947 — abikaasa luges arvepidamisraamatutest numbrid kokku — skulptuuri, monumenti, hauasammast ja pisiplastikat on kõva sõna. Vanahärra on kustumatus vormis, viimase aastaga tegi juurde 15 kivipead. Enne juubeldamist pööras aga sootuks uutele radadele.
Installatsioonid Pere Lugu, Kodu Lugu, Mere Lugu, Köögi Lugu on kaadervärgid, mis kokku pandud igasugu asjadest. Fotod, pajakonksud, potid ja pliidirauad, laevakell ja kompass ja nii edasi.
Taniloo juubelinäitust on Tartu kunstnike majas kaks saalitäit.
Ajaga kaasas käimiseks seisab aknalaual ka üks purk. Selles ei ole siiski muud kui üks kuivanud konn.
«Postmodernismi aegne kunst. Piirideta kunst,» täpsustab juubilar. Ja ei unusta lisamata: «Mina olen oma õpinguid alustanud 1944 Pallases.»
Targemate (näit. Tartu Kõrgema Kunstikooli rektor Ants Juske) hinnangul on Endel Taniloo lavastanud — ajal, kus kunsti piirid on väga ähmased — kahes kunstisaalis oma majamuuseumi.
«Tegelikult on see tema elulugu, mida ta on seal installeerinud,» ütleb Juske. «Vana on muljetavaldav, väga vitaalne kuju!»
Ellujäämiskursustele enda tehtud nari peal
Taniloo suurejoonelisest 80. sünnipäevast Tartu kontserdimajas sai osa üle saja inimese. Orelipalad ja ooperilaulud, juubilar ise mängis lavalt suupilliga vana valssi. Pärast viinud peened toidud paljudel keeled alla.
«Pidu oli nii uhke, et isegi presidendiproua oli kohal,» nõustub skulptor. Presidendiproua abikaasa vabandas oma puudumist terviseprobleemidega.
Presidentidest veel nii palju, et: «Sündisin, kui Eesti Vabariik oli viis aastat vana. 15aastaselt ma olin Tallinnas noorkotkaste Tartu Kuperjanovi rühma esindaja ja president Päts pidas meile Kadriorus rõdult kõne. Nüüd ma olin Kadriorus eelmine aasta. President andis mulle Valgetähe ordeni neljanda klassi.»
Kõne ja ordeni vahepeale mahub eesti mehe elu. Pallasele järgnes Saksa sõjaväe tagavararügement. Kilingi-Nõmmes hakati põrsa kõrvale just tanguputru keetma, kui piilurid andsid häire: «Kurat, Vene tankid tulevad!» Kompaniiülem hüppas hobuse selga ja pani esimesena minema.
Metsas redutamine ja vahelelendamine. Traataed Põltsamaal. Jalgsi kahetuhandekesi Petserisse, kus aeti vagunid ette ja pandi palkidest laudu ja prusse saagima. «Ma ütlesin teistele: tutkit me siit koju sõidame, ega selleks pole narisid vaja. Suunatigi meid hoopis Siberisse ellujäämise kunsti õppima. Novosibirskisse jõudmiseks loksusime rongis üheksateist päeva.»
Pallaslasest stahhaanovlaseks
Vangilaagris pidi pallaslasel hing äärepealt välja minema. 1945. aasta kevadel kaalus sinimustvalge sõrmusega noorhärra täpselt 45 kilo.
«Jõudu polnud enam üldse. Vajusin lumme, säält mind siis korjati kunagi üles. Olid söötnud mind, täitsa segi olin. Pandi laagri haiglasse. Kosusin hästi, aga jalg paistetas üles nagu pakk. Pidin olema lume sees ikka tükk aega, et põlv ära külmas.»
Kosumise järel Kemerovo oblasti masinavabrik. Alguses metalli kandmine, siis vormimine. «Nädal aega tehti õppust, juba hakkasin kõige keerulisemat detaili tootma. Varsti olin stahhaanovlane, sest mul oli iga liigutus läbi mõeldud, aga see oleks mulle peaaegu saatuslikuks saanud…»
Eestist tuli teade, et kel vabakägulistest on kõrgem haridus pooleli, võivad õppima tulla. ENSV Kunstide Valitsus saatis Taniloole telegrammi: «Sõitke 1. septembriks Tartu Kunstiinstituuti.» Telegrammisaaja vabriku direktori juurde: «Mind kutsutakse õppima, ma tahan siit lahkuda.» Direktor vastu: «See ei tule kõne allagi, sest teile ei ole asendajat.»
Ei jäänud üle muud, kui sõbraga võltsdokumendid osta, seedrikäbiseemned söögiks tasku panna ja ise ära tulla. Kolm päeva sõideti Vladivostoki–Moskva rongis vagunite vahel puhvrite peal tuule käes. Lõpuks laskis vagunisaatja sisse. «Ma olin NII väsinud püstijala peal seismisest. Viskasin kohe kempsu ette maha ja magasin.»
Kuigi tehasedirektor saatis stahhaanovlase tagasisaamiseks Eestisse kaks nõudekirja, õnnestus nende haardest lõpuks vabaneda. Selle nimel tuli uurija tahtel («Mul ei ole praegu teiega tegelemiseks aega, pean sõitma Valka mõrva uurima.») 13 päeva vedeleda koos sulidega uurimisisolaatoris.
Savi ja mesi hoiavad vormis
Kunstist ja kunsti tegemisest polnud Siberis juttu. Seda suurema isuga andis tartlane kodus asjale pihta instituudi lõpetamise järel. Edu retsept? «Siberi karastus. Ja õnn, et ma ei sattunud julgeoleku pilgu alla.»
1956 esitas Taniloo noortenäitusele aktiskulptuuri. «See on nõukogude kunstis esimene akt, mis välja pandi. Etapiline sündmus! Moskvas Muhhina alles võitles oma aktide eest.»
Veel etapilist. «Mina olen esimene, kes nõukogude ajal võttis dolomiidi uuesti tarvitusele. Mina tegin Saaremaale kubistliku monumendi, mis oli NSV Liidus haruldane nähtus.»
Kingissepa-Kuressaare südalinna kubismist ja mõnest muustki taiesest pole enam midagi alles. Ühtpidi rõõm, teistpidi küllap kripeldus.
«Eks skulptorid ole oma ajastu ohvrid. Monument on kõige ihaldatum asi, mida skulptorid tahavad teha, aga nad on seotud valitseva korraga. Mina oma Kuressaare tööd eriti punamonumendiks ei pea, panin mehed vuhinal liikuma, ja kõik.»
Vanameistri haare ja viljakus, mis ulatub Karl Eenpalu monumendini Tartu vallas, on nii suur, et produktsiooni ei ole kuhugi panna. («Kuhu needki asjad viia, kui näituse maha võtan? Äkki keegi võimaldaks kuskil mõne suure ruumi — ma kingiks oma töid sadakond ära.») Ja kõik on tehtud ikka nendesamade kätega.
«Sa pead oskama kivitööd, rauatööd, puutööd, kõik tuleb skulptoril ise teha. Käed ja sõrmed on minu põhitööriist. Kümme korda päevas pesed külma veega. Savi on — sa vaata kaheksakümneaastase käsi — tervisele väga hea!»
Rahvameditsiin käsib haigele kohale panna savikompressi. Vanameistri tervisele pole seda vaja läinud. Radikuliiidi vastu sööb vana parem tablette.
Suitsu ei tee, viina ei joo, autot ise ei remondi. («Mul ei ole kannatust. Süda läheb täis ja lõhun mutrite keeramisega kohe käed ära.») On harrastanud vehklemist, tennist ja lauatennist. Toitudega ei jukerda, sööb kõike pluss: «Iga hommiku joon kohvi meega. Mett panen korraliku lusikatäie.»
Korralikud eluviisid kasvatavad kordumatuid vilju: «No ma küll ei usu, et kellelgi teisel oleks ühemehenäitusel nii palju töid välja panna kui mul.»
Elulooline Taniloo
Postimees, kolmapäev 05.02.2003
Eesti skulptuuris võiks Endel Tanilood võrrelda Evald Okasega maalikunstis: kaks vanameistrit ilmutavad kõrges vanuses erakordset loomepotentsiaali.
Taniloo on teinud silmapaistva ponnistuse, täites Tartu kunstimaja ülevaatega oma kõigist loomeaegadest ning installeerinud selle tugeva semantilise ülekoormusega.
Taniloo on ilmselt kursis nn postmodernistlikust lähenemisest tuttava autobiograafilise meetodiga. Tänapäeval huvitab nii kunstiteadlast kui ka publikut see, mis on konkreetse kunstniku ja tema välja pandud teose «taga», st kes on kunstnik inimesena, mida ta mõtles teose loomisel, mida ta tahab öelda.
Ühesõnaga – täiesti inimlik huvi, mis loob hoopis tugevama silla looja ja vaataja vahel kui seda on kunstikriitika, mille traditsiooniliseks rolliks on kunstikommunikatsioonis seni peetud kunstniku (teose) ja auditooriumi vahendamist.
Enesekriitiline
Taniloo on installeerinud üsna julgelt ja enesekriitiliselt oma kogu loomingu paremiku (vähemalt tema enda arvates). Ega ole kerge manipuleerida, asetades uude konteksti teoseid, mis on olnud suveräänsetena ülevaatenäitustel postamendi otsas.
Paras julgus on panna kokku realistlik kipspea 1960. aastate stiliseeritud aktidega või eksponeerida oma õpetaja Ernst Kirsi portreed koos jope ja grammofoniga kui oma ajastu intiimsete ja kultuuriliste märkidega.
Kuid võtmesõna kogu näitusele on ikkagi «autobiograafia» – seejuures parasjagu enesekeskne ja kergelt edvistav elulugu.
Samas on siin tugev annus nostalgiat ja sümpaatset suhtumist lähedastesse inimestesse – siit ka need «Perelood».
Idee tulevikuks
Keskmeks jääb aga ikkagi Endel Taniloo, tema elu lugu, temaga seotud inimesed, tema looming.
Ehk oleks pidanud panema seinale kirjalikke mälestuskilde või veel parem: andma vaatajale kõrvaklapid, kust kostavad lindilt kunstniku selgitused, mälestused, kunstimõtisklused iga töö kohta.
Loodame, et kõik see jõuab kunagi meile kohale Endel Taniloo autobiograafiana juba raamatu kujul – ja siis nii, et oleksid ausad mälestused ka nendest nn keerulistest aegadest.
Ants Juskekunstikriitik
Uudised
VE: Taniloo, Endel – skulptor
Eesti vanim tegevskulptor tartlane Endel Taniloo on elust läbi tulnud (Siberi vangilaagri kaudu) ühe abikaasa, seitsme auto, 33 näituse ja 947 kunstitööga. 80aastase vunk pole veel kaugeltki otsas.
947 — abikaasa luges arvepidamisraamatutest numbrid kokku — skulptuuri, monumenti, hauasammast ja pisiplastikat on kõva sõna. Vanahärra on kustumatus vormis, viimase aastaga tegi juurde 15 kivipead. Enne juubeldamist pööras aga sootuks uutele radadele.
Installatsioonid Pere Lugu, Kodu Lugu, Mere Lugu, Köögi Lugu on kaadervärgid, mis kokku pandud igasugu asjadest. Fotod, pajakonksud, potid ja pliidirauad, laevakell ja kompass ja nii edasi.
Taniloo juubelinäitust on Tartu kunstnike majas kaks saalitäit.
Ajaga kaasas käimiseks seisab aknalaual ka üks purk. Selles ei ole siiski muud kui üks kuivanud konn.
«Postmodernismi aegne kunst. Piirideta kunst,» täpsustab juubilar. Ja ei unusta lisamata: «Mina olen oma õpinguid alustanud 1944 Pallases.»
Targemate (näit. Tartu Kõrgema Kunstikooli rektor Ants Juske) hinnangul on Endel Taniloo lavastanud — ajal, kus kunsti piirid on väga ähmased — kahes kunstisaalis oma majamuuseumi.
«Tegelikult on see tema elulugu, mida ta on seal installeerinud,» ütleb Juske. «Vana on muljetavaldav, väga vitaalne kuju!»
Ellujäämiskursustele enda tehtud nari peal
Taniloo suurejoonelisest 80. sünnipäevast Tartu kontserdimajas sai osa üle saja inimese. Orelipalad ja ooperilaulud, juubilar ise mängis lavalt suupilliga vana valssi. Pärast viinud peened toidud paljudel keeled alla.
«Pidu oli nii uhke, et isegi presidendiproua oli kohal,» nõustub skulptor. Presidendiproua abikaasa vabandas oma puudumist terviseprobleemidega.
Presidentidest veel nii palju, et: «Sündisin, kui Eesti Vabariik oli viis aastat vana. 15aastaselt ma olin Tallinnas noorkotkaste Tartu Kuperjanovi rühma esindaja ja president Päts pidas meile Kadriorus rõdult kõne. Nüüd ma olin Kadriorus eelmine aasta. President andis mulle Valgetähe ordeni neljanda klassi.»
Kõne ja ordeni vahepeale mahub eesti mehe elu. Pallasele järgnes Saksa sõjaväe tagavararügement. Kilingi-Nõmmes hakati põrsa kõrvale just tanguputru keetma, kui piilurid andsid häire: «Kurat, Vene tankid tulevad!» Kompaniiülem hüppas hobuse selga ja pani esimesena minema.
Metsas redutamine ja vahelelendamine. Traataed Põltsamaal. Jalgsi kahetuhandekesi Petserisse, kus aeti vagunid ette ja pandi palkidest laudu ja prusse saagima. «Ma ütlesin teistele: tutkit me siit koju sõidame, ega selleks pole narisid vaja. Suunatigi meid hoopis Siberisse ellujäämise kunsti õppima. Novosibirskisse jõudmiseks loksusime rongis üheksateist päeva.»
Pallaslasest stahhaanovlaseks
Vangilaagris pidi pallaslasel hing äärepealt välja minema. 1945. aasta kevadel kaalus sinimustvalge sõrmusega noorhärra täpselt 45 kilo.
«Jõudu polnud enam üldse. Vajusin lumme, säält mind siis korjati kunagi üles. Olid söötnud mind, täitsa segi olin. Pandi laagri haiglasse. Kosusin hästi, aga jalg paistetas üles nagu pakk. Pidin olema lume sees ikka tükk aega, et põlv ära külmas.»
Kosumise järel Kemerovo oblasti masinavabrik. Alguses metalli kandmine, siis vormimine. «Nädal aega tehti õppust, juba hakkasin kõige keerulisemat detaili tootma. Varsti olin stahhaanovlane, sest mul oli iga liigutus läbi mõeldud, aga see oleks mulle peaaegu saatuslikuks saanud…»
Eestist tuli teade, et kel vabakägulistest on kõrgem haridus pooleli, võivad õppima tulla. ENSV Kunstide Valitsus saatis Taniloole telegrammi: «Sõitke 1. septembriks Tartu Kunstiinstituuti.» Telegrammisaaja vabriku direktori juurde: «Mind kutsutakse õppima, ma tahan siit lahkuda.» Direktor vastu: «See ei tule kõne allagi, sest teile ei ole asendajat.»
Ei jäänud üle muud, kui sõbraga võltsdokumendid osta, seedrikäbiseemned söögiks tasku panna ja ise ära tulla. Kolm päeva sõideti Vladivostoki–Moskva rongis vagunite vahel puhvrite peal tuule käes. Lõpuks laskis vagunisaatja sisse. «Ma olin NII väsinud püstijala peal seismisest. Viskasin kohe kempsu ette maha ja magasin.»
Kuigi tehasedirektor saatis stahhaanovlase tagasisaamiseks Eestisse kaks nõudekirja, õnnestus nende haardest lõpuks vabaneda. Selle nimel tuli uurija tahtel («Mul ei ole praegu teiega tegelemiseks aega, pean sõitma Valka mõrva uurima.») 13 päeva vedeleda koos sulidega uurimisisolaatoris.
Savi ja mesi hoiavad vormis
Kunstist ja kunsti tegemisest polnud Siberis juttu. Seda suurema isuga andis tartlane kodus asjale pihta instituudi lõpetamise järel. Edu retsept? «Siberi karastus. Ja õnn, et ma ei sattunud julgeoleku pilgu alla.»
1956 esitas Taniloo noortenäitusele aktiskulptuuri. «See on nõukogude kunstis esimene akt, mis välja pandi. Etapiline sündmus! Moskvas Muhhina alles võitles oma aktide eest.»
Veel etapilist. «Mina olen esimene, kes nõukogude ajal võttis dolomiidi uuesti tarvitusele. Mina tegin Saaremaale kubistliku monumendi, mis oli NSV Liidus haruldane nähtus.»
Kingissepa-Kuressaare südalinna kubismist ja mõnest muustki taiesest pole enam midagi alles. Ühtpidi rõõm, teistpidi küllap kripeldus.
«Eks skulptorid ole oma ajastu ohvrid. Monument on kõige ihaldatum asi, mida skulptorid tahavad teha, aga nad on seotud valitseva korraga. Mina oma Kuressaare tööd eriti punamonumendiks ei pea, panin mehed vuhinal liikuma, ja kõik.»
Vanameistri haare ja viljakus, mis ulatub Karl Eenpalu monumendini Tartu vallas, on nii suur, et produktsiooni ei ole kuhugi panna. («Kuhu needki asjad viia, kui näituse maha võtan? Äkki keegi võimaldaks kuskil mõne suure ruumi — ma kingiks oma töid sadakond ära.») Ja kõik on tehtud ikka nendesamade kätega.
«Sa pead oskama kivitööd, rauatööd, puutööd, kõik tuleb skulptoril ise teha. Käed ja sõrmed on minu põhitööriist. Kümme korda päevas pesed külma veega. Savi on — sa vaata kaheksakümneaastase käsi — tervisele väga hea!»
Rahvameditsiin käsib haigele kohale panna savikompressi. Vanameistri tervisele pole seda vaja läinud. Radikuliiidi vastu sööb vana parem tablette.
Suitsu ei tee, viina ei joo, autot ise ei remondi. («Mul ei ole kannatust. Süda läheb täis ja lõhun mutrite keeramisega kohe käed ära.») On harrastanud vehklemist, tennist ja lauatennist. Toitudega ei jukerda, sööb kõike pluss: «Iga hommiku joon kohvi meega. Mett panen korraliku lusikatäie.»
Korralikud eluviisid kasvatavad kordumatuid vilju: «No ma küll ei usu, et kellelgi teisel oleks ühemehenäitusel nii palju töid välja panna kui mul.»
Elulooline Taniloo
Postimees, kolmapäev 05.02.2003
Eesti skulptuuris võiks Endel Tanilood võrrelda Evald Okasega maalikunstis: kaks vanameistrit ilmutavad kõrges vanuses erakordset loomepotentsiaali.
Taniloo on teinud silmapaistva ponnistuse, täites Tartu kunstimaja ülevaatega oma kõigist loomeaegadest ning installeerinud selle tugeva semantilise ülekoormusega.
Taniloo on ilmselt kursis nn postmodernistlikust lähenemisest tuttava autobiograafilise meetodiga. Tänapäeval huvitab nii kunstiteadlast kui ka publikut see, mis on konkreetse kunstniku ja tema välja pandud teose «taga», st kes on kunstnik inimesena, mida ta mõtles teose loomisel, mida ta tahab öelda.
Ühesõnaga – täiesti inimlik huvi, mis loob hoopis tugevama silla looja ja vaataja vahel kui seda on kunstikriitika, mille traditsiooniliseks rolliks on kunstikommunikatsioonis seni peetud kunstniku (teose) ja auditooriumi vahendamist.
Enesekriitiline
Taniloo on installeerinud üsna julgelt ja enesekriitiliselt oma kogu loomingu paremiku (vähemalt tema enda arvates). Ega ole kerge manipuleerida, asetades uude konteksti teoseid, mis on olnud suveräänsetena ülevaatenäitustel postamendi otsas.
Paras julgus on panna kokku realistlik kipspea 1960. aastate stiliseeritud aktidega või eksponeerida oma õpetaja Ernst Kirsi portreed koos jope ja grammofoniga kui oma ajastu intiimsete ja kultuuriliste märkidega.
Kuid võtmesõna kogu näitusele on ikkagi «autobiograafia» – seejuures parasjagu enesekeskne ja kergelt edvistav elulugu.
Samas on siin tugev annus nostalgiat ja sümpaatset suhtumist lähedastesse inimestesse – siit ka need «Perelood».
Idee tulevikuks
Keskmeks jääb aga ikkagi Endel Taniloo, tema elu lugu, temaga seotud inimesed, tema looming.
Ehk oleks pidanud panema seinale kirjalikke mälestuskilde või veel parem: andma vaatajale kõrvaklapid, kust kostavad lindilt kunstniku selgitused, mälestused, kunstimõtisklused iga töö kohta.
Loodame, et kõik see jõuab kunagi meile kohale Endel Taniloo autobiograafiana juba raamatu kujul – ja siis nii, et oleksid ausad mälestused ka nendest nn keerulistest aegadest.
Ants Juskekunstikriitik