Poisid on alati kippunud Vabadussõtta
Postimee, kolmapäev 05.02.2003
Ain Kaalepkirjanik
On juba öö, päev on lõppenud. Televisioonist nägin pidulikku aktust, kuulasin presidendi kõnet ja mitmesugust muusikat, Sibeliuse «Finlandia» kulminatsiooniks. Mõtted, mis niisugustel ajedel tekkinud, liiguvad edasi oma liikumisi.
Ka presidendi kõne puudutas korraks koolipoiste osa Vabadussõjas. Ega sellest mööda ju saa, eriti nüüd, kus seda tänu õnnestunult leitud osatäitjatele on meenutanud film «Nimed marmortahvlil», ilmselt noore publikunigi jõudes.
Jah, see sõda oli väga teistsugune kui need teised, millest meil on andmeid! Me ei liialda, kui võtame selle sõja olemuse kokku umbes sellise valemiga: militaarse väljaõppeta koolipoisid said jagu väga ülekaaluka armee kogenud soldateist!
Sest esimesed julgesid algatada ilmselt lootusetu vastupanu, teised aga demoraliseerusid, kui seda vastuhakku asus toetama peaaegu terve rahvas.
Piinlikkusega meenutan üht meie skribenti, kes niisugust mõttekäiku «patriootiliseks plämaks» nimetas. Tema rumalus on seletatav ainult sellega, et eesti rahva iseäraliku ajalooga ei ole ta lihtsalt tuttav.
Ajalugu oleks võinud ju ka teisiti kulgeda. Vähemalt oletame, et oleks võinud. Sel juhul oleks imperialistlik Vene riik (täiesti ükskõik, kas monarhistlik või kommunistlik) need koolipoisid kinni võtnud veel enne, kui nad tõsiselt aktiivseks jõudsid minna, ja neid loomulikult karistanud.
Halvemal juhul riigivastase (variant: «kontrrevolutsioo-nilise») tegevuse eest, mis tähendanuks vanglat või sunnitööd, isegi mahalaskmist, parimal juhul «huligaansuse» eest, mis toonuks kaasa kergema karistuse.
Aga ajalugu kulges nii, nagu ta kulges, ja praegu on viimased veel elavad Vabadussõja veteranid meie kõigi meelest kangelased, sest nende «huli-gaansus» osutus viljakaks.
Koolipoisid on aga kõigil ajastuil mingil määral ühesugused. Koolipoisid tükivad Vabadussõtta isegi siis, kui Vabadussõda ei olegi! Mõistlikke argumente nad ei kuula üldse.
Enam-vähem terve Nõukogude okupatsiooni aja oli nende rahutust tunda, päris stabiilset olukorda polnud neilgi aastatel, kui Hrushtshovi «sula» võimaldas suhteliselt inimlikult elada. Tollalgi tekkis konflikte paljude rahvuslikult mõtlevate noorte ja juba «rahunenud» keskealiste või vanade vahel. Kui need ka jäid enamasti perekonnaringi, ei olnud kunagi olemata traagilised äärmusjuhud.
Eriti traagilisi situatsioone võis tekkida siis, kui mõni iseendast ausalt mõtlev, aga olukorda lootusetuks hindav noor inimene pidas võimalikuks lülituda isegi kõige halvemate okupatsiooniorganite teenistusse.
Kui näiteks mindi õppima õigusteadust, huvitudes vahest tõesti juriidilistest probleemidest, võidi lõpuks pühas lihtsameelsuses sattuda ameteisse, mis olid põlgusväärsed iga ausa eestlase meelest.
Kõige halvemal juhul ei saanud mõni lihtsameelne enam asjast üldse aru – ja täitis enda meelest seadust, nagu ju igas riigis seda tehakse! Mis riigiga oli tegemist, ei tulnud enam meeldegi!
Saksamaal ei jõudnud kaheteistkümne natsluse-aasta jooksul ometi moraalselt laostuda kogu õigusteadlaste kaader. Õieti ju ka meil isegi poole sajandiga mitte täiesti. (Natsluse ja nõukogude süsteemi võrdsustamine on mu meelest selles suhtes endastmõistetav.)
Aga kui me veel tänapäeval, uue iseseisvuse kaheteistkümnendal aastal mõnest isegi väga autoriteetsest suust kuuleme, et kohtumõistmine mässumeelsete noorte üle okupatsiooniaastail oli igati seaduslik, et tegemist oli «huligaanide» ja «fashistidega», kui tolle aja kohtumõistja häbimärgistas teotavalt tervet generatsiooni – siis peame küll juba midagi ette võtma.
Jah, nimelt meie, Eesti Vabariigi kodanikud, ükskõik, mis generatsioonist, ükskõik, mis erakonnast!
Kõigepealt peame muidugi sulgema tee poliitikasse isikutel ja ringkondadel, kes oma demagoogiaga risustavad meie riiki. Selle juhtkonda, seadusandlikku ja kohtuvõimu.
Ja olema rõõmsad, et selle üle mõtelda saame just nüüd, enne järjekordseid demokraatlikke valimisi, nii et meil on võimalik kohe teha ka praktilisi järeldusi – valides, kelle poolt hääletame!
Uudised
VE: Kaalep, Ain – kirjanik
Poisid on alati kippunud Vabadussõtta
Postimee, kolmapäev 05.02.2003
Ain Kaalepkirjanik
On juba öö, päev on lõppenud. Televisioonist nägin pidulikku aktust, kuulasin presidendi kõnet ja mitmesugust muusikat, Sibeliuse «Finlandia» kulminatsiooniks. Mõtted, mis niisugustel ajedel tekkinud, liiguvad edasi oma liikumisi.
Ka presidendi kõne puudutas korraks koolipoiste osa Vabadussõjas. Ega sellest mööda ju saa, eriti nüüd, kus seda tänu õnnestunult leitud osatäitjatele on meenutanud film «Nimed marmortahvlil», ilmselt noore publikunigi jõudes.
Jah, see sõda oli väga teistsugune kui need teised, millest meil on andmeid! Me ei liialda, kui võtame selle sõja olemuse kokku umbes sellise valemiga: militaarse väljaõppeta koolipoisid said jagu väga ülekaaluka armee kogenud soldateist!
Sest esimesed julgesid algatada ilmselt lootusetu vastupanu, teised aga demoraliseerusid, kui seda vastuhakku asus toetama peaaegu terve rahvas.
Piinlikkusega meenutan üht meie skribenti, kes niisugust mõttekäiku «patriootiliseks plämaks» nimetas. Tema rumalus on seletatav ainult sellega, et eesti rahva iseäraliku ajalooga ei ole ta lihtsalt tuttav.
Ajalugu oleks võinud ju ka teisiti kulgeda. Vähemalt oletame, et oleks võinud. Sel juhul oleks imperialistlik Vene riik (täiesti ükskõik, kas monarhistlik või kommunistlik) need koolipoisid kinni võtnud veel enne, kui nad tõsiselt aktiivseks jõudsid minna, ja neid loomulikult karistanud.
Halvemal juhul riigivastase (variant: «kontrrevolutsioo-nilise») tegevuse eest, mis tähendanuks vanglat või sunnitööd, isegi mahalaskmist, parimal juhul «huligaansuse» eest, mis toonuks kaasa kergema karistuse.
Aga ajalugu kulges nii, nagu ta kulges, ja praegu on viimased veel elavad Vabadussõja veteranid meie kõigi meelest kangelased, sest nende «huli-gaansus» osutus viljakaks.
Koolipoisid on aga kõigil ajastuil mingil määral ühesugused. Koolipoisid tükivad Vabadussõtta isegi siis, kui Vabadussõda ei olegi! Mõistlikke argumente nad ei kuula üldse.
Enam-vähem terve Nõukogude okupatsiooni aja oli nende rahutust tunda, päris stabiilset olukorda polnud neilgi aastatel, kui Hrushtshovi «sula» võimaldas suhteliselt inimlikult elada. Tollalgi tekkis konflikte paljude rahvuslikult mõtlevate noorte ja juba «rahunenud» keskealiste või vanade vahel. Kui need ka jäid enamasti perekonnaringi, ei olnud kunagi olemata traagilised äärmusjuhud.
Eriti traagilisi situatsioone võis tekkida siis, kui mõni iseendast ausalt mõtlev, aga olukorda lootusetuks hindav noor inimene pidas võimalikuks lülituda isegi kõige halvemate okupatsiooniorganite teenistusse.
Kui näiteks mindi õppima õigusteadust, huvitudes vahest tõesti juriidilistest probleemidest, võidi lõpuks pühas lihtsameelsuses sattuda ameteisse, mis olid põlgusväärsed iga ausa eestlase meelest.
Kõige halvemal juhul ei saanud mõni lihtsameelne enam asjast üldse aru – ja täitis enda meelest seadust, nagu ju igas riigis seda tehakse! Mis riigiga oli tegemist, ei tulnud enam meeldegi!
Saksamaal ei jõudnud kaheteistkümne natsluse-aasta jooksul ometi moraalselt laostuda kogu õigusteadlaste kaader. Õieti ju ka meil isegi poole sajandiga mitte täiesti. (Natsluse ja nõukogude süsteemi võrdsustamine on mu meelest selles suhtes endastmõistetav.)
Aga kui me veel tänapäeval, uue iseseisvuse kaheteistkümnendal aastal mõnest isegi väga autoriteetsest suust kuuleme, et kohtumõistmine mässumeelsete noorte üle okupatsiooniaastail oli igati seaduslik, et tegemist oli «huligaanide» ja «fashistidega», kui tolle aja kohtumõistja häbimärgistas teotavalt tervet generatsiooni – siis peame küll juba midagi ette võtma.
Jah, nimelt meie, Eesti Vabariigi kodanikud, ükskõik, mis generatsioonist, ükskõik, mis erakonnast!
Kõigepealt peame muidugi sulgema tee poliitikasse isikutel ja ringkondadel, kes oma demagoogiaga risustavad meie riiki. Selle juhtkonda, seadusandlikku ja kohtuvõimu.
Ja olema rõõmsad, et selle üle mõtelda saame just nüüd, enne järjekordseid demokraatlikke valimisi, nii et meil on võimalik kohe teha ka praktilisi järeldusi – valides, kelle poolt hääletame!