| Kes meist poleks kogenud olukorda, kus kellelegi midagi selgitades põrkume nagu vastu müüri. Meie arust on kõik nii selge ja faktidega tõestatud, teispool lauda istujale aga ei jõua see kuidagi kohale.
Analoogne olukord on praegu erinevate maksureformi variantide tõlgendamisel ja kritiseerimisel meedias. Juba mõnda aega on arutletud võimaliku astmelise tulumaksu ümber. Aasta alguses konkretiseerusid ka astmed, nii et igaüks võinuks välja arvutada, mida see tema jaoks täpselt tähendab. Pärast seda oleks võinud diskuteerida ja isiklikke eelistusi kujundada tõesele informatsioonile tuginedes.
***
Eesti meedia ning edukate arvamusliidrite suhtumine astmelisse tulumaksu on olnud valdavalt negatiivne, kohati lausa hüsteeriliselt tõrjuv. Markantne näide sellest on Barbi Pilvre emotsionaalne poliitiline (anti)propaganda 9.1.2003 Eesti Ekspressis.
Tõnis Palts (PM 17.1.2003) kaebleb astmelist tulumaksu “tohmakluseks” tituleerides, et see karistab inimesi, kes teevad rohkem ja tulemuslikumalt tööd. Siim Kallas ei väsi kordamast (PM 20.1.2003), et “see annab hoobi isiklikule initsiatiivile, töötegemise ja teenimise motivatsioonile”.
Kersti Kaljulaid kurdab Keskpäevatunnis (18.1.2003), et astmelise tulumaksuga tehakse liiga hästiteenivatele spetsialistidele ning juhtidele palgaga 10000-30000 krooni kuus. Ülejäänud saatelised kiidavad oma vaikimisega arutluskäigu ilmselt heaks. Kõik lugenud oma elus piisavalt nii raha kui raamatuid.
Samasugune tundub olevat paljude veidi paremini teenivate palgasaajate ning ettevõtjate seisukoht. Huvitav, miks?
***
Paha lugu, kui tublisid edasipüüdlikke inimesi pitsitatakse. Pilvre näib arvavat, et väljapakutud astmestik hakkab võrreldes praegusega kahandama üle 16 000 krooni kuus teenivate kättejäävat palka. Palts numbreid ei maini, aga midagi sarnast näikse viitavat temagi. Kaljulaid ütleb otse välja, et üle 10000 krooni teeniva müügijuhi initsiatiivi ei tohiks küll suureneva maksukoormusega kärpida.
Kuid millest eelpool mainitud järeldused põhinevad? Välja pakutud kolmeastmelise skaala puhul tuleb senisest rohkem maksu hakata maksma alles 24280 kroonist suurema palga puhul. Maksuameti andmetel sai sellist tasu 2001. aastal 1% tulusaajatest. Ülejäänud 99% võidaksid rohkem või vähem. 30000 krooni teenival jääks kuus tõesti 400 krooni vähem kätte, kui praegu. Õnnetu hing, kui see tema töömotivatsiooni ära nulliks, maksudest kõrvale hiilima meelitaks või mõnda maksuparadiisi kolima ahvatleks.
Kas tõesti võideldakse ennastunustavalt rohkem kui neljakordset keskmist palka teenivate heaolu eest! Solidaarsus seegi.
Reakodanikule võib ju andeks anda, kui ta astmelist tulumaksu enda kahjuks tõlgendades arvab, et üle 16000 krooni teenida enam ei tasu, kuna kätte hakkab jääma senisest vähem raha. Kogenud ajakirjanike, poliitikute ja arvamusliidrite puhul võiks aga sellist tõlgendust nimetada hämamiseks, demagoogiaks või millekski veel hullemaks. Ebaeetiliseks igal juhul, sest rumaluse ja teadmatuse taha ei saa nad pugeda.
Jääb aga veel üks võimalik seletus, millele vihjab artikli pealkiri ning algus. Kui sul on millegi suhtes juba kindel arvamus kujunenud, siis oled sa pime kõige suhtes, mis sellega kooskõlas ei ole. Sellega võiks vabastada eelnimetatud tegelased süüdistustest ning põhjendada nende esialgu arusaamatut käitumist alateadliku tõrjerefleksiga. Fakte ei nähta, kuna neid ei taheta näha, sest nad lähevad vastuollu juba ammu väljakujunenud veendumuste ja hoiakutega. Tegelikkuse tunnistamine häiriks nende sisemist tasakaalu. Faktidele ei lisa veenvust teps mitte ka astmelise tulumaksuidee välja käinud erakonna maine meedias.
Või olen ma asjadest valesti aru saanud ja kogu trall käib siiski julgelt üle nelja-viiekordset keskmist palka teenivate õiguste kaitseks? Ehk peaks kahe Eesti metafoori siiski tõsisemalt suhtuma — esimene tundub olevat nii kaugele eest ära rebinud, et teist enam nähagi pole.
***
Kõik erakonnad on kuulutanud oma maksureformi kava õiglust edendavaks, kuid õiglusest on igaühel omamoodi (ja mõistagi omakasupüüdlik) arusaamine. Selle fundamentaalse filosoofilise mõiste universaalset lahtimõtestamist ei saa ilmselt enamikult inimestelt oodata ja ega filosoofidki selles ühel meelel pole.
Ühe meetodi õiglase ühiskonnamudeli leidmiseks (ühiste hüvede jaotamise seisukohast) on pakkunud välja ameerika õigusfilosoof John Rawls. Seda mõtteeksperimenti võib lihtsustatult igaüks ise proovida.
Kujutage ette, et te ei tea, milline on teie koht ühiskonnas. Te ei tea oma sotsiaalset ja majanduslikku positsiooni, rassi, rahvust, sugu, tervislikku seisu, perekondlikku tausta, andekust, fantaasiat, temperamenditüüpi, vanust, õnne. Selline “teadmatuse loor”, nagu Rawls seda nimetab, peaks elimineerima igasuguse omakasupüüdlikuse. Ja nüüd, sellest “algsituatsioonist” lähtudes, mõelge võimalikult ratsionaalselt, milline peaks olema see ühiskondlik lepe, mille järgi korraldatud riigis te elada tahaksite.
***
Mida ma selle kõigega öelda tahan? Igal juhul mitte propageerida üht niigi edukat erakonda. Neil on eetikaga oma suhe.
Maksureformi variantide adekvaatseks hindamiseks võiks teha järgmist. Esiteks tutvuda filosoofiliste käsitlustega õiglusest ning teiseks süveneda täpsetesse arvutustesse võrdlemaks maksureformi variantide konkreetset mõju eri palgasaajate gruppidele. Ning alles seejärel kujundada oma arvamus ühiskondliku kokkuleppe sisust, mille oluliseks osaks maksureform võiks olla.
Võib arvata, et varem või hiljem areneb ka Eesti ühiskonna sotsiaalne teadlikkus ja solidaarsustunne niikaugele, et astmelist tulumaksu hakatakse pidama lisaks Euroopalikule ka õiglaseks ning ühiskonna laiemaid eesmärke teenivaks. Millegipärast praktiseerib seda edukalt kogu tsiviliseeritud maailm ning eks ole praktikagi üks tõe kriteerium.
Astmeline tulumaks kõikide erakondade programmis võiks aga kaotada ühe erakonna võimsa konkurentsieelise teiste ees.
Erinevate maksureformi variantide analüüsimiseks pakun välja võrrelda kättejääva raha suhtelist muutust võrreldes praeguse olukorraga. See võiks näidata, kuivõrd tuntav on muutus igaühe rahakotis. Võrdlus on toodud siin.
|
Uudised
Tõrjuv alateadvus ja astmeline õiglus
27. jaanuar 2003 6:00
Analoogne olukord on praegu erinevate maksureformi variantide tõlgendamisel ja kritiseerimisel meedias. Juba mõnda aega on arutletud võimaliku astmelise tulumaksu ümber. Aasta alguses konkretiseerusid ka astmed, nii et igaüks võinuks välja arvutada, mida see tema jaoks täpselt tähendab. Pärast seda oleks võinud diskuteerida ja isiklikke eelistusi kujundada tõesele informatsioonile tuginedes.
***
Eesti meedia ning edukate arvamusliidrite suhtumine astmelisse tulumaksu on olnud valdavalt negatiivne, kohati lausa hüsteeriliselt tõrjuv. Markantne näide sellest on Barbi Pilvre emotsionaalne poliitiline (anti)propaganda 9.1.2003 Eesti Ekspressis.
Tõnis Palts (PM 17.1.2003) kaebleb astmelist tulumaksu “tohmakluseks” tituleerides, et see karistab inimesi, kes teevad rohkem ja tulemuslikumalt tööd. Siim Kallas ei väsi kordamast (PM 20.1.2003), et “see annab hoobi isiklikule initsiatiivile, töötegemise ja teenimise motivatsioonile”.
Kersti Kaljulaid kurdab Keskpäevatunnis (18.1.2003), et astmelise tulumaksuga tehakse liiga hästiteenivatele spetsialistidele ning juhtidele palgaga 10000-30000 krooni kuus. Ülejäänud saatelised kiidavad oma vaikimisega arutluskäigu ilmselt heaks. Kõik lugenud oma elus piisavalt nii raha kui raamatuid.
Samasugune tundub olevat paljude veidi paremini teenivate palgasaajate ning ettevõtjate seisukoht. Huvitav, miks?
***
Paha lugu, kui tublisid edasipüüdlikke inimesi pitsitatakse. Pilvre näib arvavat, et väljapakutud astmestik hakkab võrreldes praegusega kahandama üle 16 000 krooni kuus teenivate kättejäävat palka. Palts numbreid ei maini, aga midagi sarnast näikse viitavat temagi. Kaljulaid ütleb otse välja, et üle 10000 krooni teeniva müügijuhi initsiatiivi ei tohiks küll suureneva maksukoormusega kärpida.
Kuid millest eelpool mainitud järeldused põhinevad? Välja pakutud kolmeastmelise skaala puhul tuleb senisest rohkem maksu hakata maksma alles 24280 kroonist suurema palga puhul. Maksuameti andmetel sai sellist tasu 2001. aastal 1% tulusaajatest. Ülejäänud 99% võidaksid rohkem või vähem. 30000 krooni teenival jääks kuus tõesti 400 krooni vähem kätte, kui praegu. Õnnetu hing, kui see tema töömotivatsiooni ära nulliks, maksudest kõrvale hiilima meelitaks või mõnda maksuparadiisi kolima ahvatleks.
Kas tõesti võideldakse ennastunustavalt rohkem kui neljakordset keskmist palka teenivate heaolu eest! Solidaarsus seegi.
Reakodanikule võib ju andeks anda, kui ta astmelist tulumaksu enda kahjuks tõlgendades arvab, et üle 16000 krooni teenida enam ei tasu, kuna kätte hakkab jääma senisest vähem raha. Kogenud ajakirjanike, poliitikute ja arvamusliidrite puhul võiks aga sellist tõlgendust nimetada hämamiseks, demagoogiaks või millekski veel hullemaks. Ebaeetiliseks igal juhul, sest rumaluse ja teadmatuse taha ei saa nad pugeda.
Jääb aga veel üks võimalik seletus, millele vihjab artikli pealkiri ning algus. Kui sul on millegi suhtes juba kindel arvamus kujunenud, siis oled sa pime kõige suhtes, mis sellega kooskõlas ei ole. Sellega võiks vabastada eelnimetatud tegelased süüdistustest ning põhjendada nende esialgu arusaamatut käitumist alateadliku tõrjerefleksiga. Fakte ei nähta, kuna neid ei taheta näha, sest nad lähevad vastuollu juba ammu väljakujunenud veendumuste ja hoiakutega. Tegelikkuse tunnistamine häiriks nende sisemist tasakaalu. Faktidele ei lisa veenvust teps mitte ka astmelise tulumaksuidee välja käinud erakonna maine meedias.
Või olen ma asjadest valesti aru saanud ja kogu trall käib siiski julgelt üle nelja-viiekordset keskmist palka teenivate õiguste kaitseks? Ehk peaks kahe Eesti metafoori siiski tõsisemalt suhtuma — esimene tundub olevat nii kaugele eest ära rebinud, et teist enam nähagi pole.
***
Kõik erakonnad on kuulutanud oma maksureformi kava õiglust edendavaks, kuid õiglusest on igaühel omamoodi (ja mõistagi omakasupüüdlik) arusaamine. Selle fundamentaalse filosoofilise mõiste universaalset lahtimõtestamist ei saa ilmselt enamikult inimestelt oodata ja ega filosoofidki selles ühel meelel pole.
Ühe meetodi õiglase ühiskonnamudeli leidmiseks (ühiste hüvede jaotamise seisukohast) on pakkunud välja ameerika õigusfilosoof John Rawls. Seda mõtteeksperimenti võib lihtsustatult igaüks ise proovida.
Kujutage ette, et te ei tea, milline on teie koht ühiskonnas. Te ei tea oma sotsiaalset ja majanduslikku positsiooni, rassi, rahvust, sugu, tervislikku seisu, perekondlikku tausta, andekust, fantaasiat, temperamenditüüpi, vanust, õnne. Selline “teadmatuse loor”, nagu Rawls seda nimetab, peaks elimineerima igasuguse omakasupüüdlikuse. Ja nüüd, sellest “algsituatsioonist” lähtudes, mõelge võimalikult ratsionaalselt, milline peaks olema see ühiskondlik lepe, mille järgi korraldatud riigis te elada tahaksite.
***
Mida ma selle kõigega öelda tahan? Igal juhul mitte propageerida üht niigi edukat erakonda. Neil on eetikaga oma suhe.
Maksureformi variantide adekvaatseks hindamiseks võiks teha järgmist. Esiteks tutvuda filosoofiliste käsitlustega õiglusest ning teiseks süveneda täpsetesse arvutustesse võrdlemaks maksureformi variantide konkreetset mõju eri palgasaajate gruppidele. Ning alles seejärel kujundada oma arvamus ühiskondliku kokkuleppe sisust, mille oluliseks osaks maksureform võiks olla.
Võib arvata, et varem või hiljem areneb ka Eesti ühiskonna sotsiaalne teadlikkus ja solidaarsustunne niikaugele, et astmelist tulumaksu hakatakse pidama lisaks Euroopalikule ka õiglaseks ning ühiskonna laiemaid eesmärke teenivaks. Millegipärast praktiseerib seda edukalt kogu tsiviliseeritud maailm ning eks ole praktikagi üks tõe kriteerium.
Astmeline tulumaks kõikide erakondade programmis võiks aga kaotada ühe erakonna võimsa konkurentsieelise teiste ees.
Erinevate maksureformi variantide analüüsimiseks pakun välja võrrelda kättejääva raha suhtelist muutust võrreldes praeguse olukorraga. See võiks näidata, kuivõrd tuntav on muutus igaühe rahakotis. Võrdlus on toodud siin.