Järjekordse Utria dessandi aastapäeva eel on meeldiv heita pilk
ajaloosündmusesse Rootsi ajalehe “Stockholms-Tidningeni” ajakirjanike artikli “Sangar Narva alt” kaudu (ilmus 30.12.1954).
28.12.1954 suri Soomes Tilkka sõjaväehaiglas Eesti Vabadussõja
sangar kolonel Martin Ekström. Tema oli see mees, kes tõi esimese Soome abi Eestisse. Martin Ekströmi nimi on unustamatult Vabadussõja ajaloos seotud Narva tagasivallutamisega bolðevikelt 17-19.01.1919 toimunud Utria dessandi tulemusel.
Martin Ekstöm oli Utria dessandi üldjuhiks. Dessandist võttis osa neli kompaniid soomlasi ja 400-meheline dessantpataljon alamkapten K.Pauluse juhatusel, millised saadeti kohale sõjalaevadel “Lembitu” ja “Lennuk”.
Dessandil õnnestus Utrias ja Laagnas tagasi lüüa kõik punaste vastupealetungid. Soomlased vallutasid Narva-Jõesuu ja Riigiküla ümbruse, tungides sealt vaenlasele ootamatult otse Narva sisse. Narva koolipoisid näitasid soomlastele soodsaid lähenemisteid. Üllatunud vaenlane püüdis tänavatel veel vastupanu osutada, et kaitsta oma peaosade taganemist, ent Ekströmi soomlased puhastasid varsti linna põhjapoolse osa. Ülejäänud osa linnast vallutas esimene ratsapolk.
Lahingus võeti 300 vangi, saadi rikkalikult sõjasaaki, selle hulgas
üks täiesti korras välipatarei ja tollane haruldus – lennuk.
Vabadussõja ajaloos on kirjas sellest lahingust järgmist: “Narva-Jõesuu ja Narva linna vallutamine on meie 1. diviisi ja laevastiku ühine suurvõit Vabadussõjas. Silmapaistvat osa selle võidu saavutamisel etendas aga Ekströmi Soome vabatahtlike pataljon. Soome sõduri ja juhi kõrged sõjalised omadused – julgus, mehisus ja teostamise kiirus ilmnesid siin täiel määral. Soomlastega võistlesid selles meie dessantosad koos Narva koolipoiste salgaga.”
Kõige selle juures on vast huvitav teada, et Martin Ekström, kelle
kolonelikraad on pärit Eesti Vabadussõjast ja kes kuulsusrikkalt juhtis soome vabatahtlikke, tegelikult ise oli rootslane ja Rootsi kodanik. Talupoja pojana sattus ta Rootsis kõigepealt Upplandi suurtükiväe rügementi, kus ta saavutas oma esimese sõjaväelise aukraadi kahurväe kordnikuna.
Siit algabki Ekströmi kutselise sõjaväelase tee – ta rändab võõrastel maadel ja võitleb selle eest, mida ta peab õigeks (seega praeguses mõttes palgasõdur – A.R.).1911-1915 on ta Pärsias sõjaliseks instruktoriks,1915-1916 oli leitnandina saksa-türgi sõjaväes.
1917.-l tuli tagasi kodumaale ja oli valvesõdurina Rootsi neutraliteedi kaitsel ja sai reservseersandi aukraadi. Huvitav on märkida, et välismaal teenides oli jõudnud ohvitsri kraadini, kodumaal sai aga alles allohvitseri kraadi.
Kui Soome Vabadussõda algas, siis oli Ekström esimesi rootsi vabatahtlikke, kes läks Soomele appi ja siin sai ta kohe saksa-türgi sõjaväes väljateenitud leitnandi kraadi. Soome sõjas lõid uuesti välja tema suurepärane ja kiire otssustusvõime ja tohutu organiseerimisvõime. Sõja lõpul oli tal juba majori aukraad ja Vaasa Rügemendi ülema ametikoht.
Viimase lõi ta praktiliselt “eimillestki”. See lõõgirühm etendas olulist osa Viiburi vabastamisel. Kui dr. Oskar Kallas 23.12.1918.-l sõlmis Soomlaste Eesti Abistamise Peatoimkonnaga lepingu kahe Soome vabatahtlike väeosa saatmiseks Eestisse (kokku 2000 meest), siis olid ka nende väeosade juhid juba määratud – major Martin Ekström ja
alampolkovnik H.Kalm.
M.Ekström hakkas kohe ka oma väeosa organiseerima ja selleks saatis ta ajalehtedesse kuulutused ja peagi hakati Helsingi Üliõpilasmajas vabatahtlikke kirja panema. Neid tuli kõikidest seltskonnakihtidest. Kuna Eestis muutus olukord kriitiliseks, siis otsustas M.Ekström peale kohtumist kindral J.Sootsiga kohe ka välja sõita. 30.12.1918 saabusidki soomlased jäälõhkuja pardal Tallinnasse kapten A.Eskola juhtimisel. Teised M.Ekströmi kompaniid saabusid jaanuari esimestel päevadel ja nii oligi 600 meheline väeosa koos, millest moodustati pataljon nelja, hiljem viie kompaniiga (relvastuse said Eestis).
H. Kalmu vabatahtlikud saabusid 12.ja 26.01.1919 ja neist moodustati Põhja Poegade Rügement (2000 meest), kel oli oluline osa Võrumaa ja Lõuna-Eesti lahingutes.
Vastavalt kokkuleppele said soome ohvitserid Eestis otsekohe kõik ühe aukraadi juurde ja nii oli Martin Ekström Vabadussõtta sattudes alampolkovnik, ülendati hiljem aga polkovnikuks s.o. koloneliks. Tema väeosa võttis osa Viru rinde lahingutest. Pärast Narva vabastamist soomlased üle Narva jõe ei läinud, kuna Soome Riigihoidja seda ei pooldanud. Kuna nad ei saanud minna pealetungile üle Eesti rahvuspiiri, jäi seega ära Narva jõe idakalda puhastamine kaugemal ja kaitsejoon oli surutud kitsastesse raamidesse. Märtsi keskpaiku 1919 lahkus 1. diviisi piirkonnast (ja ka Eestist) M.Ekströmi väeosa.
Peale Eesti Vabadussõda oli M.Ektsröm lühemat aega sõjaliseks instruktoriks Leedus, abiellus ja läks tagasi Soome. Oli Vaasas kohaliku Kaitseliidu ülemaks.
Kui 1940.-l puhkes Soome Talvesõda, siis alustas Ekström uue vabatahtlike üksuse loomist. Peagi oli ta Kemis organiseeritud kolmanda rootsi vabatahtlike grupi ülem.
1941-1942 oli M.Ekström ühe soome üksuse ülem Hangö rindel.
Selline oli ühe rootsi mehe sõjaline tee Soome ja Eesti vabadust kaitstes.
Arthur RUUSMAA, ajalehematerjali alusel.
Postitatud rubriiki Määratlemata. Talleta
püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.
Uudised
VE: Ekström, Martin – Eesti vabadussõdalane Rootsist
Järjekordse Utria dessandi aastapäeva eel on meeldiv heita pilk
ajaloosündmusesse Rootsi ajalehe “Stockholms-Tidningeni” ajakirjanike artikli “Sangar Narva alt” kaudu (ilmus 30.12.1954).
28.12.1954 suri Soomes Tilkka sõjaväehaiglas Eesti Vabadussõja
sangar kolonel Martin Ekström. Tema oli see mees, kes tõi esimese Soome abi Eestisse. Martin Ekströmi nimi on unustamatult Vabadussõja ajaloos seotud Narva tagasivallutamisega bolðevikelt 17-19.01.1919 toimunud Utria dessandi tulemusel.
Martin Ekstöm oli Utria dessandi üldjuhiks. Dessandist võttis osa neli kompaniid soomlasi ja 400-meheline dessantpataljon alamkapten K.Pauluse juhatusel, millised saadeti kohale sõjalaevadel “Lembitu” ja “Lennuk”.
Dessandil õnnestus Utrias ja Laagnas tagasi lüüa kõik punaste vastupealetungid. Soomlased vallutasid Narva-Jõesuu ja Riigiküla ümbruse, tungides sealt vaenlasele ootamatult otse Narva sisse. Narva koolipoisid näitasid soomlastele soodsaid lähenemisteid. Üllatunud vaenlane püüdis tänavatel veel vastupanu osutada, et kaitsta oma peaosade taganemist, ent Ekströmi soomlased puhastasid varsti linna põhjapoolse osa. Ülejäänud osa linnast vallutas esimene ratsapolk.
Lahingus võeti 300 vangi, saadi rikkalikult sõjasaaki, selle hulgas
üks täiesti korras välipatarei ja tollane haruldus – lennuk.
Vabadussõja ajaloos on kirjas sellest lahingust järgmist: “Narva-Jõesuu ja Narva linna vallutamine on meie 1. diviisi ja laevastiku ühine suurvõit Vabadussõjas. Silmapaistvat osa selle võidu saavutamisel etendas aga Ekströmi Soome vabatahtlike pataljon. Soome sõduri ja juhi kõrged sõjalised omadused – julgus, mehisus ja teostamise kiirus ilmnesid siin täiel määral. Soomlastega võistlesid selles meie dessantosad koos Narva koolipoiste salgaga.”
Kõige selle juures on vast huvitav teada, et Martin Ekström, kelle
kolonelikraad on pärit Eesti Vabadussõjast ja kes kuulsusrikkalt juhtis soome vabatahtlikke, tegelikult ise oli rootslane ja Rootsi kodanik. Talupoja pojana sattus ta Rootsis kõigepealt Upplandi suurtükiväe rügementi, kus ta saavutas oma esimese sõjaväelise aukraadi kahurväe kordnikuna.
Siit algabki Ekströmi kutselise sõjaväelase tee – ta rändab võõrastel maadel ja võitleb selle eest, mida ta peab õigeks (seega praeguses mõttes palgasõdur – A.R.).1911-1915 on ta Pärsias sõjaliseks instruktoriks,1915-1916 oli leitnandina saksa-türgi sõjaväes.
1917.-l tuli tagasi kodumaale ja oli valvesõdurina Rootsi neutraliteedi kaitsel ja sai reservseersandi aukraadi. Huvitav on märkida, et välismaal teenides oli jõudnud ohvitsri kraadini, kodumaal sai aga alles allohvitseri kraadi.
Kui Soome Vabadussõda algas, siis oli Ekström esimesi rootsi vabatahtlikke, kes läks Soomele appi ja siin sai ta kohe saksa-türgi sõjaväes väljateenitud leitnandi kraadi. Soome sõjas lõid uuesti välja tema suurepärane ja kiire otssustusvõime ja tohutu organiseerimisvõime. Sõja lõpul oli tal juba majori aukraad ja Vaasa Rügemendi ülema ametikoht.
Viimase lõi ta praktiliselt “eimillestki”. See lõõgirühm etendas olulist osa Viiburi vabastamisel. Kui dr. Oskar Kallas 23.12.1918.-l sõlmis Soomlaste Eesti Abistamise Peatoimkonnaga lepingu kahe Soome vabatahtlike väeosa saatmiseks Eestisse (kokku 2000 meest), siis olid ka nende väeosade juhid juba määratud – major Martin Ekström ja
alampolkovnik H.Kalm.
M.Ekström hakkas kohe ka oma väeosa organiseerima ja selleks saatis ta ajalehtedesse kuulutused ja peagi hakati Helsingi Üliõpilasmajas vabatahtlikke kirja panema. Neid tuli kõikidest seltskonnakihtidest. Kuna Eestis muutus olukord kriitiliseks, siis otsustas M.Ekström peale kohtumist kindral J.Sootsiga kohe ka välja sõita. 30.12.1918 saabusidki soomlased jäälõhkuja pardal Tallinnasse kapten A.Eskola juhtimisel. Teised M.Ekströmi kompaniid saabusid jaanuari esimestel päevadel ja nii oligi 600 meheline väeosa koos, millest moodustati pataljon nelja, hiljem viie kompaniiga (relvastuse said Eestis).
H. Kalmu vabatahtlikud saabusid 12.ja 26.01.1919 ja neist moodustati Põhja Poegade Rügement (2000 meest), kel oli oluline osa Võrumaa ja Lõuna-Eesti lahingutes.
Vastavalt kokkuleppele said soome ohvitserid Eestis otsekohe kõik ühe aukraadi juurde ja nii oli Martin Ekström Vabadussõtta sattudes alampolkovnik, ülendati hiljem aga polkovnikuks s.o. koloneliks. Tema väeosa võttis osa Viru rinde lahingutest. Pärast Narva vabastamist soomlased üle Narva jõe ei läinud, kuna Soome Riigihoidja seda ei pooldanud. Kuna nad ei saanud minna pealetungile üle Eesti rahvuspiiri, jäi seega ära Narva jõe idakalda puhastamine kaugemal ja kaitsejoon oli surutud kitsastesse raamidesse. Märtsi keskpaiku 1919 lahkus 1. diviisi piirkonnast (ja ka Eestist) M.Ekströmi väeosa.
Peale Eesti Vabadussõda oli M.Ektsröm lühemat aega sõjaliseks instruktoriks Leedus, abiellus ja läks tagasi Soome. Oli Vaasas kohaliku Kaitseliidu ülemaks.
Kui 1940.-l puhkes Soome Talvesõda, siis alustas Ekström uue vabatahtlike üksuse loomist. Peagi oli ta Kemis organiseeritud kolmanda rootsi vabatahtlike grupi ülem.
1941-1942 oli M.Ekström ühe soome üksuse ülem Hangö rindel.
Selline oli ühe rootsi mehe sõjaline tee Soome ja Eesti vabadust kaitstes.
Arthur RUUSMAA, ajalehematerjali alusel.