Aino Järvesoo, professor, Eesti suurim era-annetaja on nimetatud www.virumaa.ee lugejate poolt Aatekandjaks.
Olles ise lasteta, teeb ta annetusi lastesaamiseks ja nende toetamiseks. Käivitas kampaania igale lapsele 1000 krooni kuus.
***
Aino Järvesoo võitles aate eest lõpuni
Teisipäev 04.02.2003
Manalateele läinud professor Aino Järvesoo süda valutas eesti rahva püsimajäämise pärast viimsete elupäevadeni: jaanuari lõpunädalaid täitis töö erakondade esimeestele mõeldud avaliku pöördumise kallal.
«Ta oli rahul, et pöördumise tekst on hästi õnnestunud, ning oli rahul selle vormilise küljega,» vahendab Järvesoo perekonnasõber ja üliõpilasseltsi Liivika vilistlane Olev Saks reedese, viimseks jäänud telefonikõne sisu.
Juba pöördumist koostades oli Järvesoo avaldanud arvamust, et selle ilmumine võib tal jääda nägemata. Pöördumine jõudis eelmisel nädalal Postimehe toimetusse ning pidi Järvesoo soovi järgi ilmuma 8. veebruari lehes.
Saks ütles, et septembris 92-aastaseks saanud Aino Järvesoo luges pidevalt ajalehti, kogus erinevatest allikatest andmeid, ehkki tervis järk-järgult halvenes.
Nurjunud iibefoorum
Septembris tulid Järvesoo kutsel Tartusse demograafiafoorumiks «Viimane eestlane» kokku Eesti erakondade esindajad, et anda vastus küsimusele – kuidas päästa eesti rahvas.
Pärast kõigi ärakuulamist ei jäänud Järvesoo kuulduga rahule. «Ma palusin rääkida, milline on erakondade programm rahva hääbumise peatamiseks, nemad aga rääkisid ei tea mida. Teemast täiesti mööda,» leidis foorumi kokkukutsuja.
«Tema arvamus oli, et poliitikud ei valuta südant eesti rahva püsimajäämise, vaid üksnes selle nimel, et ise püsima jääda,» selgitas Saks.
Kui Järvesoo tuli välja algatusega, et iga laps saaks kuus 1000 krooni, suhtusid poliitikud sellesse enam kui leigelt. Valimiste eel muutus Järvesoo idee aga nii ihaldusväärseks, et erakondade vahel oli isegi konkurents, kes selle esimesena enda valimisvankrit vedama suudab rakendada.
Järvesoolt möödunud aasta lõpul viimase intervjuu võtnud Kuku raadio reporter Ago Pärtelpoeg päris temalt, kuidas ta suhtub sellesse, et algul algatusse leigelt suhtunud poliitikud valimiste eel nii põlema läksid.
«Ta ei tahtnud kellegi kohta kurjalt öelda,» meenutab Pärtelpoeg. «Ütles, et ega see idee ei ole tema monopol.»
Samas intervjuus meenutas Järvesoo kohtumist ühe erakonna liidriga. Mees kuulanud paar minutit vanaproua juttu ning öelnud siis: proua, kas teil tõesti pole millestki muust rääkida? Erakonna liidri nime jättis Järvesoo siis enda teada ning viis selle nüüd kaasa.
Poliitikuis pettunud
Aastaid Järvesoo majapidajannana teeninud Silvia Nurme tunnistab, et pärast suuraktsiooni ning sellele poliitilistes ringkondades osaks saanud leiget vastuvõttu oli Järvesoo kibestunud.
Majapidajanna sai viimse kutse Järvesoo juurde keset ööd, mil vanaproua palus keeta kakaod ning siis tule kustutada. Hommikul, kui ta Järvesood äratama läks, oli vanadaam igaveseks uinunud.
Testamendijärgse soovi kohaselt ei korraldata Aino Järvesoo matust ega ärasaatmist, samuti ei soovinud ta pärgi ega järelehüüdeid.
Aino Järvesoo
(23.9.1910 – 2.2.2003)
• Lõpetanud Tartu Ülikooli 1938. aastal etnograafia erialal ja Tallinna kunstikooli 1944.
• Pages 1944. aastal koos abikaasa Elmar Järvesooga Saksamaale, sealt viis aastat hiljem Ameerika Ühendriikidesse. Töötas Massachusettsi ülikoolis kunstipedagoogika professorina. Kogu pagulusaja oli tegev eesti kultuuri tutvustamisel.
• Kodumaad külastas ta pärast pikka vaheaega uuesti 1974. aastal ning reisis edaspidi siia peaaegu igal aastal. Tema esimene heategevusprojekt oli Tallinnas Harku järve äärde ehitatud luterlik kirik.
• 1996. aastal asus elama Tartusse Baeri tänavale üliõpilasselts Liivikale ostetud majja. Kinkis maja ka Eesti Naisüliõpilaste Seltsile ning muretses ruumid Tartu Ülikooli maaliosakonnale. Nelja miljoni krooniga lõi ta Tartu Ülikooli juurde oma abikaasa Elmar Järvesoo mälestusfondi. Fondi eesmärk on aidata kaasa Eesti rahvastiku ja tema tervisliku seisundi taastamisele.
• Annetas lastetute perede kunstviljastamise projekti kolm miljonit krooni.
• Algatus «Igale lapsele 1000 krooni» kestis kolm aastat ning läks Järvesoole maksma ligi miljon krooni.
• Testamendi täitja Olev Saksa sõnul annetas Järvesoo heategevaks otstarbeks paarkümmend miljonit krooni.
Villu Päärt
villu.paart@postimees.ee
Viimne läkitus
Teisipäev 04.02.2003
Alljärgneva teksti soovis professor Aino Järvesoo avaldada 8. veebruari Postimehes.
Avalik pöördumine erakondade esimeeste Siim Kallase, Tunne Kelami, Ivari Padari, Juhan Partsi, Villu Reiljani, Edgar Savisaare, Tiit Toomsalu jt poole.
Kas Teie erakond tunnustab, et valitsus «…peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade», nagu see on kirjutatud EV põhiseaduse preambulasse?
Viimastel aastatel on tehtud jõupingutusi informeerimaks teid eesti rahva tervise ja sündimuse olukorrast. Ent näib, et seda probleemistikku ei peeta Eesti poliitilistes ringkondades oluliseks. See selgus eriti 14. septembril 2002. aastal Tartu Ülikoolis peetud demograafiafoorumil «Viimane eestlane». Ametlik poliitika näib soosivat autogenotsiidi ehk vaikset väljasuremist.
Kui 1989. aastal moodustasid kuni 15-aastased 23% kogu rahvastikust ehk 372 000 noort, siis 2002. aasta alguses oli noori 138 000 võrra vähem, millest paratamatult tuleneb, et 20 aasta pärast on Eestis 65 000 potentsiaalset sünnitajat vähem ja samavõrra vähem on ka tööealisi noori mehi. Praeguse tervisepoliitika jätkumisel on pooltel tulevastest noormeestest tõsiseid tervisehäireid.
Kõik toodud andmed pärinevad Eesti statistikaameti, sotsiaalministeeriumi ja konjunktuuriinstituudi regulaarselt ilmuvatest ja internetis kättesaadavatest andmekogumikest.
Kui tahame olla riik, mis on magnetiks suurtele kestvatele välisinvesteeringutele, siis ei või me täna jääda kaduvaks rahvaks, vaid peame tegema kõik selleks, et säilitada ja kasvatada oma inimkapitali.
Kui me tahame saada atraktiivseks turismimaaks, siis ei tohi me jääda aidsi leviku kiiruse poolest esikohal olevaks riigiks maailmas. Samuti ei taha me jääda oma naaberrahvastele odava alkoholi imedemaaks.
Aateliste inimeste defitsiit muudab Eesti paratamatult eesmärgita tühermaaks.
Eesti demograafilist kriisi ei ole põhjustanud teised rahvad. See on täielikult meie endi tekitatud ja kriisist väljatulek on meie endi kohus. Ka kõige grandioossem välisabi ei saa muuta meie rahvuslikku hoiakut perekonna loomise suhtes. Ainult teie, härrad riigimehed, saate seda teha. Olge mehed! Peatage riigi ja rahva allakäik!
Selleks ootab eesti rahvas teilt poliitilist tahet ja rahvuslikku kokkulepet, aga ka ajakirjanduses avalikku vastust küsimusele: mida Teie erakond on teinud ja teeb edaspidi selleks, et tagada eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade?
Vastust oodates jätan oma rahva saatuse teie hooleks.
Lugupidamisega Aino Järvesoo
veebruar 2003
Uudised
VE: Järvesoo, Aino – professor, Eesti suurim era-annetaja
Aino Järvesoo, professor, Eesti suurim era-annetaja on nimetatud www.virumaa.ee lugejate poolt Aatekandjaks.
Olles ise lasteta, teeb ta annetusi lastesaamiseks ja nende toetamiseks. Käivitas kampaania igale lapsele 1000 krooni kuus.
***
Aino Järvesoo võitles aate eest lõpuni
Teisipäev 04.02.2003
Manalateele läinud professor Aino Järvesoo süda valutas eesti rahva püsimajäämise pärast viimsete elupäevadeni: jaanuari lõpunädalaid täitis töö erakondade esimeestele mõeldud avaliku pöördumise kallal.
«Ta oli rahul, et pöördumise tekst on hästi õnnestunud, ning oli rahul selle vormilise küljega,» vahendab Järvesoo perekonnasõber ja üliõpilasseltsi Liivika vilistlane Olev Saks reedese, viimseks jäänud telefonikõne sisu.
Juba pöördumist koostades oli Järvesoo avaldanud arvamust, et selle ilmumine võib tal jääda nägemata. Pöördumine jõudis eelmisel nädalal Postimehe toimetusse ning pidi Järvesoo soovi järgi ilmuma 8. veebruari lehes.
Saks ütles, et septembris 92-aastaseks saanud Aino Järvesoo luges pidevalt ajalehti, kogus erinevatest allikatest andmeid, ehkki tervis järk-järgult halvenes.
Nurjunud iibefoorum
Septembris tulid Järvesoo kutsel Tartusse demograafiafoorumiks «Viimane eestlane» kokku Eesti erakondade esindajad, et anda vastus küsimusele – kuidas päästa eesti rahvas.
Pärast kõigi ärakuulamist ei jäänud Järvesoo kuulduga rahule. «Ma palusin rääkida, milline on erakondade programm rahva hääbumise peatamiseks, nemad aga rääkisid ei tea mida. Teemast täiesti mööda,» leidis foorumi kokkukutsuja.
«Tema arvamus oli, et poliitikud ei valuta südant eesti rahva püsimajäämise, vaid üksnes selle nimel, et ise püsima jääda,» selgitas Saks.
Kui Järvesoo tuli välja algatusega, et iga laps saaks kuus 1000 krooni, suhtusid poliitikud sellesse enam kui leigelt. Valimiste eel muutus Järvesoo idee aga nii ihaldusväärseks, et erakondade vahel oli isegi konkurents, kes selle esimesena enda valimisvankrit vedama suudab rakendada.
Järvesoolt möödunud aasta lõpul viimase intervjuu võtnud Kuku raadio reporter Ago Pärtelpoeg päris temalt, kuidas ta suhtub sellesse, et algul algatusse leigelt suhtunud poliitikud valimiste eel nii põlema läksid.
«Ta ei tahtnud kellegi kohta kurjalt öelda,» meenutab Pärtelpoeg. «Ütles, et ega see idee ei ole tema monopol.»
Samas intervjuus meenutas Järvesoo kohtumist ühe erakonna liidriga. Mees kuulanud paar minutit vanaproua juttu ning öelnud siis: proua, kas teil tõesti pole millestki muust rääkida? Erakonna liidri nime jättis Järvesoo siis enda teada ning viis selle nüüd kaasa.
Poliitikuis pettunud
Aastaid Järvesoo majapidajannana teeninud Silvia Nurme tunnistab, et pärast suuraktsiooni ning sellele poliitilistes ringkondades osaks saanud leiget vastuvõttu oli Järvesoo kibestunud.
Majapidajanna sai viimse kutse Järvesoo juurde keset ööd, mil vanaproua palus keeta kakaod ning siis tule kustutada. Hommikul, kui ta Järvesood äratama läks, oli vanadaam igaveseks uinunud.
Testamendijärgse soovi kohaselt ei korraldata Aino Järvesoo matust ega ärasaatmist, samuti ei soovinud ta pärgi ega järelehüüdeid.
Viimne läkitus
Teisipäev 04.02.2003
Alljärgneva teksti soovis professor Aino Järvesoo avaldada 8. veebruari Postimehes.
Avalik pöördumine erakondade esimeeste Siim Kallase, Tunne Kelami, Ivari Padari, Juhan Partsi, Villu Reiljani, Edgar Savisaare, Tiit Toomsalu jt poole.
Kas Teie erakond tunnustab, et valitsus «…peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade», nagu see on kirjutatud EV põhiseaduse preambulasse?
Viimastel aastatel on tehtud jõupingutusi informeerimaks teid eesti rahva tervise ja sündimuse olukorrast. Ent näib, et seda probleemistikku ei peeta Eesti poliitilistes ringkondades oluliseks. See selgus eriti 14. septembril 2002. aastal Tartu Ülikoolis peetud demograafiafoorumil «Viimane eestlane». Ametlik poliitika näib soosivat autogenotsiidi ehk vaikset väljasuremist.
Kui 1989. aastal moodustasid kuni 15-aastased 23% kogu rahvastikust ehk 372 000 noort, siis 2002. aasta alguses oli noori 138 000 võrra vähem, millest paratamatult tuleneb, et 20 aasta pärast on Eestis 65 000 potentsiaalset sünnitajat vähem ja samavõrra vähem on ka tööealisi noori mehi. Praeguse tervisepoliitika jätkumisel on pooltel tulevastest noormeestest tõsiseid tervisehäireid.
Kõik toodud andmed pärinevad Eesti statistikaameti, sotsiaalministeeriumi ja konjunktuuriinstituudi regulaarselt ilmuvatest ja internetis kättesaadavatest andmekogumikest.
Kui tahame olla riik, mis on magnetiks suurtele kestvatele välisinvesteeringutele, siis ei või me täna jääda kaduvaks rahvaks, vaid peame tegema kõik selleks, et säilitada ja kasvatada oma inimkapitali.
Kui me tahame saada atraktiivseks turismimaaks, siis ei tohi me jääda aidsi leviku kiiruse poolest esikohal olevaks riigiks maailmas. Samuti ei taha me jääda oma naaberrahvastele odava alkoholi imedemaaks.
Aateliste inimeste defitsiit muudab Eesti paratamatult eesmärgita tühermaaks.
Eesti demograafilist kriisi ei ole põhjustanud teised rahvad. See on täielikult meie endi tekitatud ja kriisist väljatulek on meie endi kohus. Ka kõige grandioossem välisabi ei saa muuta meie rahvuslikku hoiakut perekonna loomise suhtes. Ainult teie, härrad riigimehed, saate seda teha. Olge mehed! Peatage riigi ja rahva allakäik!
Selleks ootab eesti rahvas teilt poliitilist tahet ja rahvuslikku kokkulepet, aga ka ajakirjanduses avalikku vastust küsimusele: mida Teie erakond on teinud ja teeb edaspidi selleks, et tagada eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade?
Vastust oodates jätan oma rahva saatuse teie hooleks.
Lugupidamisega Aino Järvesoo
veebruar 2003