et Saksa okupatsiooni ajal Eestis viibinuid isikuid tembeldatakse kodanlikeks natsionalistideks arutult ja põhjuseta.
Kolmanda peamise aspektina tõdeb märgukiri, et vastupanuliikumise vastane võitlus on Eestis olnud ebaefektiivne, olles usaldatud vaid brutaalsete ja vägivallale tuginevate julgeolekuorganite kätte.
NLKP Keskkomitee otsuse projekt näeb ette kõigi nende puuduste kõrvaldamist ning nõuab eesti kaadri oluliselt jõulisemat edutamist, kaasa arvatud loobumist tavast, et parteiorganisatsiooni II sekretär esindab keskvõimu.
Ka kolhooside ja masinatraktorijaamade etteotsa nõudis dokument eestlasi, samuti õhutas see julgemalt edutama intelligentsi esindajaid. Asjaajamiskeelena tuli kõigil juhtimistasanditel kasutusele võtta eesti keel. Kõigi nende abinõude rakendamiseks tuli kokku kutsuda EKP KK pleenum.
Sula eelmäng
Eestis ei jõutud neid reforme kuigivõrd rakendama hakata, kuid näiteks Leedus algas venelastest juhtide väljavahetamine leedulaste vastu.
Tannbergi sõnul ei leidu arhiivides vähimatki vihjet selle kohta, nagu planeerinuks Beria Baltimaade osalise iseseisvuse taastamist sotsialismimaadena. Ida-Euroopa satelliitriikides kehtestatud režiimidesse suhtus ta üleolevalt ning kavandas nende ja Nõukogude Liidu suhete viimist pragmaatilisemale alusele. Balti riikidest sotsmaade tegemise asemel võis Beria silmas pidada hoopis tsaariaegse Balti erikorra jäljendamist.
«Arhiivist leidsin sellele isegi toetust – pärast Beria mahavõtmist on Läti NSV siseminister kõnelenud, kuidas Beria nimetas Nõukogude poliitikat äärealade suhtes mittemõistuspäraseks ja seadis eeskujuks tsaariaegset paindlikku poliitikat,» ütleb Tannberg.
Tema arvates meenutatakse meil Beria järel võimu võtnud Hrushtshovi teenimatult positiivselt. Beria algse kaastöölisena sai Hrushtshovist peagi tema represseerija ning reformide lõpetaja. Hilisem Hrushtshovi sula võttis üle vaid Beria reformide mõningaid komponente.
Samas ei tohi Berias näha ka nõukogude korra vastast kangelast, hoiatab ajaloolane. Esiteks sundis reforme peale vajadus Nõukogude impeeriumi uuele elule turgutada, teiseks võimuvõitlus. «Berial oli võimuvõitluse võitmiseks tarvis laiemat ühiskondlikku toetust. Rahvuslikku aspekti ära kasutades lootis ta seda leida liiduvabariikidest,» sõnab Tannberg.
–>Alo Lõhmus
alo.lohmus@postimees.ee