Foto: Peeter Lilleväli
Keemiainsener Ivar ROOKS – aastakümneid Eesti põlevkivikeemiale arendamisele pühendunud mees – sai 8. veebruaril 2003 70-aastaseks.
Äärmise põhjalikkuse poolest tuntud mees on andnud omapoolse panuse ka Kohtla-Järve maleelu kujundamisele – I. Rooks on tänaseni olnud ka edukas turniirimängija. Põlevkivimaal tuntud ka kirimalespetsialistina.
Arthur Ruusmaa
xxx
Kohtla-Järve läheb jälle “oma teed”
IVAR ROOKS,
tehnikainsener
Kohtla-Järve kauaaegse elanikuna pettusin järjekordselt oma linnaisade tahtmises (või oskustes?) midagi linna heaks ära teha.
Ühe sellise võimaluse andis vabariigi presidendi poolt märtsis välja kuulutatud kaugkütteseadus, mille 5. paragrahvi teise lõike järgi on kohaliku omavalitsuse volikogul õigus määrata kaugküttepiirkonnad. Milleks see hea on, sellest rääkisid 18. novembri Põhjarannikus nii linnapea Jevgeni Solovjov kui ka soojusfirma juht Toomas Niinemäe. Neid toetas Jõhvi positiivse kogemuse najal naaberlinna abilinnapea Priit Kesler.
Ainulaadne linn
Kuid juba järgmine ajalehenumber teatas, et seda õigust volikogu ei kasutanud. Millegipärast mõtles ringi ka linnapea, kelle ettepanekul küsimuse arutamine päevakorrastki maha võeti. Volikogu otsustas oodata, kuigi elamumajanduse arendamise ja soojamajanduse probleemid on väga teravad.
Kohtla-Järvest on juba saanud ainulaadne linn, kus kaugküttele projekteeritud korterelamutes eksisteerib pahatihti kolm küttesüsteemi: kaugküte, individuaalne elektri- ja gaasiküte. Arvasin seni ja pole täielikult veel lootust kaotanud praegugi, et linnavolikogus ja -valitsuses leidub inimesi, kes mõistavad, et selline segasüsteem võib olla ratsionaalne mõnele üksikisikule, kuid ei saa olla seda korterelamule või linnale tervikuna. Muidu tuleb välja, et ainult meie linn ja tema valitsejad käivad Eestis õiget jalga, teised kõik valesti. Küllap on linnaisad tutvunud linnamajandamise juhtimisega ka välismaal, kus küttesüsteemi “arengut” Kohtla-Järve moodi võidaks pidada Guinnessi raamatu vääriliseks.
Siiamaani linnavalitsuse ja tema majandusteenistuse mahitusel elamumajanduses jätkuv anarhia küttevee radiaatorite väljalõikamise näol põhjustab soojusenergia omahinna kasvu (katlad, torustikud jm tuleb ka väiksema küttemahu tarvis käigus hoida), mis tarbijatele tähendab kütte hinna tõusu. See viib korteriühistute maksejõuetuseni ning sellest tingituna kütmise lõpetamiseni ja elukvaliteedi edasise languseni linnas. Peatselt järgneb soojusfirma pankrot ehk tegevuse lõppemine (vähemalt Järve linnaosa jaoks), mille tagajärgi ei tahaks kirjeldada.
Näiteid ahervaremetest on niigi palju
Ma ei kavatse kaitsta käesolevaga Kohtla-Järve Soojuse huvisid, kuid on selge, et ükski firma ei suuda hoida töös mõõduka hinnaga kaugkütet, kui sellel on vähe tarbijaid. Näidete järele ei tarvitse maakonnast välja sõita, piisab, kui vaadata Kohtla-Järve kaugemalasuvaid linnaosi. Kui seni on linnaeelarves jätkunud raha, et maksta osaliselt kinni nende kütmine, siis kogu linna kohta pole see reaalne.
Seda, mis ootab meid ees, kui linnavõimud jäävadki lähtuma motost “Meil aega küll”, võib ette kujutada ka Järveküla teel või Põhja alleel liikudes, kus mitmetest suurtest majadest on saanud või kohe-kohe saamas ahervaremed. Pole imestada, et inimesed püüavad sellisest elukeskkonnast välja pääseda ja Kohtla-Järvelt lahkuda.
Kohtla-Järve linnavalitsus ja volikogu peaks hoolima mitte üksnes linna mainest ja välisilmest, vaid ka oma mainest. Vahetevahel on tunda, et ollakse solvunud vabariigi valitsuse peale halva suhtumise pärast. Loodan, et selle muutmiseks on linnavalitsusel ja volikogul reserve, mida ka nimetatud juhul – sooja- ja elamumajanduse arengu kavandamisel ehk, linna arengukava sõnastust järgides, linnalise keskkonna vääristamisel – kindlasti rakendada saab. Tehke ometi midagi!
Laupäev, 22.11.2003
xxx
Raamatututvustus:
Ivar Rooks. Esimesest Eesti Põlevkivitööstusest Kiviterini.
Staaþikas keemiainsener ja tehnikateadur jutustab raamatus meie suurima põlevkivikeemiaettevõtte arenguloost 1939. aastast, mil see kandis Esimese Eesti Põlevkivitööstuse nime. Ja kuni 1999. aasta alguseni, kui teda veel tunti Kiviterina.
Autor on arhiivimaterjalide kõrval kasutanud rohkesti isiklikke ja
endiste kolleegide mälestusi.
Ruumi on antud ka tööväliste, linlaste ja ettevõtte töötajate elu-olu mõjutanud asjaolude kajastamisele. Käsitlemist on leidnud ka Kohtla-Järve ajalugu, esmajoones uue linnaosa rajamine Järve küla asemele.
Teksti illustreerivad 56 fotot ning paljud joonised ja tabelid.
Autori väljaanne, 132. lk.
Uudised
VE: Rooks Ivar – Eesti põlevkivikeemia peainsener
Foto: Peeter Lilleväli
Keemiainsener Ivar ROOKS – aastakümneid Eesti põlevkivikeemiale arendamisele pühendunud mees – sai 8. veebruaril 2003 70-aastaseks.
Äärmise põhjalikkuse poolest tuntud mees on andnud omapoolse panuse ka Kohtla-Järve maleelu kujundamisele – I. Rooks on tänaseni olnud ka edukas turniirimängija. Põlevkivimaal tuntud ka kirimalespetsialistina.
Arthur Ruusmaa
xxx
Kohtla-Järve läheb jälle “oma teed”
IVAR ROOKS,
tehnikainsener
Kohtla-Järve kauaaegse elanikuna pettusin järjekordselt oma linnaisade tahtmises (või oskustes?) midagi linna heaks ära teha.
Ühe sellise võimaluse andis vabariigi presidendi poolt märtsis välja kuulutatud kaugkütteseadus, mille 5. paragrahvi teise lõike järgi on kohaliku omavalitsuse volikogul õigus määrata kaugküttepiirkonnad. Milleks see hea on, sellest rääkisid 18. novembri Põhjarannikus nii linnapea Jevgeni Solovjov kui ka soojusfirma juht Toomas Niinemäe. Neid toetas Jõhvi positiivse kogemuse najal naaberlinna abilinnapea Priit Kesler.
Ainulaadne linn
Kuid juba järgmine ajalehenumber teatas, et seda õigust volikogu ei kasutanud. Millegipärast mõtles ringi ka linnapea, kelle ettepanekul küsimuse arutamine päevakorrastki maha võeti. Volikogu otsustas oodata, kuigi elamumajanduse arendamise ja soojamajanduse probleemid on väga teravad.
Kohtla-Järvest on juba saanud ainulaadne linn, kus kaugküttele projekteeritud korterelamutes eksisteerib pahatihti kolm küttesüsteemi: kaugküte, individuaalne elektri- ja gaasiküte. Arvasin seni ja pole täielikult veel lootust kaotanud praegugi, et linnavolikogus ja -valitsuses leidub inimesi, kes mõistavad, et selline segasüsteem võib olla ratsionaalne mõnele üksikisikule, kuid ei saa olla seda korterelamule või linnale tervikuna. Muidu tuleb välja, et ainult meie linn ja tema valitsejad käivad Eestis õiget jalga, teised kõik valesti. Küllap on linnaisad tutvunud linnamajandamise juhtimisega ka välismaal, kus küttesüsteemi “arengut” Kohtla-Järve moodi võidaks pidada Guinnessi raamatu vääriliseks.
Siiamaani linnavalitsuse ja tema majandusteenistuse mahitusel elamumajanduses jätkuv anarhia küttevee radiaatorite väljalõikamise näol põhjustab soojusenergia omahinna kasvu (katlad, torustikud jm tuleb ka väiksema küttemahu tarvis käigus hoida), mis tarbijatele tähendab kütte hinna tõusu. See viib korteriühistute maksejõuetuseni ning sellest tingituna kütmise lõpetamiseni ja elukvaliteedi edasise languseni linnas. Peatselt järgneb soojusfirma pankrot ehk tegevuse lõppemine (vähemalt Järve linnaosa jaoks), mille tagajärgi ei tahaks kirjeldada.
Näiteid ahervaremetest on niigi palju
Ma ei kavatse kaitsta käesolevaga Kohtla-Järve Soojuse huvisid, kuid on selge, et ükski firma ei suuda hoida töös mõõduka hinnaga kaugkütet, kui sellel on vähe tarbijaid. Näidete järele ei tarvitse maakonnast välja sõita, piisab, kui vaadata Kohtla-Järve kaugemalasuvaid linnaosi. Kui seni on linnaeelarves jätkunud raha, et maksta osaliselt kinni nende kütmine, siis kogu linna kohta pole see reaalne.
Seda, mis ootab meid ees, kui linnavõimud jäävadki lähtuma motost “Meil aega küll”, võib ette kujutada ka Järveküla teel või Põhja alleel liikudes, kus mitmetest suurtest majadest on saanud või kohe-kohe saamas ahervaremed. Pole imestada, et inimesed püüavad sellisest elukeskkonnast välja pääseda ja Kohtla-Järvelt lahkuda.
Kohtla-Järve linnavalitsus ja volikogu peaks hoolima mitte üksnes linna mainest ja välisilmest, vaid ka oma mainest. Vahetevahel on tunda, et ollakse solvunud vabariigi valitsuse peale halva suhtumise pärast. Loodan, et selle muutmiseks on linnavalitsusel ja volikogul reserve, mida ka nimetatud juhul – sooja- ja elamumajanduse arengu kavandamisel ehk, linna arengukava sõnastust järgides, linnalise keskkonna vääristamisel – kindlasti rakendada saab. Tehke ometi midagi!
Laupäev, 22.11.2003
xxx
Raamatututvustus:
Ivar Rooks. Esimesest Eesti Põlevkivitööstusest Kiviterini.
Staaþikas keemiainsener ja tehnikateadur jutustab raamatus meie suurima põlevkivikeemiaettevõtte arenguloost 1939. aastast, mil see kandis Esimese Eesti Põlevkivitööstuse nime. Ja kuni 1999. aasta alguseni, kui teda veel tunti Kiviterina.
Autor on arhiivimaterjalide kõrval kasutanud rohkesti isiklikke ja
endiste kolleegide mälestusi.
Ruumi on antud ka tööväliste, linlaste ja ettevõtte töötajate elu-olu mõjutanud asjaolude kajastamisele. Käsitlemist on leidnud ka Kohtla-Järve ajalugu, esmajoones uue linnaosa rajamine Järve küla asemele.
Teksti illustreerivad 56 fotot ning paljud joonised ja tabelid.
Autori väljaanne, 132. lk.