KAAREL TARAND: Kultuurrahvas mäletab
Muistsel ajal sündinud faktide vastu ei aita mälulüngad, aga dokumendid minevikust kõnelevad meiega ilma vihata, kirjutab kolumnist Kaarel Tarand.
Miks antakse välja Läti Henriku kroonika või Eduard Laamani Vabadussõja koguteose uustrükke? Eks ikka selleks, et aina uutele sugupõlvedele ajalugu meenutada ja kättesaadavaks teha. Kirjavaral on kalduvus segastel aegadel kaotsi minna.
Miks avaldavad ajalehed rubriike “Täna viis aastat tagasi” või “Täna 25 aastat tagasi”? Eks ikka selleks, et minevikus toimunu inimestel silme ees püsiks ja oleks abiks oleviku mõistmisel. Pealegi, ajaleht on ju kraam, mis üldjuhul pärast tarvitamist minema visatakse, vaid üksikutel on elamine nii suur, et vanu aastakäike säilitada.
Siin on vastus küsimusele, miks siseminister Ain Seppiku okupatsiooniaegne tegevus just nüüd ajalehtedes meenutamist leidis. Või õigemini, see on osa vastusest, sest täisvastus peaks sisaldama ka arutelu ajaloolise mälu ja poliitilise eetika üle. Kaks nädalat tagasi ütles Lennart Meri intervjuus ajakirjale Suomen Kuvalehti: “Ajalugu on osa poliitikast. Kui poliitika on küpsenud ajalooks, saab seda käsitleda sine ira et studio (vihata ja eelistusteta)”.
Mõnikord tundub, et Nõukogude okupatsiooni ajal toimunu veel selles tähenduses ajalooks pole muutunud. Distants on ehk liiga väike. Kuid ikkagi, Eestimaal sündinud asjadest peavad teadma ka need, kes 2. märtsil esimest korda valima lähevad.
Okupatsioon on lõppenud. Professor David Vseviov kirjutas esmaspäevases Eesti Päevalehes: “Kahjuks on meie elu juba nii korraldatud, et minevik kipub aja möödudes muutuma ideoloogiaks. Seda ka holokausti puhul. Ning igasugustel poliitilistel jõududel võivad siin olla oma huvid (ka jänkidel). Kuid holokausti olemust see ei muuda. Sest holokaust sai õnneks 1945. aastal otsa.”
Siin on võti ka “eesti asja” ja Nõukogude okupatsiooni käsitlemiseks. Nõukogude (Venemaa) okupatsioon sai 1994. aasta augustis otsa. Aga me peame seda ajastut kõigi tegude ja sündmustega mäletama.
Või leidub keegi, kes nõuab unustamist? Ja mis see aitaks, kui eestlased kõigist viiekümnest aastast kustukummiga üle käiksid? Okupatsioon ei ole olnud ju ainult meie, vaid kümnete rahvaste probleem.
Eestlased lahendasid selle probleemi kümne aastaga ära. Pärast mullust parlamendi otsust kommunistlike organite kuritegelikuks kuulutamisest peaks ka kollaboratsionistide hirmudel joon all olema. Edasi menetlevad Eesti kohtud ainult aegumatuid inimsusvastaseid kuritegusid, kui nende sooritajad veel elavate kirjas on. Sest need teod olid ammused.
Riigikogu otsus oli enam kui kümne aastaga saavutatud kompromiss, millega hõõruti maha liigne radikaalsus 1992. aasta loosungilt “Plats puhtaks!”, aga pandi ka teatud piir okupatsiooniaja nomenklatuursete tegelaste liigsele laiutamisele.
Veel teinegi riigikogu otsus loeb okupatsiooni lõpetatuks. Süümevannet, mida nõuti põhiseaduse rakendamise seaduse alusel 31. detsembrini 2000, enam andma ei pea. Riigikogus algatus tähtaja pikendamiseks toetust ei leidnud. Seega arvame praegu Eesti Vabariigis, et mineviku kohta valevandumine Eestit enam ei ohusta ja igaüks võib salata, kui soovib.
Võib ka valet vanduda. Aga sel juhul peab arvestama, et vabas ühiskonnas on igaühel õigus esitada dokumente ning tõestada seda valetamise fakti. Mida sel puhul arvama peaks, on eetika valdkonda kuuluv küsimus. Kusjuures, poliitilise eetika kui millegi erilise rõhutamine siin asjakohane ei ole.
Eetikanormide vastu eksinud poliitik on lihtsalt suurema tähelepanu all ja seetõttu ka karistused karmimad. Kultuuriminister Signe Kivi tagasiastumine võõra patu eest puhuti poliitilise eetika kõrgpilotaažiks. Kui nii, siis ei peaks igal kimbatusse sattunud poliitikul eeskujust juhinduda ju keeruline olema.
Minu arvates on saavutatud kompromissid mõistlikud. Ja sellega oleks lugu justkui lõpetatud. Tuleb aru saada paratamatusest, et Eesti Vabariik on arenemisvõimeline ainult siis, kui igas vanuses inimestel on oma koht.
Seetõttu ei saanudki platsi täiesti ära puhastada. Jüri Luik ja Sven Mikser on meie poliitilises kultuuris ilusad erandid, üldjuhul küpsetakse riigimeheks hoopis pikema aja jooksul.
Kui riigikogus oleks ainult noored (jah, läänes omandatud haridusega ja keeli oskavad), nõukogude võimu kogemuseta inimesed, oleks riigivanker ammu kraavis. Paralleeli võib tuua politseiga, kes ei saa siiamaani läbi vanemate töötajateta. Endiste miilitsateta. See tähendab, siis, kui okupatsiooniaega kirjeldatakse rahvaliku terminiga ajana, mida “ka kõige vanemad inimesed enam ei mäleta”. On vaid raamatud ja ajalehed, kus mäletatakse aina uuesti.
Minevik võib siis ka ideoloogiaks muutunud olla, kuid tema peale vaadatakse viha ja eelistusteta. Ja keegi ei nimeta seda poliitiliseks propagandaks. Sellest viimasest, muuseas, oleks tark ka juba täna hoiduda. Et mitte narrina ajalukku minna.
|
Uudised
Kultuurrahvas mäletab
(30.01.2003)
Muistsel ajal sündinud faktide vastu ei aita mälulüngad, aga dokumendid minevikust kõnelevad meiega ilma vihata, kirjutab kolumnist Kaarel Tarand.
Miks antakse välja Läti Henriku kroonika või Eduard Laamani Vabadussõja koguteose uustrükke? Eks ikka selleks, et aina uutele sugupõlvedele ajalugu meenutada ja kättesaadavaks teha. Kirjavaral on kalduvus segastel aegadel kaotsi minna.
Miks avaldavad ajalehed rubriike “Täna viis aastat tagasi” või “Täna 25 aastat tagasi”? Eks ikka selleks, et minevikus toimunu inimestel silme ees püsiks ja oleks abiks oleviku mõistmisel. Pealegi, ajaleht on ju kraam, mis üldjuhul pärast tarvitamist minema visatakse, vaid üksikutel on elamine nii suur, et vanu aastakäike säilitada.
Siin on vastus küsimusele, miks siseminister Ain Seppiku okupatsiooniaegne tegevus just nüüd ajalehtedes meenutamist leidis. Või õigemini, see on osa vastusest, sest täisvastus peaks sisaldama ka arutelu ajaloolise mälu ja poliitilise eetika üle. Kaks nädalat tagasi ütles Lennart Meri intervjuus ajakirjale Suomen Kuvalehti: “Ajalugu on osa poliitikast. Kui poliitika on küpsenud ajalooks, saab seda käsitleda sine ira et studio (vihata ja eelistusteta)”.
Mõnikord tundub, et Nõukogude okupatsiooni ajal toimunu veel selles tähenduses ajalooks pole muutunud. Distants on ehk liiga väike. Kuid ikkagi, Eestimaal sündinud asjadest peavad teadma ka need, kes 2. märtsil esimest korda valima lähevad.
Okupatsioon on lõppenud. Professor David Vseviov kirjutas esmaspäevases Eesti Päevalehes: “Kahjuks on meie elu juba nii korraldatud, et minevik kipub aja möödudes muutuma ideoloogiaks. Seda ka holokausti puhul. Ning igasugustel poliitilistel jõududel võivad siin olla oma huvid (ka jänkidel). Kuid holokausti olemust see ei muuda. Sest holokaust sai õnneks 1945. aastal otsa.”
Siin on võti ka “eesti asja” ja Nõukogude okupatsiooni käsitlemiseks. Nõukogude (Venemaa) okupatsioon sai 1994. aasta augustis otsa. Aga me peame seda ajastut kõigi tegude ja sündmustega mäletama.
Või leidub keegi, kes nõuab unustamist? Ja mis see aitaks, kui eestlased kõigist viiekümnest aastast kustukummiga üle käiksid? Okupatsioon ei ole olnud ju ainult meie, vaid kümnete rahvaste probleem.
Eestlased lahendasid selle probleemi kümne aastaga ära. Pärast mullust parlamendi otsust kommunistlike organite kuritegelikuks kuulutamisest peaks ka kollaboratsionistide hirmudel joon all olema. Edasi menetlevad Eesti kohtud ainult aegumatuid inimsusvastaseid kuritegusid, kui nende sooritajad veel elavate kirjas on. Sest need teod olid ammused.
Riigikogu otsus oli enam kui kümne aastaga saavutatud kompromiss, millega hõõruti maha liigne radikaalsus 1992. aasta loosungilt “Plats puhtaks!”, aga pandi ka teatud piir okupatsiooniaja nomenklatuursete tegelaste liigsele laiutamisele.
Veel teinegi riigikogu otsus loeb okupatsiooni lõpetatuks. Süümevannet, mida nõuti põhiseaduse rakendamise seaduse alusel 31. detsembrini 2000, enam andma ei pea. Riigikogus algatus tähtaja pikendamiseks toetust ei leidnud. Seega arvame praegu Eesti Vabariigis, et mineviku kohta valevandumine Eestit enam ei ohusta ja igaüks võib salata, kui soovib.
Võib ka valet vanduda. Aga sel juhul peab arvestama, et vabas ühiskonnas on igaühel õigus esitada dokumente ning tõestada seda valetamise fakti. Mida sel puhul arvama peaks, on eetika valdkonda kuuluv küsimus. Kusjuures, poliitilise eetika kui millegi erilise rõhutamine siin asjakohane ei ole.
Eetikanormide vastu eksinud poliitik on lihtsalt suurema tähelepanu all ja seetõttu ka karistused karmimad. Kultuuriminister Signe Kivi tagasiastumine võõra patu eest puhuti poliitilise eetika kõrgpilotaažiks. Kui nii, siis ei peaks igal kimbatusse sattunud poliitikul eeskujust juhinduda ju keeruline olema.
Minu arvates on saavutatud kompromissid mõistlikud. Ja sellega oleks lugu justkui lõpetatud. Tuleb aru saada paratamatusest, et Eesti Vabariik on arenemisvõimeline ainult siis, kui igas vanuses inimestel on oma koht.
Seetõttu ei saanudki platsi täiesti ära puhastada. Jüri Luik ja Sven Mikser on meie poliitilises kultuuris ilusad erandid, üldjuhul küpsetakse riigimeheks hoopis pikema aja jooksul.
Kui riigikogus oleks ainult noored (jah, läänes omandatud haridusega ja keeli oskavad), nõukogude võimu kogemuseta inimesed, oleks riigivanker ammu kraavis. Paralleeli võib tuua politseiga, kes ei saa siiamaani läbi vanemate töötajateta. Endiste miilitsateta. See tähendab, siis, kui okupatsiooniaega kirjeldatakse rahvaliku terminiga ajana, mida “ka kõige vanemad inimesed enam ei mäleta”. On vaid raamatud ja ajalehed, kus mäletatakse aina uuesti.
Minevik võib siis ka ideoloogiaks muutunud olla, kuid tema peale vaadatakse viha ja eelistusteta. Ja keegi ei nimeta seda poliitiliseks propagandaks. Sellest viimasest, muuseas, oleks tark ka juba täna hoiduda. Et mitte narrina ajalukku minna.