|
MART NUTT: Kust kulgeb piir?
EPL, 01.02.2003
Olgu reaalpoliitikaga, kuidas on, juriidiliselt on Eestil ainuvõimalik Schengeni piir maha märkida Tartu rahu joone järgi, kirjutab riigikogu liige MART NUTT.
Kaheteistkümne riigi liitumine nihutab Euroopa Liidu (EL) piiri sadu kilomeetreid ida poole. Sellele võiks reageerida tõdemusega, et mis siis? Ühinevatel riikidel ei ole oma idanaabritega piirikonflikte, piir on enamasti maha märgitud ja piirikontroll toimib. Poliitilisest vaatenurgast on uute liikmesriikide suhted väljapoole jäävate naabritega normaalsed. Ent kui püsiv on see normaalsus? Elu on näidanud, et ajalugu on piik rahvaste ihus. Kas võime uskuda, et ajalugu enam ei mõjuta poliitikat, aastakümnete tagune ebaõiglus on ununenud ja õiguslikud faktid on muutunud reaalpoliitika ees anakronismideks?
Ajaloos on poliitikat kujundatud tihtipeale jõupositsioonilt ning õiguslikud tagajärjed on lepingute keelde valatud uus jõudude vahekord. Reaalpoliitika on seevastu olukorra tunnetus, milles kellelgi ei ole jõudu või soovi kujunenud suhteid ümber korraldada. Seepärast reaalpoliitika püsibki just niikaua; aga mitte ka enam, kui jõudude tasakaal ei võimalda muutusi. Lepingud võivad olla reaalpoliitika vormistus. Aga ei pruugi. Lepingud võivad ka reaalpoliitikat eirata ja olla argumendiks uue jõudude vahekorra kehtestamisel.
Niisiis, kõik teavad, kust hakkab kulgema EL-i uus idapiir. See on Teise maailmasõja ning N Liidu ja Jugoslaavia lagunemisel kujunenud reaalpoliitiline piir, mida poliitiliselt keegi ei vaidlustagi. Ei EL-i ega ka kandidaatriikide kui uute EL-i naabrite seast. Kui aga poliitilisele lähenemisele lisandub ajaloolisest õiglusest (resp ebaõiglusest) tulenev tegur, on suhtumine kriitilisem ja reaalpoliitika võidakse seada küsimärgi alla. Ehk küll emotsionaalsel tasandil, kuid see tähendab hõõguvaid süsi tuha all. Õiguslik lähenemine loob aga pinnase arvukatele piirivaidlustele tulevase EL-i idapiiri kulgemise üle.
Põline idapiir
Samuel Huntington markeeris “Tsivilisatsioonide kokkupõrkes” Euroopat läbiva tsivilisatsioonipiiri mööda 16. sajandiks kujunenud lääne- ja idakristluse levikupiiri. Sõltumata sellest, kuivõrd tõsiselt Huntingtoni lähenemisviisi võtta, tuleb tõdeda, et vaatamata ulatuslikule riigipiiride muutumisele, rahvaste kadumisele ja tekkimisele, assimileerimisele ja genotsiididele ei ole see piir viie sajandi jooksul märkimisväärselt nihkunud.
18. sajandini domineerisid piirialadel läänekristlust kandvad riigid – Rootsi, Poola-Leedu ühisriik Rzeczpospolita ja Ungari, kelle hallata oli ka osa õigeusklikust maailmast. Seejärel kandus jõukese idakristlikule Venemaale, kes hõlvas järk-järgult läänekristlastest elanikega Liivimaa, Poola-Leedu ja Soome.
Esimese maailmasõja tagajärjel joonistus välja nn Versailles süsteem, mis joonistas riigipiirid seni ajaloos suurimas vastavuses Huntingtoni tsivilisatsioonipiiriga. N Liidu läänepiir langes sellega kokku. Vaid Rumeenia ja Jugoslaavia jäid riikideks, mida jagas lääne- ja idakristluse piir. Molotovi-Ribbentropi pakt muutis selle kokkulangevuse aga napilt kakskümmend aastat hiljem olematuks. Tänases Euroopas, kus N Liit ja Jugoslaavia on jäänud ajalukku, on ikka rohkem “jagatud” riike, kui Versailles süsteemis.
20. sajandi alguseks kujunes Euroopa rahvuslikus liikumises eetiliseks kriteeriumiks rahvuse enesemääramise idee. Selle juhtmõteteks olid, et igal rahvusel on õigus otsustada oma saatuse üle kuni rahvusriigi moodustamiseni ja igal rahvusel on õigus kuuluda ühte riiki. Kesk- ja Ida-Euroopa rahvad, kes varasemal ajal kuulusid mõne võõra riigi koosseisu, püstitasid iseseisva riigi idee just niisugusele eetikale toetudes. Selles väljendus ka tung tõmmata riigipiir mööda rahvuse asuala piirjooni.
Kuigi Esimene maailmasõda tõi Euroopa kaardile hulga uusi riike, siis rahvusriigi idee oma puhtuses ei realiseerunud. Riike, kus põhirahvus moodustas üle 85%, oli aastatel 1920–39 uute riikide seas ainult neli: Eesti, Soome, Leedu ja Ungari. Seevastu Poola (68% poolakaid), Tðehhoslovakkia (48% tðehhe, 18% slovakke) ja Jugoslaavia (46% serblasi, 28% horvaate, 9% sloveene) olid pigem paljurahvuselised. Kolmandik ungarlastest ja viiendik sakslastest jäi elama väljapoole oma rahvusriiki. Takistuseks rahvusriikidele ei saanud mitte üksnes ulatuslikud segarahvastikuga alad, vaid ka hegemonistlik ambitsioon jäljendada vanu impeeriume. Vabaduse kätte võitnud rahvas ei suutnud alati panna vastu kiusatusele muutuda rõhujaks. Seetõttu jäi ka rahvuste enesemääramise idee valgusel tekkinud riikidesse palju neid, kelle arvates uued riigipiirid olid ebaõiglased.
Külma sõja reaalpoliitika lõpp
Teine maailmasõda õiglust ei suurendanud. Molotovi-Ribbentropi leping jäi N Liidu jaoks kehtima, kõik kokkuleppel natsi-Saksamaaga saadud territooriumid jäid liitlaste vaikival nõusolekul N Liidule. Balti riigid kaotasid iseseisvuse. Poola nihutati juurdelõigetega läänest ja äralõigetega idast lihtsalt lääne poole.
Bessaraabia rumeenlased eraldati ülejäänud rumeenlastest. Kuid veelgi enam: lääs nõustus loovutama N Liidule kaks piirkonda, mis iialgi ajaloos ei olnud kuulunud Vene riigi koosseisu – Ida-Preisimaa põhjaosa ning Taga-Karpaatia Ukraina. Mõisted “rahvusriik” ja “rahvuste enesemääramine” muutusid järk-järgult tabuteemadeks, sest neist ei soovinud rääkida ükski võitjariik. Varnast oli võtta natsismi ja faðismi silt, mida andis hõlpsasti igasuguse rahvusliku liikumise külge kleepida.
Võitjariikide kehtestatud reaalpoliitikat püüti põlistada 1975. aasta Euroopa Julgeoleku- ja Koostöökonverentsil (CSCE) Helsingis, kus kinnitati üksmeelset vastuseisu sõjajärgsete piiride muutmisele. Kõrgelt foorumilt tunnustatud reaalpoliitika püsis 15 aastat. Ühiskonna arenguloogika võitis ajale jalgu jäänud reaalpoliitika ja tekitas uue reaalpoliitika, mille oluline osaline on Saksamaa kui üks riik ja kuhu ei mahu Nõukogude ja Jugoslaavia impeeriumid. 1993. aastaks oli Euroopas 13 riiki (kui Taga-Kaukaasia riigid kaasa arvata) rohkem kui 1989. aastal. 21. sajandi alguses on reaalpoliitika nurgakiviks tõik, et EL laieneb lähitulevikus vähemalt 12 riigi võrra ning NATO-sse on kaasatud enamik endise nn idabloki riike.
Kindlasti leidub neid, keda tänane reaalpoliitika ei rahulda. Leidub neidki, kelle veendumuse järgi see ei suurenda õiglust. Need on tunnetuslikud ja suhtumuslikud arusaamad, mis mõjutavad reaalpoliitikat juhul, kui leidub piisav hulk rahulolematuid. Kuid asjaolu, kuidas tänane reaalpoliitika haakub rahvusvahelise õigusruumiga, kehtivate lepingute või riikidevaheliste suhetega, mis on kujunenud lepingute puudumisest hoolimata, põhineb faktidel.
Fakt võib mitte meeldida. Fakti saab maha vaikida, kui demokraatiat pole piisavalt. Aga seda ei saa teha olematuks. Fakt on reaalpoliitika tülikas seltsiline.
Tülikad faktid
Riikide vahel sõlmitud lepingud on faktid ja lepingupooltele siduvad, kui neid ei ole denonsseeritud. Ka siis, kui need reaalpoliitikaga kuidagi kokku ei lähe. Tänastel EL-i kandidaatriikidel, tulevastel liikmesriikidel on hulk lepinguid, mis on sõlmitud maailmasõdade-vahelisel ajal, mida ei ole kunagi denonsseeritud, kuid mida ei ole reaalpoliitika kaalutlustel pärast Teist maailmasõda ka rakendatud. Märkimisväärne osa neist lepingutest on sõlmitud Vene NFSV või N Liiduga, mistõttu on need siduvad N Liidu järglasriikidele. Kui mingil põhjusel tekib olukord, kus neid soovitakse hakata täitma, pöörab see tänase reaalpoliitika pea peale. Seda rahvusvahelist õigusruumi on põnev põgusalt kaeda.
Esimene sellistest lepingutest sõlmiti Eesti ja Venemaa vahel 2. veebruaril 1920 Tartus. Tartu rahulepinguga määrati kindlaks ka Eesti-Vene riigipiir. Leping deponeeriti Rahvasteliidus. Seda ei ole hiljem ei muudetud ega denonsseeritud, mistõttu tegemist on kehtiva lepinguga. Hilisem piirimuudatus (1944–45) ei ole õiguslikult pädev, sest see oli ühepoolne okupeeriva riigi otsus okupeeritud riigi suhtes.
12. juulil 1920 sõlmisid Venemaa ja Leedu Moskvas rahulepingu, millega Venemaa tunnustas Vilniust ja Gardinast (Grodnot) Leedu territooriumidena. Hiljem annekteeris need alad Poola. Pärast Poola jagamist Saksamaa ja N Liidu vahel tunnustas N Liit 10.9.1939 kokkuleppega uuesti Vilniuse ala (aga mitte Gardinase) kuulumist Leedule. Tol ajal määratud piir langeb kokku täna
se Leedu idapiiriga.
Läti sõlmis Venemaaga 11. augustil 1920 Riia rahu, millega Venemaa tunnustas Läti idapiiri. Abrene (Põtalovo) piirkond jäi selle alusel Lätile. 1945 liideti okupeeritud Lätile kuuluv Abrene N Liidu ühepoolse otsusega Venemaa külge. Rahvusvahelist lepingut, mis kinnitaks Abrene kuulumist Venemaale, ei ole.
18. märtsil 1921 sõlmisid Poola, Venemaa ja Ukraina Riias rahulepingu, millega pooled tunnustasid Poola idapiiri. Molotovi-Ribbentropi pakti alusel N Liit okupeeris Poola idaosa nn Curzoni liinini. Täna kuuluvad nimetatud alad Ukrainale ja Valgevenele.
29. septembril 1938 sõlmisid kaks Saksamaa marionettriiki Slovakkia ja Taga-Karpaatia Ukraina lepingu, mis määras nende omavahelise piiri. 29. juuni 1945 Moskva lepinguga tunnustati seda kui N Liidu ja T‰ehhoslovakkia riigipiiri. Täna kuulub territoorium Ukrainale.
28. juunil 1940 kinnistati nootide vahetusega Bessaraabia ja Bukoviina üleminek Rumeenia koosseisust N Liidu koosseisu, lähtudes Molotovi-Ribbentropi paktist. Pariisi rahulepinguga 1947 tunnustasid seda piiri nii Rumeenia kui N Liit. Hiljem on Rumeenia seda otsust vaidlustanud kui surve all tehtud lepingut. Täna on nimetatud territoorium jagatud Ukraina ja Moldova vahel.
Taustana tuleks meenutada ka samasse süsteemi kuuluvaid lepinguid praeguste EL-i liikmesriikidega.
14. oktoobril 1920 sõlmisid Soome ja Venemaa Tartus rahulepingu, millega Venemaa tunnustas Soome idapiiri ja loovutas Petsamo piirkonna Soomele. Talvesõja lõpetanud 12. märtsil 1940 Moskva rahuga loovutas Soome N Liidule enamiku Karjalast. 10. veebruaril 1947 tunnustasid pooled Pariisi rahulepinguga Soome ja N Liidu riigipiirina joone, mis on praegu Soome ja Venemaa riigipiir.
17.juulist kuni 2. augustini 1945 toimunud Potsdami konverentsil andsid lääneriigid Ida-Preisimaa põhjaosa koos Königsbergi linnaga N Liidu haldusesse. 12. augustil 1970 kinnitasid Saksamaa ja N Liit, et neil ei ole teineteise suhtes territoriaalseid nõudmisi. Lepingut, mis kinnitaks Venemaa õigust nn Kaliningradi oblastile, ei ole.
Venemaa peab tegutsema
Miks ei ole sõlmitud uusi, reaalpoliitikale vastavaid piirilepinguid? Sest Venemaa ei ole olnud sellest huvitatud. Võimalik, et lootuses revideerida tulevikus piiri enda kasuks. Kuid nüüd on tekkimas olukord, kus Venemaa peab vaatama tõtt uue realiteediga, kus Venemaa ja EL-i piiri määravad kehtivad lepingud, mille järgi piir kulgeb mõnevõrra ida poolt, kui piirireÏiimiga kontrolljoon.
Eesti on juba aastate eest näidanud valmisolekut sõlmida uus piirileping, mis välistaks territoriaalsed vaidlused. Venemaa on näinud selles Eesti huvi ja sidunud uue piirilepingu kohati absurdsete tingimustega, mis riivavad Eesti suveräänsust. Venemaa esitab nõudmisi à la Matvijenko 7 nõudmist, elades ettekujutuses, nagu oleks Eesti jätkuvalt Venemaa sõnakuulmatu protektoraat.
Uus piirileping ei ole Eesti huvi ja selle puudumine Eesti probleem. See on hoopiski Venemaa probleem! Venemaale ei ole jäänud rohkem valikuid kui Eesti vastutulekut hinnata ja sõlmida kibekiiresti uus piirileping; või siis paigutada oma piiripostid ümber Tartu rahu joone taha. Õige pea peab hakkama Venemaa juba EL-ile tõestama, et Ingerimaa, Setumaa ja Abrene on Venemaa, mitte aga EL-i alad.
|
Uudised
VE: Nutt, Mart – poliitik
MART NUTT: Kust kulgeb piir?
EPL, 01.02.2003
Olgu reaalpoliitikaga, kuidas on, juriidiliselt on Eestil ainuvõimalik Schengeni piir maha märkida Tartu rahu joone järgi, kirjutab riigikogu liige MART NUTT.
Kaheteistkümne riigi liitumine nihutab Euroopa Liidu (EL) piiri sadu kilomeetreid ida poole. Sellele võiks reageerida tõdemusega, et mis siis? Ühinevatel riikidel ei ole oma idanaabritega piirikonflikte, piir on enamasti maha märgitud ja piirikontroll toimib. Poliitilisest vaatenurgast on uute liikmesriikide suhted väljapoole jäävate naabritega normaalsed. Ent kui püsiv on see normaalsus? Elu on näidanud, et ajalugu on piik rahvaste ihus. Kas võime uskuda, et ajalugu enam ei mõjuta poliitikat, aastakümnete tagune ebaõiglus on ununenud ja õiguslikud faktid on muutunud reaalpoliitika ees anakronismideks?
Ajaloos on poliitikat kujundatud tihtipeale jõupositsioonilt ning õiguslikud tagajärjed on lepingute keelde valatud uus jõudude vahekord. Reaalpoliitika on seevastu olukorra tunnetus, milles kellelgi ei ole jõudu või soovi kujunenud suhteid ümber korraldada. Seepärast reaalpoliitika püsibki just niikaua; aga mitte ka enam, kui jõudude tasakaal ei võimalda muutusi. Lepingud võivad olla reaalpoliitika vormistus. Aga ei pruugi. Lepingud võivad ka reaalpoliitikat eirata ja olla argumendiks uue jõudude vahekorra kehtestamisel.
Niisiis, kõik teavad, kust hakkab kulgema EL-i uus idapiir. See on Teise maailmasõja ning N Liidu ja Jugoslaavia lagunemisel kujunenud reaalpoliitiline piir, mida poliitiliselt keegi ei vaidlustagi. Ei EL-i ega ka kandidaatriikide kui uute EL-i naabrite seast. Kui aga poliitilisele lähenemisele lisandub ajaloolisest õiglusest (resp ebaõiglusest) tulenev tegur, on suhtumine kriitilisem ja reaalpoliitika võidakse seada küsimärgi alla. Ehk küll emotsionaalsel tasandil, kuid see tähendab hõõguvaid süsi tuha all. Õiguslik lähenemine loob aga pinnase arvukatele piirivaidlustele tulevase EL-i idapiiri kulgemise üle.
Põline idapiir
Samuel Huntington markeeris “Tsivilisatsioonide kokkupõrkes” Euroopat läbiva tsivilisatsioonipiiri mööda 16. sajandiks kujunenud lääne- ja idakristluse levikupiiri. Sõltumata sellest, kuivõrd tõsiselt Huntingtoni lähenemisviisi võtta, tuleb tõdeda, et vaatamata ulatuslikule riigipiiride muutumisele, rahvaste kadumisele ja tekkimisele, assimileerimisele ja genotsiididele ei ole see piir viie sajandi jooksul märkimisväärselt nihkunud.
18. sajandini domineerisid piirialadel läänekristlust kandvad riigid – Rootsi, Poola-Leedu ühisriik Rzeczpospolita ja Ungari, kelle hallata oli ka osa õigeusklikust maailmast. Seejärel kandus jõukese idakristlikule Venemaale, kes hõlvas järk-järgult läänekristlastest elanikega Liivimaa, Poola-Leedu ja Soome.
Esimese maailmasõja tagajärjel joonistus välja nn Versailles süsteem, mis joonistas riigipiirid seni ajaloos suurimas vastavuses Huntingtoni tsivilisatsioonipiiriga. N Liidu läänepiir langes sellega kokku. Vaid Rumeenia ja Jugoslaavia jäid riikideks, mida jagas lääne- ja idakristluse piir. Molotovi-Ribbentropi pakt muutis selle kokkulangevuse aga napilt kakskümmend aastat hiljem olematuks. Tänases Euroopas, kus N Liit ja Jugoslaavia on jäänud ajalukku, on ikka rohkem “jagatud” riike, kui Versailles süsteemis.
20. sajandi alguseks kujunes Euroopa rahvuslikus liikumises eetiliseks kriteeriumiks rahvuse enesemääramise idee. Selle juhtmõteteks olid, et igal rahvusel on õigus otsustada oma saatuse üle kuni rahvusriigi moodustamiseni ja igal rahvusel on õigus kuuluda ühte riiki. Kesk- ja Ida-Euroopa rahvad, kes varasemal ajal kuulusid mõne võõra riigi koosseisu, püstitasid iseseisva riigi idee just niisugusele eetikale toetudes. Selles väljendus ka tung tõmmata riigipiir mööda rahvuse asuala piirjooni.
Kuigi Esimene maailmasõda tõi Euroopa kaardile hulga uusi riike, siis rahvusriigi idee oma puhtuses ei realiseerunud. Riike, kus põhirahvus moodustas üle 85%, oli aastatel 1920–39 uute riikide seas ainult neli: Eesti, Soome, Leedu ja Ungari. Seevastu Poola (68% poolakaid), Tðehhoslovakkia (48% tðehhe, 18% slovakke) ja Jugoslaavia (46% serblasi, 28% horvaate, 9% sloveene) olid pigem paljurahvuselised. Kolmandik ungarlastest ja viiendik sakslastest jäi elama väljapoole oma rahvusriiki. Takistuseks rahvusriikidele ei saanud mitte üksnes ulatuslikud segarahvastikuga alad, vaid ka hegemonistlik ambitsioon jäljendada vanu impeeriume. Vabaduse kätte võitnud rahvas ei suutnud alati panna vastu kiusatusele muutuda rõhujaks. Seetõttu jäi ka rahvuste enesemääramise idee valgusel tekkinud riikidesse palju neid, kelle arvates uued riigipiirid olid ebaõiglased.
Külma sõja reaalpoliitika lõpp
Teine maailmasõda õiglust ei suurendanud. Molotovi-Ribbentropi leping jäi N Liidu jaoks kehtima, kõik kokkuleppel natsi-Saksamaaga saadud territooriumid jäid liitlaste vaikival nõusolekul N Liidule. Balti riigid kaotasid iseseisvuse. Poola nihutati juurdelõigetega läänest ja äralõigetega idast lihtsalt lääne poole.
Bessaraabia rumeenlased eraldati ülejäänud rumeenlastest. Kuid veelgi enam: lääs nõustus loovutama N Liidule kaks piirkonda, mis iialgi ajaloos ei olnud kuulunud Vene riigi koosseisu – Ida-Preisimaa põhjaosa ning Taga-Karpaatia Ukraina. Mõisted “rahvusriik” ja “rahvuste enesemääramine” muutusid järk-järgult tabuteemadeks, sest neist ei soovinud rääkida ükski võitjariik. Varnast oli võtta natsismi ja faðismi silt, mida andis hõlpsasti igasuguse rahvusliku liikumise külge kleepida.
Võitjariikide kehtestatud reaalpoliitikat püüti põlistada 1975. aasta Euroopa Julgeoleku- ja Koostöökonverentsil (CSCE) Helsingis, kus kinnitati üksmeelset vastuseisu sõjajärgsete piiride muutmisele. Kõrgelt foorumilt tunnustatud reaalpoliitika püsis 15 aastat. Ühiskonna arenguloogika võitis ajale jalgu jäänud reaalpoliitika ja tekitas uue reaalpoliitika, mille oluline osaline on Saksamaa kui üks riik ja kuhu ei mahu Nõukogude ja Jugoslaavia impeeriumid. 1993. aastaks oli Euroopas 13 riiki (kui Taga-Kaukaasia riigid kaasa arvata) rohkem kui 1989. aastal. 21. sajandi alguses on reaalpoliitika nurgakiviks tõik, et EL laieneb lähitulevikus vähemalt 12 riigi võrra ning NATO-sse on kaasatud enamik endise nn idabloki riike.
Kindlasti leidub neid, keda tänane reaalpoliitika ei rahulda. Leidub neidki, kelle veendumuse järgi see ei suurenda õiglust. Need on tunnetuslikud ja suhtumuslikud arusaamad, mis mõjutavad reaalpoliitikat juhul, kui leidub piisav hulk rahulolematuid. Kuid asjaolu, kuidas tänane reaalpoliitika haakub rahvusvahelise õigusruumiga, kehtivate lepingute või riikidevaheliste suhetega, mis on kujunenud lepingute puudumisest hoolimata, põhineb faktidel.
Fakt võib mitte meeldida. Fakti saab maha vaikida, kui demokraatiat pole piisavalt. Aga seda ei saa teha olematuks. Fakt on reaalpoliitika tülikas seltsiline.
Tülikad faktid
Riikide vahel sõlmitud lepingud on faktid ja lepingupooltele siduvad, kui neid ei ole denonsseeritud. Ka siis, kui need reaalpoliitikaga kuidagi kokku ei lähe. Tänastel EL-i kandidaatriikidel, tulevastel liikmesriikidel on hulk lepinguid, mis on sõlmitud maailmasõdade-vahelisel ajal, mida ei ole kunagi denonsseeritud, kuid mida ei ole reaalpoliitika kaalutlustel pärast Teist maailmasõda ka rakendatud. Märkimisväärne osa neist lepingutest on sõlmitud Vene NFSV või N Liiduga, mistõttu on need siduvad N Liidu järglasriikidele. Kui mingil põhjusel tekib olukord, kus neid soovitakse hakata täitma, pöörab see tänase reaalpoliitika pea peale. Seda rahvusvahelist õigusruumi on põnev põgusalt kaeda.
Esimene sellistest lepingutest sõlmiti Eesti ja Venemaa vahel 2. veebruaril 1920 Tartus. Tartu rahulepinguga määrati kindlaks ka Eesti-Vene riigipiir. Leping deponeeriti Rahvasteliidus. Seda ei ole hiljem ei muudetud ega denonsseeritud, mistõttu tegemist on kehtiva lepinguga. Hilisem piirimuudatus (1944–45) ei ole õiguslikult pädev, sest see oli ühepoolne okupeeriva riigi otsus okupeeritud riigi suhtes.
12. juulil 1920 sõlmisid Venemaa ja Leedu Moskvas rahulepingu, millega Venemaa tunnustas Vilniust ja Gardinast (Grodnot) Leedu territooriumidena. Hiljem annekteeris need alad Poola. Pärast Poola jagamist Saksamaa ja N Liidu vahel tunnustas N Liit 10.9.1939 kokkuleppega uuesti Vilniuse ala (aga mitte Gardinase) kuulumist Leedule. Tol ajal määratud piir langeb kokku täna
se Leedu idapiiriga.
Läti sõlmis Venemaaga 11. augustil 1920 Riia rahu, millega Venemaa tunnustas Läti idapiiri. Abrene (Põtalovo) piirkond jäi selle alusel Lätile. 1945 liideti okupeeritud Lätile kuuluv Abrene N Liidu ühepoolse otsusega Venemaa külge. Rahvusvahelist lepingut, mis kinnitaks Abrene kuulumist Venemaale, ei ole.
18. märtsil 1921 sõlmisid Poola, Venemaa ja Ukraina Riias rahulepingu, millega pooled tunnustasid Poola idapiiri. Molotovi-Ribbentropi pakti alusel N Liit okupeeris Poola idaosa nn Curzoni liinini. Täna kuuluvad nimetatud alad Ukrainale ja Valgevenele.
29. septembril 1938 sõlmisid kaks Saksamaa marionettriiki Slovakkia ja Taga-Karpaatia Ukraina lepingu, mis määras nende omavahelise piiri. 29. juuni 1945 Moskva lepinguga tunnustati seda kui N Liidu ja T‰ehhoslovakkia riigipiiri. Täna kuulub territoorium Ukrainale.
28. juunil 1940 kinnistati nootide vahetusega Bessaraabia ja Bukoviina üleminek Rumeenia koosseisust N Liidu koosseisu, lähtudes Molotovi-Ribbentropi paktist. Pariisi rahulepinguga 1947 tunnustasid seda piiri nii Rumeenia kui N Liit. Hiljem on Rumeenia seda otsust vaidlustanud kui surve all tehtud lepingut. Täna on nimetatud territoorium jagatud Ukraina ja Moldova vahel.
Taustana tuleks meenutada ka samasse süsteemi kuuluvaid lepinguid praeguste EL-i liikmesriikidega.
14. oktoobril 1920 sõlmisid Soome ja Venemaa Tartus rahulepingu, millega Venemaa tunnustas Soome idapiiri ja loovutas Petsamo piirkonna Soomele. Talvesõja lõpetanud 12. märtsil 1940 Moskva rahuga loovutas Soome N Liidule enamiku Karjalast. 10. veebruaril 1947 tunnustasid pooled Pariisi rahulepinguga Soome ja N Liidu riigipiirina joone, mis on praegu Soome ja Venemaa riigipiir.
17.juulist kuni 2. augustini 1945 toimunud Potsdami konverentsil andsid lääneriigid Ida-Preisimaa põhjaosa koos Königsbergi linnaga N Liidu haldusesse. 12. augustil 1970 kinnitasid Saksamaa ja N Liit, et neil ei ole teineteise suhtes territoriaalseid nõudmisi. Lepingut, mis kinnitaks Venemaa õigust nn Kaliningradi oblastile, ei ole.
Venemaa peab tegutsema
Miks ei ole sõlmitud uusi, reaalpoliitikale vastavaid piirilepinguid? Sest Venemaa ei ole olnud sellest huvitatud. Võimalik, et lootuses revideerida tulevikus piiri enda kasuks. Kuid nüüd on tekkimas olukord, kus Venemaa peab vaatama tõtt uue realiteediga, kus Venemaa ja EL-i piiri määravad kehtivad lepingud, mille järgi piir kulgeb mõnevõrra ida poolt, kui piirireÏiimiga kontrolljoon.
Eesti on juba aastate eest näidanud valmisolekut sõlmida uus piirileping, mis välistaks territoriaalsed vaidlused. Venemaa on näinud selles Eesti huvi ja sidunud uue piirilepingu kohati absurdsete tingimustega, mis riivavad Eesti suveräänsust. Venemaa esitab nõudmisi à la Matvijenko 7 nõudmist, elades ettekujutuses, nagu oleks Eesti jätkuvalt Venemaa sõnakuulmatu protektoraat.
Uus piirileping ei ole Eesti huvi ja selle puudumine Eesti probleem. See on hoopiski Venemaa probleem! Venemaale ei ole jäänud rohkem valikuid kui Eesti vastutulekut hinnata ja sõlmida kibekiiresti uus piirileping; või siis paigutada oma piiripostid ümber Tartu rahu joone taha. Õige pea peab hakkama Venemaa juba EL-ile tõestama, et Ingerimaa, Setumaa ja Abrene on Venemaa, mitte aga EL-i alad.