Heategevus tänuks abistajaile
Kiltsi mõisas elanud mereõitja Adam Johann von Krusensterni sugulane Helene von Schilling on baltisakslaste ümberasumise tõttu Eestist ära olnud nüüd juba viiskümmend aastat. Siiski käib ta tihti siin ning Saksamaal olles aitab vahendada Eestisse ja mujale humanitaarabi. Mullu riigiaastapäeva puhul sai ta oma siinse töö eest presidendilt Punase Risti V klassi ordeni.
Kuidas siinne heategevus teie poolt alguse sai?
Tulin esimest korda jälle Eestisse 1989. aastal ja siis sain loa sõita ka Järvamaale. Perekonna matmispaiku oli lubatud vaatamas käia. Järva- Jaani kiriku juures olid hauaplatsid hooldamata ja ristid ümber kukkunud.
Kodus tagasi olles sain kusagilt teada tolleaegse kirikuõpetaja aadressi. Kirjutasin talle, et olen pere matmispaigas käinud ja olen väga tänulik, et meie hauad seal alles on.
Meie kirikuõpetaja Saksamaal Tönises ja teised inimesed olid mu reisist väga huvitatud. Olin meeleldi nõus sellest rääkima.
Pärast küsisin, et korjame kirikus palju Aasia ja Aafrika inimestele, aga abi on vaja ka siin, Euroopas, ja kas ei saaks Eestit aidata.
Kirikunõukogu andis selleks loa ning kuna minult küsiti, kas tean mõnda siinset kirikukogudust, siis nimetasingi Järva- Jaani.
Sellega algaski pakkide saatmine 2-3 korda aastas. Veel aitasime rahalise toetusega pastoraati remontida, mis oli üpris hullus olukorras.
Kõike seda teevad paljud baltisakslased, mina ei ole ainuke ja ilma kirikukoguduse koostööta ei oleks see ka võimalik.
Kuidas saadetised kokku pannakse?
Eesti tolliseaduste järgi on humanitaarabina lubatud saata kasutatud riideid. Need asjad saame kõik koguduse kaudu.
Leian, et kirikuelu on üks väga tähtis alus inimeste ja rahva elus. Eestis on see olnud pikka aega keelatud ja selle peab nüüd tasapisi jälle üles ehitama.
See töö peaks algama just lastest. Igal pühapäevahommikusel jumalateenistusel teevad meie koguduse lapsed ikka Järva-Jaani pühapäevakooli laste jaoks korjanduse.
Kui suurel määral üldse Saksamaal heategevusega tegeletakse?
Võib öelda, et üpris suurel määral. Tegelikult tegeletakse sellega igal pool maailmas.
Mida teie jaoks tähendab heategevus?
Paljud inimesed mäletavad veel keerulist aega pärast sõja lõppu, kui suur osa neist pidi põgenema. Nad pidid päris uuesti oma elu üles ehitama. Mäletan ise, kui tänulikud olime seejuures oma perega, kui kusagilt mingi abi tuli.
Mul on hea meel, et saan nüüd teisi aidata ja sellega meie heategijaid tänada.
Baltisakslastele on kõige rohkem lähedasemad ikka eestlased või lätlased.
Mis on teie arvates veel tegemata?
Palju, sest peaaegu 11 aastat iseseisvust on lühike aeg. Põllumajandus, töötute probleemid – seda eriti maal, pensionäride toetamine… Need on ainult mõned valdkonnad, kus on vaja palju muuta.
Kõige tähtsam oleks, et igal ametikohal töötatakse ausalt, et rahu jääks tulevikus kestma nii Eestis kui mujal maailmas.
Minu südamlik soov on nagu Eesti hümni viimase salmi algus: “ Su üle Jumal valvaku…”
Mida tunnete Eesti ordenit kandes?
Kui läksin Berliini Eesti saatkonda seda vastu võtma, oli seal välisminister. Märgates, et olen närvis, küsis ta: „Olete närvis?“ Vastasin: ”Jah, olen küll, sest see on mulle esimene orden ja seda ei juhtu ju iga päev.”
Tundsin suurt rõõmu, aga tean, et ei ole seda üksipäini ära teeninud ja see on ka teistele kirikukoguduse liikmetele.
Kristel Lehtme
Uudised
Heategevus tänuks abistajaile
Heategevus tänuks abistajaile
Kiltsi mõisas elanud mereõitja Adam Johann von Krusensterni sugulane Helene von Schilling on baltisakslaste ümberasumise tõttu Eestist ära olnud nüüd juba viiskümmend aastat. Siiski käib ta tihti siin ning Saksamaal olles aitab vahendada Eestisse ja mujale humanitaarabi. Mullu riigiaastapäeva puhul sai ta oma siinse töö eest presidendilt Punase Risti V klassi ordeni.
Tulin esimest korda jälle Eestisse 1989. aastal ja siis sain loa sõita ka Järvamaale. Perekonna matmispaiku oli lubatud vaatamas käia. Järva- Jaani kiriku juures olid hauaplatsid hooldamata ja ristid ümber kukkunud.
Kodus tagasi olles sain kusagilt teada tolleaegse kirikuõpetaja aadressi. Kirjutasin talle, et olen pere matmispaigas käinud ja olen väga tänulik, et meie hauad seal alles on.
Meie kirikuõpetaja Saksamaal Tönises ja teised inimesed olid mu reisist väga huvitatud. Olin meeleldi nõus sellest rääkima.
Pärast küsisin, et korjame kirikus palju Aasia ja Aafrika inimestele, aga abi on vaja ka siin, Euroopas, ja kas ei saaks Eestit aidata.
Kirikunõukogu andis selleks loa ning kuna minult küsiti, kas tean mõnda siinset kirikukogudust, siis nimetasingi Järva- Jaani.
Sellega algaski pakkide saatmine 2-3 korda aastas. Veel aitasime rahalise toetusega pastoraati remontida, mis oli üpris hullus olukorras.
Kõike seda teevad paljud baltisakslased, mina ei ole ainuke ja ilma kirikukoguduse koostööta ei oleks see ka võimalik.
Kuidas saadetised kokku pannakse?
Eesti tolliseaduste järgi on humanitaarabina lubatud saata kasutatud riideid. Need asjad saame kõik koguduse kaudu.
Leian, et kirikuelu on üks väga tähtis alus inimeste ja rahva elus. Eestis on see olnud pikka aega keelatud ja selle peab nüüd tasapisi jälle üles ehitama.
See töö peaks algama just lastest. Igal pühapäevahommikusel jumalateenistusel teevad meie koguduse lapsed ikka Järva-Jaani pühapäevakooli laste jaoks korjanduse.
Kui suurel määral üldse Saksamaal heategevusega tegeletakse?
Võib öelda, et üpris suurel määral. Tegelikult tegeletakse sellega igal pool maailmas.
Mida teie jaoks tähendab heategevus?
Paljud inimesed mäletavad veel keerulist aega pärast sõja lõppu, kui suur osa neist pidi põgenema. Nad pidid päris uuesti oma elu üles ehitama. Mäletan ise, kui tänulikud olime seejuures oma perega, kui kusagilt mingi abi tuli.
Mul on hea meel, et saan nüüd teisi aidata ja sellega meie heategijaid tänada.
Baltisakslastele on kõige rohkem lähedasemad ikka eestlased või lätlased.
Mis on teie arvates veel tegemata?
Palju, sest peaaegu 11 aastat iseseisvust on lühike aeg. Põllumajandus, töötute probleemid – seda eriti maal, pensionäride toetamine… Need on ainult mõned valdkonnad, kus on vaja palju muuta.
Kõige tähtsam oleks, et igal ametikohal töötatakse ausalt, et rahu jääks tulevikus kestma nii Eestis kui mujal maailmas.
Minu südamlik soov on nagu Eesti hümni viimase salmi algus: “ Su üle Jumal valvaku…”
Mida tunnete Eesti ordenit kandes?
Kui läksin Berliini Eesti saatkonda seda vastu võtma, oli seal välisminister. Märgates, et olen närvis, küsis ta: „Olete närvis?“ Vastasin: ”Jah, olen küll, sest see on mulle esimene orden ja seda ei juhtu ju iga päev.”
Tundsin suurt rõõmu, aga tean, et ei ole seda üksipäini ära teeninud ja see on ka teistele kirikukoguduse liikmetele.
Kristel Lehtme