SL Õhtuleht, esmaspäev, 17. veebruar 2003
«Need asjad ei ole üldse seotud. Ma ei mõtle sellele, see ei ole minu probleem,» võtab Kohilas elav emeriitprofessor Ülo Vooglaid asja näilise kergusega kokku. Et ta end vabariigi sünnipäeval viksilt presidendi juurde sätib, on enam kui kindel. Riigipea määratud Valgetähe IV klassi teenetemärgi üleandmist ei tohi miski segada.
«Terve elu, üliõpilasajast peale – omamoodi kõlab see ehk suureliselt –, aga ma olen ühetähenduslikult teinud kõik, olen tõepoolest püüdnud, et seda märki välja teenida. Ja kui mind keegi autasustab – see ei ole mulle eriti üllatus.» Vooglaid muheleb.
Õnnetus jääb hingele
Tõesti – väliselt on Tartu Ülikooli õigusinstituudi emeriitprofessor Ülo Vooglaid muretu. Ta teeb näo, nagu ei teaks ta midagi protestikirjast, mille Keila pedagoogid president Arnold Rüütlile läkitasid. Kuigi võõraid kirju ei ole ilus lugeda, on see läkitus kaudselt adresseeritud ikkagi Vooglaiule. Et ta loobuks eetilistel põhjustel ordenist.
«See sündmus on mulle kõige, kõige… õudsem, mis mul elu jooksul on tulnud üle elada,» ütleb Vooglaid kuue aasta taguse õnnetuse kohta. Kaks inimest sai surma, Vooglaid oli roolis ja pääses šokiga. Siitilmast lahkusid kaks Keila koduloouurijat, Keila algkooli tollane direktor Kaja Saar ja 1996. aastal aasta naiseks nimetatud Aino Valgma. Mõlemad Vooglaiu head sõbrad. Vooglaid püüab õnnetusest üle olla, kuid murdub hetkeks.
«Oli metsik lumetorm, auto kaotas juhitavuse. Missugune külg sellel ette jäi, kui kaubik sisse sõitis, oli puhas juhus. Juhtus nii, et mina jäin ellu. Oleks võinud olla vastupidi. See on saatuse asi… Ma pole tänaseni toibunud. Need inimesed olid mu sõbrad,» neelatab Vooglaid. Ta ei õigusta ennast. Autoõnnetus ju oli. Ent kuidas saab orden selle kõigega seotud olla?
«Mina olin ju ka šokis, see põrutus ja kõik… Ma olen vabandust palunud nende ees, kelle ees vaja. Aga sellist tegu, mida saaks käsitada kui kuritegu, seda pole ma teinud. Kui mul süüd on, siis see, et jäin ellu. Kui nad oleksid rõõmsad minu surma puhul, ütelgu vaid!» Vooglaid põrutab otsekoheselt, kuid jätkab rahulikult: «Ma ei saa seda oma elust kustutada Aga peab edasi elama.»
Kaks kasulast peres
Kas või oma üheksa lapse pärast. Aasta tagasi võtsid Ülo Vooglaid ja tema abikaasa, vanalinna hariduskolleegiumi juhataja Kersti Nigesen oma suurde perre juba teise kasulapse. Seekord poisi.
«See on tõtt-öelda abikaasa initsiatiiv,» tunnistab kuue lapse lihane isa Ülo Vooglaid. Kokku on ta seega isa üheksale lapsele – neljale lapsele esimesest abielust, praeguse abikaasa Kersti lapsele ja kahele nende ühisele lapsele, ühele kasutütrele ja nüüd ka kasupojale.
Otsus veel üks laps perre võtta tuli kergesti – enamik lapsi ju juba täiskasvanud ja omal leival. Kasupoja õde läks legendaarsesse muusikutedünastiasse, filmi «Nimed marmortahvlil» helilooja Margo Kõlari perre. Halb muidugi, et õde-venda lahutati, kuid ometi parem lastekoduvariandist.
«Isa neil lastel ei olnud, emale osutus kasvatamine üle jõu raskeks. Aga ei ole ju last kuhugi anda,» selgitab Vooglaid põgusalt kasupoja teekonda nende perre. Et poiss õppis vanalinnakoolis, sai tema looga kõigepealt tuttavaks Kersti Nigesen.
«Poiss on selgete autistlike joontega, kas see on nüüd vaimne puue, ei tihka öelda. Ta asetas ennast elus kõrvale. Tal oli selge käitumishäire, kuid aastaga on palju muutunud. Näiteks töö oli talle täiesti võõras asi. Nüüd aga juba täitsa teeb. Tubli poiss!» kiidab Vooglaid. Sidet emaga püütakse hoida, kuigi ema vaimne tervis on halb.
Ka kolme aasta eest perre võetud tüdruk õppis vanalinnakoolis. «Tal polnud isa, ema oli raskelt haige, no mis sa ära teed? Kuhu sa, laps, lähed?» räägib Vooglaid. Nüüd õpib neiu Itaalias disaini.
«Minu meelest on vale naisi sünnitama kutsuda. Tänavatel hulgub 5000 last, on kuulda ka 7000 ja isegi 10 000 lapsest. Kõigepealt oleks vaja needsamad lapsed, kes magavad soojaveetrassides, kodustada. Oma laste kõrvale mahub kindlasti veel. Võtku kasulapsed, kes vähegi saavad,» ütleb Vooglaid.
Talle ei meeldi paralleel, et kasulaste võtmine võiks kuidagi vähendada tema hingepiinu raske autoõnnetuse pärast. «Ei. Need asjad pole üldse seotud,» kinnitab Ülo Vooglaid.
Kirsti Vainküla
xxx
| |
|
 |
Riigikogust ära läinud Ülo Vooglaid kinnitab, et ta ei lahkunud poliitikast, vaid intriigide klubist. Professori arvates on valimiste-eelsest Res Publicast praeguseks järel vaid mälestus ning võimul olla ei osata üldse |
|
Ülo Vooglaid: Res Publical puudub kompass 27.02.2004 00:01Peeter Ernits, erikorrespondent
Pärast uut poliitikat lubanud Res Publica valimisedu luges Ülo Vooglaid Riigikogu liikmete nimel ette ametivande. Nüüd parlamendist lahkununa on ta kurb, et Res Publica on kaotanud oma aated ja otsiva vaimu.
Kas tagantjärele tundub, et läksite liimile, kui Res Publica meeskonnas kümme kuud tagasi Toompeale jõudsite?
Ma ei läinud liimile. Ma läksin täiesti teadlikult Riigikogusse lootuses, et tuleb uus poliitiline jõud, kus on küllalt palju arukust, aatelisust ja entusiasmi, kus ei ole esiplaanil isiklikud huvid ega tont teab mis. Kus püütakse teenida rahvast ja edendada riiki. Ma täiesti uskusin, et see on võimalik.
Ma olen ka praegu veendunud, et see on võimalik. Aga nende inimeste osavõtul, kes tõepoolest tahavad teenida ainult rahvast, mitte raha.
Tahate öelda, et täna on Res Publicas jäme ots raha poole käes?
Ütlesin nii, nagu ütlesin.
Kas see Res Publica, mis võimule sai, on sootuks teistsugune kui praegune?
Jah, muidugi.
Mis iseloomustas toona Res Publicat?
Tollal oli erakond väga avatud, aldis otsingutele, üksteise täiendamisele, optimaalsete lahenduste leidmisele. Arutati, vaieldi. Valitses väga aktiivne kommunikatsioon.
Tollane Res Publica oli mõnus organism. Sellest on praegu vaid mälestus.
Mis on asemele tulnud?
Näivus. Ja bürokraatia.
Kui mina Res Publicaga ühinesin, polnud näiline üldse päevakorras. Siis tuli teha, mõelda, oma ideaalide teostamiseks optimaalseid teid otsida.
Nüüd on neli korda nädalas Riigikogu fraktsiooni koosolek. Ainus asi, mis seal tähtis on, on see, et sa oleksid täpselt kell üheksa kohal.
Kümne kuu jooksul on esinenud vaid paar juhtumit, kus fraktsioonis on ka arvamust avaldatud. Enamasti tehakse seal teatavaks, millisele nupule tuleb vajutada. Kui keegi arvab, et Riigikogu saalis ka midagi otsustatakse, siis minu kaastunne. Selleks ajaks on kõik ammu otsustatud.
Ma püüdsin siiski diskussiooni arendada. Joonistasin skeeme, küsisin, kas te teate, mis sellest või teisest otsusest järeldub. Kui me sellise normi loome, mis see endaga kaasa toob… Nad vaatasid mind kurbade nägudega, no räägi-räägi, kannatame selle kuidagi ära.
Arutelu puudub?
Jah.
Otsustajaks on aga…?
Juhatus.
Miks Res Publica muutus?
Muudatused on toimunud seoses mitme mõjuvõimsa isiku liitumisega, aga ka koalitsioonileppe ja valitsemisleppe sõlmimisega.
Ma ei annaks Res Publicale nii karmi hinnangut nagu Rein Taagepera, aga iseseisvusest iga kord tõesti jälgi ei ole. Siin ei olegi mitte midagi rääkida, koalitsioon ju. Mitte keegi ei saa öelda, kes on tegelikult võimul. Kes teeb ikkagi otsuse.
Jäme ots on ju ikkagi teie parteikaaslaste käes?
Igal konkreetsel hetkel ei pruugi see sugugi nii olla. Sest eesmärgiks on siiski hoida koalitsiooni koos. Nagu omal ajal Mart Siimannil oli eesmärgiks stabiilsus. Vähemusvalitsus püsis, sest ühtegi asja ei tehtud.
Praegu on eesmärk sama?
(Ohkab.) Jah. See on printsiip.
Muuseas, millistest mõjuvõimsatest inimestest te ennist rääkisite?
Olari Taalist ja Tõnis Paltsist. Nende liitumine tähendas suurt muudatust.
Millal toimus murrang?
Enne koalitsiooniläbirääkimiste algust. Sakala väikeses saalis läks Palts pulti ja ütles, siitpeale pidage suu kinni. Res Publica positsioone esindavad koalitsiooniläbirääkimistel järgmised isikud, punkt.
Sealtpeale pole enam kommunikatsiooni toimunud. Nagu noaga lõigati ära. Enne valimisi toimus Eesti erinevates paikades kolm suurt seminari. See, mis pandi koalitsioonikokkuleppesse, sellel pole kahjuks mingit pistmist sellega, mida seminaridel räägiti.
Esimesena eemaldus Res Publicast selle esimene esimees professor Rein Taagepera. Nüüd lähete teie. Kas tõesti üritavad vanad ja targad rotid esimesena põhjaminevalt laevalt lahkuda?
Kui rotid laevalt lahkuvad, siis on kindel märk, et laev läheb põhja. Ei arva, et meie eemaldumine on põhjamineku märk. Arvan, et Res Publicas ja teistes parteides on inimesi, kes saavad väga hästi aru, et ühiskonna arvel ei tohi nalja teha.
Poliitilised otsused on põhimõttelised. Nendest sõltub suur hulk teisi. Kui aga poliitiline otsus tuleb meelavaldne, siis ma ei saa sellises tegevuses osaleda. Ma ei taha täiustada süsteemi, mis viib väljasuremisele.
Suurem osa probleemidest ei lahendu üldse. Inimesed püüavad kuidagi kohanduda või löövad käega, sest peaga vastu müüri joosta pole mõtet. Lase pime kana hoovi peale, nokib seal õhtuni ja on päris kindel, et ka pugus on midagi.
Nii ka Eesti riik. Nokib vaikselt, ikka tiksub. Ainult et efektiivselt ei saa nii tegutseda.
Te pole enam kindel, kuhu poole me üldse liigume?
Kompass peab olema. Peab suutma asimuuti seada.
Kas Res Publical on kompass?
Mina pole näinud. Ei kujuta ette, miks peaks seda nii hoolsalt valvama, kui see on olemas.
Väidate, et käib vilgas, ent mõtestamata tegevus?
Jah. Nii on kogu aeg olnud. Ühiskonna arengutaseme väga hea näitaja on osaluskoefitsient – kas sa oled osaleja või sa teed midagi siis, kui on kästud. Põhiküsimus on, kas sa oled subjekt või manipuleerimise objekt.
See on üks asi, mida ma lootsin ja tahtsin muuta. See on üks põhjus, miks ma Riigikogusse läksin. Oli kokkulepe, et Riigikogus hakkan ma tegelema hariduse, kultuuri ja teaduse küsimustega.
Kes seda lubas?
Taavi Veskimägi, Res Publica aseesimees. Osutusin hoopis keskkonnakomisjoni liikmeks.
Vana kalana oleksite võinud ette näha, et see kõik on vaid populism?
Lootsin, ei lootus on liiga pehme sõna. Uskusin, et nüüd tulevad targad poisid. Et nüüd on võimalik midagi muuta.
Võimule tulla oskavad kõik, hea meelega makstakse mitu miljonit, et võimule saada. Aga võimul olla ei osata üldse.
Mis teid enim häirib?
Riigikogu analüüsib paremal juhul paari-kolme aspekti. Majanduslikku, õiguslikku, väga harva tuleb jutuks kultuuriline või ökoloogiline aspekt. Sotsiaalset aspekti pole mitte kunagi veel arutatud. See on kõige õudsemaid detaile. Pole mingit liialdust, ebakompetentsus on seal ikka suur.
Praegu on trend kirjutada projekte ja programme. Omavalitsustesse on ametisse võetud spetsiaalsed projektikirjanikud, kes raha sisse toovad.
Aga tulevikku ei saa rajada kerjamisele. Halja oksa peale saab tarkuse, töökuse, süsteemse ainekäsitlusega, keskkonnakorrastusega ja infrastruktuursete seoste loomisega.
Olete pettunud?
Muidugi olen. Ma ei lahkunud poliitikast, lahkusin vaid intriigide klubist.
Kes on Ülo Vooglaid
• Sündinud 29. augustil 1935 Tallinnas
Lõpetanud 1960. aastal Tartu Ülikooli ajaloolasena, filosoofiadoktor 1970. aastast
• Riigikogu VII, VIII ja X koosseisu liige
• Õigusinstituudi professor 1995. aastast Pirgu Arenduskeskuse juhataja
1986-1989, Tartu Ülikooli sotsioloogialabori teaduslik juhendaja 1965-1975
• Põhiseaduslik Assamblee 1991-1992
Eesti Kongress 1990-1992 NSV Liidu rahvasaadik 1989-1991
— — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — –
Arvamus
Taavi VeskimägiRes Publica aseesimees, rahandusminister
Ma nõustun mitmete aspektidega Ülo Vooglaiu kriitikast. Nõustun kas või sellega, et riigis on liiga palju bürokraatiat, mis neelab palju aega. Kindlasti on ka minul seetõttu täna vähem aega intellektuaalselt huvitavateks aruteludeks nii Ülo Vooglaiu kui ka teiste akadeemilisemate inimestega.
Vooglaid on alati rõhutanud vajadust oskuse järele võimu võtta, võimust loobuda ja võimu hoida – see viimane tähendab paraku ka praktilisi samme realiseerimaks valijatelt saadud mandaati. Kahjuks on Ülo Vooglaid alati tundnud end koduselt ainult intellektuaalsete mõtetega, kuid on vaja ka tegusid. Pean vastutustundetuks talle omaseks saanud harjumust bravuurikalt talle usaldatud kohalt lahkuda. Tema kiituseks pean ütlema, et ta on oma nõudlikkusega aruteludel sundinud nii valitsuse liikmeid kui ka teisi poliitikuid oma tegevust paremini läbi mõtlema ja argumenteerima.
Arvan, et tean intriigidest, mida Vooglaid silmas peab, ja ühinen tema ühemõttelise vastikustundega nende aadressil.
Nõustun ka sellega, et koalitsioonivalitsus esitab teatud väljakutse kompromissivalmidusele, mida on kohati raske teha, usun, et Res Publica lühema poliitikakogemusega inimestel veelgi enam kui vanadel, kes sellega harjunud.
Vooglaiu ülejäänud intervjuus avaldatud hinnangutega jään lugupidavalt eriarvamusele. Pean vajalikuks osutada, et Olari Taal oli Res Publica liige peaaegu aasta enne Vooglaiu tulekut ning Tõnis Palts ühines vaid paar kuud pärast teda. Res Publica liikmed moodustavad edasiviiva sünergia.
Ene ErgmaRiigikogu esimees (Res Publica)
Mul on kahju, et Ülo Vooglaid parlamendist ära läks. See samm näitab, et Riigikogu töö käis talle üle jõu.
Rängalt öeldud?
Võib-olla, aga parlamendis tuleb kõvasti tööd teha, tegusid on vaja, mitte ainult diskuteerimist ja karbikeste joonistamist. Mõistaksin Ülo Vooglaiu kriitikat, kui ta oleks võtnud ühe asja ja selle lõpuni teinud. Aga nüüd ma tema negativismi ei mõista.
Mõned inimesed ütlevad, et Ülo on jäänud idealistlikuks võitlejaks, nagu ta oli 40 aastat tagasi. Ehk on neil õigus.
Uudised
VE: Vooglaid, Ülo – professor
10. august 2004 11:26
Perverssust ei maksa nimetada hellitavalt millekski muuks. Hunt on hunt, mitte “võsavillem”. Lits on lits, pederast on pederast ja varas on varas, mitte pikanäpumees, arvab Ülo Vooglaid.
Haridussüsteemi kõlbelised alused tulenevad kultuurist. Kui me ei julge, ei viitsi, ei söanda, ei oska, ei taha enam hoida eestlust ja eesti kultuuri, siis võib öelda, et lõpp paistab. Siis hävib rahvas ja riik muutub mõttetuks.
Kõlbelisi aluseid peab hoidma päev päeva kõrval. Seksuaalne lodevus, vaimne lodevus, sotsiaalne lodevus, füüsiline lodevus on lodevuse liigid, millel igal on oma tagamaa ja tähendus.
Laiskus, hoolimatus, ükskõiksus jms viivad igaliiki hälbiva käitumise juurde. Tõene ja ehe asendub perversse ja surrogaatlikuga peamiselt eputamiseks või kellelegi näitamiseks ja vastandumiseks mingil muul põhjusel. Homo- ja lesbihullus, nagu üldse kultuurivaba hüperseksuaalsus, ohjeldamatu lakkumine, mängupõrgute võrgu punumine, litsi- jm majade rajamine, salakaubavedu, alkoholi ja muu meelemürgi valmistamine ja levitamine, mis kaasnes nn iseseisvusega, ei ole midagi sellist, mida Eesti ühiskond peaks hoidma, kaitsma ja õigustama.
Arvan, et kellelegi ei ole õigust lubada endale sellist käitumist, mis vähendaks teiste kodanike õigust elada kultuuri- ja ühiskonnaseostes. Kord on vabaduse eeldus.
Haigus on inimese õnnetus, mitte privileeg. Haigestunud isikud peavad käituma nii, et nad ei ohusta ega kahjusta teisi inimesi. Pidalitõbised suleti omal ajal piirkonda, kus nad said elada teisi inimesi ohustamata.
Sama oleks vaja teha praegu tiisikusehaigetega, kes rögastavad ühistranspordis… ja muude isikutega, kes ohustavad teiste tervist, kultuuri, vara, vabadust, iseseisvust ning kes mürgitavad ühiskondlikku teadvust. Selles seisnebki riigi roll oma kodanike kaitsel.
Kui riik ei ole suuteline (loe: riigi juhtkond ei pea seda oluliseks, siis tekib küsimus sellise juhtkonna sobivusest, sest nähtavasti on juhtkond ise kuritegelik, seksuaalpervertlik, ebakompetentne, alkoholilembeline, ahne, omakasupüüdlik jne); siis tekib küsimus, milleks üldse selline riik.
Riik peab rahvast kaitsma. Mille ja kelle eest? Kõige selle eest, mis riiki ja rahvast ohustab.
Praegu ohustab Eestit ja eestlasi kõige enam moraalne laostumine, millega kaasneb perekondade ja kodude loomisest loobumine ja rahvastiku kidumine.
Selle atribuudiks on nn seksuaalse hullumise õhutamine. Selline on tänapäevane propagandasõda. Meie vaenlaste eesmärgiks on hävitada kõigepealt kultuurinormid. Kui see õnnestub, siis hakkab kaduma perekond, usaldus, usk, au ja väärikus… Kui see õnnestub, siis võib olla kindel, et rahvas hukkub kahe-kolme põlvkonna jooksul. Milleks sõda?
Eestlaste hulgas on päris palju selliseid juhme ja naiivseid isikuid, kes ei oska näha kurja juuri. Ka neid jagub, kes ei saa sotsiaalse ega majandusliku regulatsiooni põhjalainetest aru. Maad müüakse ei tea, kellele. Kui nii edasi läheb, siis varsti ei ole eestlastel oma kodumaal elamiseks vajalikku ruumi ega kohta, sest ta on muudetud perverdiks ka igas muus mõttes. Kurjategijatel on mitu ühist joont: nad õigustavad end, nad valetavad, nad irvitavad oma ohvrite üle, nad kisuvad teisi kaasa…
Võib öelda, et eesti koolis on seksuaalne kasvatus väga räbalas olukorras. Nn terviseõpetuse ja perekonnaõppe raames toimuv on sageli mängulise iseloomuga ja piinlikkuse piiril peamiselt õpetajate puudumise tõttu. Poiste ja tütarlaste arenguerisused on tavaliselt arvestamata. Kodudes toimuv seksuaalkasvatus vajaks ka kontseptuaalset uuendamist.
Perverssust ei maksa nimetada hellitavalt millekski muuks. Hunt on hunt, mitte “võsavillem”. Lits on lits, pederast on pederast ja varas on varas, mitte pikanäpumees…
Jätkem ilased katsed õigustada perverssust, sh ropendamist, mis on ju verbaalne liputamine. Kirjanik ei ole see, kes teab teistest rohkem roppusi, mida raamatuks või näidendiks seada.
Kirjanik peaks olema haritlane, kes muretseb oma rahva tuleviku pärast. Kunstnik ei ole see, kes alasti häbitult kuskil püherdab või kes kõigi ees seda purki teeb, mida normaalse kasvatusega inimesed teevad käimlas.
Ühes olen veendunud: selleks, et hoida ühiskonda jätkusuutlikuna on vaja seista kindlalt ja julgelt kõige selle vastu, mis ühiskonda ohustab.
Veel tähtsam on luua haridussüsteem, milles saaksid poisid kujuneda normaalseteks meesteks ja tütarlapsed normaalseteks naisteks, kes suudaksid ja tahaksid rajada kodu ja perekonna ning seda hoida. Arvan, et perverdid ei saa olla niisugustel ametikohtadel, kus nende käitumisest sõltub kasvava põlvkonna hoiakute ja suhtumiste, väärtus- ja normistruktuuride ning müütide ja tabude süsteemi kujunemine.
Vähemalt ei saa ühiskond nõuda koolikohustuse täitmist sellises koolis, kus õpetajad ja kooli direktsioon on kõlvatu käitumisega.
Oleks enesestmõistetav, et Eesti ei ole maailmale tuttav ennekõike kui kõlvatut käitumist ja moraalset laostumist soosiv maa.
Küllap peaksid nii lapsevanemad kui ka pedagoogid ning omavalitsustegelased terasemalt vaatama, mida endast kujutavad need uued “traditsioonid”, mida siia jõuliselt sisse surutakse.
Volbriöö, kus end võikaks värvinud tüdrukud, luud paljaste jalgade vahel, kogu öö purjus peaga ringi kakerdavad, ei ole midagi sellist, mida peaks ka edaspidi raadio ja TV abil rahvale peale suruma. Õllesummer on üleüldisele purjutamisele õhutamise üritus.
Kõik lakkumist ja muud hälbivat käitumist õhutavad katsed ei saa olla Eestis aktsepteeritud kui vajalikud.
xxx
«Minu süü on, et ellu jäin»
SL Õhtuleht, esmaspäev, 17. veebruar 2003
Üheksale lapsele isa eest olev emeriitprofessor Ülo Vooglaid tunnistab, et elab suurtes hingepiinades. Kas ta peaks sellepärast, et kuus aastat tagasi juhtus raske liiklusõnnetus, kus kaks tema head sõpra surma said, presidendi auraha tagasi lükkama?
«Terve elu, üliõpilasajast peale – omamoodi kõlab see ehk suureliselt –, aga ma olen ühetähenduslikult teinud kõik, olen tõepoolest püüdnud, et seda märki välja teenida. Ja kui mind keegi autasustab – see ei ole mulle eriti üllatus.» Vooglaid muheleb.
Õnnetus jääb hingele
Tõesti – väliselt on Tartu Ülikooli õigusinstituudi emeriitprofessor Ülo Vooglaid muretu. Ta teeb näo, nagu ei teaks ta midagi protestikirjast, mille Keila pedagoogid president Arnold Rüütlile läkitasid. Kuigi võõraid kirju ei ole ilus lugeda, on see läkitus kaudselt adresseeritud ikkagi Vooglaiule. Et ta loobuks eetilistel põhjustel ordenist.
«See sündmus on mulle kõige, kõige… õudsem, mis mul elu jooksul on tulnud üle elada,» ütleb Vooglaid kuue aasta taguse õnnetuse kohta. Kaks inimest sai surma, Vooglaid oli roolis ja pääses šokiga. Siitilmast lahkusid kaks Keila koduloouurijat, Keila algkooli tollane direktor Kaja Saar ja 1996. aastal aasta naiseks nimetatud Aino Valgma. Mõlemad Vooglaiu head sõbrad. Vooglaid püüab õnnetusest üle olla, kuid murdub hetkeks.
«Oli metsik lumetorm, auto kaotas juhitavuse. Missugune külg sellel ette jäi, kui kaubik sisse sõitis, oli puhas juhus. Juhtus nii, et mina jäin ellu. Oleks võinud olla vastupidi. See on saatuse asi… Ma pole tänaseni toibunud. Need inimesed olid mu sõbrad,» neelatab Vooglaid. Ta ei õigusta ennast. Autoõnnetus ju oli. Ent kuidas saab orden selle kõigega seotud olla?
«Mina olin ju ka šokis, see põrutus ja kõik… Ma olen vabandust palunud nende ees, kelle ees vaja. Aga sellist tegu, mida saaks käsitada kui kuritegu, seda pole ma teinud. Kui mul süüd on, siis see, et jäin ellu. Kui nad oleksid rõõmsad minu surma puhul, ütelgu vaid!» Vooglaid põrutab otsekoheselt, kuid jätkab rahulikult: «Ma ei saa seda oma elust kustutada Aga peab edasi elama.»
Kaks kasulast peres
Kas või oma üheksa lapse pärast. Aasta tagasi võtsid Ülo Vooglaid ja tema abikaasa, vanalinna hariduskolleegiumi juhataja Kersti Nigesen oma suurde perre juba teise kasulapse. Seekord poisi.
«See on tõtt-öelda abikaasa initsiatiiv,» tunnistab kuue lapse lihane isa Ülo Vooglaid. Kokku on ta seega isa üheksale lapsele – neljale lapsele esimesest abielust, praeguse abikaasa Kersti lapsele ja kahele nende ühisele lapsele, ühele kasutütrele ja nüüd ka kasupojale.
Otsus veel üks laps perre võtta tuli kergesti – enamik lapsi ju juba täiskasvanud ja omal leival. Kasupoja õde läks legendaarsesse muusikutedünastiasse, filmi «Nimed marmortahvlil» helilooja Margo Kõlari perre. Halb muidugi, et õde-venda lahutati, kuid ometi parem lastekoduvariandist.
«Isa neil lastel ei olnud, emale osutus kasvatamine üle jõu raskeks. Aga ei ole ju last kuhugi anda,» selgitab Vooglaid põgusalt kasupoja teekonda nende perre. Et poiss õppis vanalinnakoolis, sai tema looga kõigepealt tuttavaks Kersti Nigesen.
«Poiss on selgete autistlike joontega, kas see on nüüd vaimne puue, ei tihka öelda. Ta asetas ennast elus kõrvale. Tal oli selge käitumishäire, kuid aastaga on palju muutunud. Näiteks töö oli talle täiesti võõras asi. Nüüd aga juba täitsa teeb. Tubli poiss!» kiidab Vooglaid. Sidet emaga püütakse hoida, kuigi ema vaimne tervis on halb.
Ka kolme aasta eest perre võetud tüdruk õppis vanalinnakoolis. «Tal polnud isa, ema oli raskelt haige, no mis sa ära teed? Kuhu sa, laps, lähed?» räägib Vooglaid. Nüüd õpib neiu Itaalias disaini.
«Minu meelest on vale naisi sünnitama kutsuda. Tänavatel hulgub 5000 last, on kuulda ka 7000 ja isegi 10 000 lapsest. Kõigepealt oleks vaja needsamad lapsed, kes magavad soojaveetrassides, kodustada. Oma laste kõrvale mahub kindlasti veel. Võtku kasulapsed, kes vähegi saavad,» ütleb Vooglaid.
Talle ei meeldi paralleel, et kasulaste võtmine võiks kuidagi vähendada tema hingepiinu raske autoõnnetuse pärast. «Ei. Need asjad pole üldse seotud,» kinnitab Ülo Vooglaid.
Kirsti Vainküla
xxx
Ülo Vooglaid: Res Publical puudub kompass 27.02.2004 00:01Peeter Ernits, erikorrespondent
Kas tagantjärele tundub, et läksite liimile, kui Res Publica meeskonnas kümme kuud tagasi Toompeale jõudsite?
Ma ei läinud liimile. Ma läksin täiesti teadlikult Riigikogusse lootuses, et tuleb uus poliitiline jõud, kus on küllalt palju arukust, aatelisust ja entusiasmi, kus ei ole esiplaanil isiklikud huvid ega tont teab mis. Kus püütakse teenida rahvast ja edendada riiki. Ma täiesti uskusin, et see on võimalik.
Ma olen ka praegu veendunud, et see on võimalik. Aga nende inimeste osavõtul, kes tõepoolest tahavad teenida ainult rahvast, mitte raha.
Tahate öelda, et täna on Res Publicas jäme ots raha poole käes?
Ütlesin nii, nagu ütlesin.
Kas see Res Publica, mis võimule sai, on sootuks teistsugune kui praegune?
Jah, muidugi.
Mis iseloomustas toona Res Publicat?
Tollal oli erakond väga avatud, aldis otsingutele, üksteise täiendamisele, optimaalsete lahenduste leidmisele. Arutati, vaieldi. Valitses väga aktiivne kommunikatsioon.
Tollane Res Publica oli mõnus organism. Sellest on praegu vaid mälestus.
Mis on asemele tulnud?
Näivus. Ja bürokraatia.
Kui mina Res Publicaga ühinesin, polnud näiline üldse päevakorras. Siis tuli teha, mõelda, oma ideaalide teostamiseks optimaalseid teid otsida.
Nüüd on neli korda nädalas Riigikogu fraktsiooni koosolek. Ainus asi, mis seal tähtis on, on see, et sa oleksid täpselt kell üheksa kohal.
Kümne kuu jooksul on esinenud vaid paar juhtumit, kus fraktsioonis on ka arvamust avaldatud. Enamasti tehakse seal teatavaks, millisele nupule tuleb vajutada. Kui keegi arvab, et Riigikogu saalis ka midagi otsustatakse, siis minu kaastunne. Selleks ajaks on kõik ammu otsustatud.
Ma püüdsin siiski diskussiooni arendada. Joonistasin skeeme, küsisin, kas te teate, mis sellest või teisest otsusest järeldub. Kui me sellise normi loome, mis see endaga kaasa toob… Nad vaatasid mind kurbade nägudega, no räägi-räägi, kannatame selle kuidagi ära.
Arutelu puudub?
Jah.
Otsustajaks on aga…?
Juhatus.
Miks Res Publica muutus?
Muudatused on toimunud seoses mitme mõjuvõimsa isiku liitumisega, aga ka koalitsioonileppe ja valitsemisleppe sõlmimisega.
Ma ei annaks Res Publicale nii karmi hinnangut nagu Rein Taagepera, aga iseseisvusest iga kord tõesti jälgi ei ole. Siin ei olegi mitte midagi rääkida, koalitsioon ju. Mitte keegi ei saa öelda, kes on tegelikult võimul. Kes teeb ikkagi otsuse.
Jäme ots on ju ikkagi teie parteikaaslaste käes?
Igal konkreetsel hetkel ei pruugi see sugugi nii olla. Sest eesmärgiks on siiski hoida koalitsiooni koos. Nagu omal ajal Mart Siimannil oli eesmärgiks stabiilsus. Vähemusvalitsus püsis, sest ühtegi asja ei tehtud.
Praegu on eesmärk sama?
(Ohkab.) Jah. See on printsiip.
Muuseas, millistest mõjuvõimsatest inimestest te ennist rääkisite?
Olari Taalist ja Tõnis Paltsist. Nende liitumine tähendas suurt muudatust.
Millal toimus murrang?
Enne koalitsiooniläbirääkimiste algust. Sakala väikeses saalis läks Palts pulti ja ütles, siitpeale pidage suu kinni. Res Publica positsioone esindavad koalitsiooniläbirääkimistel järgmised isikud, punkt.
Sealtpeale pole enam kommunikatsiooni toimunud. Nagu noaga lõigati ära. Enne valimisi toimus Eesti erinevates paikades kolm suurt seminari. See, mis pandi koalitsioonikokkuleppesse, sellel pole kahjuks mingit pistmist sellega, mida seminaridel räägiti.
Esimesena eemaldus Res Publicast selle esimene esimees professor Rein Taagepera. Nüüd lähete teie. Kas tõesti üritavad vanad ja targad rotid esimesena põhjaminevalt laevalt lahkuda?
Kui rotid laevalt lahkuvad, siis on kindel märk, et laev läheb põhja. Ei arva, et meie eemaldumine on põhjamineku märk. Arvan, et Res Publicas ja teistes parteides on inimesi, kes saavad väga hästi aru, et ühiskonna arvel ei tohi nalja teha.
Poliitilised otsused on põhimõttelised. Nendest sõltub suur hulk teisi. Kui aga poliitiline otsus tuleb meelavaldne, siis ma ei saa sellises tegevuses osaleda. Ma ei taha täiustada süsteemi, mis viib väljasuremisele.
Suurem osa probleemidest ei lahendu üldse. Inimesed püüavad kuidagi kohanduda või löövad käega, sest peaga vastu müüri joosta pole mõtet. Lase pime kana hoovi peale, nokib seal õhtuni ja on päris kindel, et ka pugus on midagi.
Nii ka Eesti riik. Nokib vaikselt, ikka tiksub. Ainult et efektiivselt ei saa nii tegutseda.
Te pole enam kindel, kuhu poole me üldse liigume?
Kompass peab olema. Peab suutma asimuuti seada.
Kas Res Publical on kompass?
Mina pole näinud. Ei kujuta ette, miks peaks seda nii hoolsalt valvama, kui see on olemas.
Väidate, et käib vilgas, ent mõtestamata tegevus?
Jah. Nii on kogu aeg olnud. Ühiskonna arengutaseme väga hea näitaja on osaluskoefitsient – kas sa oled osaleja või sa teed midagi siis, kui on kästud. Põhiküsimus on, kas sa oled subjekt või manipuleerimise objekt.
See on üks asi, mida ma lootsin ja tahtsin muuta. See on üks põhjus, miks ma Riigikogusse läksin. Oli kokkulepe, et Riigikogus hakkan ma tegelema hariduse, kultuuri ja teaduse küsimustega.
Kes seda lubas?
Taavi Veskimägi, Res Publica aseesimees. Osutusin hoopis keskkonnakomisjoni liikmeks.
Vana kalana oleksite võinud ette näha, et see kõik on vaid populism?
Lootsin, ei lootus on liiga pehme sõna. Uskusin, et nüüd tulevad targad poisid. Et nüüd on võimalik midagi muuta.
Võimule tulla oskavad kõik, hea meelega makstakse mitu miljonit, et võimule saada. Aga võimul olla ei osata üldse.
Mis teid enim häirib?
Riigikogu analüüsib paremal juhul paari-kolme aspekti. Majanduslikku, õiguslikku, väga harva tuleb jutuks kultuuriline või ökoloogiline aspekt. Sotsiaalset aspekti pole mitte kunagi veel arutatud. See on kõige õudsemaid detaile. Pole mingit liialdust, ebakompetentsus on seal ikka suur.
Praegu on trend kirjutada projekte ja programme. Omavalitsustesse on ametisse võetud spetsiaalsed projektikirjanikud, kes raha sisse toovad.
Aga tulevikku ei saa rajada kerjamisele. Halja oksa peale saab tarkuse, töökuse, süsteemse ainekäsitlusega, keskkonnakorrastusega ja infrastruktuursete seoste loomisega.
Olete pettunud?
Muidugi olen. Ma ei lahkunud poliitikast, lahkusin vaid intriigide klubist.